Esileht Väikelaps Logopeedide arvamus ja minu sisetunne – mida uskuda?

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: Logopeedide arvamus ja minu sisetunne – mida uskuda?

Postitas:
Kägu

<p class=”MsoNormal”>Olen väikelapse alafoorumis kõnearengu teemades näinud huvitavat dünaamikat – mõni jookseb juba 2a lapsega mööda logopeede ja neurolooge ja mõni ütleb, et tema laps hakkas alles 3-3,5 a lauseid moodustama ja vanem oli marurahulik ega pöördunud kuskile. Kust tuleb see piir, et nüüd peaks sekkuma? Räägin oma pika-pika mure ära ja vabandan juba ette ära, et ma lihtsalt ei oska ennast vähemate sõnadega väljendada. Kodus just 3aastaseks saanud tütar, kelle kõne areng on olnud pigem aeglane, kuid samas järjepidev. Siiski avaldasime perearstile 3a kontrollis muret, et äkki ta ikka peaks rohkem rääkima, ja ta suunas meid igaks juhuks logopeedile nõustamisse. Meile endale on alati tundunud, et laps saab meist aru ja täidab talle eakohaseid ja loogilisi käsklusi. Veel kuu aega tagasi olid peamiselt kahesõnalised kirjeldavad laused, nagu “notsu magab”, “punane auto” jne, aga nüüd on tulnud juurde ka “tahan veel tomatit, “palun autoga liugu lasta”, “ei taha pissile”, “(mängu)tita läks vanni”, “head ööd, tita” jms. Samas küsimustele väga vastata ei oska (v.a kirjeldavad küsimused, a la kes mis loom on/mis häält teeb, mis värvi miski on). Mingit dialoogi ja arutlemist ka ei ole temalt praegu oodata, mida paljud temavanused ja nooremadki kindlasti juba oskavad – tunnistan, et see on probleem. Sõnavaraga samas probleeme pole, õpib pidevalt uusi sõnu, uusi sõnu/fraase kordab esialgu järgi jne. Käisime kolmenädalase vahega kahel erineval logopeedil. Esimese logopeedi arvamus pärast 15-minutilist mängu oli jahmatav. Laps on eakaaslastega võrreldes arengust maas, esinevad kõnemõistmise raskused (retseptiivse kõne häire), vaja on teraapiat. Teine logopeed arvas, et tubli ja püüdlik laps, aga samuti kõne mõistmise raskused ja et ees ootab pikk ja vaevaline tee. Küsiti ka selle kohta, et kas rasedus ja sünnitus olid ikka normaalsed või oli hapnikupuudust või on lapsel teadaolevalt mõni muu meditsiiniline häire (olgu öeldud, et ei olnud ei hapnikupuudust ja teadaolevalt ei ole ka mingit häiret). Kõne mõistmise raskuste kohta siis niipalju, et laps pidi täitma käsklusi täiesti uute ja tundmatute mänguasjadega (kummiloomad, kes ei näinud isegi päris loomade moodi välja, vaid olid nagu vanniloomad) ja täitma korraldusi peal-all, suur-väike jms. Neid ta ei osanud ja me pole neid ka õpetanud. Samas värve-numbreid-loomi-tähti tunneb juba ammu ja oskab neid vabalt nimetada. Me olime nagu puuga pähe saanud. Meie arvates saab laps meist väga hästi aru ja kodus oskab enamikku meie käsklustest täita. Vaatasin ka teise logopeedi juures, et enamikku käsklustest on ta teinud ja teeks kodus väga ilusti, neid käsklusi tuli lihtsalt korraga liiga palju ja tal kippus tähelepanu veidi hajuma. Näiteks hakkas ta alles üht mänguasja põnevusega uurima, kui juba tuli uus käsklus/mitu käsklust korraga ja ta ei reageerinud nii kiiresti, ei saanud nagu päris hästi mängule ja logopeedi soovidele pihta, et mis loom mis majja peab minema jne. Need seansid olid alati väga intensiivsed, st palju infot korraga, aga ta on mul pigem siuke rahulikum tüüp.</p>
<p class=”MsoNormal”></p>
<p class=”MsoNormal”>Kodus ta viskab prügi ära, paneb riidesse, võtab riidest lahti, puhastab lauda, aitab koristada, toob/viib palumise peale esemeid, söödab-joodab mänguloomi, paneb neid magama, nimetab esemeid ja mis iganes me palume. Kordame kogu aeg numbreid-tähti, laulab peast ka mitut lastelaulu (küll vahepeal veidi mugandatud sõnadega), tunneb oma nimetähed ära. Laps käis ka sõimes ja käib praegu aiarühmas, on kohanenud väga ilusti. Lasteaiaõpetajad on öelnud, et ta on veidi arglik ja võiks veidi iseseisvam/julgem olla, aga samas käsklustest arusaamisega probleeme pole – ta on püüdlik ja teeb kõiki tegevusi kaasa, kuulab sõna. Samas kasvatajatega väga ei vestle ja on arglik, aga siiski iga päevaga aina tublim. Ma ise olen hakanud mõtlema, et äkki logopeedid olid liiga karmid oma hinnangutes? Laps oli seal esimest korda, nägi võõrast inimest ja uusi mänguasju esimest korda. Käsklusi tuli tema jaoks ehk natuke liiga palju korraga. Kodus peame ka mõnikord end kordama/suunama, aga ta alati ikkagi teeb ära ja kuulab meid, kui vähegi tahab. Kas logopeedi 15-minutilise mänguga saadud pilt ikka on nii täpne võrreldes sellega, et meie – vanemad ja lasteaiaõpetajad – oleme temaga iga päev koos? Me olime ausalt öeldes mehega nagu puuga pähe saanud ja oleme sellest ajast peale mõelnud, mida edasi teha – kas peaksime ta nüüd panema tasandusrühma? Või peaks talle veel ikkagi veidi aega andma areneda? Lasteaias talle meeldib ja oleme ise ka praeguse lasteaiaga väga rahul, kahjuks logopeedi seal ei ole. Ka lasteaiast pole meile midagi halba vihjatud, vastupidi – laps saab pigem kiita, et on hea ja tubli laps ning väga hästi kohanenud. Vihjeid autistlikele joontele pole samuti seni ükski arst ega muu spetsialist teinud. Ma olen ka mõelnud, et kui logopeedid saaks meid kodus igapäevaelus kõrvalt vaadata, et kas nad arvaks samamoodi. Kuidas teie kogemused on? Ja eriti segadusse ajab ka see, mis ma oma teema alguses mainisin, et osad pöörduvad juba kaheaastasega igale poole, samas osad ütlevad, et nende laps hakkas alles 3,5 a lausetega rääkima ja nad ei näinud mingit vajadust kuhugi üldse pöördudagi. Et kus see piir siis on ja äkki ma reageerin üle. Ma olen väga-väga mures ja segaduses ja mu sisetunne on samuti sassis…<span style=”mso-spacerun: yes;”>  </span>Mu sisetunne ütleb, et ma ise tunnen oma last kõige paremini ja et asi pole nii hull, aga samas ei taha ma ka pead liiva alla peita, kui mu laps tõesti vajaks abi. Ma olen valmis temaga igale poole pöörduma, aga ei taha ka asjatut stressi tekitada ei mulle ega lapsele, pean silmas eelkõige lasteaia vahetust. Ma tegelikult tunnen tõesti puudust sellest, et saaksin oma lapsega vestlusi pidada ja tema küsimustele vastata. Samas ta on alles hakanud mitmesõnaliste lausetega rääkima ja ma olen ikka lootnud, et eks see dialoog ka nüüd ajapikku järgi tuleb. Ma olen siiani arvanud, et tegemist on täitsa nutika ja asjaliku lapsega, ta ei ole “omas maailmas” vms, vaid särava ja selge pilguga ja tunneb kõige vastu huvi. Proovime veel logopeedi vastuvõtule pääseda ja plaan on pöörduda ka rajaleidjasse ja neuroloogile. Lihtsalt tahtsin oma muret kurta, viimased nädalad on üsna mustas masenduses möödunud. Nutan vahetpidamata. “Retseptiivse kõne häire” kajab mu peas ja ma juba näen vaimusilmas seda jada – teraapiad, puue, õpiraskused, erikoolid… Kas ma üldse saan kunagi oma lapsega vestlusi pidada? Palun jagage enda mõtteid ja kogemusi, kes midagi sarnast läbi on käinud 🙁 Mida teha või mida uskuda?</p>

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hea logopeed on see, kes lapsesse usub ja teda aidata tahab. Seega ei ole ka erilist mõtet <span style=”text-decoration: underline;”>ainult</span> hinnata oskajate sõnu südamesse võtta (tagantjärele tarkus).

Kas nüüd mõelda, et saab ise korda, või otsida edasi, kuni abi saate – ei tea. Aga midagi traagilist küll ei tundu olevat.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Retseptiivse kõne häire võib olla erineva raskusega ja sellega ei pruugi kaasneda autismi, vaimse arengu mahajäämust vmt. Samas on selge see, et kui kaks erinevat logopeedi näevad probleemi, siis laps vajab abi ja seda abi tuleb pakkuda. Ei pea ju silmapilk tormama lasteaeda vahetama, käige kõigepealt ära neuroloogi juures ja Rajaleidjas ning uurige rahulikult välja, millised on erinevad võimalused.

 

Logopeedide hinnangut ei tuleks võtta kui mingit silti otsaees, vaid just nii, nagu see on: laps vajab abi, tuge ja lisatööd võrreldes keskmise lapsega. Kindlasti mõjutab last ka vaatlussituatsioon, aga eks see mõjutab rohkem või vähem kõiki lapsi (ka teistel on samamoodi lühike visiidiaeg, loomad võib-olla ebatavalise kujuga, tempo kiire jne), selles mõttes logopeedil kindlasti võrdlusmaterjali jagub, et milline on lapse areng ja millised on vajakajäämised.

 

Lapse arengupotentsiaali on vahel raske ette näha, kas seda jagub enamaks või vähemaks, aga üsna kindel on see, et mida rohkem abi pakkuda ja ise kodus tööd teha, seda enam on lapsel šansse realiseerida oma võimete maksimum. Seetõttu pead liiva alla pista kindlasti ei soovita. Parim võimalus kõiki neid Sinu peas praegu keerlevaid musti stsenaariume vältida on pakkuda lapsele maksimaalselt palju tuge, abi ja ravi võimalikult varases eas. Isegi kui lapse “tase” on parem, kui ühekordne visiit välja paista laskis, siis rohkem tegelemist talle halba kindlasti ei tee. Aga kui jätta võimalused kasutamata siis, kui on parim aeg lapse arengut normile võimalikult järele aidata, siis pärast kahetseda on hilja.

 

Ehk siis ma saan aru, et see pole sugugi kerge, aga ei ole mõtet kedrata peas praegu kõige mustemaid stsenaariume (mis ei pruugi ju realiseerudagi), vaid mõistlik on keskenduda praegusele hetkele ja võtta sellest maksimum.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Riskivastsündunutega käiaksegi 2-aastaselt logopeedi ja psühholoogi juures kontrollis. Selleks, et lapse kõne oleks 3-aastasena eakohane, tulebki alustada 2-aastaselt kõnega tegelemist.

Lasteaia peale ei saa loota ja isegi kui seal oleks logopeed. Kõne areng vajab ikka üks-ühele suhtlemist igapäevaselt ja selle ühe täiskasvanu täit tähelepanu.

Mul päris sarnast kogemust pole. Kusagil aastasena ja edasi kordas mul laps nt hea meelega igasuguseid uusi sõnu ja ka päris pikki ja keerulisi liitsõnu aga kasutas vaid üksikuid sõnu.  Siis aga järsku rääkis 1-aasta ja 8-kuusena neljasõnaliste lausetega. Ta oli  kodune, vaatasime pildiraamatuid, rääkisime mis on pildil. Kui mingi asi last nö kõnetas, siis sellest rääkisime rohkem. Nt kui laps ütles “kass”, siis ise täiendad juurde nt “punane kass” või “kass magab” vms. Tempo ja enda diktsioon peab olema paras ja selge. Kordad kaks või kolm korda ja julgustad last ka proovima. Liigne vatramine ja korrutamine pole ka hea. Peab olema aega tegeleda ja tähelepanu üks-ühele.

Igapäeva situatsioonides samuti kui lapsele pakub miski huvi, siis nimetad selle asja nt “buss” järgmisena ütled “buss sõidab” jne.

Kui laps kordab kaasa, siis rõõmustad, kiidad plaksutad jne ehk teed kõik, et kõne arendamine annaks kapsele ülipositiivse emotsiooni. Nii teeb ta teinegi kord hea meelega kaasa.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, su laps vajab abi, palun ära keeldu sellest, praegu on võimalik teda veel aidata ja ta saab järje peale lõpuks.

Kirjelduse järgi on su lapse kõnearengutase umbes 1,5-2a lapse oma. Kolmeaastane laps suudab esitada juba suht keerulisi mõttekäike ja ta on suuteline neist ka aru saama. Lubatud on häälikuvead- r puudu, k asemel t vmt, aga kõne peaks olema üldjuhul selge, sorav ja fantaasiaelementidega läbipõimud.

Näiteks suudab kolmeaastane sulle rääkida päeva eredamatest hetkedest, mis tal lasteaias olid, mida ta sõi, kas kellegil oli sünnipäev, mis laule lauldi, kas keegi kukkus jne.

Mida sina teha saad, on nüüd kuulata logopeede ja hakata oma lapsele abi otsima. Muidu realiseeruvad tõesti need õudukad, mis sa omale ette kujutanud oled. Logopeed on oma ala spetsialist ja kui veel kaks tükki leiavad, et su laps vajab abi, siis ära kahtle nendes, hakka kohe tegutsema, 6k- 1a pärast on võib juba hilja olla. Mida sa veel teha saad on see, et räägid temaga hästi palju, igat su tegevust peab saatma rääkimine, loe raamatuid kõva häälega, uudiseid, muinasjutte, tänaval seleta talle toimunut, kasuta lauseid, mille abil on tal võimalik luua seoseid oma peas- oota korraks, emmel läks ketsipael lahti, ma pean selle kinni siduma, sest muidu ma võin nende otsa komistada, kukkuda ja haiget saada.

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen see vanem, kes läks lapsega juba mõni kuu enne kaheseks saamist logopeedi juurde. Siis ei rääkinud laps veel ühtki sõna ja minu jaoks oli see ilmselge probleem, 6 kuud hiljem tuli tal järsku väga palju sõnu. Nüüd ta 3,5 ja räägib umbes samal tasemel nagu sinu laps. Mina küll logopeedis mingit lisastressi ei näe, tuleb ainult kasuks ja ise õpin ka, kuidas last paremini aidata, et kooliajaks teistele järgi jõuaks. Praegu just õige aeg tegutsemiseks. Üldjuhul logopeedi juurde ooteaeg juba terve aasta, et teraapiat saada.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eitus on kõikide vanemate esmane reaktsioon. Retseptiivne kõnehäire võib olla erineva raskusastmega ja väga väga tavapärane on, et ka väga rasket vormi ei tunne ei lapsevanemad ega lasteaia õpetajad ära. Spetsialisti tunnebki häire ära 15 minutiga või tegelikult isegi kiiremini. Ravimata jätmisel põhjustab õpiraskusi. Logopeediline teraapia ei tee ühtegi last rumalamaks. Kui raha on palju, siis pole muidugi vaja puuet taotleda ega tasandusrühma. Logopeedilise teraapia hind on 40-50 € kord, minimaalne vajadus 2 korda nädalas 2-3 aastat. Enamik vanemaid seda ise kinni maksta ei suuda.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et mu laps oli umbes sama vana, kui ta sai nii retseptiivse kui motoorse kõnehäire diagnoosi. Käisime ära nii Tartu Ülikooli Kliinikumi kuulmiskeskuses kui neuroloogi juures, tehti nii epilepsia uuringud, aju MRT kui psühholoogilsied uuringud. Diagnoositi vaid minimaalne mahajäämus lisaks kõnehäirele. 4-aastaselt hakkas laps käima logopeedi juures, 5-aastaselt leidsime nö. õige logopeedi.

Kooliteed alustas laps kohalikus koolis õpiraskustega laste klassi, kus oli 3 last (mitte segi ajada väikeklassiga, lihtsalt lapsi polnud rohkem) ja sai koolis pidevat logopeedilist abi. Alates 3. klassist käib ta tavaklassis ja saab täiesti keskmiselt hakkama. Nii et sellest on võimalik nö. välja kasvada.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esiteks – lihtsalt saadan sulle virtuaalse kallistuse, see on õudne tunne, kui sinu armsale, toredale, targale lapsele lüüakse äkki silt otsaette ja kaudselt sulle vanemana ka. See on traumeeriv. Hoia palun meeles, et see, et lapsel on mingis valdkonnas raskusi (nt kõnelemine või kõne mõistmine) EI TÄHENDA, nagu ei võiks seesama laps olla väga intelligentne, tragi ja tubli paljudes muudes valdkondades.

Teiseks – sina oled see, kellele su lapse heakäik maksimaalselt korda läheb, mitte üks või teine erispetsialist, kes teeb lihtsalt oma tööd. Logopeed on harjunud märkama ja keskenduma kõrvalekalletele, on loomulik, et ta toob eelkõige välja selle, mis lapsel mingi müstilise keskmisega võrreldes puudu näib olevat, aga individuaalased kõrvalekalded võivad lapseti ikka väga suured olla. Erialaterminid mõjuvad sulle ehmatavalt, sest sina seostad neid oma kalli lapsega, aga spetisalisti jaoks ei ole need sõnad nii hinnangulised, vaid on palju neutraalsemad.

Kolmandaks – võta ka negatiivsest kogemusest välja kõik see kasulik, mis su last aidata saaks. Kui sa isegi mõistad, et lapse kõneareng on eakaaslastega võrreldes kesisem, ning kahel logopeedil tekkis mulje, et lapsel võib olla probleeme ka kõne mõistmisega, siis aktsepteeri seda arvamust kui üht võimalust, kuid ära kanna oma last ja tema arengut veel seepärast maha! Lapsed on uskumatult paindlikud – nad võivad ära õppida käitumised, mis mingites olukordades kohased, ja selle kaudu väga osavalt varjata tegelikke probleeme ja arusaamatust. Kui lapsel tõesti peaks olema raskusi keerulisemast kõnest arusaamisel, siis on ju ainult positiivne, et saite probleemile jälile juba 3-aastaselt ning last on tõenäoliselt võimalik väga palju aidata, enne kui ta turvalisest, paindlikust ja spetsialistidest ümbritsetud lasteaiakeskkonnast peab koolidžunglisse suunduma.

Neljandaks, kui majanduslikult võimalik, leia eralogopeed või siis lihtsalt inimene, kes sulle ja lapsele sobib. Väga raske on teha intensiivset ja tulemuslikku koostööd spetsialistiga, kes on sind oma liigjärsu suhtumisega traumeerinud. Logopeedil käimine ei pruugi kujuneda aastatepikkuseks iganädalaseks kohalkäimiseks, suur osakaal on ka kodus tehtaval tööl (mis peab küll olema väga järjepidev, teadlik ja regulaarne).

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsed on ka hilisema kõne arenguga olnud. Esimesed sõnad on küll kõigil ettenähtud ajal tulnud (ca aastaselt) ja kaheselt on nad kahesõnalisi, harva kolme sõnaga lausekesi moodustanud, aga mingit vabalt jutustamist pole selles vanuses ühelgi olnud ja ikka on sõnad natuke vigased olnud. Esimesel lapsel oli kõne eriti segane ja veel kolmeaastaseltki ei saanud peale minu eriti keegi temast aru, sest rääkis vaikselt ja palju häälikuid oli puudu. Kolmeaastaselt rääkis muidugi lausetega, aga mitte soravalt ega pikkade lausetega. Palusin perearstil meid logopeedi juurde suunata ja käisimegi lapsega pool aastat logopeedi juures. Logopeed leidis, et suu lihased on nõrgad. Treenisime siis neid ja kõne muutus selgemaks, puuduvad häälikud tulid umbes neljaselt. Tähti ja numbreid kusjuures ta juba selleks ajaks tundis, aga rääkimisega oli kehvasti. Teismelisena sai ta lõpuks autismidiagnoosi, aga hakkamasaamisega pole tal tegelikult raskusi olnud. Lihtsalt kool ei suutnud tema eripäradega ilma diagnoosita arvestada. Ainevõistlustele sai saata teda küll ja uhkusest särada, kui nende õpilane jälle hea koha sai, aga et tema aega-ajalt natuke kummalisest käitumisest end mitte häirida lasta, seda ei suudetud (tundi ta pole kunagi seganud).

Teise lapsega käisime logopeedi juures enne kooli, et hääldus korda saada. On samuti hea õpilane, aga suudab reeglina käituda nii, nagu üks keskmine laps ikka (teismeea eripärad löövad hetkel natuke välja). Kolmas laps pole veel logopeedi juurde jõudnud, aga mõtlen, kas äkki ikkagi peaks. Laps on natuke üle kolme aasta vana ja kuigi jutu sisu on keerukas, väljendab ta seda üsna väheste sõnadega (lühikesed laused) ja eksib sõnavormidega.

Kirjutan oma kogemustest selleks, et julgustada teemaalgatajat logopeedi abi kasutama. Mida varem laps endale vajalikku logopeedilist abi saab, seda suurem on tõenäosus, et ta kasvab logopeedilistest muredest välja või vähemalt areneb niipalju, et need tema elu ja õpinguid ei sega. Tasandusrühma kohta ei oska ma arvata. Kas seal saaks laps rohkem logopeedilist abi kui tavarühmas käies oleks võimalik saada? Minu lapsed ei käinud lasteaias logopeedi juures, käisime lastekliinikus ja Rajaleidjas töötava logopeedi juures. Vaimsete võimete kohta on praegu ja selle kirjelduse põhjal veel vara järeldusi teha. Mu kaks vanemat last on andekad, mis sest et kõne areng oli alguses aeglane. Kolmanda kohta on veel vara midagi arvata. Tegelikult ei saagi ainuüksi kõne arengu järgi selles vanuses lapse vaimset võimekust määrata. Aga lapse arendamine, ka kõne arendamine, tuleb igal juhul kasuks. Soovitan samuti leida logopeed, kellega on hea klapp.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu (teistsuguse) kõnehäirega laps ei käinud tasandusrühmas, vaid kord nädalas logopeedi juures + igapäevane lõbuga segatud töö kodus. Lugesin end teemasse väga sisse, kaasasin teisi pereliikmeid, laps oli väga tubli ja koostöö logopeediga super. Tulemus on palju parem kui diagnoosi/prognoosi järgi võimalik oleks. Innustan igal juhul tegutsema, aga seejuures ka sisetunnet kuulama.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu laps ei rääkinud kuni 1a 9k ni, aga 2a 2k rääkis juba 7-14 sõnaliste keerukate lausetega, aga mulle tundub, ta on mõne kõne osa poolt arengu kiiremas otsas, mõni teine oskus jälle ei ole nii hea, erineva kiirusega erinevates valdkondades.

Kui ta veel ei rääkinud, siis ostsin ja vaatasin seda logopeedi õpetatud veebiseminari:
https://pesapuuperekeskus.ee/toode/lapse-kone-areng-esimesel-kolmel-eluaastal/

See oli väga populaarne seminar, väga palju inimesi vaatasid seda Zoomis korraga.

Seal on muid väikelapse kõnearengu loenguid ka
https://pesapuuperekeskus.ee/toote-kategooria/veebiloengud/lapse-kone-areng/

Soovitan, logopeed soovitab, kuidas lapsevanemad saavad kodus väikelapse kõnearengut toetada 🙂

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul lapsel on just see häire.
Väga aeglane kõne areng oli aga kuna esimese lapse kõnega polnud ühtegi probleemi, ja teisi kuulates, et ah küll hakkab rääkima, ma ootasin. Kui laps oli 4a siis ta läks lasteaeda ja õnneks tema õpetaja oli eestlane ja sai kohe probleemist aru ja tegi paberid nõuandlasse ja sealt juba siis bronniti meile aeg ja saadeti logopeedile. Käisime Soomes kõik selle kadalipu läbi ja nüüd laps saab logopeedi teraapiat ja õpib eritoega klassis.
Omast kogemusest soovitan vastu võtta kõik abi mis pakutakse, sest lapsel võib koolis raskeks minna. Minu lapsele on matemaatika nagu raketiteadus. Samas ta pidi alustama kooliga juba 6a ja võibolla ka see on põhjus 🤷🏼‍♀️
Aga tagantjärgi mõtlen, et ikka varem oleksin pidanud abi küsima.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käisin ka 3-aastase  lapse logopeedil, kuna minu arvates oli lapse rääkimisega probleeme, logopeed ütles nii ja naa, et ei pruugi.  Aastaid hiljem, kui kooli läks tekkisid probleemid ja siis see sama logopeed väitis, et me oleksime juba lapsena pidanud tegelema, et tema oli meid tagasi kutsunud jne. Samas ise mäletan selgelt, et sellist juttu ei olnud.  Muidugi kirusin ennast ja sai lapsega siis käidud igal pool.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on selline laps nagu kirjeldasid. Motoorselt hea arenguga kuid hilise kõnega, tehniliselt taibukas laps. Kõne selge, puudub vaid R. Paneb puslesid,  täidab eakohaseid loogikaülesandeid, tunneb tähti ja numbreid, hea mäluga ( laulud jäävad hästi meelde), täidab koduseid olmekorraldusi ning oma tegevust saadab pidevalt kõnega…. Saab kohe 5. Aga….ta ei saa aru raamatutest, kui neid ette lugeda, pean talle lihtlausetega ümber jutustama. Ei oska teksti põhjal eriti küsimustele vastata. Talle on raske selgeks teha natuke abstraktsemaid asju. Ta ei oska alati leida või väljendada elulisi seoseid.

Seega, võta palun abi vastu. Mida varem alustad, seda parem tulemus on. Mina pean kusjuures siiani tõestama, et lapsel ON kõne mõistmise probleem. Tükk aega ei uskunud eriti keegi, sest ta ju räägib ja räägib päris palju. See muidugi on väga tore. Samas kui vanusega mõistmisvõime ei parane, jääb ka intelligents lõpuks maha. Kindlasti tuleb tegeleda, kui seda võimalust pakuti. Võib- olla piisab vähesest abist.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga ebatavaline kui 3-aastane  ei tunne mõisteid suur ja väike. Lapsed õpivad elementaarse sõnavara enamasti kontekstist, ilma ekstra õpetamiseta. Igal juhul soovitan hakata käima logopeedi juures.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lasteaias on ju ka logopeed, mida tema arvab? Mida arvavad lasteaia õpetajad? Mina esialgu ei tegeleks tähtede õpetamisega ega muuga, seda hakatakse lasteaias nagunii mõne aasta pärast õpetama ja koolis ka. Tegeleksin just praegu nende kitsaskohtadega kodus, mida on teemas välja toodud ja mida ka ise märkad. Reaktsiooni kiirus, julgus, enesekindlus, vestluse arendamise oskus ja etteloetust arusaamine ja muu, mida spetsialistid pidasid vajalikuks, mõisted väike-keskmine-suur, all-keskel-üleval jne. Kindlasti võtaks vastu ka pakutava abi.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lasteaias on ju ka logopeed, mida tema arvab?

“<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”> </span><span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Lasteaias talle meeldib ja oleme ise ka praeguse lasteaiaga väga rahul, kahjuks logopeedi seal ei ole.</span>”

Ei.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alusta ise kodus kõne mõistmist toetavate harjutustega. All, peal, taga, kõrval, jne. Enamus arendavaid mänguasju toetab kõne mõistmise parandamist. Oma tegevust saada aeglasema ja selge kõnega. Palju edu ja ära kohku. Lapsed arenevad kui neid aidata.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aitäh kõigile vastajatele. Teie toetavatest sõnadest ja lohutustest oli rasketel hetkedel palju abi. Lasteaias meil tõesti pole logopeedi kohapeal, aga muidu on igas muus mõttes tegemist väga toreda lasteaiaga. Õnnestus vahepeal veel varasema logopeedi juures käia ja seekord läks lapsel juba palju paremini. Mu sisetunne osutus õigeks, et asi pole mitte niiväga selles, et laps ei saaks kõnest aru, vaid ta ei suuda / ei taha nii ruttu ümber lülituda uutele käsklustele, kui tal on mingi eelmise põneva asja uurimine just pooleli, ja eriti kui neid käsklusi tuleb lühikese aja jooksul palju korraga. Kui lapsega on side saavutatud, siis suudab ta käsklustele reageerida küll. Seda kinnitas ka logopeed ise. Samas tuleb ikkagi kõne arengut veel toetada ja käsklustest arusaamist harjutada. Loomulikult käime abi saamas edasi nii palju kui vähegi võimalik. Õnneks logopeed arvas nüüd, et esialgu ei pea siiski ka kohe tasandusrühma kohta hakkama taotlema, vaid soovis jälgida lapse arengut pikema aja vältel, ja siis vajadusel otsustada. See oligi minu suurim hirm, et kas pean nüüd lapse tõesti ühe paarikümneminutilise seansi arvamuse põhjal talle tuttavast ja toredast lasteaiast ära võtma ja uude, erirühma panema… Samuti pole ju lasteaiaõpetajad vähimalgi määral öelnud, et ta erirühma vajaks ja tavarühmas hakkama ei saaks, aga ometigi tuli logopeedidelt esimese kohtumise järel nii hävitav hinnang, mis meid musta masendusse ajas. Me ju ise lapsevanematena ka uskusime ja nägime, et laps on rohkemaks võimeline, kui ta logopeedi juures välja paista laskis.

Selle kuu ajaga on toimunud meeletu areng ja laps on kõnes selle ühe kuuga arenenud rohkem kui senise 3 aasta jooksul kokku. Kõnesse on hakanud tekkima ka uued dimensioonid – minevik/tulevik, ka omaette mängudes lobiseb juba palju-palju rohkem juurde. Kindlasti vajab kõne areng veel toetamist, aga loodame parimat 🙂 Ta on mul selline hiline õitseja. Ka keerama ei hakanud enne 7kuuseks saamist. Olime ka juba mures, käisime ka erafüsioterapeudi juures, kes ütles, et “Oi-oi, sellise lapse võtaks ma kohe teraapiasse.” (Laps ei haaranud kõrgemalt mingeid esemeid, ju ei tundnud nende vastu lihtsalt huvi.) Olin ka täiesti endast väljas pärast seda “sellise lapse” hinnangut, kuid laps hakkas reaalselt paari päeva pärast keerama ja kõik muud füüsilised oskused tulid ka kohe riburadapidi järgi ja lausa varemgi kui keskmiselt. Siiski on ta kõne areng pigem alati aeglasem olnud kui teistel. Aeglane, aga siiski piisavalt järjepidev, et ma varem väga häirekella ei löönud. Rääkimata sellest, et erinevad allikad annavad väga vastuolulist infot, millal laps kui palju rääkima peaks.

Aga tunnistan, et lapsevanemana on mõnikord raske tajuda seda piiri, millal peaks lapsele lihtsalt andma aega areneda, et vältida ülereageerimist ja ülediagnoosimist, ja kust maalt peaks juba pöörduma spetsialistide poole. Kuna ma olen viimasel ajal vist kõik väikelapse alafoorumis olevad kõneteemad läbi lugenud, siis olingi segaduses, et miks mõni oma isegi veel vaevalt kaheaastase lapsega juba mööda spetsialiste jookseb ja teine ei tee teist nägugi, kui tema laps 3-3,5 a vanuselt veel lausetega ei räägi. Ma ei tea siiani, mis see õige vastus on. On saanud lugeda, et osad kahetsevad, et on seda “ah, küll hakkab” mõtteviisi järginud, sest laps ikkagi oleks juba varem abi vajanud, ja osad on kirjutanud, et nad mõtlesid, et “ah, küll hakkab” ja hakkaski. Eks see piir seal kuskil enda sisetunde ja spetsialistide arvamuse vahepeal ole. Loodan siiski parimat ja proovin oma lapsele abi pakkuda parimal võimalikul viisil ka edaspidi.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen selle 5 a lapse ema.

Minu laps ka ei käi tasandusrühmas, sest tavalaste rühm mõjub talle arendavamalt.

Nii et ega iga kõneprobleem ei pea kuuluma tasandusrühma.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hiljuti oli Pere ja Kodus üks artikkel väikelapse kõnest, mida nad ka Facebookis jagasid ning ma olin suures hämmastuses sealsetest kommentaaridest. Enamus inimesi lausa pahandasid, et lastel ei lubata tänapäeval enam lapsed olla, kogu aeg sunnitakse arenema ja mööda spetsialiste jooksma. Et jätke lastele nende lapsepõlv alles. Samuti toodi klassikalisi näiteid lastest, kes esimesed 3-4 aastat üldse ei rääkinud, sest “ei olnud midagi öelda” ja nüüd räägivad kõik surnuks. Mind ajavad sellised arvamused päris närvi ausalt öeldes.

Mul on tutvusringkonnas üks laps, kes oli väga aeglase arenguga. Käputama hakkas peale aastaseks saamist, kõndima 2-aastaselt. Samas nende perearst ütles, et laps on lihtsalt laisk?? Mind paneks see kohe küsima, et kui ta on tõesti laisk ja eelistab liikumise ja asjade uurimise asemel selili lamada, kas tal on siis üldse vaimselt kõik korras? Miks ta pole uudishimulik, nagu lapsed tavaliselt on? Nii et sellist “küll hakkab” juttu võib rääkida ka perearst. Aga alati ei hakka ka. Ma olen nõus eelkõnelejatega, et täiendav logopeediline abi mööda külgi kindlasti maha ei jookse, kui oodata, siis on parim aeg kõne arendamiseks mööda lastud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnikord olla juhtunud, et laps hakkabki rohkem rääkima natuke hiljem, aga siis palju keerulisema süntaksiga lausetes – mõneti sõltub sellest, kuidas lapsega ise räägite (või kaaslasega omavahel).

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina jätaks küll hetkel need logopeedid kus see ja teine ja tegeleks ise kodus lapsega.
Kõik virtuaalne ära, loeks raamatuid ette, mängiks koos temaga, tegeleks hästi palju üks ühele.

Kui on vanavanemaid, siis kaasaks nemad ka.

Mul on 3 poega ja kõik erinevad, ühega sai ka logopeedi juures käidud, kuid tegelikult hakkas väga hästi rääkima ja praegu 12 aastaselt on keeltes eriti andekas poiss.

Iga laps areneb omas tempos.

Olge temaga kogu aeg kontaktis, nii verbaalselt kui ka toimetades, asi läheb paremaks.

Raamatute ettelugemine teeb imesid!!!

+1
-3
Please wait...

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Väikelaps Logopeedide arvamus ja minu sisetunne – mida uskuda?