Teema: liigne ärevus ja muretsemine

#3859344:

oleks vaja natuke nõu lapse ärevusega. laps on poiss, praegu 7aastane ja alustas just 1. klassiga.

ärevus väljendub peamiselt selles, et ta kardab, et äkki ma ei tule talle järele või ta kaotab mu ära või ei leia üles. hetkel on ärevus nii suureks paistunud, et kui ta trennist tuleb, ja mind kohe ei silma teiste vanemate seas, siis on nutt lahti; koolis on ärevus õhtuse võimaliku minu mitteleidmise üle nii suur, et ta on terve päeva mures ja ei saa korralikult õppimisele keskenduda ja sõpradega mängida. sõprade sünnipäevadele ei ole ta kunagi nõus üksi olnud minema.

oleme hurjutanud (mis on vale), lohutanud, seletanud, et kõik inimesed on millegi pärast mures, leppinud kokku tegevusjuhiseid – nt kui ta kohe mind (isa, vendi) ei näe, mis ta peaks tegema.

iga väike tagasilöök muiudgi võimendab probleemi (nt eile ei saanud ta vahetunnil helistades mind kohe kätte, kuna olin koosolekul, siis ta nuttis terve tunni, ükskord kõndis koolimajas valest uksest välja, tegelikult probleemi ei tekkinud – saime ta 5 minuti jooksul kätte).

kusjuures ma ei oska sellisele ärevusele ka selgitust leida pole me teda kuhugi maha unustanud, peres on suhted soojad. kuna ta on pere kolmas laps, siis on alati tema ümber keegi ja ta pole üldsielt üksi harjunud olema. lasteaias ta ei käinud lõpuni heal meelel. enne 6-aastaseks saamist oli ta nõus ka heal meelel tunni kaupa kodus üksi olema, aga siis tuli koroona, kus me olime kogu aeg kõik koos 8 kuud kodus, peale seda on nüüd aasta otsa ärevus tõusvas joones olnud. hetkel see kõik segab juba tema ja meie elu ka.

iseenesest ta on sotsiaalselt üsna julge ja rõõmus, kui pole seda konkreetset lahkumise-kokkusaamise oluorda silmapiiril – kui mina või isa oleme silmapiiril, pole tal mingit probleemi teiste inimestega suhtlemisel või võõrastes kohtades käimisel.

ilsmelt ootab meid ees tee lastepsühholoogile, sest tavaline lapse-ea lahkumisärevus on natuke üle mõistlike piirde läinud ja ma ei oska enam ise hästi midagi välja mõelda ja kinnistunud käitumismustrit muuta, aga palun jagage oma kogemust, kuidas olete olukorra kontrolli alla saanud ja võite ka tartu-piirkonna lastepsühholoogide kohta soovitusi jagada.

Tal suur elumuutus, alustas kooli. Pöörata talle palju tähelepanu, siis võiks olukord leeveneda.

Mul laps läks kooli, mind ajab igalt poolt minema, ise teeb kõike. Koolist ei helista.

Ta muidugi on mul ainuke, magas pea 7-aastaseks saamiseni kaisus, kuni mu ära ajas. Arvan, et see on talle turvalisuse andnud.

Kooliga harjumine ei ole 1-2 nädala küsimus, see võtabki mitu kuud, enne kui teatav kindlus lapses tekib.

Meil oli lapsel esimeses klassis palju abi ka kooli psühholoogist. Tema ärevus oli küll veidi teistlaadi, ta ei muretsenud kooli või koolist koju liikumise pärast (elame kooli lähedal ja koolitee on lihtne), vaid selle pärast, kuidas ta tunnis hakkama saab, kartis kooli lärmakaid vahetunde ja teisi õpilasi. Alguses me ei saanud arugi, et midagi lahti on, kuna tuli ja läks rõõmsalt, aga tegelikult oli tal koolis palju nuttu ja ärevust, õnneks klassijuhataja rääkis ja sai olukorra paremaks.

Oled kindel, et see on ärevuse põhjuseks? On ta midagi näinud või kuulnud, et tal sellised hirmumõtted on peas? Minu omal oli ka ärevus esimestes klassides, eriti esimesed. Tal hakkas paha ja kartis oksendamist. Kasvas välja sellest. Käisin küll psühholoogi juures paar korda temaga.