<p class=”MsoNormal”>Olen väikelapse alafoorumis kõnearengu teemades näinud huvitavat dünaamikat – mõni jookseb juba 2a lapsega mööda logopeede ja neurolooge ja mõni ütleb, et tema laps hakkas alles 3-3,5 a lauseid moodustama ja vanem oli marurahulik ega pöördunud kuskile. Kust tuleb see piir, et nüüd peaks sekkuma? Räägin oma pika-pika mure ära ja vabandan juba ette ära, et ma lihtsalt ei oska ennast vähemate sõnadega väljendada. Kodus just 3aastaseks saanud tütar, kelle kõne areng on olnud pigem aeglane, kuid samas järjepidev. Siiski avaldasime perearstile 3a kontrollis muret, et äkki ta ikka peaks rohkem rääkima, ja ta suunas meid igaks juhuks logopeedile nõustamisse. Meile endale on alati tundunud, et laps saab meist aru ja täidab talle eakohaseid ja loogilisi käsklusi. Veel kuu aega tagasi olid peamiselt kahesõnalised kirjeldavad laused, nagu “notsu magab”, “punane auto” jne, aga nüüd on tulnud juurde ka “tahan veel tomatit, “palun autoga liugu lasta”, “ei taha pissile”, “(mängu)tita läks vanni”, “head ööd, tita” jms. Samas küsimustele väga vastata ei oska (v.a kirjeldavad küsimused, a la kes mis loom on/mis häält teeb, mis värvi miski on). Mingit dialoogi ja arutlemist ka ei ole temalt praegu oodata, mida paljud temavanused ja nooremadki kindlasti juba oskavad – tunnistan, et see on probleem. Sõnavaraga samas probleeme pole, õpib pidevalt uusi sõnu, uusi sõnu/fraase kordab esialgu järgi jne. Käisime kolmenädalase vahega kahel erineval logopeedil. Esimese logopeedi arvamus pärast 15-minutilist mängu oli jahmatav. Laps on eakaaslastega võrreldes arengust maas, esinevad kõnemõistmise raskused (retseptiivse kõne häire), vaja on teraapiat. Teine logopeed arvas, et tubli ja püüdlik laps, aga samuti kõne mõistmise raskused ja et ees ootab pikk ja vaevaline tee. Küsiti ka selle kohta, et kas rasedus ja sünnitus olid ikka normaalsed või oli hapnikupuudust või on lapsel teadaolevalt mõni muu meditsiiniline häire (olgu öeldud, et ei olnud ei hapnikupuudust ja teadaolevalt ei ole ka mingit häiret). Kõne mõistmise raskuste kohta siis niipalju, et laps pidi täitma käsklusi täiesti uute ja tundmatute mänguasjadega (kummiloomad, kes ei näinud isegi päris loomade moodi välja, vaid olid nagu vanniloomad) ja täitma korraldusi peal-all, suur-väike jms. Neid ta ei osanud ja me pole neid ka õpetanud. Samas värve-numbreid-loomi-tähti tunneb juba ammu ja oskab neid vabalt nimetada. Me olime nagu puuga pähe saanud. Meie arvates saab laps meist väga hästi aru ja kodus oskab enamikku meie käsklustest täita. Vaatasin ka teise logopeedi juures, et enamikku käsklustest on ta teinud ja teeks kodus väga ilusti, neid käsklusi tuli lihtsalt korraga liiga palju ja tal kippus tähelepanu veidi hajuma. Näiteks hakkas ta alles üht mänguasja põnevusega uurima, kui juba tuli uus käsklus/mitu käsklust korraga ja ta ei reageerinud nii kiiresti, ei saanud nagu päris hästi mängule ja logopeedi soovidele pihta, et mis loom mis majja peab minema jne. Need seansid olid alati väga intensiivsed, st palju infot korraga, aga ta on mul pigem siuke rahulikum tüüp.</p>
<p class=”MsoNormal”></p>
<p class=”MsoNormal”>Kodus ta viskab prügi ära, paneb riidesse, võtab riidest lahti, puhastab lauda, aitab koristada, toob/viib palumise peale esemeid, söödab-joodab mänguloomi, paneb neid magama, nimetab esemeid ja mis iganes me palume. Kordame kogu aeg numbreid-tähti, laulab peast ka mitut lastelaulu (küll vahepeal veidi mugandatud sõnadega), tunneb oma nimetähed ära. Laps käis ka sõimes ja käib praegu aiarühmas, on kohanenud väga ilusti. Lasteaiaõpetajad on öelnud, et ta on veidi arglik ja võiks veidi iseseisvam/julgem olla, aga samas käsklustest arusaamisega probleeme pole – ta on püüdlik ja teeb kõiki tegevusi kaasa, kuulab sõna. Samas kasvatajatega väga ei vestle ja on arglik, aga siiski iga päevaga aina tublim. Ma ise olen hakanud mõtlema, et äkki logopeedid olid liiga karmid oma hinnangutes? Laps oli seal esimest korda, nägi võõrast inimest ja uusi mänguasju esimest korda. Käsklusi tuli tema jaoks ehk natuke liiga palju korraga. Kodus peame ka mõnikord end kordama/suunama, aga ta alati ikkagi teeb ära ja kuulab meid, kui vähegi tahab. Kas logopeedi 15-minutilise mänguga saadud pilt ikka on nii täpne võrreldes sellega, et meie – vanemad ja lasteaiaõpetajad – oleme temaga iga päev koos? Me olime ausalt öeldes mehega nagu puuga pähe saanud ja oleme sellest ajast peale mõelnud, mida edasi teha – kas peaksime ta nüüd panema tasandusrühma? Või peaks talle veel ikkagi veidi aega andma areneda? Lasteaias talle meeldib ja oleme ise ka praeguse lasteaiaga väga rahul, kahjuks logopeedi seal ei ole. Ka lasteaiast pole meile midagi halba vihjatud, vastupidi – laps saab pigem kiita, et on hea ja tubli laps ning väga hästi kohanenud. Vihjeid autistlikele joontele pole samuti seni ükski arst ega muu spetsialist teinud. Ma olen ka mõelnud, et kui logopeedid saaks meid kodus igapäevaelus kõrvalt vaadata, et kas nad arvaks samamoodi. Kuidas teie kogemused on? Ja eriti segadusse ajab ka see, mis ma oma teema alguses mainisin, et osad pöörduvad juba kaheaastasega igale poole, samas osad ütlevad, et nende laps hakkas alles 3,5 a lausetega rääkima ja nad ei näinud mingit vajadust kuhugi üldse pöördudagi. Et kus see piir siis on ja äkki ma reageerin üle. Ma olen väga-väga mures ja segaduses ja mu sisetunne on samuti sassis…<span style=”mso-spacerun: yes;”> </span>Mu sisetunne ütleb, et ma ise tunnen oma last kõige paremini ja et asi pole nii hull, aga samas ei taha ma ka pead liiva alla peita, kui mu laps tõesti vajaks abi. Ma olen valmis temaga igale poole pöörduma, aga ei taha ka asjatut stressi tekitada ei mulle ega lapsele, pean silmas eelkõige lasteaia vahetust. Ma tegelikult tunnen tõesti puudust sellest, et saaksin oma lapsega vestlusi pidada ja tema küsimustele vastata. Samas ta on alles hakanud mitmesõnaliste lausetega rääkima ja ma olen ikka lootnud, et eks see dialoog ka nüüd ajapikku järgi tuleb. Ma olen siiani arvanud, et tegemist on täitsa nutika ja asjaliku lapsega, ta ei ole “omas maailmas” vms, vaid särava ja selge pilguga ja tunneb kõige vastu huvi. Proovime veel logopeedi vastuvõtule pääseda ja plaan on pöörduda ka rajaleidjasse ja neuroloogile. Lihtsalt tahtsin oma muret kurta, viimased nädalad on üsna mustas masenduses möödunud. Nutan vahetpidamata. “Retseptiivse kõne häire” kajab mu peas ja ma juba näen vaimusilmas seda jada – teraapiad, puue, õpiraskused, erikoolid… Kas ma üldse saan kunagi oma lapsega vestlusi pidada? Palun jagage enda mõtteid ja kogemusi, kes midagi sarnast läbi on käinud 🙁 Mida teha või mida uskuda?</p>