Olen oma 5a tütrega hädas. Suvega on toitumine käest ära läinud, ta sööb lihtsalt meeletuid koguseid, koguaeg on kõht tühi ja laps ninapidi külmikus. Esialgu mõtlesin, et okei, oli vanaema juures, et ju seal liikus vähem ja sõi rohkem, pole hullu, aga tegelikult on küll. Kuna olen ise hetkel alguserase, siis võtsin töölt haiguslehe ja olen temaga ise kodus ning see on ikka meeletu, laps saab 3x päevas sooja toitu, vahepeal värskeid ooteid ja tal on reaalselt iga poole tunni tagant kõht tühi. Kaalul ka kahjuks 3kg suvega juures(kaalub 25kg). Toitun ise üle aasta juba toitumiskava järgi ja olen teinud samu toite ka perele, seega menüü peaks meil korralik olema. Küll aga on kodus üks pisike nälg, kes nõuab ainult süüa. Andke nõu, mis teha? Äkki kellelgi sarnane mure olnud? Lapsega perearstile või hoopiski kuskile toitumisnõustaja juurde? Olen mures, et kui kohe ei tegele, on asjad varsti täiesti üle pea.
Teema: Liigne söömine
Kui kõht tühi, las kõige pealt joob. Vahepaladeks paku tervislikke snäkke – kui kõht tõesti tühi siis kui on õunad, kurgid, porgandid jmt tükeldatud peaks need ka sobima.
Seal vanuses on paljudel lastel selline kasvuspurt ja nälg, kus laps võibki süüa mingi hetk justkui lõpmatult ja 2x rohkem isegi kui vanemad.
Lihtsad leida lapsele rohkem liikumisvõimalusi ja kui tahab tihti süüa, siis pakkuda ehk vahepaladeks kergemaid roogasid – näiteks supid, mitmeviljahelbe pudrud, tatraputru jmt. Et iga toidukord ei oleks liiga rammus – kõhu saab täis juba nö mahust.
Ehk ei saa laps supist ega püreesupist kõhtu täis? Mina ei saaks, sellepärast suppi ei teegi
lapsel on igav, mitte nälg! Väga paljud lapsed hakkavad igavusest süüa küsima
Kui ta oleks lasteaias? Ma vastustest vaatan, et on mõni arvab et on kasvuspurt ja ongi nälg. Mõni arvab et paku vahepalasid. Mõni arvab et supist ei saagi kõhtu täis.
Kui ta oleks lasteaias, siis seal tunneks pidevlt nälga? Vahepalasid ei pakuta ja ülepäeva antakse hoopis suppi.
Mu sugulasel on 5aastane. Ta on meil külas ka koguaeg mingit sööki otsimas. Tema on küll suur laps. pikk ka. aga seda nn kasvuspurti on näha ka juba laiusesse.
Veresuhkur jupsib? Mul on muidu selline laps, kellel täiskõhusignaal ei jõua kerest ajju. Kurgi söömine ei muuda midagi, venitab lihtsalt mao välja. Teoreetiliselt peaks olema range režiim, piiratud kogused madala kalorsusega toitu, tõhustatud liikumine jne. S.t et ma elan köögis ja valvan lapse iga ampsu ja hoian teda sportlikes tegevustes. Praktikas ma ei jaksa. Lasteaiatoit kergitas teda sama moodi kui kodune, lisaks oli ta lasteaiast tulles märatsusepiiril näljane ja väsinud.
Mine arstile ja kontrolli veresuhkrut
Sea sisse mingi jube täpne söögirežiim, selline et impulsiivseid ampse ei tuleks, aga poleks ka karjuvat nälga.
Jälgi, et ta ei oleks üleväsinud, unine laps ei saa aru, kas ta tahab süüa või magada
Muid nippe on ehk ka, kurda arstile, äkki saad toitumisnõustaja konsultatsioonile.
Varases nooruses mingit jubedat toitumistraumat ei tohi ka tekitada, pärast ravib seda aastakümneid.
Minge ometi liikuma, viimased ilusad ilmad ja vabad päevad.
Mis sellest toitumiskavast sullegi kasu on, kui ennast üldse ei liiguta?
minu laps on üsna kõhn (130/23) ja ka väga hea isuga, aga ma ei luba tal lõpmatuseni süüa. kui ta on suure prae ära söönud, siis lihtsalt ei saagi süüa midagi peale köögivilja, kuigi ta ka muudkui tassiks ja näriks igasuguseid asju.
Meil on noorem laps igavusesööja, st eriti, kui on tubasem päev mingil põhjusel, siis on näha, et see köögi vahet sõelumine ja tühja kõhu kurtmine ei ole tegelikult nälg. Kui õue minna ja seal vanema lapsega tegutsevad, siis ei tule meeldegi, et pidevalt midagi närida vaja. Või kui toas mingi laheda tegevuse lõpuks välja mõtleb, siis ka rahu majas. Aga hoian kogu aeg värske kraami laual, et kui tuleb oma näljakurtmisega, kuigi tean, et tund aega tagasi sõi nt omletti, siis pakun vett või juurikaid. Saadan võimalikult palju õue lapsi, et seal liiguks ja tegutseks, see hoiab väga hästi seda igavusesöömist ära.
Kaal on normaalne, aga vahepeal tekib punu ette, siis õnneks on kohe pärast seda pikkust visanud, nii et on jälle keskmises kaalus lapse väljanägemisega. Aga samas teeb muret ka, sest need kogused, mis ta süüa võib, on üsna suured. Kui midagi jälle teist portsu küsib, siis tavaliselt küsin üle, nt lasen püsti tõusta laua äärest ja mõelda, et kas kõhus on juba raske tunne ja kas ikka mahuks veel. Enamasti saab siis ise ka aru, et tegelikult aitas ühest portsust. Ühelt poolt hea, et laps igasuguseid toite sööb, ei pirtsuta ja tõesti kõik maitseb, aga raske, kui ta kõiki neid maitsvaid asju suures koguses süüa tahaks. Ja tõesti sööb kõike: liha, kala, köögivilju jne.
Tegin umbes aasta tagasi samasuguse teema oma lapse kohta. Mitu inimest arvasid, et tegemist võib olla veresuhkru probleemiga. Hakkasime lapsega dieeti pidama – mitte kalorite poolest, vaid just toidu kvaliteedi poolest. Jätsime ära suhkru, mee, valge jahu jm kiired süsivesikud. Üldse piirasime oluliselt süsivesikute hulka. Samuti läksin järk-järgult üle kindlatele söögiaegadele, et toidukordi oleks päevas vähem ning veresuhkur jõuaks normaliseeruda kahe söömise vahel. Mõistagi oli uue korra sisseviimine päris keeruline.
Esimesed edusammud olid näha juba nädal-kaks pärast alustamist. Laps ei mõelnud enam kogu aeg söögist, ei rippunud külmkapi ukse küljes ning oli oluliselt aktiivsem ja rõõmsam. Samas kui laps sai jõulupeol kommi, siis järgmine päev alustasime jälle sisuliselt nullist – hundiisu oli tagasi ja söömine tundus võtvat kogu energia.
Praegu, aasta hiljem, on asi juba päris hea. Kaal pole tõusnud, pikkust on tulnud, laps on füüsiliselt väga palju aktiivsem kui aasta tagasi. Saame ka lubada pidupäevadel koogikese või kommikese, ilma et järgneks pikemaid tagasilööke. Samuti on tal tekkinud tunnetus, et kui palju korraga on mõistlik süüa – kui varem võis sööma jäädagi ja mul oli tõsine hirm, et ta venitab oma mao välja, siis praegu sööb mõistlikud portsud ja jätab tihti järele (ja ma alati rõhutan, et ta EI PEA MITTE KUNAGI sööma rohkem, kui tahab). Ka on ta harjunud vähemmagusa toiduga ning näiteks torti enam ei söögi. 🙂
Veresuhkru kontrollimine perearstil ei pruugi midagi olulist näidata, sest enamasti kontrollib perearst vaid paastusuhkrut, mis on mittediabeetikul normaalne. Oluline on veresuhkru dünaamika, mida näitaks glükoositaluvuse ja insuliiniresistentsuse test, aga see koosneb 4-5 vereproovist ja on lõpuks ikkagi pelgalt informatiivse väärtusega. Meil tehti lapsel teistel põhjustel laktoositalumatuse testi ja sealt oli tõesti näha, et veresuhkur langeb liiga aeglaselt, mis viitab insuliiniresistentsusele. Insuliiniresistentsus on aga väga suur rasvumisfaktor, sest organismi näljatunnetus on ebaadekvaatne, veresuhkur pidevalt liiga kõrge (mistõttu insuliini toodetakse kogu aeg liiga palju) ja rasvade metabolism häiritud (ülejääv insuliin suurendab rasvumist, samas rasvu energiaallikana ei kasutata, kuna veresuhkur on niigi kõrge).
Just, äkki on aneemiline. Aga muidu ma soovitaks nälja korral leiba anda, see peaks veresuhkru normi viima ja täiskõhutunnet tekitama. Kui muidugi on mingi aine puudus lapsel, siis ehk perearstilt saab paremaid soovitusi.
Oled sa kindel, et oskad adekvaatselt hinnata, kui palju on liiga palju süüa kasvava lapse puhul? Kui ütled, et suurem söök on kolm korda päevas ja näiteks püreesupp, siis minu laps ei saaks küll sellest kõhtu täis. Mul on sale, liikuv ja sportlik tütar, aga sööb korralikuma toidu neli korda päevas, selline tavaline lasteaiarütm, et lõuna 12 paiku, korralik õhtuoode 16 paiku ja õhtusöök 20 paiku. Ja iga kord sööb ikka korraliku portsu, kui ei söö, utsitan sööma, sest muidu on tunni aja pärast kõht tühi. Lihtsalt püreesupp püsiks mu lapsel kõhus umbes tund aega, seega annan püreesupile lisaks kindlasti samal söögikorral midagi toitvat veel.
Tänane menüü samavanusel lapsel:
Kell 9 – kausitäis putru.
Vahepalaks rannas leivaviil.
12.30 – pasta bolognese, taldrikutäis, lisaks paar tomatit ja aprikoosi. Jäätis
16.30 – kana, riis ja toorsalat.
Vahepalaks piknikul näksimist (juustupulk, kaneelisai, marjad jne)
20.30 – omlett, jogurt, puuviljad.
Tütar on sale, aga niimoodi sööb iga päev. Üle nelja tunni ei saa toidukordadel vahet jääda, ilma et nälg näpistaks.
Ära muretse
Kindlasti las perearst kontrollib veresuhkrut.
Kui kodus saab korralikud toidukorrad ja ikka on koguaeg kõht tühi siis see on kahtlane.
