Esileht Pereelu ja suhted Limerence – armumisse kinni jäämine

Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )

Teema: Limerence – armumisse kinni jäämine

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas mul on limerence, aga mul on armumisse kinni jäämine.

Iga päev ja peaaegu iga tund mõtlen ma ühest oma partnerist, kellega olime koos 34-35 aastat tagasi umbes 14 kuud. Lahku läksime minu lolluse ja kolmanda inimese pahatahtlikkuse pärast. Mina tegin vales kohas valet “sotsiaalset eksperimenti” ja 25 aastasena võinuksin juba paremini teada, mis juhtub. See selleks.

Ma mõtlen temast, aga ei fantaseeri midagi, eriti mittte tulevikust.

Keerutan peas sedasama sadakonda mälestusi. Aegajalt teen pistelisi kontrolle 🙂 , st püüan selgelt aru saada, kas ma meenutan igapäevaselt juba meenutuste meenutuste meenutusi või tõsti algset hetke. Võin tundide kaupa pead murda, kas selles toas, kus me esimest korda suudlesime, olid tõesti kollased kardinad? Ma mäletan, et olid mu mälestustes kuldkollased paksud siidkardinad, aga kuidas ja miks olid seal kollased kardinad, kui see oli hoopis kontoriruum ja tõenäoliselt olid seal hoopis rulood.

Ja ma võin neid seiku mõelda, keerutada…tunde järjest. Mõni mälestus on täna väga valus, aga homme saan seda nämmutada ilma suurema valuta. Mingit kuldset kuud ma talle selga mõelnud ei ole ja need mälestused on enamuses lihtsalt argised: näiteks kuidas me läksime risti üle selle väljaku. Kas oli kevad? Oli see õhtu või päev? Mäletan vähe inimesi tänaval, miks? Kust me tulime? Mis mul siis seljas oli? Millest rääkisime? Kui me sealt tulime, siis kuhu läksime? Jne jne jne

Kui välja jätta esimene 1-2 kuud pärast meie lahkuminekut ei ole ma aga mitte iial unistanud temaga uuesti kohtumisest. See on mu elusuur hirm, et peaksime äkki kohtuma. Pean tööasjus käima sageli ühes asutuses, millest 3 maja eemal ta elab. Paraku on meil ühiseid tuttavaid ja mõned neist annavad mulle niisama jutu seas teada, kus nad teda nägid ja kus ta elab jne. See on õudne hirm, et me kohtume ja siis…ei, see on maailmas üks viimaseid asju, mida ma tahaksin – teda näha. Sisuliselt ma jooksen parklast sinna kontormajja ja…enne läheb sisse 2-3 Xanaxit, muidu ma lihtsalt ei saaks minna, jalad on makaronid.

Ma olen täiesti klammerdunud mõtetelt, aga minevikku. Mitte mingil juhul ja mitte mingil tingimusel poleks ma juba pool aastat pärast meie lahkuminekut soovinud temaga mingit uut liini ajada või uuesti alustada. Ka ei ole ma iial (va ajal, kui me käisime) unistanud mingist ühisest tulevikust.

Tean, et armastasin teda siis (ma ei arva, et praegu) ja tean, et tema oli minusse armunud (ja kindlasti enam mitte).

Ükskord, umbes 20 aastat tagasi, helises mul telefon. Tööl. See oli tema, küsis, kuidas mul läheb. Minu peas on mäluauk, mul polnud aimugi, mida ma vastasin. Umbes 11 aastat tagasi helises pühapäeva hommikul mul mobiil. See oli tema. Uuris, kuidas mul läheb ja et ta on linnas, võiksime minna sööma koos ühiste tuttavatega. Ma läksin nii närvi, et ajasin mingit jubedat möga suust välja, a la hakkasin lendoravate päästmiseks annetust küsima – omamata mingitki pistmist lendoravatega. No ära keerasin, ühesõnaga. Pärast kuulsin läbi oma tuttavate, et ta arvas, et ma olin purjus ning uuris, kas mul on tervis enamvähem korras 🙂 Umbes 15 aastat tagasi kohtasin ma teda paigas, kus ta poleks pidanud olema. Ta ütles, et tuli vaatama, kas kohtab mind. Teretasin, kokutasin, ütlesin midagi arusaamatut ja tuigerdasin nõrkadel jalgadel välgukiirusel sibades minema. Sama kordus umbes 8 aastat tagasi. Sellest alates ma ei käi mite kunagi kuskil jala. Peaaegu. Ta võib ju tänaval vastu tulla 🙂

Blokkisin tema numbri ja nüüd olen igal aastal ühiste tuttavate käest uurinud, mis ta nr on ja siis veendunud, et kui uus, siis ka uus nr on blokitud. Mu telefon on alati hääletu peal ja ma ei võta iial vastu võõraid numbreid. Kui aegajalt töö pärast pean, siis ma sõna otseses mõttes hüppan ehmatusest, kui näen ekraanil tundmatut numbrit. Ja pulsi viskab 180 peale kohe.

Küll aga googeldan ma teda mitu korda aastas. Kahjuks on tal sedasorti nimi, et tulemusi annab sortida tundide ja tundide kaupa 🙂 Ka tean ma, et meie ühised tuttavad annavad talle harva ent regulaarselt (lühi)ülevaateid sellest, kus ja kuidas ma elan ja töötan, kus ma liigun, mida harrastan ning kuidas mul läheb abielus ja muis asjus.

Niisiis, olen mälestustes. See pole mul küll seganud abiellumast ja lapsi saamast ning oma abikaasat armastamast. Päriselt. Aga igapäevaselt mõtlen ma korduvalt teisest mehest. Minu jaoks on ta mu elu suurim armastus. Reaalis aga ma ei tahaks mingil juhul teda kohata ja nii juba üle 30 aasta. Teades aga, et teda mingil määral huvitan ja tema teab üldjoontes minu elust, siis see võimalus, et ühel päeval ta mind töökoha uksel ootab, ajab mind õudusest krampi. Reaalse inimesena ei paku ta mulle enam vähimatki huvi, tekitab ainult hirmu. Ka pole ma kunagi unistanud sellest, et saaks aega tagasi keerata või kui ma oleks siis öelnud nii, siis oleks ehk saanud naa vms. Ainult nämmutanud reaalseid sündmusi.

Lugesin seda teksti ja nii kahju hakkasi sinust. Mitmel moel. Kõigepealt see, et kui palju tunde, päevi, kuid ja aastaid oled sa ebaoluliste faktide peale raisanud. Sinu asemel mina püüaksin pidurit tõmmata järgmisel korral. Ütleksin, endale mõttes: “STOP! Pole vahet, kas meie suudluse ajal olid akende ees kuldkollased kardinad või hoopiski rulood, tähtis oli see, et kunagi oli üks suudlus, üks armastus, üks tunne. Ja seda ei ole enam, on ainult mälestus sellest tundest ja las see mälestus olla kusagil olemas, aga vaatan seda edaspidi haruharva”.

Teiseks see hirm, mida sa tunned minevikuarmastatu ees. Mida sa kardad? Mis saab olla temas nii pelutavat, et sa pead Xanaxit neelama, et su jalad on makaronist ja et sa sonid lendoravate päästmisest (seda oli, tõsi, väga naljakas lugeda).
Kas sa kardad, et su tunded võivad taas tärgata? Kas sa tunned mineviku pärast häbi? Kas sa kardad, et sa ei ole väliselt enam see sire neiu, kellesse mees kunagi armunud oli (sa ei olegi, ilmselgelt, kõik vananevad)?
Kas sa kardad, et saad ühel hetkel aru, et oled üle poole oma elust iga päev, iga tund tegelenud absoluutselt mõttetu asjaga – elustanud ja taasloonud fakte ühe vana tuhmunud tunde ümber?

Need ei olnud siin praegu retoorilised küsimused, tahaksin päriselt teada. Pealegi sa kirjutad hästi, arusaadavalt ja informatiivselt, sinu kirjutatut on kerge mõista

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need ei olnud siin praegu retoorilised küsimused, tahaksin päriselt teada. Pealegi sa kirjutad hästi, arusaadavalt ja informatiivselt, sinu kirjutatut on kerge mõista

Ma kartsin kohtumisel muidugi tõde. Et tema on vana ja mina olen vana.

Mis aga mõtlemisse puutub, siis ma isegi ei tea. Kõik mõtlevad pidevalt millestki. Kas veerand tundi mõelda ühepajatoidust, makaronidest, lapse põlvikutest ja patsikummist on kuidagi…arukam ajakulutus, kui mõelda oma eelmisest armastatust, teda tagasi tahtmata? Minu meelest ei ole.

Aga tänaseks on ta surnud (kohe tuleb see kägu, kes ei usu midagi), nii see on. Kas ma meenutan neid aegu vähem? Ei. Kas ma enam väldin neid kohti, kus võinuks teda kohata. Ei.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aitäh teemaalgatajale, väga huvitav lugemine. Aga pean tunnistama, et täiesti võõras nähtus, pole ise tundnud ega kelleltki kunagi midagi sellist kuulnud. Huvitav on näha, et nii mõnelegi on see tohutu äratundmismoment. Minul samas on sellest kirjeldusest isegi raske aru saada, see tundub kuidagi ebakonkreetne ja laialivalguv, raske on aru saada, mida sellises seisundis inimene tegelikult tunneb. Ilmselt on see siiski üpris haruldane.

Kui keegi viitsiks natuke sellist seisundit omaenda seisukohalt kirjeldada, oleks väga hariv ja silmaringi avardav lugeda – just inimlikus mõttes kasulik, sest aitaks paremini ära tunda ja mõista selliseid inimesi.

Ma väga vabandan, ei taha kuidagi solvata, aga kirjelduse põhjal küsiksin: kas ka näiteks osad (sugugi mitte kõik!) stalkerid ehk jälitajad ei või käia selle sündroomi alla? Vabandan, kui kedagi solvasin, ei mõelnud üldse halvasti.

Jah. Ise põdesin seda haigust 3..4a ja päris terveks pole saanud. Tagantjärgi kole mõelda, et olingi paras stalker. Paha on see, et ei tea kuidas ravida.

Kõige hullem oli muidugi see, et mitmeid kordi panin oma elu ohtu. Näiteks talvel pimedas sõitsin kiirest kurvilisel teel, lülitasin tuled välja ja sulgesin silmad. Kiirus oli selline, et ei jääks piinlema. Õnneks tuli alati laps meelde, et tema pärast pean vastu pidama.

See pole see, et iga nädal armud kellessegi. Tegu on tõsise haigusega

Haige! Tahtsid kedagi vastutulevast autost tappa?

+3
0
Please wait...

Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )


Esileht Pereelu ja suhted Limerence – armumisse kinni jäämine