Teema: Liiga lahke laps

Meil lõppes asi sellega, et  palusin pojast vanemal ja nutikamal lapsel minu lapse asi tagasi anda, oli selle “müünud” 10x odavama hinna eest.

Päris õudne mõelda, et vanemad kingivad lapsele jalgratta, aga laps kingib selle mingile suvalisele külalapsele edasi. Ja kas nüüd hakkab laps eeldama, et vanemad temale hommepäev uue jalgratta ostaksid (mida siis jälle edasi kinkida saaks)?

Su lapse kaaslastepundis on ilmselt mingisugune kinnisidee lahti läinud, stiilis, et kui tahad et ma sinuga suhtleksin, pead mulle mingi asja andma. See kinnisidee tuleb lõpetada! Paluda klassijuhataja abi, v-o ka vanemate meililisti kiri kirjutada. Vastasel juhul võib lugu üsna halvasti lõppeda – laps jääb ilma oma asjadest (jalgratas, uisud, rula, kõrvaklapid…?), kui midagi enam anda pole, siis temaga ei suhelda. Vanemad kurjad, et nende töö ja vaevaga teenitud kingitust laps hinnata ei oska, mistõttu peres tekib konflikt, minnes siis koos äraantud asja tagasi küsima, tekib ka sõbraga konflikt jne-jne. Lõpetage see jama ära enne kui liiga suureks paisub.

#3768297:

Mu laps on liiga lahke ja nõus sõpradele kasvõi oma aluspesu seljast ära andma. Meie igapäevane mure on, mida jälle ta teistele ära on andnud/kinkinud või mida keegi teine laps on katki teinud ja ta on nüüd kurb ja soovib uut. Seni olen lasknud oma taskurahast uue osta kui nii väga tahab ja sõpradel lõhkuda laseb, aga jätkusuutlik see olukord pole, sest laps ei mõista kuidas mitte oma asju jagada ja taskuraha tuleb jällegi minu taskust. Kellel veel nii on? Kuidas te teete lastele selgeks, et ei osta talle asju jagamiseks ja oma asjad on hoidmiseks. Ma räägin iga päev oma lapsega, noogutab kaasa ja mõistab ja siis samamoodi iga päev otsime võõrastest kodudest oma jalgratast, uusi tenniseid, kõrvaklappe jms taga.

Teil käib koguaeg keegi külas ja lõhub asju?

Asju õue kaasa ei lubaks enam võtta. Kõik jääb koju ja taskuraha ka nulli. Sõpradega õue minnes kui annab oma tennised jalast ära ja ise paljajalu koju tuleb, siis on küll midagi juba väga valesti. Kui “laenab” oma asjad ära, siis uusi ei ostaks. Asju ei saagi õppida hoidma, kui kogu aeg on võimalik uusi asemele saada.

Ära kasutamist ei usu. Selles eas lapsed ei oskagi nii veel mõelda. Pigem on asi milleski muus ja arvan, et tüdruk ise sahkerdab seal midagi. Võib olla müüb või vahetab neid asju või lihtsalt tahab uusi ja ägedamaid, siis “laenab” ära, et ise uusi saada. Võimalik, et on nii hajameelne ja kaotab, kuid ei julge seda tunnistada. Oled ju ise ka näinud, et teinekord vedelevad kõnniteel kellegi üksik sokk, kinnas, müts, asi see jalanõu siis jalast ära kaotada on. Siis loob mingi jutu, kuidas sõbrad laenasid või mis iganes. Lapsed on leidlikud ja kõike ei saa võtta puhta kullana  Kui nii võtta, siis miks oleks üldse kellelgi tarvis kellegi teise kantud tenniseid või kõrvaklappe.  Need nii odavad, igaüks saaks ise soetada. Vanemad ju märkaks, kui koju ilmuksid võõraste laste asjad. Ei tea, aga kahtlane on küll.

Meil olid need jutuajamised ja teemad tegelikult väikelapse east peale, nii asjade väärtusest, asjade kinkimisest teistele või jagamisest (kui ise võtad kaasa magusat, siis jagad süües kohalolevate sõpradega, mitte ei söö üksi), laenamistest, sõprusest jne.  Üldiselt asjade ostja oskab rohkem hinnata, kas sobib ja võib anda ära. Laps võib küll algatada  kinkimise (ka laenamise) mõtte, aga riiete/jalanõude/tehnikavidinate jms kallima/väärtuslikuma asjade kinkimine on ikkagi täiskasvanute otsus.  Ise mingite asjade väärtust õppis ka väikelapse eas kõige paremini aru saama, kui näiteks aasta aega hoiupõrsasse kogutud raha eest mänguasja poest endale midagi valida. Õppis üsna hästi aduma, et tegelikult aastase vaeva nägemise peale ei saanudki neid suuremaid soove täidetud ning päris kindlasti ei raatsinud ka pikka aega kogutud raha eest soetatud kalleid (südames kalli, mitte alati rahaliselt) esemeid kergekäeliselt teistele ära kinkida.   Ei ole ju mõeldav, et keegi peresiseselt laenaks või kingiks heast südamest sõbrale pliidi või auto  ja kogu pere ise oleks  hädas, et uut ei jõua osta ja ilma ka ei saa asju aetud.

Kui sellised sõbrad on nö klassist, siis ehk annab ka klassijuhatajaga rääkida ja õnnestub temal ka teemadesse sisse põimida selgitused sõprusest ja asjade äraandmistest, kui oma vanema selgitusest hetkel ei piisa. Lisaks üritaks last suunata arendama sõpruseid, kus “sõber” ei koori asjade väljapressimistega paljaks.

Endal tekiks ka väljapressimiste ja kiusamiste  mõtte variant (koolis, õues), sest hästi ei tahaks uskuda, et kooliealine laps ei mõista, et asjadel on oma hind ja üks ei suuda kõikide teiste soove nö heast tahtest kinni maksta. Kõik lapsevanemad ja juba vanemate laste puhul ei pruugi tõesti ka süveneda ja teada, mis lastel silma alt ära panduna on olemas.

Tundub kahtlane, et isegi algklassilapsed nii naiivsed on- üks õhkab, et tahaks vilkuvaid tosse, teine annab enda omad jalast ära ja mõlema meelest on see ok lahendus. Natuke tundub ärakasutamise või lapse kulul nalja tegemisena. Mõned võivad vägagi õelad olla ja kui on aru saadud, et üks laps heasüdamlikult naiivne, siis kasutatakse seda ära- palutakse igasugu asju ja kui see teeb/toob, siis nalja kui palju. Ikkagi keelaks mina selles olukorras igasuguse asjade andmise ära. Vastuvõtmise ka- välja arvatud komm vms söödav kraam.
Minu lastel on algklassides ka näiteks raha teemaks olnud- kust läheb piir? Kommi sõbraga jagada on ok. Aga kui sõbral raha pole, kas on ok talle ka jäätis osta? Aga kogu pundile? Meil olid õnneks mõistlikud lapsed ja tähelepanelikud vanemad ja need olukorrad tulid jutuks.

Mul on mõlemad lapsed need “liiga lahked” olnud nooremana. Esimene laps vahetas sahtlitäie erinevaid mänguautosid (umbes 30) sõbra ühe vana ja kulunud sama suure mänguauto vastu – kui ma selle lõpuks avastasin, et lapsel autos kadunud, sain päris tigedaks. Läksin sõbraga rääkima, sain pooled autod tagasi, ülejäänute kohta ütlesin pojale, et ma ei viitsi rohkem sõdida ja õpi nüüd piire tõmbama. Taskuraha kulus ta kõik sõpradele välja tegemiseks. No see oli tema otsus.

Nüüd on ta suur ja ise juba isa. Rääkisin temaga hiljuti nendest tema kavalatest sõpradest ja ta vastas rahulikult, et tema meelest oli see kasumlik tehing – vastutasuks saadud auto oli tema meelest ägedam, sellelt oli liivaga värv pealt maha kulutatud ja metallikiht matistatud. Ja üldse oli nende poistega huvitav ringi hängida. Sõprade jaoks pole kahju. Nii et. Iial ei tea.

Nooremalt lapselt peteti kah koolis taskuraha välja, siis ma keelasin taskuraha kaasavõtmise, need poisid polnud isegi ta sõbrad mitte.

Kummalised vanemad nendel teistel lastel. Laps tuleb võõraste uhkete jalanõudega koju ja lapsevanematel on täiesti savi? Või annavad need teised vanemad sulle ka teada, et jälle on su laps midagi teistele ära kinkind?

#3769059:

No aga kuidas sa selle vilkuvate tossude äraandmise olukorra siis ? Läksite koos lapsega selle sõbra koju lapse tosse tagasi küsima, loodetavasti?

Jah. Meil tee selge, need olukorrad alati samade lastega. 

Sellisel juhul tuleb nende laste vanematega rääkida laste kuuldes, kuna ilmselgelt on tegemist Sinu lapse ärakasutamisega. Kas vanemad teavad/ ei tea sellest, selgubki selle jutuajamise käigus.

#3769719:

Kummalised vanemad nendel teistel lastel. Laps tuleb võõraste uhkete jalanõudega koju ja lapsevanematel on täiesti savi?

Ma hakkasin mõtlema, et mina ei pruugi arugi saada, et laps tuleb võõraste tossudegs koju. Ma vihkan šoppamist ja ei huvitu rõivastest, kui need just mingi olulise moevääratuse tõttu otse silma ei karga. Mul on kolm last ja kui neil on vaja uusi riideid- botaseid, pistan neile sageli raha näppu ja lasen osta, mis nad ise valivad, noorem käis hiljuti oma tädiga koos poes, et mina pääseks. Eks nad ju näitavad, mida ostsid, aga minul ei jää kõigi kolme sokid, pluusid, botased ikka meelde, sest need on minu jaoks kõik ühesugused.