Teema: logopeedi, psühholoogi?

Mina olen pärit kakskeelsest perest. Eks alati iga laps ja tema vastuvõtmisvõime on erinev, aga võin oma kogemust jagada, kuidas meil asjad kujunesid.

minu ema on eestlane nii et siin küsimust ei tekkinudki. Samuti siis kasvasin muidu eestikeelses keskkonnas – lasteaed, sõbrad jne. Minu isa oli venekeelne. Ma nüüd muidugi ei tea, kuidas ta rääkis minuga siis, kui ma päris beebi olin, aga nii palju kui mul on mälu oma lapsepõlvest, rääkis ta minuga valdavalt vene keeles, kuid aegajalt ka eesti keeles. Mida aeg edasi, seda rohkem eesti keeles, vastavalt kuidas ta ise keelega kohanes. Kuna ma olin pere neljas laps, siis juba minu sünniks kindlasti isa valdas eesti keelt mingil määral (koliski siia seoses abiellumisega) ja kindlasti juba beebist alates on minuga rääkinud segakeelt.
Kodus kuulsin ka palju venekeelseid saateid televiisorist.

Tulemus – kuigi ma saan vene keelest suurepäraselt aru, ei omandanud ma seda rääkimiseks kunagi paremini kui keskmine eestlane, kuna mul puudus kodus vajadus isaga vene keeles rääkida. St kuigi minu isa rääkis minuga segakeeles, valisin mina automaatselt emakeele (kuigi vanemad rääkisid omavahel vene keeles). Minu kaks vanemat õde-venda rääkisid isaga ka vene keeles, kuid juba 3. vend rääkis isaga ainult eesti keeles ja nii ka mina.

Kui mees räägib lapsega eesti keeles ja sina räägid mehega eesti keeles, siis suur tõenäosus on, et laps lõpuks ikka valib kõnelemiseks selle keele, mis domineerib.