Teema: liiga hea isuga 3aastane

Kas midagi muud ka peale KMI ja söögiisu Sind murelikuks teeb? Milline on näiteks kehaehitus ja liikumise koormus päeva jooksul? Sest ega KMi ei ole laste puhul kõige parem näitaja, eriti kui piiripealseks jääb.

Minul nimelt oli üks poegadest 2-aastaselt samade parameetritega (96 cm, 16 kg) ja ei mina ega perearst pole teda ülekaaluseks pidanud. Olid pehmed punnis põsekesed küll ja beebipehmus püsis kaua, aga laps ise heas toonuses, liikuv, aktiivne. 2-3-aastaselt oligi see suur söömine. Mäletan oma hämmastust, kuidas 10-aastane vanem vend sööb vähem, kui 2-aastane noorem. Kogu aeg tahtis süüa. Isegi uut külmkappi ostes valisime sellise, et laps ust ise lahti ei saaks. Hiljem enam vahe nii suur polnud. Kooli minnes võis tema kohta pigem juba peenike öelda, aga kaalu oli tal palju rohkem, kui pealt paistis.
Võib-olla häirib sindki just see laste erinevus? Mul sõbranna laps läks näiteks 16 kg kaaludes kooli. Päris suur vahe, eksole.
Jah, öeldakse, et kondil ei ole tähtsust, aga meie peres on pojad küll täpselt vastandliku kehaehitusega. Kergekaaluline vanem vend ongi peenike ja kiitsakas, nooremal on juba õlg ja puus proportsionaalselt palju laiemad kogu aeg olnud.

Kõnealune noormees on praegu 15-aastane, pikkus 170 cm, kaal 58kg, hooga kasvu pole veel visanud, hääl on küll murdunud. Tal pole kuskil kübetki rasva näha, aga kannab meeste M suurus riideid.

Mina ütleksin, et kesktee oleks kõige parem valik. Tavaline söök, nii köögivilja kui ka mõõdukalt magusat. Liha kindlasti. Ei keelaks midagi, aga ei liialdaks. Rutiinne spordiharrastus oleks hea sisse seada, mõni trenn, aga samas tuleks silmas pidada, et kui energia kulutamine on suur, siis ainult köögiviljaga seda ei korva ja lapse puhul võib süsivesikute puudusest suur magusaisu tekkida.
Näksimist söögikordade vahel vältida. Ja kõik.
Tagasi normaalsusesse nüüd…

Paar sõna selle kõhna vanema lapse kohta ka.
Sellele kõhnale vanemale lapsele võib magusa söömine olla hoopis kahjulikum, kui piiripealsele noooremale. Tekitab teatud küllastustunde. Tulemusena isu halveneb veelgi. Samas kui sama küllastustunne noorema puhul tähendab seda, et ta ei revideeri enam õhtu otsa külmkappi ja tulemus on pigem positiivne. Mis ei tähenda samas seda, et kindlasti iga päev peaks magusat saama, aga põhimõtted peaksid mõlema lapse puhul samad olema, ehkki magus mõjutab neid erinevalt. Uskumatult paljud kõhnad lapsed ei ole sellepärast kõhnad, et nende söök on tervislik. Pigem vastupidi.

Ma ei saa tegelikult probleemist aru. Kui lapsel on kõht tühi, siis talle peab(!) süüa andma. Järelikult on tema kasvamiseks ja arenguks see oluline ja vajalik. Sinu ülesanne on jälgida, et need valikud oleksid tervislikud. KMI järgi ma 2aastase kaalu ei hindaks. Mis perearst arvab?

Ma ei tuleks iialgi selle peale, et lapsele tervislikku sööki keelata.
Magus ja valge jahuga tooteid annaks väga minimaalselt aga ma viiks lapse trenni kui ta pontsakas on vms. Kasvõi ujuma näiteks.

Pidev näksimine hävitab hambad, jah, ka kurgi söömine.
Nibg jah, ei pea kogu aeg hambaid käima. Inimene peaks olema võimeline 3-4 tundi söömata olema.

#2944636:

Eee… Minu 2,5 a poeg on 99 cm ja 15 kg. Pole kusagilt ülekaaluline kuigi sööb kõike ja täpselt nii nagu tahab. Minu laps kipub toitumisel eelistama piimatooteid. Piima, jogurtit, juustu, kohukesi. Samas sööb isukalt ka muud toitu. Mingeid piiranguid pole küll loonud. Vastupidi, normaalsea suuruses laps. Miks sinu 4 cm lühem ja 1 kg raskem laps sulle ülekaaluline tundub? Kas ma saan õigesti aru, et laps on sul 3,5a? Teoreetiliselt oleks minu laps 3a-selt sinu lapsest pikem ning ka raskem, sest pikkust on võrreldes kevadega tulnud 5 cm. Ikkagi ei oleks tegu minu silmis ülekaalulise lapsega. Olen näinud ka väga tillukest 2-aastast tüdrukut- minu lapsest ikka silmaga vaadates 15 cm lühemat. Lapsed on nii erinevad, võrrelda midagi ei saa tegelikult.

Poja isa on mul pikk ning sale, süües ei teki tal grammigi rasva, küll aga paisuvad lihased. Ise olen 167 cm ja natuke trulla. Poeg on ilmselt ikka rohkem isasse kui minusse, ma arvan.

aga probleem ongi ju, et ta on 4 cm lühem ja 1 kg raskem + aasta vanem. Muide, just kuskil nii 2-3 aastaselt peaksid hakkame punnis põsed natuke tagasi tõmbama jne Selline 5-6aastasel lapsel ei tohiks enam olla kusagil mingeid volte, punnis põski, kõht rippuda. Kooliminev laps peaks olema üpris sale, sest laste loomulik oleks on sale, kui beebiiga välja arvata. Kui täiskasvanu puhul on normaalne, et on teatud polster, siis lastel tegelikult ei tohiks seda polstrit veel olla. Ja just 2-3aastaselt peaks toimuma see muutus, kus füüsiline aktiivsus suureneb oluliselt ja beebipehmus hakkab kaduma. Kui aga selleasemel toimub vastupidine efekt, on ilmselgelt probleem.

Minul on kasvamas 3-aastane, 3-aastase kontrollis oli 98 cm pikk ja 15kg, probleemi nagu polekski, aga… sellel lapsel on minu hinnangul ka toitumishäire. On perioode, kui ta võiks hommikul jäädagi endale putru sisse lohmima, sööb ühe portsu, teise (väiksema) ja nõuab ka komandat. Lõunasöögiks sööb suurema portsu, kui 6-aastane ka üsna hea isuga poiss jne. Ja siis tuleb periood, kus ta terve kuu jooksul iga toidukord sööb ära paar lusikatäit ja hakkab vinguma, et talle ei maitse (täpselt need samad söögid, mida kuu tagasi suure isuga vitsutas) ja siis tuleb jälle õgimisperiood. See laps kommi ega küpsist ei söö, magusat üldse eriti ei taha, ainult plombiiri jäätist (ilma shokolaadita) on nõus magusatest asjadest sööma. Perearst probleemi ei näe, aga mina olen mõistust kaotamas.

#2944569:

Täna õhtul korjas ta näiteks prügikühvli pealt toiduraasukesi ja küsis, kas võib ära süüa… Ja seda 10 minutit pärast sööki, kui kööki koristasin. No nuta või naera… Ühe lapsega muudkui trikita, et ta midagi sööks, teine laps käitub nagu meeleheitel näljahädaline ka pärast mitut portsu.

Räägi perearstiga. See, et laps pm. prügikastist toitu otsib on pehmelt öeldes kummaline. Miski peab seda suurt nälga põhjustama. Muidugi, pelgalt hea isu tõttu ilmselt geeniuuringuid ei teha ja probleemi hakatakse nägema alles siis, kui laps on juba tõeliselt rasvunud. Aga nõu küsida maksab kindlasti. Seda enam, et laps sööb valimatult kõike- ei ole vaid magusa peal väljas või ebatervisliku toiduga ära rikutud isu.

Siinsed käod muidugi ütlevad, et sa oled halb ema, et lapsele sööki keelad ja paljude meelest on ilmselt ka voldiline 3,5a täitsa normaalne laps. Tegelikult on see probleem, mis võib küll üle minna, aga võib viia ka sellise olukorrani, kus on need kümned lapsed, kes rasvunud laste suvelaagrites käivad, kaaludes 8 a 90 kg ja teismelisena on kaal juba kõvasti üle 100 kilo.

Üheks olulisemaks näljatunde tekkimise määrajaks on kõhunäärme poolt toodetava insuliini kõikumised. Nii igaks juhuks, las perearst kontrollib alustuseks ära TSH, tühja kõhu veresuhkru ning määrab uriini osmolaalsuse, et välistada tervisega seotud näljatunde. Vast ikka lihtsalt hea söögiisuga laps.

#2944539:

Ma ei saa tegelikult probleemist aru. Kui lapsel on kõht tühi, siis talle peab(!) süüa andma. Järelikult on tema kasvamiseks ja arenguks see oluline ja vajalik. Sinu ülesanne on jälgida, et need valikud oleksid tervislikud. KMI järgi ma 2aastase kaalu ei hindaks. Mis perearst arvab?

Aga kui laps on söönud korraliku portsu korralikku toitu, siis kuidas tal saab olla kõht tühi?
Süüakse ka mitte ainult tühja kõhu pärast, vaid mõnel on lihtsalt suur isu või ongi tekkinud harjumus juurde küsida. Siinkohal pean mina jälle oluliseks seda piirata ning see on puhtalt vanemate teha.
Olen ise ülekaalulisusega maadelnud juba lapsest saati ja ausalt öeldes leian, et mul oleks palju kergem olnud, kui vanemad oleks mu söömist rohkem korrigeerinud. Ei ole nii, et kui laps süüa küsib, siis tuleb anda ja anda.