Teema: Loengud, jooga jne. ?!

#3982722:

Hei tulevased emmed !

Ootan esimest last, hetkel rasedust 19 nädalat. Küsiksin, et kas olete käinud või vaadanud perekooli loenguid? Kas keegi on läinud näiteks rasedate joogasse ?

Mida võiks tulevane värske ema teada ja kindlasti lugeda/vaadata/või kuhugile minna?

Kui oled esmakordselt emaks saamas, osale kindlasti loengutel. Veel neli kuud tagasi sai neid ka kodust kuulata, seega väga mugav. Kuulasin neid siis, kui olin juba koju jäänud, enne mitte. Tegelikult see uue ilmakodaniku eest hoolitsemine nii lihtne ka pole, seega päris ilma igasuguse ettevalmistuseta võid kergetes olukordades üle mõelda jne. Mina lugesin ka raseduse ja sünnitusega seotud raamatuid (või rohkem sirvisin tegelikult).

Mina käisin ka joogas ja vesivõimlemises. Joogas õpetati eelkõige lõdvestumist ja hingamist, mis oli kindlasti sünnitusel kasuks. Vees meeldib mulle lihtsalt olla ja seega nautisin vesivõimlemist väga. Rasedana saab ennast vees mõnusa ja kergena tunda. Tõenäoliselt on see kokkusattumus, aga valutasin enne sünnitamist vannis ja täisavatus saabus vaid ca kolme tunniga. Seega tasub leida endale enne sünnitust keskkondi ja ka nt asendeid, mis sulle tunduvad mugavad. Muidugi on sünnitus hoopis teine olukord ja sa ei saa seda kuidagi liiga täpselt “harjutada”, aga esmakordselt seal hakata hingamist ja poose proovima võib olla juba tibakene raskem.

Lühidalt – ei pea muidugi kümneid ja kümneid raamatuid lugema, aga põhiliste teemadega tasuks end ikka kurssi viia. Enda kergem. Sest tegelikult rasedus ja sünnitus on kerged, päriselt läheb raskeks ikka pärast! 😉 Muidugi on see rõõm sada korda suurem, aga siiski … ainult lust ja lillepidu see siiski pole.

Ma soovitan ka perekooli loenguid. Ise käisin mõned aastad tagasi imetamise omas ning väikelapse hoolitsemise omas. Teadsin kohe, et sünnitamise omasse ei lähe, ei tahtnud traumeerida end.. Kuna oli esimene laps, siis ei olnud aimugi mis mind ees ootab. Kui sünnitus pihta hakkas, siis hingamine ja kõik muu oli nii vale, et siiani kahetsen, et sünnitamise omasse ei läinud. Kui kunagi peaks õnnestuma uuesti rasedaks jääda, siis on sünnitusvalude leevendamise koolitus kindlasti esimene, kuhu lähen 🙂

Ei käinud loengutes, ei käinud joogas. Koht, kust natuke infot kogusin on whattoexpect.com

Jooga oleks ehk abiks tulnud peale sünnitust – kui mõnikord rinnaga toitmisel tobedatesse sundpoosidesse jäin, sest kartsin imikut häirida. Samuti olekski ehk imetamise teemalised loengud või koolitused abiks olnud – vaatasin hiljem youtubest erinevaid asju, et aru saada, mis tegelikult peaks juhtuma versus mis mul juhtus.

Imetamise alustamine oli mulle väga piinarikas, rinnavalud kadusid alles umbes 6. nädalal, eraldi nõustaja poole ei pöördunud, aga tea, et imetamisnõustajad on täiesti olemas – tulevad koju ja puha. Patsutan endale õlale, et alla ei andnud ja 100% formulale üle ei läinud (2 korda päevas siiski andsin, ja hetkel samuti veel mõnikord võtab lisa). Arvasin, et see asi saab palju lihtsam olema ja kujutasin ette, et tõesti suudan esimesed 6 kuud ainult rinnaga teda toita 🙂 Olin päris endast väljas, kui arstid formulajuttu rääkima hakkasid – aga tegelt pole sellest hullu. Selles mõttes, et meid toideti mingite riisitummidega (jee arseen!) ja mida veel – aga ära ei tapnud ja haigeks ei teinud 🙂

Sünnitusmajas mitu päeva/ööd olles tundsin puudust vitamiinidest ja oma toidust (haiglatoit on hämmastavalt ebatervislik, midagi antioksüdantidega soovitan kindlasti kaasa võtta – vitamiin c näiteks). Samuti oleks abiks olnud kitleid-särke, mis käivad eest lahti ja on nii kerged, et nendes saaks ka magada (hommikumantel minule selleks ei sobinud, liiga raske ja jäme). Praeguseks olen kätte saanud ka oma tellitud imetamis-rinnahoidjad-särgid – ja need teevad ka elu lihtsamaks.

Kuna imetamise algus oli raske – ja ma ei ootanud seda – oleks samuti abiks olnud juba sünnitusmajas nibukreem (Medica, Purelan). Kas mind ka nibukaitsmed oleks aitanud – ei tea, pole siiani proovinud, aga kui eelarve lubab, siis igaks-juhuks võib ehk omada?

Kõige rohkem aitas peale sünnitust see, kui magada sain. Peab vajadusel ka hommikul/päeval magama. Kui ei maganud, tõusis põletikulisus ja sellega kõik muud mured – rindade valulikkus, liigesevalud, nahk läks halvemaks, ärritusin kergemini (ja see on oluline, et sa suudaks külma närvi säilitada, kuna karjuv titt võib väga isiklikult mõjuda) jne.

Teine ootamatus – kui on pikad juuksed, pane enne sünnitusele minekut punupatsi, et sellega aega kulutama ei peaks. Mul jäi tegemata, ja jõudis see kõik rastaks muutuda, sest esimesed paar nädalat lihtsalt polnud aega enda eest väga hoolitseda 🙂

Kui võimalik, planeeri endale keegi peale sünnitust koju appi – et vahepeal last hoida, et ise saaksid korra õue minna, dushi alla (kui laps see “kuld sööja/magaja” pole). Söögi pead siis ette ära tegema või samuti lased kellegi aidata – oluline on jätkata tervisliku toitumisega jne. Kodu koristamise võid samuti paariks nädalaks kuni isegi kaheks kuuks kellegi teise hoolde jätta.

Lapsele, mida ette osta – minu meelest on sipupüksid kõige mugavamad. Aga hetkel sa ilmselt veel ei kujuta ette, kui suur või väike laps tuleb ja kui kiiresti kasvama hakkab. Muust atribuutikast on ilmselt turvahälli vaja, ja kui eraldi magada plaanid, siis ka tavalist hälli. Ma ostsin hälli, aga öösiti kasutanud pole, siiani kõik ööd (või hommikud lol) kaisus maganud. Käru kasutanud ei ole, aga ostsin kandekoti ja sellega on meil mugav (see ei pruugi ka igaühele sobida).

Aga muidu head raseduse jätku, jätka tervislikku toitumist ja kasuta oma aega nii hästi ära kui sa suudad, sest võib juhtuda (aga kõigil ei juhtu), et varsti on see sul (ajutiselt) täiesti ära võetud 🙂

Kahe lapse ema ja pole kummagagi ühelgi loengul käinud. Sõbrannad,kes käinud, ütlesid, et pole mõtet minna.

Mina vaatasin kõik ITK veebiloengud läbi, päris huvitavad olid. Annab ettekujutuse kuidas sünnitus käib ja kuidas laps areneb. Just lapse arengu loengud olid minu jaoks huvitavad. Sünnitus ise ka, mis etapid on ja kui kaua need kestavad. Joogat tegin enne rasedust juba, rasedusaegsed joogad olid liga lõdvad mu jaoks, jooga loengut vaatasin kodus tuhutades alles, hea ajaviide oli.

Olen teema algataja,
Tänan seniste vastuste eest ja ma pigem olen jah selline, kes ikka pea ees tundmatusse hüpata ei taha. Plaanin ikka loenguid neti teel vaadata ja saada nö. teooria kätte. 😀
Mõne lõdvestavama treeninguga võiks liituda ka, plaanin ujumas käima hakata. Joogasse tundub mulle vist natukene vara minna, seal alati suurema kõhuga naised, kui ma hetkel olen.?

Küsiksin ka natukene sünnituse kohta nendelt, kellel juba esimene sünnitus seljataga.
Sünnitus on väga valus ja esimest korda sünnitades pole mitte mingisugust aimdust, et kui valus siis. Teist korda sünnitades muidugi võib valu tugevam/”nõrgem” olla aga siiski mingi aimdus on juba olemas. Kuidas sinna valudesse nö. pea ees minna, et enne sünnitust suurt hirmu ei tule ? Mis mõtted teil olid enne sünnitust seoses valudega ? Hetkel rasedus peaaegu poole peal ja hetkel otseselt ei mõtlegi veel sünnitusele aga kardan, et sünnituse lähenedes võib tekkida kerge hirm ja paanika.

#3983215:

Küsiksin ka natukene sünnituse kohta nendelt, kellel juba esimene sünnitus seljataga. Sünnitus on väga valus ja esimest korda sünnitades pole mitte mingisugust aimdust, et kui valus siis. Teist korda sünnitades muidugi võib valu tugevam/”nõrgem” olla aga siiski mingi aimdus on juba olemas. Kuidas sinna valudesse nö. pea ees minna, et enne sünnitust suurt hirmu ei tule ? Mis mõtted teil olid enne sünnitust seoses valudega ? Hetkel rasedus peaaegu poole peal ja hetkel otseselt ei mõtlegi veel sünnitusele aga kardan, et sünnituse lähenedes võib tekkida kerge hirm ja paanika.

Ma läksin esilekutsumisele lihtsalt selle tundega, et tuleb, mis tulema peab ja on nagu on. Ei mõelnud ette, olin hetkes.

Valu oli hullem kui oleks arvanud, mingist ülehingamisest poleks juttu saanudki olla. Mul muidugi tehti veed lahti, anti tilka jne, lisaks oli põletik – ehk ma eitea kas võrreldes kellegi teisega põletiku tõttu olidki mu valud valusamad või ongi kõigil sellised. Igatahes ma juba enne olin selle teadmisega, et võtan kõik valuvaigistavad meetodid vastu, mis vaja ja kui ikka vesi ei leevendanud küsisin epiduraali ära. Pärast seda oli väga hea olla. Ma ei kujuta ette kui oleks pidanud edasi kannatama kuna tunne oli, et valudel vahet polegi ning lõpuks avatust ei tekkinudki piisavalt ja läksin erakorralisele keisrile. Ilma epiduraalita oleks 10h valutanud  – vot ma ei oleks seda ette kujutanud küll.

Tänu epiduraalile ununes see põrguvalu mul juba epiduraali hetkel ja tahan ka järgmist last. Täiesi ausalt ma ei mäleta milline see valu oli, ma mäletan, et keegi ütles, et hamba närvivalu on hullem, siis ma mäletan, et võrdlesin seda sel hetkel enda jaoks hamba närvivaluga ja sünnitusvalu oli hullem. Küll aga ma mäletan enda hamba närvivalu rohkem sest tolle käes piinasin üks öö ca 6h, sünnitusvalu jõudsin kannatada ehk 1-2-3h enne epiduraali ja juba meelest läinud.

See valu on ikka päris vastik ja tüütu – aga ajutine!

Kui menstruatsioonivalu kogenud oled, siis see, aga pedaal põhjas.

Üks postitaja mainis põletikulisust – ma usun, et põletikulisus või liiga kõrge veresuhkur tõesti teevad valusamaks – vähemalt selline kogemus on olnud menstruatsiooni ajal või muul haigestumisel. Seda tasuks vältida, raseduse ajal, vähemalt siis lõpupoole väldi kiirete süsivesikute tarbimist… Pigem naturaalseid toite mida juba tuhandeid aastaid on söödud – punane liha, rohelist, muna, paprikat…

Suur viga, mis sünnitusplatil tegin – punnitasin terve kehaga (kõik nahk oli pärast pisikesi verevalumeid täis, haiglatoiduga tõusis põletikulisus ka – kõik ihu oli nagu põrgu, ja isegi väga korraliku nibu külge hakkamisega tegi imetamine topeltpõrgu valu). Jooga või lõdvestamisharjutused võivad sind treenida paremini kontrollima, mis lihaseid pingutad.

Teine oluline element on selg – peab kägaras olema, et lihtsamini välja tuleks. Ma pingutasin terve kehaga ja tahtsin vibus olla – aga sedasi läheb beebi nagu sissepoole tagasi 🙂

Ma sünnitasin küljepeal, poolepealt, kui see selja ja punnitamise probleem ilmnes, mõtlesin, et vb peaks kükitades, aga ma olin selleks hetkeks liiga läbi, et asendit muuta. Püüdsin lihtsalt sellele keskenduda, et oleks kägaras ja pingutaks vajalikke lihaseid, mitte otsaesist, rusikaid ja rinda.

Kui pea läbi tuleb, siis edasi on juba lihtsam.

Muuseas, mul veed plahvatasid seal samas sünnituslaual. Tümaki, nagu suur õhupall, ämmaemand ja mees said pihta. Ajas kõvasti naerma. Katarsis.

Mina käisin rasedate joogas ja mõnes loengus.

Jooga oli mõnus – lõõgastus, füüsiline koormus ja samas ettevalmistus. Töökoormus oli tol hetkel väga suur ja see oli minu aeg tõeliselt rase olla. Joogas käisin alates vist 16nd.

Loengutest käisin sünnitust puudutavates. Võibolla ka vaid ühes. Ma olen seda tüüpi, kes tahab teada, mis toimub. Siis on lihtsam ja oskan oma keha paremini kuulata. Lisaks sai sealt kasulikke näpunäiteid valudega toimetulemiseks – kasutasin endale sobivaid sünnitusel edukalt, aitas ikka väga palju. Loengutes käisin pärast kojujäämist, ehk paar nädalat enne sünnitust.

Kui beebidega enne kokku puutunud ei ole, siis soovitan siiski ka lapse eest hoolitsemisega end veidigi kurssi viia.

Ei peagi tingimata loengutes käima, eks internetis on ka kindlasti palju sobivat materjali. Mulle meeldis loengus käia (enne koroonat).

#3986728:

Sõbranna ütes mulle, et kui asi pihta hakkab, siis lööb tegelikult mingi sisemine praktiline pool välja. Ei lähe paanikasse, hakkad mõlema, et nüüd aeg minna, asjad kokku panna, mis veel vaja kodus ära teha. Mõned isegi suudavad magada kodus tuhude ajal, süüa teha , koristada. Enne võib-olla paanitsed, aga kui oled valmistunud ja õige hetk käes, siis hakkad automaatselt tegutsema.  Eks ma saan varsti teada, kas see on tõsi. 🙂

See on küll tõsi, et keha hakkab ise tegutsema. Mul tavaliselt uinumisega alati raskusi, aga kahe minutiga tuhude vahel suutsin niimoodi magama jääda, et nägin isegi und. Keha kasutas võimalust puhata.

#3982788:

Joogas käisin ja pärast sünnitust titeringis ka, need olid hästi toredad ja kasulikud.

Mis on “titering”?