Mul on naabril külalised, rõdud kõrvuti ja rõduuksed lahti kuni pidin lihtsalt kinni panema.
Üks mees räägibvahetpidamata ja hirmus kõva häälega.
Kokku on seal 4-5 täiskasvanut. Korraks mõne teise häält kuuldes tekib kujutlusse pilt sellest, kuidas ülejäänud talle troppi suhu topivad. Liialdamata – ta räägib 99 % ajast ja teised 2%, ega ta paneb vist suu vaid joomiseks kinni, süües räägib edasi. Kohati räägib keegi teine peale/alla, mees naljalt vait ei jää.
Ma ei tea millest, sest ei saa võõrkeelest aru. Aga ei kujuta ette nii huvitavat teemat, et seda valjuhäälse rääkija poolt tundide kaupa kuulata.
Kui mul oleks tutvusringkonnas selline tüüp, siis vist väldiks küllakutsumist, õnneks pole. Kellel on kuidas talute kui üks inimene kogu aeg räägib?
Teema: Lobapidamatus
Huvitav hobi!
Kokku tuleb seda aega siis 101%?
Õnneks selliseid tuttavaid ja sugulasi pole, aga tööl olen kohanud selliseid. Ja tõsiselt väsitavad inimesed. Tundub, et suhtlemisoskust hinnatakse siiamaani selle järgi, et kes kõige rohkem ja vabamalt räägib. Aga minu meelest sellistel just puudub absoluutselt suhtlemisoskus, sest nad ei oska vait olla ega teisi kuulata. Ainult räägivad enesekeskselt. Kohutavalt väsitav!
Tööl olen pidanud sellistega kokku puutuma mingi aeg, siis ma tunnen pärast tööpäeva lõppu, kuidas olen justkui mahlast tühjaks pigistatud sidrun ja lausa selline viha- ning ärritustunne on.
Ei saa neid kuidagi vaikima ka sundida. Ei taha olla nii ebaviisakas ja öelda, et “Kuule ära plärise nii palju, ole vahepeal vait ka!”
Ma olen kasutanud ülerääkimisetaktikat, mis on samuti väga ebaviisakas, aga mis teha siis? Kui inimene tõesti ühtki pausi vahele ei jäta, üldse rääkida ei lase, siis pole nagu teist võimalust. Vait jääb ka alles siis, kui tükk aega oled püüdnud tast üle rääkida (st paralleelselt rääkida). Eriti raske on, kui selline persoon on tööl väljaõppel ja pead talle siis asju selgeks tegema, juhendama. Väga raske! Üritad rääkida ja siis pidevalt segab vahele ega lase isegi juhendada.
Sorry, ma olen introvert ja mind sellised lakkamatud mölisejad jubedalt väsitavad ja lõpuks ka vihastavad.
Kortermaja rõõmud. 😀 tean-tean seda tunnet.
Ma ka olen introvert, aga tunnen kergendust kui keegi räägib. Minule on kõige kurnavam see vaikus seltskonnas ja mõttepausid. Siis tekib pinge et peaks midagi ütlema, aga minust pole erilist rääkijat
See talumine ongi nii, et mõnikord ei olegi teistel mingit tuju ise oma asjadest kõigiga rääkida ning lobapidamatusega sõbranna saabki pea kogu aeg “särada”. Ta ise täiesti teadlik, et ta selline on, aegajalt ütleb “et jälle ainult mina räägin”..ja vatrab edasi.
Kuna tal on ka kalduvus arvata, et nii nagu tema teab ja arvab, nii ongi õige, siis teinekord vaidluse tekkides või kui keegi ikka oma teadmisele ja arvamisele kindlaks jääb, siis ta lihtsalt solvub ja on mõni aeg päris pikalt vait. Ja saavadki teised rääkida.
Aga kõik sõpruskonnas teavad, et selline ta ongi. Nagu kõik teavad, et mina olen üldiselt kuulaja, jälgija, silmast-silma rääkija ja mingit seltskondlikku soolot ei oota minult keegi.
