Teema: Logopeedide arvamus ja minu sisetunne – mida uskuda?

Retseptiivse kõne häire võib olla erineva raskusega ja sellega ei pruugi kaasneda autismi, vaimse arengu mahajäämust vmt. Samas on selge see, et kui kaks erinevat logopeedi näevad probleemi, siis laps vajab abi ja seda abi tuleb pakkuda. Ei pea ju silmapilk tormama lasteaeda vahetama, käige kõigepealt ära neuroloogi juures ja Rajaleidjas ning uurige rahulikult välja, millised on erinevad võimalused.

Logopeedide hinnangut ei tuleks võtta kui mingit silti otsaees, vaid just nii, nagu see on: laps vajab abi, tuge ja lisatööd võrreldes keskmise lapsega. Kindlasti mõjutab last ka vaatlussituatsioon, aga eks see mõjutab rohkem või vähem kõiki lapsi (ka teistel on samamoodi lühike visiidiaeg, loomad võib-olla ebatavalise kujuga, tempo kiire jne), selles mõttes logopeedil kindlasti võrdlusmaterjali jagub, et milline on lapse areng ja millised on vajakajäämised.

Lapse arengupotentsiaali on vahel raske ette näha, kas seda jagub enamaks või vähemaks, aga üsna kindel on see, et mida rohkem abi pakkuda ja ise kodus tööd teha, seda enam on lapsel šansse realiseerida oma võimete maksimum. Seetõttu pead liiva alla pista kindlasti ei soovita. Parim võimalus kõiki neid Sinu peas praegu keerlevaid musti stsenaariume vältida on pakkuda lapsele maksimaalselt palju tuge, abi ja ravi võimalikult varases eas. Isegi kui lapse “tase” on parem, kui ühekordne visiit välja paista laskis, siis rohkem tegelemist talle halba kindlasti ei tee. Aga kui jätta võimalused kasutamata siis, kui on parim aeg lapse arengut normile võimalikult järele aidata, siis pärast kahetseda on hilja.

Ehk siis ma saan aru, et see pole sugugi kerge, aga ei ole mõtet kedrata peas praegu kõige mustemaid stsenaariume (mis ei pruugi ju realiseerudagi), vaid mõistlik on keskenduda praegusele hetkele ja võtta sellest maksimum.

Jah, su laps vajab abi, palun ära keeldu sellest, praegu on võimalik teda veel aidata ja ta saab järje peale lõpuks.

Kirjelduse järgi on su lapse kõnearengutase umbes 1,5-2a lapse oma. Kolmeaastane laps suudab esitada juba suht keerulisi mõttekäike ja ta on suuteline neist ka aru saama. Lubatud on häälikuvead- r puudu, k asemel t vmt, aga kõne peaks olema üldjuhul selge, sorav ja fantaasiaelementidega läbipõimud.

Näiteks suudab kolmeaastane sulle rääkida päeva eredamatest hetkedest, mis tal lasteaias olid, mida ta sõi, kas kellegil oli sünnipäev, mis laule lauldi, kas keegi kukkus jne.

Mida sina teha saad, on nüüd kuulata logopeede ja hakata oma lapsele abi otsima. Muidu realiseeruvad tõesti need õudukad, mis sa omale ette kujutanud oled. Logopeed on oma ala spetsialist ja kui veel kaks tükki leiavad, et su laps vajab abi, siis ära kahtle nendes, hakka kohe tegutsema, 6k- 1a pärast on võib juba hilja olla. Mida sa veel teha saad on see, et räägid temaga hästi palju, igat su tegevust peab saatma rääkimine, loe raamatuid kõva häälega, uudiseid, muinasjutte, tänaval seleta talle toimunut, kasuta lauseid, mille abil on tal võimalik luua seoseid oma peas- oota korraks, emmel läks ketsipael lahti, ma pean selle kinni siduma, sest muidu ma võin nende otsa komistada, kukkuda ja haiget saada.

Eitus on kõikide vanemate esmane reaktsioon. Retseptiivne kõnehäire võib olla erineva raskusastmega ja väga väga tavapärane on, et ka väga rasket vormi ei tunne ei lapsevanemad ega lasteaia õpetajad ära. Spetsialisti tunnebki häire ära 15 minutiga või tegelikult isegi kiiremini. Ravimata jätmisel põhjustab õpiraskusi. Logopeediline teraapia ei tee ühtegi last rumalamaks. Kui raha on palju, siis pole muidugi vaja puuet taotleda ega tasandusrühma. Logopeedilise teraapia hind on 40-50 € kord, minimaalne vajadus 2 korda nädalas 2-3 aastat. Enamik vanemaid seda ise kinni maksta ei suuda.

Esiteks – lihtsalt saadan sulle virtuaalse kallistuse, see on õudne tunne, kui sinu armsale, toredale, targale lapsele lüüakse äkki silt otsaette ja kaudselt sulle vanemana ka. See on traumeeriv. Hoia palun meeles, et see, et lapsel on mingis valdkonnas raskusi (nt kõnelemine või kõne mõistmine) EI TÄHENDA, nagu ei võiks seesama laps olla väga intelligentne, tragi ja tubli paljudes muudes valdkondades.

Teiseks – sina oled see, kellele su lapse heakäik maksimaalselt korda läheb, mitte üks või teine erispetsialist, kes teeb lihtsalt oma tööd. Logopeed on harjunud märkama ja keskenduma kõrvalekalletele, on loomulik, et ta toob eelkõige välja selle, mis lapsel mingi müstilise keskmisega võrreldes puudu näib olevat, aga individuaalased kõrvalekalded võivad lapseti ikka väga suured olla. Erialaterminid mõjuvad sulle ehmatavalt, sest sina seostad neid oma kalli lapsega, aga spetisalisti jaoks ei ole need sõnad nii hinnangulised, vaid on palju neutraalsemad.

Kolmandaks – võta ka negatiivsest kogemusest välja kõik see kasulik, mis su last aidata saaks. Kui sa isegi mõistad, et lapse kõneareng on eakaaslastega võrreldes kesisem, ning kahel logopeedil tekkis mulje, et lapsel võib olla probleeme ka kõne mõistmisega, siis aktsepteeri seda arvamust kui üht võimalust, kuid ära kanna oma last ja tema arengut veel seepärast maha! Lapsed on uskumatult paindlikud – nad võivad ära õppida käitumised, mis mingites olukordades kohased, ja selle kaudu väga osavalt varjata tegelikke probleeme ja arusaamatust. Kui lapsel tõesti peaks olema raskusi keerulisemast kõnest arusaamisel, siis on ju ainult positiivne, et saite probleemile jälile juba 3-aastaselt ning last on tõenäoliselt võimalik väga palju aidata, enne kui ta turvalisest, paindlikust ja spetsialistidest ümbritsetud lasteaiakeskkonnast peab koolidžunglisse suunduma.

Neljandaks, kui majanduslikult võimalik, leia eralogopeed või siis lihtsalt inimene, kes sulle ja lapsele sobib. Väga raske on teha intensiivset ja tulemuslikku koostööd spetsialistiga, kes on sind oma liigjärsu suhtumisega traumeerinud. Logopeedil käimine ei pruugi kujuneda aastatepikkuseks iganädalaseks kohalkäimiseks, suur osakaal on ka kodus tehtaval tööl (mis peab küll olema väga järjepidev, teadlik ja regulaarne).

Minu (teistsuguse) kõnehäirega laps ei käinud tasandusrühmas, vaid kord nädalas logopeedi juures + igapäevane lõbuga segatud töö kodus. Lugesin end teemasse väga sisse, kaasasin teisi pereliikmeid, laps oli väga tubli ja koostöö logopeediga super. Tulemus on palju parem kui diagnoosi/prognoosi järgi võimalik oleks. Innustan igal juhul tegutsema, aga seejuures ka sisetunnet kuulama.

Minul lapsel on just see häire.
Väga aeglane kõne areng oli aga kuna esimese lapse kõnega polnud ühtegi probleemi, ja teisi kuulates, et ah küll hakkab rääkima, ma ootasin. Kui laps oli 4a siis ta läks lasteaeda ja õnneks tema õpetaja oli eestlane ja sai kohe probleemist aru ja tegi paberid nõuandlasse ja sealt juba siis bronniti meile aeg ja saadeti logopeedile. Käisime Soomes kõik selle kadalipu läbi ja nüüd laps saab logopeedi teraapiat ja õpib eritoega klassis.
Omast kogemusest soovitan vastu võtta kõik abi mis pakutakse, sest lapsel võib koolis raskeks minna. Minu lapsele on matemaatika nagu raketiteadus. Samas ta pidi alustama kooliga juba 6a ja võibolla ka see on põhjus 🤷🏼‍♀️
Aga tagantjärgi mõtlen, et ikka varem oleksin pidanud abi küsima.

Minul on selline laps nagu kirjeldasid. Motoorselt hea arenguga kuid hilise kõnega, tehniliselt taibukas laps. Kõne selge, puudub vaid R. Paneb puslesid,  täidab eakohaseid loogikaülesandeid, tunneb tähti ja numbreid, hea mäluga ( laulud jäävad hästi meelde), täidab koduseid olmekorraldusi ning oma tegevust saadab pidevalt kõnega…. Saab kohe 5. Aga….ta ei saa aru raamatutest, kui neid ette lugeda, pean talle lihtlausetega ümber jutustama. Ei oska teksti põhjal eriti küsimustele vastata. Talle on raske selgeks teha natuke abstraktsemaid asju. Ta ei oska alati leida või väljendada elulisi seoseid.

Seega, võta palun abi vastu. Mida varem alustad, seda parem tulemus on. Mina pean kusjuures siiani tõestama, et lapsel ON kõne mõistmise probleem. Tükk aega ei uskunud eriti keegi, sest ta ju räägib ja räägib päris palju. See muidugi on väga tore. Samas kui vanusega mõistmisvõime ei parane, jääb ka intelligents lõpuks maha. Kindlasti tuleb tegeleda, kui seda võimalust pakuti. Võib- olla piisab vähesest abist.

Lasteaias on ju ka logopeed, mida tema arvab? Mida arvavad lasteaia õpetajad? Mina esialgu ei tegeleks tähtede õpetamisega ega muuga, seda hakatakse lasteaias nagunii mõne aasta pärast õpetama ja koolis ka. Tegeleksin just praegu nende kitsaskohtadega kodus, mida on teemas välja toodud ja mida ka ise märkad. Reaktsiooni kiirus, julgus, enesekindlus, vestluse arendamise oskus ja etteloetust arusaamine ja muu, mida spetsialistid pidasid vajalikuks, mõisted väike-keskmine-suur, all-keskel-üleval jne. Kindlasti võtaks vastu ka pakutava abi.

Alusta ise kodus kõne mõistmist toetavate harjutustega. All, peal, taga, kõrval, jne. Enamus arendavaid mänguasju toetab kõne mõistmise parandamist. Oma tegevust saada aeglasema ja selge kõnega. Palju edu ja ära kohku. Lapsed arenevad kui neid aidata.

Mina olen selle 5 a lapse ema.

Minu laps ka ei käi tasandusrühmas, sest tavalaste rühm mõjub talle arendavamalt.

Nii et ega iga kõneprobleem ei pea kuuluma tasandusrühma.

Mõnikord olla juhtunud, et laps hakkabki rohkem rääkima natuke hiljem, aga siis palju keerulisema süntaksiga lausetes – mõneti sõltub sellest, kuidas lapsega ise räägite (või kaaslasega omavahel).

#3868146:

Olen väikelapse alafoorumis kõnearengu teemades näinud huvitavat dünaamikat – mõni jookseb juba 2a lapsega mööda logopeede ja neurolooge ja mõni ütleb, et tema laps hakkas alles 3-3,5 a lauseid moodustama ja vanem oli marurahulik ega pöördunud kuskile. Kust tuleb see piir, et nüüd peaks sekkuma? Räägin oma pika-pika mure ära ja vabandan juba ette ära, et ma lihtsalt ei oska ennast vähemate sõnadega väljendada. Kodus just 3aastaseks saanud tütar, kelle kõne areng on olnud pigem aeglane, kuid samas järjepidev. Siiski avaldasime perearstile 3a kontrollis muret, et äkki ta ikka peaks rohkem rääkima, ja ta suunas meid igaks juhuks logopeedile nõustamisse. Meile endale on alati tundunud, et laps saab meist aru ja täidab talle eakohaseid ja loogilisi käsklusi. Veel kuu aega tagasi olid peamiselt kahesõnalised kirjeldavad laused, nagu “notsu magab”, “punane auto” jne, aga nüüd on tulnud juurde ka “tahan veel tomatit, “palun autoga liugu lasta”, “ei taha pissile”, “(mängu)tita läks vanni”, “head ööd, tita” jms. Samas küsimustele väga vastata ei oska (v.a kirjeldavad küsimused, a la kes mis loom on/mis häält teeb, mis värvi miski on). Mingit dialoogi ja arutlemist ka ei ole temalt praegu oodata, mida paljud temavanused ja nooremadki kindlasti juba oskavad – tunnistan, et see on probleem. Sõnavaraga samas probleeme pole, õpib pidevalt uusi sõnu, uusi sõnu/fraase kordab esialgu järgi jne. Käisime kolmenädalase vahega kahel erineval logopeedil. Esimese logopeedi arvamus pärast 15-minutilist mängu oli jahmatav. Laps on eakaaslastega võrreldes arengust maas, esinevad kõnemõistmise raskused (retseptiivse kõne häire), vaja on teraapiat. Teine logopeed arvas, et tubli ja püüdlik laps, aga samuti kõne mõistmise raskused ja et ees ootab pikk ja vaevaline tee. Küsiti ka selle kohta, et kas rasedus ja sünnitus olid ikka normaalsed või oli hapnikupuudust või on lapsel teadaolevalt mõni muu meditsiiniline häire (olgu öeldud, et ei olnud ei hapnikupuudust ja teadaolevalt ei ole ka mingit häiret). Kõne mõistmise raskuste kohta siis niipalju, et laps pidi täitma käsklusi täiesti uute ja tundmatute mänguasjadega (kummiloomad, kes ei näinud isegi päris loomade moodi välja, vaid olid nagu vanniloomad) ja täitma korraldusi peal-all, suur-väike jms. Neid ta ei osanud ja me pole neid ka õpetanud. Samas värve-numbreid-loomi-tähti tunneb juba ammu ja oskab neid vabalt nimetada. Me olime nagu puuga pähe saanud. Meie arvates saab laps meist väga hästi aru ja kodus oskab enamikku meie käsklustest täita. Vaatasin ka teise logopeedi juures, et enamikku käsklustest on ta teinud ja teeks kodus väga ilusti, neid käsklusi tuli lihtsalt korraga liiga palju ja tal kippus tähelepanu veidi hajuma. Näiteks hakkas ta alles üht mänguasja põnevusega uurima, kui juba tuli uus käsklus/mitu käsklust korraga ja ta ei reageerinud nii kiiresti, ei saanud nagu päris hästi mängule ja logopeedi soovidele pihta, et mis loom mis majja peab minema jne. Need seansid olid alati väga intensiivsed, st palju infot korraga, aga ta on mul pigem siuke rahulikum tüüp.

Kodus ta viskab prügi ära, paneb riidesse, võtab riidest lahti, puhastab lauda, aitab koristada, toob/viib palumise peale esemeid, söödab-joodab mänguloomi, paneb neid magama, nimetab esemeid ja mis iganes me palume. Kordame kogu aeg numbreid-tähti, laulab peast ka mitut lastelaulu (küll vahepeal veidi mugandatud sõnadega), tunneb oma nimetähed ära. Laps käis ka sõimes ja käib praegu aiarühmas, on kohanenud väga ilusti. Lasteaiaõpetajad on öelnud, et ta on veidi arglik ja võiks veidi iseseisvam/julgem olla, aga samas käsklustest arusaamisega probleeme pole – ta on püüdlik ja teeb kõiki tegevusi kaasa, kuulab sõna. Samas kasvatajatega väga ei vestle ja on arglik, aga siiski iga päevaga aina tublim. Ma ise olen hakanud mõtlema, et äkki logopeedid olid liiga karmid oma hinnangutes? Laps oli seal esimest korda, nägi võõrast inimest ja uusi mänguasju esimest korda. Käsklusi tuli tema jaoks ehk natuke liiga palju korraga. Kodus peame ka mõnikord end kordama/suunama, aga ta alati ikkagi teeb ära ja kuulab meid, kui vähegi tahab. Kas logopeedi 15-minutilise mänguga saadud pilt ikka on nii täpne võrreldes sellega, et meie – vanemad ja lasteaiaõpetajad – oleme temaga iga päev koos? Me olime ausalt öeldes mehega nagu puuga pähe saanud ja oleme sellest ajast peale mõelnud, mida edasi teha – kas peaksime ta nüüd panema tasandusrühma? Või peaks talle veel ikkagi veidi aega andma areneda? Lasteaias talle meeldib ja oleme ise ka praeguse lasteaiaga väga rahul, kahjuks logopeedi seal ei ole. Ka lasteaiast pole meile midagi halba vihjatud, vastupidi – laps saab pigem kiita, et on hea ja tubli laps ning väga hästi kohanenud. Vihjeid autistlikele joontele pole samuti seni ükski arst ega muu spetsialist teinud. Ma olen ka mõelnud, et kui logopeedid saaks meid kodus igapäevaelus kõrvalt vaadata, et kas nad arvaks samamoodi. Kuidas teie kogemused on? Ja eriti segadusse ajab ka see, mis ma oma teema alguses mainisin, et osad pöörduvad juba kaheaastasega igale poole, samas osad ütlevad, et nende laps hakkas alles 3,5 a lausetega rääkima ja nad ei näinud mingit vajadust kuhugi üldse pöördudagi. Et kus see piir siis on ja äkki ma reageerin üle. Ma olen väga-väga mures ja segaduses ja mu sisetunne on samuti sassis… Mu sisetunne ütleb, et ma ise tunnen oma last kõige paremini ja et asi pole nii hull, aga samas ei taha ma ka pead liiva alla peita, kui mu laps tõesti vajaks abi. Ma olen valmis temaga igale poole pöörduma, aga ei taha ka asjatut stressi tekitada ei mulle ega lapsele, pean silmas eelkõige lasteaia vahetust. Ma tegelikult tunnen tõesti puudust sellest, et saaksin oma lapsega vestlusi pidada ja tema küsimustele vastata. Samas ta on alles hakanud mitmesõnaliste lausetega rääkima ja ma olen ikka lootnud, et eks see dialoog ka nüüd ajapikku järgi tuleb. Ma olen siiani arvanud, et tegemist on täitsa nutika ja asjaliku lapsega, ta ei ole “omas maailmas” vms, vaid särava ja selge pilguga ja tunneb kõige vastu huvi. Proovime veel logopeedi vastuvõtule pääseda ja plaan on pöörduda ka rajaleidjasse ja neuroloogile. Lihtsalt tahtsin oma muret kurta, viimased nädalad on üsna mustas masenduses möödunud. Nutan vahetpidamata. “Retseptiivse kõne häire” kajab mu peas ja ma juba näen vaimusilmas seda jada – teraapiad, puue, õpiraskused, erikoolid… Kas ma üldse saan kunagi oma lapsega vestlusi pidada? Palun jagage enda mõtteid ja kogemusi, kes midagi sarnast läbi on käinud 🙁 Mida teha või mida uskuda?

Kallis TA, palun ära üldse muretse, sa oled ennast lihtsalt täiesti ummikusse mõelnud ja kütad ise olematuid muresid endale kaela.

Usalda oma sisetunnet on minu nõuanne. Kui su tütrekese silmavaade on terav, ta suhtleb teiega adekvaatselt ja vaatab selgelt otsa, sul ei teki hetkekski kahtlust, et ta on tavalaps selle sõna meditsiinilises tähenduses, ära muretse ja hinga nyyd rahulikult välja.

Kirjelduse järgi tundub absoluutselt normaalne väike armas tüdruk:)

Lohutan ka.

Mul kolm last. Kahega olnud sama teema. Ilma igasuguste probleemideta lapsed olid kõnes pigem hilised. Kuni 3-a vaid sõnad, mitte laused. Ma ei mäleta, mitu korda mu ämm mind arstide juurde saatis, väites, et tema tupsununnud olid juba aastaselt liitlausetega rääkinud:) ma ei lasknud ennast häirida, usaldan oma sisetunnet kōige rohkem.

Ja umbes 3,5 aasta vanuses tuli mõlemal “täisliitpõimlausetega” kõne paugust ja päeva pealt. Seletamatu jah, aga nii oli. Ja kui need varased rääkijad tegid pikki aastaid veel keelelisi vigu, siis minu need kaks “hilise kōnega” last rääkisid kohe perfektselt. Üks tark lastearst veel ütles, et nojah, pididki ootama kuniks yle 3 aasta vanad, sest vaja oli kohe nii raske lauseehitusega rääkima hakata, varem polnud valmis.

Selliseid lapsi on.

Minu omad täna üks gümnaasiumis, teine põhikooli lõpuklassis, eliitkoolides ja ülisotsiaalsed tohutult jutukad lapsed. Patt on kurta.

Ja kõige väiksem hakkas rääkima algeliste lausetega tõesti juba 1,5 aasta vanuses. Samas polnud sellist paugust kõne kvaliteedilist hüpet nagu kahel vanemal pojal. Tubli ja tragi temagi, vatrab, mis hirmus, aga grammatilist errorit jms tuleb ikka omajagu sisse. Praegu neljandas klassis.

Seega! Ära muretse nii väikese lapse puhul palun, ta on teil tubli ja tragi ja lapsed arenevad erinevalt.

Parimad soovid teele:)

#3892317:

#3868146:

Olen väikelapse alafoorumis kõnearengu teemades näinud huvitavat dünaamikat – mõni jookseb juba 2a lapsega mööda logopeede ja neurolooge ja mõni ütleb, et tema laps hakkas alles 3-3,5 a lauseid moodustama ja vanem oli marurahulik ega pöördunud kuskile. Kust tuleb see piir, et nüüd peaks sekkuma? Räägin oma pika-pika mure ära ja vabandan juba ette ära, et ma lihtsalt ei oska ennast vähemate sõnadega väljendada. Kodus just 3aastaseks saanud tütar, kelle kõne areng on olnud pigem aeglane, kuid samas järjepidev. Siiski avaldasime perearstile 3a kontrollis muret, et äkki ta ikka peaks rohkem rääkima, ja ta suunas meid igaks juhuks logopeedile nõustamisse. Meile endale on alati tundunud, et laps saab meist aru ja täidab talle eakohaseid ja loogilisi käsklusi. Veel kuu aega tagasi olid peamiselt kahesõnalised kirjeldavad laused, nagu “notsu magab”, “punane auto” jne, aga nüüd on tulnud juurde ka “tahan veel tomatit, “palun autoga liugu lasta”, “ei taha pissile”, “(mängu)tita läks vanni”, “head ööd, tita” jms. Samas küsimustele väga vastata ei oska (v.a kirjeldavad küsimused, a la kes mis loom on/mis häält teeb, mis värvi miski on). Mingit dialoogi ja arutlemist ka ei ole temalt praegu oodata, mida paljud temavanused ja nooremadki kindlasti juba oskavad – tunnistan, et see on probleem. Sõnavaraga samas probleeme pole, õpib pidevalt uusi sõnu, uusi sõnu/fraase kordab esialgu järgi jne. Käisime kolmenädalase vahega kahel erineval logopeedil. Esimese logopeedi arvamus pärast 15-minutilist mängu oli jahmatav. Laps on eakaaslastega võrreldes arengust maas, esinevad kõnemõistmise raskused (retseptiivse kõne häire), vaja on teraapiat. Teine logopeed arvas, et tubli ja püüdlik laps, aga samuti kõne mõistmise raskused ja et ees ootab pikk ja vaevaline tee. Küsiti ka selle kohta, et kas rasedus ja sünnitus olid ikka normaalsed või oli hapnikupuudust või on lapsel teadaolevalt mõni muu meditsiiniline häire (olgu öeldud, et ei olnud ei hapnikupuudust ja teadaolevalt ei ole ka mingit häiret). Kõne mõistmise raskuste kohta siis niipalju, et laps pidi täitma käsklusi täiesti uute ja tundmatute mänguasjadega (kummiloomad, kes ei näinud isegi päris loomade moodi välja, vaid olid nagu vanniloomad) ja täitma korraldusi peal-all, suur-väike jms. Neid ta ei osanud ja me pole neid ka õpetanud. Samas värve-numbreid-loomi-tähti tunneb juba ammu ja oskab neid vabalt nimetada. Me olime nagu puuga pähe saanud. Meie arvates saab laps meist väga hästi aru ja kodus oskab enamikku meie käsklustest täita. Vaatasin ka teise logopeedi juures, et enamikku käsklustest on ta teinud ja teeks kodus väga ilusti, neid käsklusi tuli lihtsalt korraga liiga palju ja tal kippus tähelepanu veidi hajuma. Näiteks hakkas ta alles üht mänguasja põnevusega uurima, kui juba tuli uus käsklus/mitu käsklust korraga ja ta ei reageerinud nii kiiresti, ei saanud nagu päris hästi mängule ja logopeedi soovidele pihta, et mis loom mis majja peab minema jne. Need seansid olid alati väga intensiivsed, st palju infot korraga, aga ta on mul pigem siuke rahulikum tüüp.

Kodus ta viskab prügi ära, paneb riidesse, võtab riidest lahti, puhastab lauda, aitab koristada, toob/viib palumise peale esemeid, söödab-joodab mänguloomi, paneb neid magama, nimetab esemeid ja mis iganes me palume. Kordame kogu aeg numbreid-tähti, laulab peast ka mitut lastelaulu (küll vahepeal veidi mugandatud sõnadega), tunneb oma nimetähed ära. Laps käis ka sõimes ja käib praegu aiarühmas, on kohanenud väga ilusti. Lasteaiaõpetajad on öelnud, et ta on veidi arglik ja võiks veidi iseseisvam/julgem olla, aga samas käsklustest arusaamisega probleeme pole – ta on püüdlik ja teeb kõiki tegevusi kaasa, kuulab sõna. Samas kasvatajatega väga ei vestle ja on arglik, aga siiski iga päevaga aina tublim. Ma ise olen hakanud mõtlema, et äkki logopeedid olid liiga karmid oma hinnangutes? Laps oli seal esimest korda, nägi võõrast inimest ja uusi mänguasju esimest korda. Käsklusi tuli tema jaoks ehk natuke liiga palju korraga. Kodus peame ka mõnikord end kordama/suunama, aga ta alati ikkagi teeb ära ja kuulab meid, kui vähegi tahab. Kas logopeedi 15-minutilise mänguga saadud pilt ikka on nii täpne võrreldes sellega, et meie – vanemad ja lasteaiaõpetajad – oleme temaga iga päev koos? Me olime ausalt öeldes mehega nagu puuga pähe saanud ja oleme sellest ajast peale mõelnud, mida edasi teha – kas peaksime ta nüüd panema tasandusrühma? Või peaks talle veel ikkagi veidi aega andma areneda? Lasteaias talle meeldib ja oleme ise ka praeguse lasteaiaga väga rahul, kahjuks logopeedi seal ei ole. Ka lasteaiast pole meile midagi halba vihjatud, vastupidi – laps saab pigem kiita, et on hea ja tubli laps ning väga hästi kohanenud. Vihjeid autistlikele joontele pole samuti seni ükski arst ega muu spetsialist teinud. Ma olen ka mõelnud, et kui logopeedid saaks meid kodus igapäevaelus kõrvalt vaadata, et kas nad arvaks samamoodi. Kuidas teie kogemused on? Ja eriti segadusse ajab ka see, mis ma oma teema alguses mainisin, et osad pöörduvad juba kaheaastasega igale poole, samas osad ütlevad, et nende laps hakkas alles 3,5 a lausetega rääkima ja nad ei näinud mingit vajadust kuhugi üldse pöördudagi. Et kus see piir siis on ja äkki ma reageerin üle. Ma olen väga-väga mures ja segaduses ja mu sisetunne on samuti sassis… Mu sisetunne ütleb, et ma ise tunnen oma last kõige paremini ja et asi pole nii hull, aga samas ei taha ma ka pead liiva alla peita, kui mu laps tõesti vajaks abi. Ma olen valmis temaga igale poole pöörduma, aga ei taha ka asjatut stressi tekitada ei mulle ega lapsele, pean silmas eelkõige lasteaia vahetust. Ma tegelikult tunnen tõesti puudust sellest, et saaksin oma lapsega vestlusi pidada ja tema küsimustele vastata. Samas ta on alles hakanud mitmesõnaliste lausetega rääkima ja ma olen ikka lootnud, et eks see dialoog ka nüüd ajapikku järgi tuleb. Ma olen siiani arvanud, et tegemist on täitsa nutika ja asjaliku lapsega, ta ei ole “omas maailmas” vms, vaid särava ja selge pilguga ja tunneb kõige vastu huvi. Proovime veel logopeedi vastuvõtule pääseda ja plaan on pöörduda ka rajaleidjasse ja neuroloogile. Lihtsalt tahtsin oma muret kurta, viimased nädalad on üsna mustas masenduses möödunud. Nutan vahetpidamata. “Retseptiivse kõne häire” kajab mu peas ja ma juba näen vaimusilmas seda jada – teraapiad, puue, õpiraskused, erikoolid… Kas ma üldse saan kunagi oma lapsega vestlusi pidada? Palun jagage enda mõtteid ja kogemusi, kes midagi sarnast läbi on käinud 🙁 Mida teha või mida uskuda?

Kallis TA, palun ära üldse muretse, sa oled ennast lihtsalt täiesti ummikusse mõelnud ja kütad ise olematuid muresid endale kaela.

Usalda oma sisetunnet on minu nõuanne. Kui su tütrekese silmavaade on terav, ta suhtleb teiega adekvaatselt ja vaatab selgelt otsa, sul ei teki hetkekski kahtlust, et ta on tavalaps selle sõna meditsiinilises tähenduses, ära muretse ja hinga nyyd rahulikult välja.

Kirjelduse järgi tundub absoluutselt normaalne väike armas tüdruk:)

Lohutan ka.

Mul kolm last. Kahega olnud sama teema. Ilma igasuguste probleemideta lapsed olid kõnes pigem hilised. Kuni 3-a vaid sõnad, mitte laused. Ma ei mäleta, mitu korda mu ämm mind arstide juurde saatis, väites, et tema tupsununnud olid juba aastaselt liitlausetega rääkinud:) ma ei lasknud ennast häirida, usaldan oma sisetunnet kōige rohkem.

Ja umbes 3,5 aasta vanuses tuli mõlemal “täisliitpõimlausetega” kõne paugust ja päeva pealt. Seletamatu jah, aga nii oli. Ja kui need varased rääkijad tegid pikki aastaid veel keelelisi vigu, siis minu need kaks “hilise kōnega” last rääkisid kohe perfektselt. Üks tark lastearst veel ütles, et nojah, pididki ootama kuniks yle 3 aasta vanad, sest vaja oli kohe nii raske lauseehitusega rääkima hakata, varem polnud valmis.

Selliseid lapsi on.

Minu omad täna üks gümnaasiumis, teine põhikooli lõpuklassis, eliitkoolides ja ülisotsiaalsed tohutult jutukad lapsed. Patt on kurta.

Ja kõige väiksem hakkas rääkima algeliste lausetega tõesti juba 1,5 aasta vanuses. Samas polnud sellist paugust kõne kvaliteedilist hüpet nagu kahel vanemal pojal. Tubli ja tragi temagi, vatrab, mis hirmus, aga grammatilist errorit jms tuleb ikka omajagu sisse. Praegu neljandas klassis.

Seega! Ära muretse nii väikese lapse puhul palun, ta on teil tubli ja tragi ja lapsed arenevad erinevalt.

Parimad soovid teele:)

Mul olid ka sellised lohutajad kui oma lapses mingeid märke nägema hakkasin. Uksest ja aknast tuli neid jutte, kuidas lapsed x vanuses hakanud üleöö rääkima jne. Olin üks neist, kes   “Pigem karta kui kahetseda” seisukoha võttis ja hakkasin 2a oma perearstile rääkima, et ta on teistsugune arengult kui mu esimene laps ja tunnen, et midagi on valesti. Kolmandal küsimisel sain saatekirja lastearstile, kes ütles, et kõik korras ja 4a diagnoositi lapsel siiski autism. Oleks keegi mind varem uskunud, oleks lapsele saanud varem koha spetsiaalses rühmas, raske puude ja rehabilitatsiooniplaani raames teenused. Kaks väga olulist aastat tema arendamisest raisus! Tänu sellistele lohutajatele ja eitajatele. Tänaseks päevaks õpib laps toimetulekuklassis, räägib maksimum kahesõnalisi lauseid… Kui diagnoosi saime, ütles arst samuti, et kus te varem olite? Ei tasu ootama jääda seda ime, et äkki hakkab ise rääkima. Inimese aju ei arene nii.

#3897022:

Teemaalgataja olen. Aitäh kõigile. Neuroloogil käidud, autismi ei kahtlustatud. Meil läheb tasapisi paremuse poole. Laps väljendab end iga päev aina paremini. Laused on keerukamad ja on lisandunud uusi dimensioone. Väga suurt seoselist juttu veel ei tule (a la et mis täna lasteaias juhtus ja kellel sünnipäev oli), aga käime ka ikka regulaarselt logopeedil edasi. Ta vajab ka palju harjumisaega, enne kui kellegi omaks võtab – ta logopeedi juures on parimal juhul ainult 50% sellest, mis ta kodus tuttavas keskkonnas teeb ja oskab. Aga tundub, et nüüd viimasel ajal on ka logopeedi hakanud rohkem omaks võtma, nii et loodame parimat 🙂

Mul käivad kaks last logopeedil ja nad samamoodi käituvad seal teistmoodi. See on loomulik ja logopeed arvestab sellega. Neil on hindamisteks tegelikult olemas ka vastavad ja teaduslikult heaks kiidetud testid, mis just sellisesse keskkonda mõeldud.