Ajaloolisi soovitusi lapsevanematele:
Pöidla imemine on kindel tee moraalse hävinguni, märjad jalanõud tugevdavad immuunsüsteemi ja puhtus mõjub intelligentsusele halvasti. Ajalugu on tulvil häid nõuandeid väikelaste vanematele, kuid sugugi mitte kõik neist pole kasulikud.
Beebi meetritepikkusesse kangasse mähkimine ja seejärel ta seinale naela otsa riputamine kõlab tänapäeval väärkohtlemisena. Kuid arheoloogilised leiud tõendavad, et mähkimine oli levinud juba 4000 aastat eKr. Kõige kuulsam näide mähkimisest on Jeesuslaps, kes Luukase evangeeliumi kohaselt mähiti vaipadesse ja asetati hälli.
Aasia ja Lähis-Ida nomaadid mähkisid imikuid, et neid pampudena kaasas kanda, ning Läänes peeti seda meetodit vajalikuks, et hoida last soojas ja et tema kehaliikmed kasvaksid sirgeks.
16. sajandil täheldas ¦veitsi kirurg Felix Würtz, et lapsi mähiti aeg-ajalt nii tugevasti sisse, et nende jalad läksid risti ja väärarenesid, kuid alles 18. sajandil hakkasid kriitikanoodid laste mähkimise kohta tõsisemalt kõlama. Teiste seas kirjutas Jean-Jacques Rousseau 1762. aastal, et „riigid, kus laste kõvasti sissemähkimine on levinud, on täis küürselgseid vigaseid ja kuivanud jäsemetega mehi.“
Tasapisi kadus laste kõvasti mähkimise viis moest, kuid hoolikas teki sisse mähkimine on jätkuvalt kasutuses ning on viimastel aastatel leidnud taasavastamist läänemaailmas.
Määri beebi igemeid soola ja meega
Mõnel lapsel tulevad esimesed hambad juba imikueas kolme kuu vanuselt, teistel võivad olla paljad igemed isegi kuni aastaseks saamiseni. Keskajal levinud eelarvamuse kohaselt oli laste rääkimise oskus tihedalt seotud ajaga, mil esimesed hambad end näitasid ehk mida varem, seda parem. Kui hambad lasid end oodata, siis muutusid vanemad murelikuks. Murelikele vanematele oli õnneks palju nõuandeid. Beebi igemete soola ja meega hõõrumine oli eeldatavalt kindlaid tulemusi andev viis, aga kui sellest polnud siiski küllalt, siis võis kasutada klõbisevat hundihammastest kõristit. Keskaegsete asjatundjate kohaselt aitas kõristi hammaste tulekule kaasa ja garanteeris ka selle, et hambad olid tugevad ja valged nagu hundil.
Räpastest lastest said targad täiskasvanud
Enne 18. sajandit ei pööranud arstid ja lapsevanemad isiklikule hügieenile erilist tähelepanu. Vahel peeti mustust ja määrdunud olekut isegi heaks haiguste ja õnnetuste vastaseks kaitsemeetmeks. Prantsusmaa mägipiirkonnas Haut-Vivarais’s usuti, et lapsed jäid rumalaks, kui neil pead pesti. Lapse kuklas olev mustusekiht pidi ka teda efektiivselt kukkumise või juhuslike löökide eest kaitsma. Samas kohas vaadati halvasti vanematele, kes oma lastel enne nende aasta ja ühe päeva vanuseks saamist küüsi ja juukseid lõikasid. Paljud emad jätsid pesemata ka oma laste mähkmed, sest arvasid, et uriinil on raviomadused. Seepärast emad vaid tuulutasid mähkmeid.
Pöidla imemine viib kõlvatusse
Pöidla imemine on beebide jaoks loomulik tegevus, kuid 1878. aastal vaatas ameerika arst Thomas Chandler pöidla imemisele kurja pilguga. „Miski muu ei põhjusta niivõrd suuri kahjustusi suu luudele ja hammaste paiknemisele,“ kirjutas ta meditsiinilises erialaajakirjas. Idee levis ja aasta hiljem järgnes saksa arsti S. Lindneri 69 imiku teaduslik uurimus. Ta järeldas, et pöidla imemine mitte ainult ei põhjusta väärarengut, vaid oli ka seksuaalne tegevus, mille tulemusena pöialt imenud lastest said onaneerijad – see oli 19. sajandil vägagi tõsine küsimus.
1925. aastal leidis psühholoog James Mursell, et pöidla imemine põhjustab hilisemat tubaka- ja alkoholisõltuvust ning kuni 20. sajandi keskpaigani soovitati vanematel seda iga hinna eest ära hoida. Näiteks siduda laste käed võrevoodi servade külge või määrida pöidlaid mõne halvasti lõhnava ainega. Ameerika lastearst C. G. Kerley soovitas 1914. aastal isegi alumiiniumist beebikinnast, et pöidla imemist vältida. Tänapäevased uurimused on näidanud, et imiku pöidla imemisel on mitmeid positiivseid külgi.
Täitke jalanõud jääkülma veega
1693. aastal ilmus inglise filosoofi John Locke’i raamat „Mõned mõtted haridusest“ („Some Thoughts Concerning Education“), millel oli järgneva saja aasta jooksul laste kasvatamisele tohutu mõju.
Locke hoiatas talviti laste liiga soojalt riidesse panemise eest ja soovitas vanematel oma poeglaste jalgu iga päev külma veega pesta. Lastel soovitati käia paljajalu või kanda niivõrd õhukesi jalanõusid, et jalad said läbimärjaks. Locke väitis, et mida madalama temperatuuriga lapsed väikesest peast kokku puutuvad, seda vähem vastuvõtlikud külmetustele on nad täiskasvanuks saades.
