Teema: Linnakodu + maakodu

Meil oli linna- ja maakodu vahe Tallinnast Põlvamaale. Olen unustanud kilomeetrid, aga see oli ikka tüütu. Niisama nädalavahetustel eriti ei jõudnudki ja siis oli pidevalt nagu kahju, et ei saa maikuus seal olla ja samas tundus mõttetu sõita näiteks üheks päevaks, seal rahmeldada ja hakata tagasi sõitma.

Hiljem oli meil nn maakodu 35 km kodust. See oli selles mõttes mugavam, et lähemal, aga seda vaikuse ja eraldatuse tunnet ei olnud. Muidugi sõltub see ka konkreetsest kohast, seal olid naabrid kohe paarikümne meetri kaugusel. Samuti olid igasugused linnaahvatlused liiga lähedal ja selle asemel, et mõnusasti jalutada ja grillida, kargas kellelegi ikka mõte pähe linna kinno sõita vms.

Seega soovitaksin pigem kaugemat.

Lõpetuseks siiski ütleksin, et me otsustasime kahest kodust loobuda ja kolmel põhjusel: kalliks läheb, tallinna korterist saab mõnusaks eluks piisavalt pappi, käia-reisida tahaks. See viimane siis selles mõttes, et kui olla liikuv inimene ja tahta käia looduses, reisimas, üritustel, teatris, laatadel jne, siis kahe kodu jaoks ei jätku lihtsalt aega. Üks neist seisaks tühjalt ja minul tekkisid sellest süümekad ja raiskamise tunne. Ja lõpuks ma VIHKAN seda tunnet, et “pagan, see raamat ja see kleit jäid teise kodusse”. Sa küll ei tahtnud neid hoiatusi kuulda, aga need polegi hoiatuused. Meile ei klappinud, sulle ehk sobib kahe kohvri süsteem ilusati.

Lisan: omatahtsi ja omas tempos ei saa sa suurt midagi tehtud kohas, kuhu pääsed vaid poolteiseks päevaks korraga ja suvel mõneks nädalaks. Juba surnud kärbeste kokkukorjamine, aknapesu ja elementaarne tolmupühkimine esimesel kevadisel saabumiskorral võtab hea mitu täispäeva. Selle mõnusa “omas tempos sättimise ja toimetamise” juurde sa ei jõuagi enne kui surmväsinuna kolmanda kevadise nädalavahetuse pühapäeva õhtul.
Kogu see lilleilu jms tekib üldiselt ikka neil kes pidevalt kohapeal elavad, maal vüi linnamajas. Teistel võtab selle saavutamine pikkkkki raskeid tööpäevi igal aastal ja veel kiirustades. Lisaks tuleb need tolmud võtta, vaibad kloppida, tualett küürida ja aknad pesta ka linnas.

olen elu jooksul erinevate variantidega kokku puutunud.

kõige mugavam kombo oli meil: korter Lasnamäel, suvila Muugal. Kui lapsed väikesed olid, siis mees viis hommikul enne  tööleminekut meid autoga suvilasse, lapsed müttasid terve päeva õues ja magasid seal ka lõunaund, alles õhtupoolikult korterisse tagasi. Aga lõpuks tüütas see kahe kodu vahel pendeldamine ära, müüsime korteri ja suvilakökatsi ja ostsime hoopis maja.

ühtedel vanavanematel oli suvila Harjumaal ca 50km Tallinnast, see oli ka veel enamvähem talutav, ca tund sõitu. Meie käisime külas päeva kaupa, vanad ise suvilas 2-3 päeva kaupa, hiljem ehitasid majaks ümber ja nüüd elavadki seal aastaringselt, kuna tüdinesid korteri ja maja vahel pendeldamisest.

Teistel vanavanematel oli suvila Läti piiri ääres, Tallinnast sinnasõiduks kulus ca 3h. Lastega koos minnes eeldas sõit veel lisapeatusi, nii et kokku ca 4h minekule ja 4h tagasitulekule. Reedel peale tööd Tallinnast ära sõites jõudsime uneajaks kohale. pool pühapäeva tagasisõiduks, kohalolekuks ja millegi tegemiseks jäi vaid laupäev. Vanavanemad ise olid seal suvel mitu kuud jutti, kuna ei tahtnud samuti edasi-tagasi sõita.

Eks teemaalgataja pea ise otsustama, kuidas talle rohkem sobib ja millist elutsüklit oma perele linnakodu ja suvila vahel pendeldamiseks normaalseks peab.

mugavustest. Muuga suvilas oli tollal vaid kaevuvesi ja kuivkäimla, köögis puupliit, mis küttis talvelgi pisikese toa kenasti soojaks. Vanavanematel mõlemal veega wc, ühel tuleb vesi KOV trassist + WC kogumiskaev, teisel algul oli vesi oma puurkaevust ja kogumiskaev, nüüd sai EL toetusrahadega kohaliku vee- ja kanalisatsioonitrassiga ühendatud. Vannitoad on mõlematel, ühes duššinurk, teises lausa täismõõtmeline vann. Soe vesi elektriboilerist, kütmiseks puupliit ja raudahjud tubades.

Need, kes kiidavad 200 km kaugusel maakodu, ilmselt igal nädalavahetusel ei sõida sinna, vastasel juhul ei kiidaks enam. Esiteks kalliks läheb, teiseks aja raiskamine, kolmandaks need ununenud asjad ühte või teise koju, millele niisama naljalt järgi ei sõida.

Kuna ise sõidan igal nädalavahetusel edasi-tagasi 6 tundi siis esimesena hakkab sellest autos istutud ajast kahju.

Soovitan planeerida maakodu just sellisena nagu enda soov on. Kui süda ihkab hipilikku kodu siis nii tehkegi, tulevikus saab vajadusel muutusi teha.

meil on linnakodu tallinnas ja maakodu 50 km kaugusel privaatse looduse keskel. kaugus on väga ok. sõidame alla tunni ja suur osa sellest läheb linnaummikutele.  maal on meil kompostkäimla, suveks õuedušš, saun, korralikud ahjud/pliidid, päikeseelekter. see on taotluslik, me ei taha maale nn linna teha. põhirõhk on privaatsusel ja puhtusel. me ei kasuta keemilisi väetisi ega puhastusvahendeid, kilet ega plastmassi. jäätmed komposteerime, paberiga süütame ahjus tuld või katame peenramaad jne. telekas on maal ka, aga vaatame seda üliharva. põhiliselt oleme metsas/aias.

mis puutub kahe kodu ökoloogilisse jalajälge, siis jah, see on suur. kuna metsateed on, nagu nad on, omame neliveolist maasturit, millega kahe kodu vahel sõita. ja teeme seda ikka mitu korda nädalas. tallinnas peab tööl käima, muidu seda luksust üleval ei pea….

Minu jaoks sobib vahemaa, mis oleks jalgrattaga läbitav. Nooremana viisin 18 km rattaga lapse vanaema juurde suvilasse ja õhtul samamoodi tagasi.  Samuti oleks see paras vahemaa, et täiskasvanud saavad omaette olemise aega, üksindusevajaja saab mõned päevad suvilas veeta. Minu variant sai aga maja linna lähedal maal. Siin on mõnus elukeskkond lastele. Väike kool ja lasteaed, noortekeskus, palju huviringe. Sõbrad jalutuskäigu kaugusel ja nendega veedetakse tunde mänguväljakul või ümbruskonnas hulkudes. Igast aknast on vaade loodusesse. Olen väga rahul.

#3708161:

Juba surnud kärbeste kokkukorjamine, aknapesu ja elementaarne tolmupühkimine esimesel kevadisel saabumiskorral võtab hea mitu täispäeva. Selle mõnusa “omas tempos sättimise ja toimetamise” juurde sa ei jõuagi enne kui surmväsinuna kolmanda kevadise nädalavahetuse pühapäeva õhtul. Kogu see lilleilu jms tekib üldiselt ikka neil kes pidevalt kohapeal elavad, maal vüi linnamajas. Teistel võtab selle saavutamine pikkkkki raskeid tööpäevi igal aastal ja veel kiirustades.

Meie kevadel esimene kord tulles majas tolmu pühkimise peale aega ei kuluta, sest olulisem on aiatöödega algust teha – et puhkuse ajal peenardel midagi juba kasvaks. Läheme ilusa ilmaga hommikul kohale ja hakkame kohe väljas toimetama: maasikatel ja püsililledel vanu lehti ja varsi ära lõikama, juurviljamaad läbi kaevama, neid kultuure, mida saab vara külvata (porgand, hernes) külvama jne. Kuna maja on veel külm ja esimesel korral kütta pole tavaliselt aega, soojendame elektripliidil kiiresti midagi. Sööme õues päikese käes – kuna õues on tavaliselt soojem kui külmas majas. Esimese käimise planeerime tavaliselt ühepäevasena (sest ei taha hakata kütmise peale aega raiskama), õhtul paneme aiatööriistad kuuri ja sõidame minema. Majast talvise tolmu ärakoristamise lükkame hilisemaks, kui juba aias ajakriitilisem tegevus tehtud on. Aknaid peseme üldse kunagi suvel – kui juba puhkus on ja aega laialt käes.

Lilleilu koosneb meil vastupidavatest taluaia püsililledest (pojengid, lupiinid, floksid, faasseni naistenõges, kukekannus jt.), mis on tugevad ja palju hoolt ei vaja, igal kevadel hakkavad uuesti kasvama ja igal suvel õitsevad. Lisaks olen istutanud õitsvaid põõsaid nagu jaapani enelas, põõsasmaran, pargiroos – need on ka kõik vastupidavad. Suvel, kui pikemalt oleme, siis ümbert rohime ja kobestame neid. Kevadel kohe nendeni tavaliselt ei jõua, jäävad, nagu on.

Taimekaste ja ampleid meie pidada ei saa.

Alustasime maal täiesti nullist. Esimese suve elasime nii, et tõime linnast ka vee kaasa. Kemps oli lepikus ja pesta ei saanud, kuigi kaev oli juba puuritud. Aga tore oli ikkagi – meie oma mets ja maa! Nii uskumatu tundus, et lõpuks ongi olemas päris oma koht.
Sügiseks saime vee majja, imbsüsteemi maasse, WC, boileri ja dušikabiini, köögikraani ja  korraliku valamu. Oli see vast pidupäev, kui kõik korraga ühendatud sai ja sooja vett tuli igalt poolt 🙂
Ega seda rahakest palju polnud, nii et kõike vajalikku küll nii linna kui maale eraldi muretseda ei jõudnud, ikka vedasime asju edasi-tagasi. Nii palju tööriistu tuli osta! Ei tahtnud naabertalust ka kogu aeg laenamas käia.
Ja sai ikka üht-teist unustatud, sest seda, mida meeles pidada, oli pagana palju.  Ostsid linnast hargi ja haamri, jõudsid maale – seal oli küll vars, aga hark ise linnas teises autos.
Ravimid jäid maha – laupäeva õhtul pole mitte ühtki peavalutabletti ega plaastrit.
Algul tegin linnas söögi valmis, keetsin kartulid, tegin kastme või supi, võtsin  pottidega kaasa, sai lõkkel soojendada ja liha juurde küpsetada. Aga näiteks unustasin külmikust teised kiirelt riknevad asjad võtta. Pärast ununes tühi pott põõsa alla, mida linnas oleks vaja olnud.
Pesu pesime ka linnas, ikka juhtus, et mõni riideese jäi kaasa võtmata, kas siis voodilina või jopp. Maamaja oli kütmata väga niiske, seal võis pesu kapis hallitama minna või tegid hiired sokisahtlisse pesa.
Võtmeid oleme unustanud, nii üht- kui teistpidi. Koeratoidu oleme unustanud. Laps on kooliasju unustanud.
Ikka kaua kulus aega, kuni jõudsime maale kõik asjad topelt osta, mis eluks vajalikud olid. Ja siis pisitasa jäimegi maale, kuigi algul seda plaani küll ei olnud.

Ma võin kuivkäimlaga ka olla, aga sooja duši võimalus peab olema. Igaks pesuks sauna kütta on pikemas perspektiivis jube tüütu ja külma vett kopsikust kahmates on ka kurb end pikalt pesta.

Minuarust on olulisem mitte kaugus, vaid kus see maakodu ise asub – et kas seal on ka tore olla või on nii metsa sees, et kui unustasid kohvi kaasa võtta, peab jälle 50 km lähimasse poodi sõitma; kaugel on lähim rand (et kas lõpuks käin samas rannas kus linnas eladeski) jne

Meil on vahemaa 160 km. Kuna ise saame mehega mõlemad ka kodukontoris töötada, siis suvel, kui lastel kool juba läbi on, on hea, oleme 4-5 päeva seal, tüdineme ära, siis võime pealinna tagasi sõita ja veidi aeg korteris olla. Kuna saame kodus tööd teha, siis ei ole meil suvel ilmtingimata ka nii vaja elada, et nädalavahetusel maal olla, muru niita jne. Võime olla pool nädalat seal ja siis hoopis nädalavahetuse linnas. Varem ikka pidasid laste sõbrad suvel nädalavahetustel sünnasid, siis ei pidanud nemad ka enda seltsielust loobuma, võisime siis need nädalavahetused linnas olla. Nüüd koroonaga muidugi vahet pole, ega eriti midagi ei toimu, kuskil üritustel ei käi jne.

Maakodu mugavused on praegu ehitusjärgus, kuna eelmine suvi sai suurem remont ette võetud (uued põrandad, aknad, see kevad vahetame katuse, vesi sisse jne), siis ideaalis peaks saama sellise mugava inimese maakodu.

Maakodu ei ole meil päris üksikus kohas, väike küla, poodi seal ei ole, samas lähima linnani, kus poed on, on u 10 km. Randa on 3 km. Aga minu jaoks põhitegur sinna päris oma maja ostmisel oli, et ma ise olen seal külas sündinud ja kasvanud, sünnikoju kahjuks suvekodu ei saanud teha, nii et ostsime ise sinna külla maja, lihtsalt kisub sinna kogu aeg tagasi. Ilmselt kunagi lähemegi päriselt sinna elama, vähemalt praegu mängime selle mõttega. Minu jaoks on on see küla sünnikoht, mees on ka seal väga hästi omaks võetud. Lähedal on ka teised pereliikmed, minu vanemad, õde-vend oma peredega. Mehe vanemad ka sealtkandist, nii et meil ei ole seda mitmes suunas rabelemist, et saaks ühe vanemate juurde ja teise vanemate juurde ja siis veel enda maakodu. Kõik ühes suunas.

Kuna enda lapsepõlves ja nooruses olen selle elu läbi teinud, et ämbriga vesi sisse, ämbriga solgivesi välja, pesemine saunas, üks pidev aiamaal küürutamine jne, siis ma selline maaeluromantika ihaleja ei ole, pigem sellise kuldse kesktee inimene, piisavalt laisk, et teha nii palju, et endal mugav oleks, aga liiga palju kohustusi ka kaela ei taha. Aga samas päris korteriinimest minust ka ei saa, nagu paljudel, tuleb ka minul kevadel see tung, et vot nüüd tahaks maale, küll teeks ja hariks ja naudiks.

Seda ununenud asjade probleemi, millest nii mõneski kommentaaris siin juttu on, seni ma üldse kogenud ei ole. Aastate jooksul olen õppinud hindama seda, et mida vähem asju, seda lihtsam elu, ja põhiasjad on maal kogu aeg kohapeal, üks kleit, püksipaar, pesu, tööriided, hügieenitarbed, tennised ja kummikud 😀 Vihkan pakkimist ja lahtipakkimist ja praeguseks on välja kujunenud asjad, mis ongi maal, võin linnakodust startida ka ainult sülearvutiga, ei pea midagi muud edasi-tagasi vedama. Tööriistade jm on ka lihtne, kuna minu vanemate kodu on lähedal, siis kui kasvõi remonti tehes avastame, et mingi jublakas puudu, siis isa garaažist ikka leiab. Või nt trimmerit laenata vmt. Näiteks võsalõikurgi on meil sedasi mitme majapidamise peale koos kasutamiseks ostetud. Ja hea on see ka, et enda pereliikmed lähedal, saavad silma peal hoida majapidamisel.

#3708195:

Meie sõidame pealinnast Mulgi valda maakoju.

#3708195:

Natuke veel jäänud – sel suvel saab ilmselt siis vesi sisse.

Nii kaua kui vesi on kaevus ja majas vett ei ole, siis võib tõesti ka talvel maakoju nädalavahetuseks sõita, kui ahju kütta viitsib. Ma kujutan ette, et kui vee juba majja vead, siis peab majas mingi aastaringne küte sees olema, muidu vesi külmub ära. Igaks nädalavahetuseks vett sisse ja välja lasta on väga tülikas.

Mul on maakodu ca 2 tunni sõidu kaugusel, talvel seal keegi ei ela. Sügisel laseme kõik veed välja ja maakodu jääb talveunne. Kevadel laseme veed jälle sisse (mitu boilerit). Suvel siis ise veedan 5-6 nädalavahetust maal, lisaks ehk puhkuse ajal ka nädala. Vanemad kolivad suveks maale ja hoiavad maakodu siis nö töös. Siis on parem ka suvel minna, tuba soojem.

Eks TA peab jah ise otsustama, milline elustiil talle sobib. Mõni käib aasta läbi iga nädalavahetus maakodus, mõni (mina näiteks) jõuab sinna ainult suveperioodil. Elus on ju muudki põnevat, saab välismaale reisida, kodumaal suvel ringi sõita, tuttavaid külastada. Palju seda puhkust siis palgatöölisel ikka on ja lihtsalt maakodus palju aega veeta ei jõuagi (mina siis).

Mul on linnakodu ja teiselinnakodu.
Ühest teise minek on umbes kolm tundi, mingeid asju nende vahel kaasas ei vea, isegi arvutid on mõlemas omad. Mõlemas enam-vähem ühesugused mugavused olemas.
Reedel sinna, esmaspäeva hommikul tagasi, kui soovi on – ei mingit muret. Vahemaa ca 1600 km.

#3709027:

Mul on linnakodu ja teiselinnakodu.

Ühest teise minek on umbes kolm tundi, mingeid asju nende vahel kaasas ei vea, isegi arvutid on mõlemas omad. Mõlemas enam-vähem ühesugused mugavused olemas.

Reedel sinna, esmaspäeva hommikul tagasi, kui soovi on – ei mingit muret. Vahemaa ca 1600 km.

Millega seda vahemaad läbid? Ja mis riigiga (riikidega) on tegu?