Esileht Pereelu ja suhted Limerence – armumisse kinni jäämine

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

Teema: Limerence – armumisse kinni jäämine

Postitas:

Avastasin just enda jaoks, et on olemas selline nähtus nagu limerence – ingl. k. Eesti keeles ei tea. Vt http://www.livingwithlimerence.com Ühesõnaga, lõpuks ometi saan aru, mis minuga praktiliselt kogu elu toimunud on. Lühidalt öeldes – mu aju on õppinud ise õnnehormooni tootma unistades armastusest. Iga kord, kui ma olen elus õnnetu v mu suhe ei paku mulle mingit sorti rahulolu, siis leian endale mingi inimese objektiks ja unistan temast. See objekt, kelleks ta minu peas muutub, pole see, kes see inimene tegelikult on. Väga nõme igatahes. Keegi veel kogenud?

+21
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 04.09 20:09; 04.09 20:52; 04.09 21:54; 05.09 06:57; 06.09 17:12; 08.09 12:26; 14.12 11:07; 14.12 15:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tõlge on “liblikad kõhus” äkki? Ikka tuleb ette.

+2
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 04.09 20:31; 04.09 20:59;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Jep, normaalsel juhul tõesti liblikad kõhus. Aga leidub inimesi, kes elavad selle tundega pikalt – aastaid. Ja tegelevad oma sisemaailmas intensiivse unistamisega. See omakorda tekitab õnnetunnet, nii et tekib sõltuvuselaadne olukord.

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 04.09 20:09; 04.09 20:52; 04.09 21:54; 05.09 06:57; 06.09 17:12; 08.09 12:26; 14.12 11:07; 14.12 15:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Võibolla rumal küsimus ja vabandan, kui ei tabanud teemat – kas see on kuidagi erinev pikaaegse lemmikartisti kontserdil käimisest või lemmikjalgpallurile staadionil kaasa elamisest (mul on pojad)? Näen oma laste pealt, et pärast üritust on sõnaotseses mõttes hajevil pilk silmis ja pea eemal päevi. Serotoniini voolab kõrvadest välja.
Kas võiks seda näiteks siduda plikaaja armumisega iidolitesse? See on täiskasvanu eas ju väga vahva! Aga miks sealt edasi teema muuta tumedaks?

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 04.09 20:31; 04.09 20:59;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kusjuures minul oligi nö plikaaja armumine iidolisse. Aga samal ajal oli mul kodus ärev õhkkond – ema ja isa ei saanud omavahel läbi ja isa pettis ema. Mina jälle õppisin oma stressi maandama ja õnnehormoone genereerima unistades.

Üldjuhul on liblikad maailma parim asi. Aga kehvaks läheb siis, kui objekt on selline, kes lihtsalt ei sobi mingil põhjusel partneriks. Või siis ise oled suhtes, ning ei soovi seda suhet lõpetada. Nö unistamine võib olulisel määral segada elu – kahandada keskendumisvõimet, võtta ära tähelepanu kallitelt inimestelt jne jne. Normaalne oleks sellisel juhul nö kahjud sisse võtta ja edasi liikuda, aga osadel inimestel ei õnnestu pikaks ajaks.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 04.09 20:09; 04.09 20:52; 04.09 21:54; 05.09 06:57; 06.09 17:12; 08.09 12:26; 14.12 11:07; 14.12 15:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aitäh teemaalgatajale, väga huvitav lugemine. Aga pean tunnistama, et täiesti võõras nähtus, pole ise tundnud ega kelleltki kunagi midagi sellist kuulnud. Huvitav on näha, et nii mõnelegi on see tohutu äratundmismoment. Minul samas on sellest kirjeldusest isegi raske aru saada, see tundub kuidagi ebakonkreetne ja laialivalguv, raske on ette kujutada, mida sellises seisundis inimene tegelikult tunneb. Ilmselt on see siiski üpris haruldane.
Kui keegi viitsiks natuke sellist seisundit omaenda seisukohalt kirjeldada, oleks väga hariv ja silmaringi avardav lugeda – just inimlikus mõttes kasulik, sest aitaks paremini ära tunda ja mõista selliseid inimesi.
Ma väga vabandan, ei taha kuidagi solvata, aga kirjelduse põhjal küsiksin: kas ka näiteks osad (sugugi mitte kõik!) stalkerid ehk jälitajad ei või käia selle sündroomi alla? Vabandan, kui kedagi solvasin, ei mõelnud üldse halvasti.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aitäh teemaalgatajale, väga huvitav lugemine. Aga pean tunnistama, et täiesti võõras nähtus, pole ise tundnud ega kelleltki kunagi midagi sellist kuulnud. Huvitav on näha, et nii mõnelegi on see tohutu äratundmismoment. Minul samas on sellest kirjeldusest isegi raske aru saada, see tundub kuidagi ebakonkreetne ja laialivalguv, raske on aru saada, mida sellises seisundis inimene tegelikult tunneb. Ilmselt on see siiski üpris haruldane.

Kui keegi viitsiks natuke sellist seisundit omaenda seisukohalt kirjeldada, oleks väga hariv ja silmaringi avardav lugeda – just inimlikus mõttes kasulik, sest aitaks paremini ära tunda ja mõista selliseid inimesi.

Ma väga vabandan, ei taha kuidagi solvata, aga kirjelduse põhjal küsiksin: kas ka näiteks osad (sugugi mitte kõik!) stalkerid ehk jälitajad ei või käia selle sündroomi alla? Vabandan, kui kedagi solvasin, ei mõelnud üldse halvasti.

Jah. Ise põdesin seda haigust 3..4a ja päris terveks pole saanud. Tagantjärgi kole mõelda, et olingi paras stalker. Paha on see, et ei tea kuidas ravida.

Kõige hullem oli muidugi see, et mitmeid kordi panin oma elu ohtu. Näiteks talvel pimedas sõitsin kiirest kurvilisel teel, lülitasin tuled välja ja sulgesin silmad. Kiirus oli selline, et ei jääks piinlema. Õnneks tuli alati laps meelde, et tema pärast pean vastu pidama.
See pole see, et iga nädal armud kellessegi. Tegu on tõsise haigusega

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma spekuleerin, et stalkeritest kannatavad selle jama all paljud, kuid limerentsi all kannatajatest muutuvad stalkeriteks vähesed. See on ikka seotud enesekontrolli, eetika ja intelligentsiga.

Mina oma jama päris haiguseks ei pea siiski. Üldiselt olen päris hästi suutnud end kontrollida. Saan väga hästi aru, et asjad toimuvad mu peas, tegutsema pole need mind otseselt tõuganud kui pole olnud normaalne ja sobiv tegutseda.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 04.09 20:09; 04.09 20:52; 04.09 21:54; 05.09 06:57; 06.09 17:12; 08.09 12:26; 14.12 11:07; 14.12 15:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meenub sõbranna, kes oli kooliajal sügavalt õnnetu, kui ta iidol abiellus. Minul oli toona seda kainet mõistust ja ei suutnud mõista – tegu oli maailmakuulsas staariga ja see juhtus nõukogude ajal – seega ei tulnud see staari mitte kunagi siia ja ei olnud sel ajal mingitki võimalust temal sõita vaatama tema kontserti. Aga see ei takistanud sõbrannal temast unistamast ning vihkas ka seda naist, kellega ta abiellus.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ilmselt seda teemat mõistavad vaid need, kes seda kogenud. Mina mõtlesin selle ise enda jaoks välja. 15 a tagasi armusin ühte mehesse, kellega olen kohtunud kokku 5 korda oma elus. Olen abielus 20 a.
Kuna ma olin alguses lihtselt ebamaiselt armunud ja on olnud ka väga ärevaid olukordi selle mehega seoses, siis on ta palju mul mõtetes. Samas, vahel ei kuule temast aastaid.
Ja ometi ma iga päev mõtlen tema peale, kui mul on kodus halvasti, mõtlen, kuidas tema selles olukorras oleks käitunud, kuidas ma sooviks temaga rääkida ja lohutust saada jne.
Täiesti suvalistel hetkedel mõtlen, et äkki kuidagi kohtun temaga (olgu öeldud, ta ei ela Eestis). Vahepeal nt keset koosolekut vaatan üle laua ja mõtlen, et minu vastas olev inimene on hoopis tema, vahel ma lihtsalt füüsiliselt tunnen, et ta on mu mu kõrval.
Olen teinud tugevat tööd, et mitte mõelda nii, suunanud oma mõtteid, teavustanud endale, et see pole ok.
Kusjuures ma tegelikult olen väga pragmaatiline inimene ja täielik realist.
Hakkan vist hulluks minema…:)

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.09 11:05; 09.09 15:00;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma kahtlen, kas teemaalgataja sellest pikast jutust ikka õigesti aru sai. Üks tunnus oli seal tugev igatsemnine ja vajadus selle järele, et objekt sinu vastu samuti huvi ilmutaks ja kontakti võtaks. Limerence pole pelgalt imaginary boyfriendi omamine.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.09 11:13; 08.09 10:09;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma võin ka natuke selgitada, mis mu peas toimub. Viimasel ajal on üks kindel inimene olnud, kuna temaga oli suhtlemine kõige hiljutisem. Ma ei mõtle talle iga päev ega ka mitte iga nädal, enamasti tuleb siis meelde, kui midagi on endal halvasti suhtes. Olgu öeldud, et reaalselt ei teeks selle inimesega mitte midagi, lihtsalt meeldib selle mõttega mängida ja see pakubki pinget. Toon mõne näite. Elasime samas linnas ja iga kord väljas käies lootsin teda näha. Käisin isegi rohkem õues seepärast. Üksainus kord ja kogemata ma lõpuks möödusingi temast poes, aga ta ise vaatas see aeg just teisele poole. Mul süda lausa hüppas sees. Jäin välja ootama ja asja tegema, et äkki väljudes ta näeb mind. Mis see nägemine oleks andnud, ma ei tea, aga sel polnudki tähtsust. Paraku ei näinud ta mind ka siis, aga mul oli hea meel, sest sain n-ö hingerahu ja “hüvasti jätta”, kuna see oli vahetult enne minu teise linna kolimist ja ma ei näe teda ilmselt enam kunagi. Käisin nädal hiljem veel meelega samal ajal samas kohas, aga siis teda rohkem ei kohanud. Vahel harva olen ta FBki vaadanud, kas ta on suhtes või kas on uue pildi pannud. Kusjuures üks põhjustest, miks temaga midagi välja ei tulnud, oli see, et ta küll meeldis mulle, aga polnud minu maitse, peale selle häirisid mind veel nii mõnedki asjad ta juures. Kui unistama kukun, siis tuletangi endale neid negatiivseid asju meelde enda veenmiseks, kuna sellise nähtuse puhul meenuvad ainult head mälestused. Kui meil oleks teine võimalus, ei tahaks ma teda ka siis, aga no aju mängib vingerpussi. Eks see mingi psühholoogiline värk ole.

Ka mina olen sellises olukorras olnud. Kestis see kokku umbes 10 aastat ja ka nüüd aeg-ajalt ilmub ta mu mõtteisse, kuid see pole enam see palavikuline temale mõtlemine. Küberstalker olen olnud, ka anonüümselt (argpükslikult) olen temaga ühendust võtnud ja paar sõna vahetanud, aga muidu mingit suhtlust olnud ei ole. Käisime lihtsalt ühes koolis ning suure tõenäosusega ei oleks meist mingit paari kunagi saanudki, olime selleks liiga erinevad. Aga ta lihtsalt võlus mind oma olekuga.

Aga seda võin küll öelda, et temale mõtlemine intensiivistus just siis, kui minu elus olid pingelisemad ajad. See on sama igasuguse unistamisega, mis aitab reaalsusest väljuda ja tavaelu raskused tagaplaanile jätta. Päriseluga oli kuidagi lihtsam hakkama saada kui oli kellelegi mõtlemisest jõudu ammutada sest suhtes ma sel ajal ei olnud ja sõpradest ikka sellist tuge ei saa. Nii unistades ei olegi nii väga oluline, et need unistused täituvad. Nagu isegi mainid, meenuvad vaid head mälestused.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.09 18:51; 07.09 15:15; 08.09 18:06;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aga kas teil on päriselu suhted kannatanud limerentsi tõttu?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 04.09 20:09; 04.09 20:52; 04.09 21:54; 05.09 06:57; 06.09 17:12; 08.09 12:26; 14.12 11:07; 14.12 15:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei tea, kas mul on limerence, aga mul on armumisse kinni jäämine.

Iga päev ja peaaegu iga tund mõtlen ma ühest oma partnerist, kellega olime koos 34-35 aastat tagasi umbes 14 kuud. Lahku läksime minu lolluse ja kolmanda inimese pahatahtlikkuse pärast. Mina tegin vales kohas valet “sotsiaalset eksperimenti” ja 25 aastasena võinuksin juba paremini teada, mis juhtub. See selleks.

Ma mõtlen temast, aga ei fantaseeri midagi, eriti mittte tulevikust.

Keerutan peas sedasama sadakonda mälestusi. Aegajalt teen pistelisi kontrolle 🙂 , st püüan selgelt aru saada, kas ma meenutan igapäevaselt juba meenutuste meenutuste meenutusi või tõsti algset hetke. Võin tundide kaupa pead murda, kas selles toas, kus me esimest korda suudlesime, olid tõesti kollased kardinad? Ma mäletan, et olid mu mälestustes kuldkollased paksud siidkardinad, aga kuidas ja miks olid seal kollased kardinad, kui see oli hoopis kontoriruum ja tõenäoliselt olid seal hoopis rulood.

Ja ma võin neid seiku mõelda, keerutada…tunde järjest. Mõni mälestus on täna väga valus, aga homme saan seda nämmutada ilma suurema valuta. Mingit kuldset kuud ma talle selga mõelnud ei ole ja need mälestused on enamuses lihtsalt argised: näiteks kuidas me läksime risti üle selle väljaku. Kas oli kevad? Oli see õhtu või päev? Mäletan vähe inimesi tänaval, miks? Kust me tulime? Mis mul siis seljas oli? Millest rääkisime? Kui me sealt tulime, siis kuhu läksime? Jne jne jne

Kui välja jätta esimene 1-2 kuud pärast meie lahkuminekut ei ole ma aga mitte iial unistanud temaga uuesti kohtumisest. See on mu elusuur hirm, et peaksime äkki kohtuma. Pean tööasjus käima sageli ühes asutuses, millest 3 maja eemal ta elab. Paraku on meil ühiseid tuttavaid ja mõned neist annavad mulle niisama jutu seas teada, kus nad teda nägid ja kus ta elab jne. See on õudne hirm, et me kohtume ja siis…ei, see on maailmas üks viimaseid asju, mida ma tahaksin – teda näha. Sisuliselt ma jooksen parklast sinna kontormajja ja…enne läheb sisse 2-3 Xanaxit, muidu ma lihtsalt ei saaks minna, jalad on makaronid.

Ma olen täiesti klammerdunud mõtetelt, aga minevikku. Mitte mingil juhul ja mitte mingil tingimusel poleks ma juba pool aastat pärast meie lahkuminekut soovinud temaga mingit uut liini ajada või uuesti alustada. Ka ei ole ma iial (va ajal, kui me käisime) unistanud mingist ühisest tulevikust.

Tean, et armastasin teda siis (ma ei arva, et praegu) ja tean, et tema oli minusse armunud (ja kindlasti enam mitte).

Ükskord, umbes 20 aastat tagasi, helises mul telefon. Tööl. See oli tema, küsis, kuidas mul läheb. Minu peas on mäluauk, mul polnud aimugi, mida ma vastasin. Umbes 11 aastat tagasi helises pühapäeva hommikul mul mobiil. See oli tema. Uuris, kuidas mul läheb ja et ta on linnas, võiksime minna sööma koos ühiste tuttavatega. Ma läksin nii närvi, et ajasin mingit jubedat möga suust välja, a la hakkasin lendoravate päästmiseks annetust küsima – omamata mingitki pistmist lendoravatega. No ära keerasin, ühesõnaga. Pärast kuulsin läbi oma tuttavate, et ta arvas, et ma olin purjus ning uuris, kas mul on tervis enamvähem korras 🙂 Umbes 15 aastat tagasi kohtasin ma teda paigas, kus ta poleks pidanud olema. Ta ütles, et tuli vaatama, kas kohtab mind. Teretasin, kokutasin, ütlesin midagi arusaamatut ja tuigerdasin nõrkadel jalgadel välgukiirusel sibades minema. Sama kordus umbes 8 aastat tagasi. Sellest alates ma ei käi mite kunagi kuskil jala. Peaaegu. Ta võib ju tänaval vastu tulla 🙂

Blokkisin tema numbri ja nüüd olen igal aastal ühiste tuttavate käest uurinud, mis ta nr on ja siis veendunud, et kui uus, siis ka uus nr on blokitud. Mu telefon on alati hääletu peal ja ma ei võta iial vastu võõraid numbreid. Kui aegajalt töö pärast pean, siis ma sõna otseses mõttes hüppan ehmatusest, kui näen ekraanil tundmatut numbrit. Ja pulsi viskab 180 peale kohe.

Küll aga googeldan ma teda mitu korda aastas. Kahjuks on tal sedasorti nimi, et tulemusi annab sortida tundide ja tundide kaupa 🙂 Ka tean ma, et meie ühised tuttavad annavad talle harva ent regulaarselt (lühi)ülevaateid sellest, kus ja kuidas ma elan ja töötan, kus ma liigun, mida harrastan ning kuidas mul läheb abielus ja muis asjus.

Niisiis, olen mälestustes. See pole mul küll seganud abiellumast ja lapsi saamast ning oma abikaasat armastamast. Päriselt. Aga igapäevaselt mõtlen ma korduvalt teisest mehest. Minu jaoks on ta mu elu suurim armastus. Reaalis aga ma ei tahaks mingil juhul teda kohata ja nii juba üle 30 aasta. Teades aga, et teda mingil määral huvitan ja tema teab üldjoontes minu elust, siis see võimalus, et ühel päeval ta mind töökoha uksel ootab, ajab mind õudusest krampi. Reaalse inimesena ei paku ta mulle enam vähimatki huvi, tekitab ainult hirmu. Ka pole ma kunagi unistanud sellest, et saaks aega tagasi keerata või kui ma oleks siis öelnud nii, siis oleks ehk saanud naa vms. Ainult nämmutanud reaalseid sündmusi.

+3
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.09 12:06; 07.09 15:27; 08.09 11:31; 19.12 14:26;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Suht haige värk tegelt.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aga igapäevaselt mõtlen ma korduvalt teisest mehest. Minu jaoks on ta mu elu suurim armastus. Reaalis aga ma ei tahaks mingil juhul teda kohata ja nii juba üle 30 aasta.

Psühholoogiga rääkimisest võiks kasu olla, et aru saada miks sa minevikus nii väga kinni oled ja kui palju see sinu olevikku ja tulevikku võib mõjutada. Sinu kirjelduste järgi on tegemist millegagi, mis tegelikult segab sinu igapäevaelu ning mille tõttu ei saa sa ehk nii vabalt oma elu nautida kui oleks võimalik. Aastakümneid tagasi tehtud vigadest ja kahetsusest võiks lahti lasta juba iseenda heaolu nimel. Selliste tunnetega elamine ei peaks olema lõputu kannatuste jada.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.09 18:51; 07.09 15:15; 08.09 18:06;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aga igapäevaselt mõtlen ma korduvalt teisest mehest. Minu jaoks on ta mu elu suurim armastus. Reaalis aga ma ei tahaks mingil juhul teda kohata ja nii juba üle 30 aasta.

Psühholoogiga rääkimisest võiks kasu olla, et aru saada miks sa minevikus nii väga kinni oled ja kui palju see sinu olevikku ja tulevikku võib mõjutada. Sinu kirjelduste järgi on tegemist millegagi, mis tegelikult segab sinu igapäevaelu ning mille tõttu ei saa sa ehk nii vabalt oma elu nautida kui oleks võimalik. Aastakümneid tagasi tehtud vigadest ja kahetsusest võiks lahti lasta juba iseenda heaolu nimel. Selliste tunnetega elamine ei peaks olema lõputu kannatuste jada.

Vat kannatuste rajaks ma ei oska oma elu kuidagi nimetada. Mõni põgeneb mälestuste eest trenni, mõni uude abiellu, mõni unistustesse väljamaa filminäitlejast, mõnele meeldib tundide kaupa unistada miljonist eurost või lamedast kõhust, mina nämmutan ühe konkreetse suhte detaile. Mõnikord on jah valus või oh shit hetk 🙂 aga üldiselt ma lihtsalt vastasin teemasse, et olen jah armastusse kinni jäänud.
Psühholoogi juurde võin minna küll, usun neisse ja tunnen neid.

Samas ma ei taha oma ellu VEEL rohkem minuteid, mil ma oma mineviku selle mehega pulkadeks võtan. Ükski hea teraapia ei kesta kuu, isegi mitte pool aastat ega toimu harvem kui 2x nädalas. Ma absoluutselt keeldun regulaarselt veel oma elust lisaaega selle suhte üle arutlemiseks panema. Isegi mitte selle nimel, et 65-aastasena sellest välja tulla 🙂 Nii kaua aastaid nii elatud, las jääb. Mu kiri ei olnud abipalve, lihtsalt situatsioonikirjeldus. Aga suur tänu kaasa mõtlemast.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.09 12:06; 07.09 15:27; 08.09 11:31; 19.12 14:26;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lugesin ka teema läbi, tuleb tuttav ette küll, minulgi neid juhuseid olnud. Minu meelest see nagu tavaline platooniline armumine või nö Crush, ma ei teadnudki et selline peen nimetus asjale pandud või ei saanud ma asjale päris pihta.

0
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.09 21:59; 08.09 18:17;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lugesin ka teema läbi, tuleb tuttav ette küll, minulgi neid juhuseid olnud. Minu meelest see nagu tavaline platooniline armumine või nö Crush, ma ei teadnudki et selline peen nimetus asjale pandud või ei saanud ma asjale päris pihta.

Kõik, kaasa arvatud teemaalgataja, räägivad teemast mööda ja heietavad vaid oma salajastest armumistest, sest on definitsioonist valesti aru saanud. ☺ Aga las nad olla, kirjutamine on ju teraapiline.

0
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.09 11:13; 08.09 10:09;
To report this post you need to login first.
Postitas:

heietavad vaid oma salajastest armumistest

Mis mõttes mina salajasest armumisest rääkisin. Selles pole midagi salajast ja ma pole kopika eest armunud. Rääkisin kunagisse armastusse kinnijäämisest, mis on ka lausekatke teema pealkirjast.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.09 12:06; 07.09 15:27; 08.09 11:31; 19.12 14:26;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nüüd ma saan ka siis vist nime panna asjale, mis mind terve elu vaevanud on. Mitte, et ma oleks kogu selle aja olnud ühes armumises kinni, aga ma olen alati olnud armufantaasiate sõltlane. Teismelisest peale olen alati otsinud endale mingi armumisobjekti (enamasti klassi-ja kursusevennad, töökaaslased ehk inimesed, kellega puutun regulaarselt kokku aga lähedasi suhteid otseselt ei ole) ja siis kulutanud meeletult aega igat pidi fantaseerimisele, kunstlikult kokkusaamiste tekitamisele (näiteks lähen ekstra mingile üritusele, sest Facebookist näen, et teine läheb sinna). Analüüsin igat pilku ja püüan sellest tähendust välja lugeda.
Sellest, et see ei ole päriselt ühepoolne armumine vaid midagi muud sain ma aru siis, kui kunagi olin nii ühes kursavennas aastaid kinni. Ütlesin isegi kõigile teistele meestele tema pärast ära, kuigi meil otseselt midagi omavahel ei olnud. Olime sõbrad ja mingites hetkedes tajusin ka flirti, aga tal oli pikaajaline pruut ja seega asi ei arenenud kunagi. Samas oli see hea võimalus mulle pidevalt fantaseerida, et kuidas ta ühel hetkel saab aru, et ta tahab tegelikult mind. Ma ikka olin üsna hullumeelne. Nendel päevadel kui nägime, siis lõin ennast ekstra üles, õppisin ta tunniplaani pähe, et juhuslikult kokku sattuda ka siis kui meil erinevad ained olid. Analüüsisin kõike. Aga jah, sellest et see ikka ei olnud päriselt armumine sain ma aru siis kui mu fantaasia täide läks. Nad läksidki pruudiga lahku ja ühel peol siis me sattusime kokku ja suudlesime ja ta tunnistaski, et ma olen talle alati meeldinud. Ja siis sellest hetkest minu huvi kadus, sest enam ei olnud tegu fantaasiaga vaid reaalsusega.
Ja sama on veel kordunud, et ma võin olla mingis mehes tohutult kinni ja meeletult armunud just sellesse fantaasiasse, aga kui asi reaalsuseks muutub ja kui on selge, et meespool on minust huvitatud ja mu fantaasiad võiksid reaalseks muutuda, siis mu huvi kaob, sest enam ei ole pinget.

Ühel hetkel õnneks sain aru, et see ei ole päris normaalne ning et kui ma tahan normaalset pereelu elada, siis ma pean sellest sõltuvusest lahti saama või vähemalt leppoma sellega, et ükski reaalne suhe ei anna mulle kunagi nii intensiivseid elamusi. Elukaaslase valisingi siis selle järgi, et lisaks romantilisele huvile on ta ka mu parim sõber ja meil on ka platoonilisel tasandil koos väga huvitav elada ja tegutseda. Ja ma tean ka, et isegi kui mul on kellegi vastu mingid tunded ja fantaseerin, et siis reaalsuseks ma seda niikuinii muuta ei taha. Et see vast siis hoiab mind maa peal.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul oleks väga hea meel, kui selline olekski tavaline crush. Olen aru saanud, et tavaline crush ei kesta reeglina aastaid, ei paneks mind nii palju aega raiskama fantaseerimise peale, ei segaks keskendumisvõimet. Ma pean tunnistama, et pole päris valmis kirjeldama ja seega tunnistama, minu läbielamiste kogu ulatust 🙁

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 04.09 20:09; 04.09 20:52; 04.09 21:54; 05.09 06:57; 06.09 17:12; 08.09 12:26; 14.12 11:07; 14.12 15:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kõik, kaasa arvatud teemaalgataja, räägivad teemast mööda ja heietavad vaid oma salajastest armumistest, sest on definitsioonist valesti aru saanud. ☺ Aga las nad olla, kirjutamine on ju teraapiline.

Olles ise 10+ aastat ühes inimeses niimoodi kinni võin kinnitada, et tegemist ei ole pelgalt armumisega. Definitsiooni järgi olen tundnud kõiki kirjeldatud sümptomeid (https://livingwithlimerence.com/2017/02/15/what-is-limerence/) ning nagu kirjeldatud, ongi see sarnane sõltuvusele.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.09 18:51; 07.09 15:15; 08.09 18:06;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kõik, kaasa arvatud teemaalgataja, räägivad teemast mööda ja heietavad vaid oma salajastest armumistest, sest on definitsioonist valesti aru saanud. ☺ Aga las nad olla, kirjutamine on ju teraapiline.[/quote]

Aga äkki siis aitad õigesti aru saada? Kuidas siis asi tegelikult käib?

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.09 21:59; 08.09 18:17;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma veel lisaks, et kuigi mõtlen sellele mehele iga päev ja teda vahel ka oma vaimusilmas näen ja tajun, siis iga kord kui ta päriselt välja ilmub, leian ma kindlasti 10 põhjust, miks mitte temaga kokku saada. Aasta tagasi ta helistas mulle sünnipäeval (olin tööl ja nägin laual, et tel heliseb).Mul hakkas süda puperdama ja käed värisema. Ei vastanud, saatsin sõnumi, et mul on hääl ära ja ei saa rääkida. Täiesti totter.
Kas on ka nõuandeid, kuidas sellest “seisundist” vabaneda? Natuke imelik on 15a kohati mingis illusoorses maailmas elada.
Kägu 05.09.2019 11:05

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.09 11:05; 09.09 15:00;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lugesin just läbi D. Tennovi raamatu “Love and limerence: the experience of being in love” 1979, tunnen et sain palju targemaks. Hoiatan pika ja lühikokkuvõtte stiilis postituse eest. Kui ei huvita – ära loe 🙂

Autor nimetab armunud olemise fenomeni limerentsiks. See erineb armastamisest (affection, affectionate bonding) ja ka seksuaalsest tõmbest. Armunud olemist e limerentsi iseloomustab:
a) suur tung saada vastus oma tunnetele
b) mõtete keerlemine armumise objekti ümber, mida pole võimalik kontrollida
c) hirm saada tagasilükatud, mis mõjutab käitumist (ei julge oma tunnetest rääkida).
jne

Et armumise tunne tekiks ja püsiks peavad olema täidetud need tingimused:
a) peab olema valmisolek armumiseks, st ei ole intensiivselt armunud juba kellessegi teisesse
b) peab leiduma armumise objekt, kellel on potentsiaali saada partneriks – st on olemas lootus
c) peab olema risk, et armumise objekt ei vasta samade tunnetega.

Nt viimase näitena tõi autor rikka mehe, kellel oli lihtne saada noori naisi endaga intiimsuhtesse, ja seetõttu ta ei armunud nendesse.

Tennovi uurimuse põhjal on inimesi, kes kunagi elus ei koge armumist, ja nendel on raske aru saada üldse sellest fenomenist. Nt neil on raske aru saada paljudest lauludest, kirjandusteostest ja filmidest, mis käsitlevad armunud olemist ja arvavad, et tegu on kunstilise liialdusega. Ülejäänud inimesed kogevad armumise tunnet üks või mitmeid kordi elu jooksul.

Armumise tunne alguses suureneb ajas. Kui armumise objekt vastab tunnetele liiga vara, siis see pidurdab armumise tugevuse intensiivistumist. Minu arust on see põhjuseks, miks tüdrukuid kasvatatakse mitte liiga kergesti end “kätte andma” 🙂

Suhted jaotab Tennov 3 võimalikukus: mõlemad partnerid armunud, üks partner armunud – teine mitte, kumbki partner pole armunud. See muidugi ei ütle midagi partnerite vahelise armastuse v seksuaalse tõmbe kohta. Kuna armumine kestab keskmiselt 2 aastat, siis sagedasti oli suhe mitte-armunute vahel varem kas armunute suhe või siis armunu- mittearmunu suhe. Turvaline paarisuhe tegelikult tapabki armumise tunde, sest see elimineerib riski. Tegelikult ei ole armunud olek vajalik, et oleks seksuaalset rahuldust pakkuv ja armastav paarisuhe. Mingil määral on see isegi takistav faktor, sest ebakindlus tekitab meeleolukõikumisi ja armukadedust.

Mulle tundub, et uurimistööst selgus ka, et mehed teevad sagedamini vahet armumise ja puhta seksuaalse külgetõmbe vahel, samas kui naistel käib see sagedamini käsikäes. Armumise objekti puhul on meeste jaoks tähtsam roll välimusel kui naiste jaoks. Seks on sageli oluline eesmärk, kuhu armunu jõuda tahaks, kuid see ei ole niivõrd füüsiline kui nö hingeline akt.

E. siis limerents e armumine on täiesti normaalne, kuigi tahtele allumatu seisund, mida kogeb inimestest enamus, kuid mitte kõik. On ka normaalne, et armunud olek sarnaneb obsessiooniga ja paneb imelikult käituma. Armumise tunne lahtub enamasti siis, kui a) kaob risk – tunnetel vastatakse ja elatakse õnnelikus suhtes või b) kaob lootus – 100% kindel, et ei vasta tunnetele, pole kontakti. Ma arvan, et kui ei lahtu, siis on see probleem. Mis ei selgunud, kuid minu arust mis oleks jube huvitav teada, on see, et kui inimene pole armunud, kas siis tõenäosus armuda erineb sõltuvalt sellest, kas ta on üksik v on armastavas paarisuhtes (affectionate bonding). Tennov ütleb, et normaalne armastav paarisuhe pole nö vaktsiin armumise vastu – kas tõesti? Sest arvamused tunduvad siin lahku minevat.

Küsimust ega arvamust väga see postitus ei sisaldagi, vabandust. Soovitan soojalt raamatut 🙂

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 04.09 20:09; 04.09 20:52; 04.09 21:54; 05.09 06:57; 06.09 17:12; 08.09 12:26; 14.12 11:07; 14.12 15:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

a) suur tung saada vastus oma tunnetele
b) mõtete keerlemine armumise objekti ümber, mida pole võimalik kontrollida
c) hirm saada tagasilükatud, mis mõjutab käitumist (ei julge oma tunnetest rääkida).
jne

Et armumise tunne tekiks ja püsiks peavad olema täidetud need tingimused:
a) peab olema valmisolek armumiseks, st ei ole intensiivselt armunud juba kellessegi teisesse
b) peab leiduma armumise objekt, kellel on potentsiaali saada partneriks – st on olemas lootus
c) peab olema risk, et armumise objekt ei vasta samade tunnetega.

Selle järgi on mul seda tunnet olnud mitu korda elus, aga üle paari aasta pole ükski kord kestnud. Hm.

Ise mõtlen, kas mõnda inimest võiks aidata see: https://tervis.postimees.ee/6826082/mida-kujutab-endast-dopamiinipaast

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tennov ütleb, et normaalne armastav paarisuhe pole nö vaktsiin armumise vastu – kas tõesti? Sest arvamused tunduvad siin lahku minevat.

Ei, täitsa loogiline, armastus ja armumine on erinevad tunded ja võivad esineda paralleelselt.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma olen täheldanud, et armumist kiputakse põhjendama sellega, et paarisuhtes oli midagi puudu. No jh, armumine oli puudu muidugi – see on pikaajalise suhte puhul ootuspärane. Võib olla on iva hoopis selles, et kui paarisuhe on tugev, siis on motti armumine nö ära kannatada ja kaasa ei saa sellest kunagi teadagi.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 04.09 20:09; 04.09 20:52; 04.09 21:54; 05.09 06:57; 06.09 17:12; 08.09 12:26; 14.12 11:07; 14.12 15:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lugesin läbi selle teema ja teemas antud viited aga ei saanud ausalt öeldes ikkagi aru mis vahe on n-ö tavalisel/normaalsel armumisel ja siin teemaks oleval limerence’il?

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )


Esileht Pereelu ja suhted Limerence – armumisse kinni jäämine