Esileht Koolilaps liigne ärevus ja muretsemine

Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )

Teema: liigne ärevus ja muretsemine

Postitas:
Kägu

oleks vaja natuke nõu lapse ärevusega.  laps on poiss, praegu 7aastane ja alustas just 1. klassiga.

ärevus väljendub peamiselt selles, et ta kardab, et äkki ma ei tule talle järele või ta kaotab mu ära või ei leia üles. hetkel on ärevus nii suureks paistunud, et kui ta trennist tuleb, ja mind kohe ei silma teiste vanemate seas, siis on nutt lahti; koolis on ärevus õhtuse võimaliku minu mitteleidmise üle nii suur, et ta on terve päeva mures ja ei saa korralikult õppimisele keskenduda ja sõpradega mängida. sõprade sünnipäevadele ei ole ta kunagi nõus üksi olnud minema.

oleme hurjutanud (mis on vale), lohutanud, seletanud, et kõik inimesed on millegi pärast mures, leppinud kokku tegevusjuhiseid – nt kui ta kohe mind (isa, vendi) ei näe, mis ta peaks tegema.

iga väike tagasilöök muiudgi võimendab probleemi (nt eile ei saanud ta vahetunnil helistades mind kohe kätte, kuna olin koosolekul, siis ta nuttis terve tunni, ükskord kõndis koolimajas valest uksest välja, tegelikult probleemi ei tekkinud – saime ta 5 minuti jooksul kätte).

kusjuures ma ei oska sellisele ärevusele ka selgitust leida  pole me teda kuhugi maha unustanud, peres on suhted soojad. kuna ta on pere kolmas laps, siis on alati tema ümber keegi ja ta pole üldsielt üksi harjunud olema. lasteaias ta ei käinud lõpuni heal meelel. enne 6-aastaseks saamist oli ta nõus ka heal meelel tunni kaupa kodus üksi olema, aga siis tuli koroona, kus me olime kogu aeg kõik koos 8 kuud kodus, peale seda on nüüd aasta otsa ärevus tõusvas joones olnud. hetkel see kõik segab juba tema ja meie elu ka.

iseenesest ta on sotsiaalselt üsna julge ja rõõmus, kui pole seda konkreetset lahkumise-kokkusaamise oluorda silmapiiril – kui mina või isa oleme silmapiiril, pole tal mingit probleemi teiste inimestega suhtlemisel või võõrastes kohtades käimisel.

ilsmelt  ootab meid ees tee lastepsühholoogile, sest tavaline lapse-ea lahkumisärevus on natuke üle mõistlike piirde läinud ja ma ei oska enam ise hästi midagi välja mõelda ja kinnistunud käitumismustrit muuta, aga palun jagage oma kogemust, kuidas olete olukorra kontrolli alla saanud ja võite ka tartu-piirkonna lastepsühholoogide kohta soovitusi jagada.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

oleks vaja natuke nõu lapse ärevusega. laps on poiss, praegu 7aastane ja alustas just 1. klassiga.

ärevus väljendub peamiselt selles, et ta kardab, et äkki ma ei tule talle järele või ta kaotab mu ära või ei leia üles. hetkel on ärevus nii suureks paistunud, et kui ta trennist tuleb, ja mind kohe ei silma teiste vanemate seas, siis on nutt lahti; koolis on ärevus õhtuse võimaliku minu mitteleidmise üle nii suur, et ta on terve päeva mures ja ei saa korralikult õppimisele keskenduda ja sõpradega mängida. sõprade sünnipäevadele ei ole ta kunagi nõus üksi olnud minema.

oleme hurjutanud (mis on vale), lohutanud, seletanud, et kõik inimesed on millegi pärast mures, leppinud kokku tegevusjuhiseid – nt kui ta kohe mind (isa, vendi) ei näe, mis ta peaks tegema.

iga väike tagasilöök muiudgi võimendab probleemi (nt eile ei saanud ta vahetunnil helistades mind kohe kätte, kuna olin koosolekul, siis ta nuttis terve tunni, ükskord kõndis koolimajas valest uksest välja, tegelikult probleemi ei tekkinud – saime ta 5 minuti jooksul kätte).

kusjuures ma ei oska sellisele ärevusele ka selgitust leida pole me teda kuhugi maha unustanud, peres on suhted soojad. kuna ta on pere kolmas laps, siis on alati tema ümber keegi ja ta pole üldsielt üksi harjunud olema. lasteaias ta ei käinud lõpuni heal meelel. enne 6-aastaseks saamist oli ta nõus ka heal meelel tunni kaupa kodus üksi olema, aga siis tuli koroona, kus me olime kogu aeg kõik koos 8 kuud kodus, peale seda on nüüd aasta otsa ärevus tõusvas joones olnud. hetkel see kõik segab juba tema ja meie elu ka.

iseenesest ta on sotsiaalselt üsna julge ja rõõmus, kui pole seda konkreetset lahkumise-kokkusaamise oluorda silmapiiril – kui mina või isa oleme silmapiiril, pole tal mingit probleemi teiste inimestega suhtlemisel või võõrastes kohtades käimisel.

ilsmelt ootab meid ees tee lastepsühholoogile, sest tavaline lapse-ea lahkumisärevus on natuke üle mõistlike piirde läinud ja ma ei oska enam ise hästi midagi välja mõelda ja kinnistunud käitumismustrit muuta, aga palun jagage oma kogemust, kuidas olete olukorra kontrolli alla saanud ja võite ka tartu-piirkonna lastepsühholoogide kohta soovitusi jagada.

Tal suur elumuutus, alustas kooli. Pöörata talle palju tähelepanu, siis võiks olukord leeveneda.

Mul laps läks kooli, mind ajab igalt poolt minema, ise teeb kõike. Koolist ei helista.

Ta muidugi on mul ainuke, magas pea 7-aastaseks saamiseni kaisus, kuni mu ära ajas. Arvan, et see on talle turvalisuse andnud.

0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ainus kord, kui olen tundnud, et psühholoogist on abi, oli siis, kui käisin Maris Hinniga lapse ärevusest rääkimas. Aitas pääseda lapse muretsemise pärast muretsemise lõksust, mis ärevikku kindlasti ei aita.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aga arutage ja fantaseerige lapsega läbi, mida teha siis, kui tõesti millegi pärast te kaotate üksteist silmist.

Võite osta talle kas nutikella või nutitelefoni panna lapse  asukohatuvastamise äppi ning talle rahustuseks öelda, et selle telefoniga või kellaga leiavad vanemad su alati üles 🙂 kui peaks ära kaduma.

Või rääkida talle, et kui ta vanemad silmist kaotab, siis ta läheks mõne koolitöötaja juurde ja kurdaks talle oma muret, koolil on ka vanemate kontaktid olemas ja aitavad vanemaid leida või võib infolaua juures oodat vm.

Või kui tänaval ära kaob, siis helistagu või kui telefoni aku tühi, siis õppigu vanemate tel nr pähe ja küsigu mõnelt täiskasvanult telefoni helistamiseks.

Või mingu mõnda kindlasse kohta ootama.

Õpetage teda taksoga koju sõitma vajadusel.

Võtke ta muret tõsiselt ja fantaseerides seletage talle kõikvõimalikke lahendusi ta “mis siis kui” kartustele. Ärge pisendage või lükake tema jaoks reaalset probleemi eemale öeldes: “Pole midagi. See ei ole probleem. Ära kujuta ette. Kõik on korras.” Jne. Ei ole korras. Mõelge kaasa temaga ja leidke töötavad lahendused isegi üliväikse tõenäosusega juhtuvatele asjadele, mis teda häirivad. Siis peaks ta maha rahunema, kui tal on vastused kõigile ülemõeldud asjadele. 🙂

+12
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See nutikella/ nutitelefoni mõte on väga hea. Saab asukoha kohe tuvastada. Psühholoogiga vôiks ka konsulteerida.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kooliga harjumine ei ole 1-2 nädala küsimus, see võtabki mitu kuud, enne kui teatav kindlus lapses tekib.

Meil oli lapsel esimeses klassis palju abi ka kooli psühholoogist. Tema ärevus oli küll veidi teistlaadi, ta ei muretsenud kooli või koolist koju liikumise pärast (elame kooli lähedal ja koolitee on lihtne), vaid selle pärast, kuidas ta tunnis hakkama saab, kartis kooli lärmakaid vahetunde ja teisi õpilasi. Alguses me ei saanud arugi, et midagi lahti on, kuna tuli ja läks rõõmsalt, aga tegelikult oli tal koolis palju nuttu ja ärevust, õnneks klassijuhataja rääkis ja sai olukorra paremaks.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas lapsele on koolitee selge ja kas ta oskab vajadusel ka üksi koju tulla? Miks ta üldse teid ootama peab? Üldiselt oleks abiks ka see, kui lapsel oleks telefon ja saaks kindlustunde, et kui ei näe teid, kohe saab helistada. Võib rääkida ka seda, et kui ühe pereliikme number ei vasta, proovigu kohe teise oma. Kui te ei jõua õigel ajal, saate ise ju saata smsi, et oodaku seal ja seal. Hommikul võib lapsele ette öelda, et üks vanem on koosolekul, proovigu teisele helistada.

Alguses ongi tõenäoliselt raske, kuid tuleb lapsele seletada, et nutma hakkamise asemel ei kaota pead, vaid vaatab oma telefoni ja ootab kuni keegi tuleb järgi.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oled kindel, et see on ärevuse põhjuseks? On ta midagi näinud või kuulnud, et tal sellised hirmumõtted on peas? Minu omal oli ka ärevus esimestes klassides, eriti esimesed. Tal hakkas paha ja kartis oksendamist. Kasvas välja sellest. Käisin küll psühholoogi juures paar korda temaga.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie lõpetasime ka lapsele vastuminemise ära, kui sellised “päkapikk-otsib-maja” ärevad olukorrad tekkisid. Vahel lõppes tund varem, vahel lõppes hiljem või isa jõudis paar min hiljem järgi jne. Kui kellestki sõltud, siis see tekitabki ärevust (olen ise ka natuke ärevik, seetõttu tean). Äkki on ummik, äkki temaga juhtus midagi, äkki ta unustas ära, mida ma siis teen siin üksi jne.

Kui aga järgi on vaja kindlasti minna (kool nõuab või pikk koolitee), siis kindlasti mitte ise sinna hiljaks jääda, see ainult suurendab lapse ärevust ja näitab, et tema hirmudel on alus. Proovida olla kohe ukse ees, värviliste riietega, juba eemalt talle lehvitada vms. Kui järgi minema hakkad, saada nt sms, et hakkad tulema. Kui tal tund lõpeb, saab kohe tšekata, et abi on teel 🙂

See, kes soovitas kõik fantaasiad läbi mängida – väga õige. Lähed järgi, aga juhid tähelepanu, et btw sellest peatusest siit saab koju sõita, vaata see, mis siin pool teed on. Või rääkida, et juhul kui järgitulija veidi hiljaks jääb (ja see võib juhtuda, liikluse vmt tõttu), et siis ootad näiteks siin puu all. Helistada vb pole mõtet, kui inimene roolis, ei kuule tänavamüras helinat jne. Aga nt kui hilinetud on 10 min, võib siiski helistada.

Koolialgus on jah suur elumuutus. Minu laps ütles 1. klassi sügisel trennist koju sõites, et “vanasti me veetsime perega palju rohkem koos aega”. Lasteaiapäevad olid ju ka pikad, aga kooliajal õppisime õhtuti ja lapsele tundus, et toredaid tegevusi on palju vähem, lisaks trennid-ringid. Siis otsustasin, et paar tundi peab jääma iga õhtu ka lõbustamiseks ja jutustamiseks, kasvõi õppimise ja kirjatehnika arvelt.

 

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )


Esileht Koolilaps liigne ärevus ja muretsemine