Esileht Väikelaps Logopeedide arvamus ja minu sisetunne – mida uskuda?

Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )

Teema: Logopeedide arvamus ja minu sisetunne – mida uskuda?

Postitas:
Kägu

Lugedes TA kirjeldust, oli minu jaoks ikka väga ehmatav, kui palju ootab logopeed äsja kolmeaastaseks saanud lapselt.

Minul endal on kaks väikese vahega tütart. Üks hakkas väga vara rääkima, no laused tulid juba paar kuud pärast üheaastaseks saamist. Teine tütar aga ei olnud rääkimisest väga huvitatud, alles kaheaastaseks saamise sünnipäeval hakkas rääkima.Praegu on mõlemad teismelised ja mõlemad tulevad koolis hästi toime.

Kuna olen ka ise hariduselt eripedagoog, siis olen ikka hästi ettevaatlik liiga varajase diagnoosimise osas. Lapsed on vanuses 1-3 aastat ikka tohutult erinevad. Ja eriti suurt rolli mängib just see, kas logopeed oskab lapsega suhelda. Hästi paljud väikelapsed vajavad võõra inimesega suhtluse alustamiseks eelnevalt n-ö ülessoojendamist, ja iga järsema suhtluse peale võivad nad lootusetult lukku minna. Lisaks hajub väikelapse tähelepanu võõras kohas kergesti. Ta vaatab ringi ja uudistab ning kohaneb – ent samal ajal sajavad kaela käsklused teha seda ja toda… 🙂

Mina ise olin lapsena samuti selline aeglane võõrastega kohaneja, tahtsin uues kohas uusi asju vaikselt uurida ja tasapisi harjuda. Ema viis mu koolikiusamise pärast psühholoogi  juurde, mäletan seda. Ent too psühholoog ei süvenenud üldse minusse, minu mure ei pakkunud talle huvi. Viskas ainult käsklusi, mida ma täitma pidin – tuli midagi joonistada, midagi ära värvida jms. Mäletan tema kabinetis mind vallanud ahistuse ja segaduse tunnet. Kokkuvõttes pani too psühholoog mulle vaimse arengu peetuse diagnoosi. Ja ta pani selle üheainsa ca 20 minutit kestnud kohtumise põhjal! Mäletan ema shokki ja ehmatust…

Tegelikult aga ei olnud mul mingit vaimse arengu peetust, nagu psühholoog pealiskaudselt oletas. Küsimus oli pigem soovimatuses võõrastega suhelda ja ujeduses. Praeguseks olen magistrikraadiga ja vaimseid häireid pole pärast enam keegi tuvastanud. See selleks.

Jah, muidugi on olemas 1-3aastased lapsed, kes on ülikiired kohanejad ja suudavad võhivõõra inimese käsklusi hoobilt täita. Aga kõik ei ole sellised ja hea spetsialist võiks seda teada. Kolmeaastane laps on veel väga väike selleks, et mingeid põhjapanevaid diagnoose loopida. Arengut jälgida loomulikult tuleb, aga teda juba HEV-lapseks tituleerida on veel veidi vara.

 

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lugedes TA kirjeldust, oli minu jaoks ikka väga ehmatav, kui palju ootab logopeed äsja kolmeaastaseks saanud lapselt.

Minul endal on kaks väikese vahega tütart. Üks hakkas väga vara rääkima, no laused tulid juba paar kuud pärast üheaastaseks saamist. Teine tütar aga ei olnud rääkimisest väga huvitatud, alles kaheaastaseks saamise sünnipäeval hakkas rääkima.Praegu on mõlemad teismelised ja mõlemad tulevad koolis hästi toime.

Kuna olen ka ise hariduselt eripedagoog, siis olen ikka hästi ettevaatlik liiga varajase diagnoosimise osas. Lapsed on vanuses 1-3 aastat ikka tohutult erinevad. Ja eriti suurt rolli mängib just see, kas logopeed oskab lapsega suhelda. Hästi paljud väikelapsed vajavad võõra inimesega suhtluse alustamiseks eelnevalt n-ö ülessoojendamist, ja iga järsema suhtluse peale võivad nad lootusetult lukku minna. Lisaks hajub väikelapse tähelepanu võõras kohas kergesti. Ta vaatab ringi ja uudistab ning kohaneb – ent samal ajal sajavad kaela käsklused teha seda ja toda… 🙂

Mina ise olin lapsena samuti selline aeglane võõrastega kohaneja, tahtsin uues kohas uusi asju vaikselt uurida ja tasapisi harjuda. Ema viis mu koolikiusamise pärast psühholoogi juurde, mäletan seda. Ent too psühholoog ei süvenenud üldse minusse, minu mure ei pakkunud talle huvi. Viskas ainult käsklusi, mida ma täitma pidin – tuli midagi joonistada, midagi ära värvida jms. Mäletan tema kabinetis mind vallanud ahistuse ja segaduse tunnet. Kokkuvõttes pani too psühholoog mulle vaimse arengu peetuse diagnoosi. Ja ta pani selle üheainsa ca 20 minutit kestnud kohtumise põhjal! Mäletan ema shokki ja ehmatust…

Tegelikult aga ei olnud mul mingit vaimse arengu peetust, nagu psühholoog pealiskaudselt oletas. Küsimus oli pigem soovimatuses võõrastega suhelda ja ujeduses. Praeguseks olen magistrikraadiga ja vaimseid häireid pole pärast enam keegi tuvastanud. See selleks.

Jah, muidugi on olemas 1-3aastased lapsed, kes on ülikiired kohanejad ja suudavad võhivõõra inimese käsklusi hoobilt täita. Aga kõik ei ole sellised ja hea spetsialist võiks seda teada. Kolmeaastane laps on veel väga väike selleks, et mingeid põhjapanevaid diagnoose loopida. Arengut jälgida loomulikult tuleb, aga teda juba HEV-lapseks tituleerida on veel veidi vara.

Valenegatiivsetel on suurem hind kui valepositiivsetel, selle pärast on parem panna diagnoose pigem liiga kergekäeliselt.

Mitte midagi halba ei juhtu lapsega, kes saab diagnoosi ilmaasjata ja saab hakata ennetavalt logopeedil käima väikesena, kuniks arengus järele jõuab.

Lapsel, kelle diagnoos on õige, annab varajane diagnoos ja ravi väga palju parema tulevikuprognoosi.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mitte midagi halba ei juhtu lapsega, kes saab diagnoosi ilmaasjata ja saab hakata ennetavalt logopeedil käima

Logopeedi juures käimine ei tee tõesti paha ka tervele lapsele, aga praktikas on vägagi reaalne, et laps saabki ainult diagnoosi või “diagnoosi”, sest teraapiaaegu ei ole.

+1
-1
Please wait...

Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )


Esileht Väikelaps Logopeedide arvamus ja minu sisetunne – mida uskuda?