Ma nooremana liikusin väga palju ringi gay-meeste seltskonnas, olin selline gayde sõbranna, juhtus lihtsalt nii, saad ühega tuttavaks ja siis oled tuttav kõigiga ja tekib mingi oma punt, kui veel kuskil ööklubides ja pidudel käia.
Nad kõik olid vist sellised, et nii mõnelgi möödujal vajus suu lahti, et issand, kui ilusad mehed, pooled neist olid muidugi meesmodellid ka. Mina enda kohta ei saa öelda, et ma mingi hirmus ilus naine oleksin, aga no ma olin ikka ka sätitud ja mukitud ja moekad riided seljas. Töötasin ise ka kohati koos moekunstnike ja stilistidega, olin neile assistendiks (tegelik töö oli hoopis kuiv riigiamet).
Ma harjusin selle aja jooksul nii ära sellega, et missugused need sõbrad mul välja näevad, et ei pannud mingit erilist ilu üldse tähele. Siis ükskord üle pika aja sain varasema aja sõbrannaga kokku juhuslikult, Vabaduse väljakul. Ja tema siis õhkas, ei taevakene, kuidas sa NII ILUSATE meeste seltsis oled ja ära ei minesta. Krt siiamaani naeran seda. Aga alles siis ma hakkasin ise ka vaatama, et vist on jah kuidagi ilusamad kui muidu.
Ühe mehe puhul on olnud elus selline tunne, et ta on nüüd küll liiga ilus. See mees elab Rootsis ja on mu sõbra sõber. Väga nunnu ja sõbralik inimene.
Ega seal muud saladust ei ole tegelikult, kui ikkagi enda eest hoolitsemine. Nägu, juuksed, riided, kreemid, palsamid, õlid, juuksur, niisama suva riietes kodust välja ei astu, ei pea olema butiigist ostetud asjad, me käisime palju second-hand poodides.
Kui sa paned oma välimusele rõhku, siis sa näed parem välja, nii lihtne see ongi. See kehtib ka meeste puhul. Ja see tähendab, et sa pead teemasse ka veidi süvenema, mis SULLE sobib. Modellidel oli sellevõrra lihtsam, et seal pidevalt ilumaailma spetsialistid ümber.
Mulle meeldis see elu. Kui praegu noorema enda pilte vaatan, siis imestan mõnikord, et väu, ma olin ise ka ikka täitsa püss tädi. Sest ma tõesti pöörasin palju rohkem tähelepanu sellele, mis välimusega ma uksest välja astun. Nüüd ma olen varsti 50, need mehed, kes olid noorena ilusad, on endiselt ilusad. Üks on vahepeal paksuks läinud. Mina olen ka paksuks läinud.
Seda teemat lugedes mõtlesin vanadele aegadele tagasi ja mõtlen, et võiks ikka end jälle käsile võtta, et mitte mutistuda ja hakata ilusaid mehi kartma. Esimese asjana lähen juuksurisse, kus ma ei ole käinud koroonapandeemia algusest alates.
P.S. mul on elukaaslane ka ilus mees, ja laps on ilus. Olen neid vaadanud ja mõelnud, et küll nad on ilusad. Iseenda kohta ma arvan endiselt, et olen suht kole. Aga ma ei vaeva pead sellega, et miks mu ümber on palju ilusaid inimesi. Mul ei ole sellist kogemust, et keegi peaks end ise selle pärast uhkeks.
