Teema: Lollikindlat marjasorti algajale

Kui tahad võimalikult ruttu saaki saada, siis ikkagi vaarikas või pampel. Või mõni uus karusmarja sort. Ma vaatasin, et see äri http://www.sesoon.ee/viljapuud-ja-marjapoosad.html pakub igasuguseid põnevaid sorte.
Aga miks sul vaarikad naabri vaarikate kõrval ei kasva? Võibolla naabril on seal samas kohas need vaarikad olnud juba aastakümneid ja muld lihtsalt ei sobi enam nende jaoks, ka sinu aiapoolel. Nii et vali vaarikatele täiesti uus koht, valmista pinnas ette: umbrohujuured välja ja lisa väetist. Mida päikeselisem koht, seda parem.
Karusmarjal on põhiline häda jahukaste, aga uued sordid on väidetavalt jahukastekindlad. Mina olen oma vanadele põõsastele talvel regulaarselt tuhka peale visanud ja see aitab täitsa hästi. Kõige parem on mingi niiske ilm, et tuhk jääb okste külge kinni ja püsib seal mõnda aega.
Lõikamine on ka muidugi oluline. Vaarikatel, kui eelmise aasta oksad välja lõikad, siis uutest võrsetest võiks kasvama jätta ainult tugevamad ja neil latvu ka kärpida. Karusmarju ja sõstraid lihtsalt harvendada, et oksad ei lamanduks ja põõsad liiga tihedaks ei läheks.

Mis turvast mustikatele panid? Ma tegin esimene kord ise selle vea, et kasutasin kasvuturvast ja samuti läksid taimed välja. Paraku see on lubjatud ja liiga aluseline. Peab hankima naturaalturvast pH-ga 4,5 või nii. Kas otse rabast või siis poodidest justnimelt naturaalturba nime all. Kui panin õige turba ja väetasin ka õige pisut hapulembeste väetisega, hakkasid kännasmustikad kasvama mis mühin ja saaki sain ka juba esimesel aastal. Panin veel väikesed taimed, ka, mingi 3tk 6 EUR eest või kuidas neid müüdigi.

Muidu aga jah, pampel on see, mis mühinal kasvab ja on pisut huvitavam ka kui levinumad marjad.

Vaarikas tahab lihtsalt komposti ja sõnnikut. Otsi mõni hobusetall ja vea sealt endale hobusesõnnikut. Selle võid otse ja värskelt vaarikate ümber laotada, ei juhtu midagi – see sõnnik ei kõrveta taimi ära.

Pakun söödavat kuslapuud. Minul on 2 taime ja kavatsen juurde hankida.
See põõsas kasvab küll aeglaselt ja sealt ei saa vähemalt esialgu ämbritäite kaupa saaki, aga valmib ta juba juunis! Ja päriselt ka juunis, mitte heal juhul juuni viimastel päevadel.
Viljad on hapukasmagusad, tumesinised ja meenutavad natuke sinikaid ja metsmustikaid.

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/soodava-kuslapuu-marjad-valmivad-aias-esimesena?id=31878559

Viinamari “Zilga” on mul ka, elas talvel katmata ja õues üle ka -36 kraadi, siis küll lehte läks alles juuni teises pooles. Tavalisel aastal saab saaki küll päris kenasti ja kui on päikeseline kasvukoht, on marjad väga magusad, kuid külma suvega võib valmimine jääda liialt sügisesse. Siiski on mul alati viinamarjad valmis saanud, kasvõi oktoobris, aga siis ei jõua enam kõike ära süüa. Ärakorjatuna nad ei seisa. Ja miinusena on viinamarjades suured seemned.

Pampel suri minul välja, vaarikaga on nii, et see kasvab hästi seal, kuhu ma teda ei taha ja seal, kus on vaarikapeenar, ta kasvab nirult. Õnneks on mul nii suur aed, et kuskilt ikka vaarikaid mõned liitrid saab.

Maasikas on väga tore, aga sellega on palju tööd.

Punane sõstar on ka lollikindel. Põõsas on väga pikaealine ja kannatab ka aastateks äraunustamist (ka seda, et ümber põõsa muru asemel juba hein kasvab). Punane sõstar ei vaja kastmist, väetamist (no seda vahel võib, aga ei pea), ei pane väga pahaks, kui põõsast vanad oksad regulaarselt välja lõikamata jätad (iga aasta pole vajagi tegelikult), ei külma ära, lehetäid küll käivad kallal, aga paljaks nad punast sõstart kunagi ei söö ja saaki saab ikka. Tikker/karusmari on mul see-eest küll korduvalt mingite röövikute poolt täiesti paljaks söödud. Õnneks olid tikrid juba peaaegu valmis ja põõsas ära ei surnud ka.

Vaarikal (ja ilmselt ka pamplil) tuuakse sisse igasugu huvitavaid sorte – paraku ilmselt Eestis läbikatsetamata ja võivad olla Eesti tujukas ilmastikus vähevastupidavad. Ehk siis aiapidaja ei pruugigi midagi kohutavalt valesti teha, aga kui ikka Eesti kliimale vastu ei pea, mis teha. Miks ühel naabril vaarikas kasvab ja teisel ei kasva (kui ikka on sama sort), muidugi sellega ei seletu.

Vaarikal on samas häid kodumaiseid sorte – “Tomo”, “Aita” (punased), “Helkal”(kollane), aga neid liigub vähe. Ei saagi aru, miks neid nii vähe paljundatakse – kas ei tasu puukoolidel majanduslikult ära või… Ehk otse sordiaretaja käest saab.

Mustal sõstral on supersort “Karri” – magus ja samal ajal ka vürtsine, hea otse põõsalt söömise sort ja vastu peab ka. “Pamjati Vavilova” väga lollikindel must sõstar ja üsna okei maitsega. Igasugu “Inercontinetal” jt. jäävad ikka maitselt maha.

Klassikaline punane sõstar “Hollandi punane” on nagu umbrohi, ebaõnnestuda väga ei saa. Punast sõstart põõsalt süüa jällegi kõik inimesed ei taha – paljudele tundub liiga hapu ja seemneline. Nii et maitse asi, kas seda kasvatada või mitte.

Maasikat võib kasvatada peenravaiba (see must, kootud, nagu kangas) peal – see on küll kallis kate, kallim kui maasikakile, aga koduaias väikese lapi võib peenravaibaga teha. Peenravaip on parem kui kile (millel maaisikad kipuvad rohkem välja surema). Siis on seda hullu umbrohtude rünnakut (mis ongi maasika puhul üks tülikamaid töid) vähem. “Rumba”, “Polka” on maitsvad, näiteks.

Karusmari “Hinnonmäen kelatinen” (“Hinnonmäe kollane” nime all Eestis vahel)on Soome sort, väga vastupidav, helekollased head söömise marjad. Ebameeldivad lehevaablase vastsed nagu üks eelmine kägu mainis, võivad karusmarjade lehti kõvasti süüa, nii et oksad raagus (kui seda ei taha, siis peaks neid kasvõi käsitsi ära korjama), aga põõsas, jah, õnneks sellest ei sure. Ja õnneks pole kahjurit igal aastal palju.

Vabandage nüüd mu nipsakat märkyst, aga punane sõstar kvalifitseerub kui põnev ja magus mari? Vot selle peale tõesti ei tulnud.
Siin pakutakse kõige tavalisemaid eesti aia saadusi. Isegi viinamarja on aastaid kasvatatud. Ma ei julgenud isegi füüsali pakkuda.

Kägu kirjutas:

Viinamari küll algajale ei sobi.

Viinamarja tuleb lõigata, see olla keeruline, aga mina ei viitsinud neid põhitõdesid päris selgeks endale teha ja lihtsalt lõikan kõvasti. Suve keskel kärbin võrsete tippe ja lõikan välja võrsed, millel õisi/vilju pole. 1-2 ilma kobarateta võrset tegelikult peaks jätma, aga mul on kõigil normaalsetel võrsetel alati kasvõi üks kobar olnud ja need on vastupidiselt teooriale ka järgmisel aastal kõvasti kandnud.
Sügisel, pärast öökülmi, lõikan viinapuu kõik võrsed tagasi kuskil 1-1,5 m peale.
Ja ongi kõik. Ei mingit kastmist ega rohimist ega väetamist ega katmist (NB! Zilga puhul sobib, kasvukoht võiks olla tuulte eest varjatum ja päikeseline, muud sordid meie kliimas võivad vajada lausa kasvuhoonet).
Maasikaga on rohkem tööd, sest ma üle 3-4-5 aasta neid ühel kohal ikka ei kasvata, väetada ja rohida tuleb ka, samuti tütartaimi ja nende hakatisi ära võtta, lindude eest võrguga katta (ja linde päästa, sest head võrku on raske leida, mul viimane oli ilge linnulõks).

Mustikaga võiks tegelikult veel proovida, aga ikka sellise liigi ja sordiga, mis tavalist aiamulda talub. Ja söödav kuslapuu on küll säärane põõsas, mida mul külas käivad inimesed reeglina pole elus näinud ega kuulnud. Punast sõstart jah teatakse, aga hea ja tore on ta ikka.

Siis meenus veel selline marjapõõsas nagu must neegus. Suur, jubedalt okkaline ja mustjaid tikrilaadseid vilju täis (suve lõpus). Marjad on maistvad, aga põõsast korjamine vajab natuke ettevaatust. Ma pole kindel kas tegu on sama asjaga mis karussõstar, aga mingi hübriid see on.
Vanaema aias kasvab ja mingit vaeva sellega pole, kannab pärast pikki aastakümneid ikka palju. Kas see ka muidu vähenõudlik on, ei tea öelda.

Kägu kirjutas:

“Rumba”, “Polka” on maitsvad, näiteks.

Mina olen endale maha pannud vist kõiki maasikasorte, mida maitvaks ja magusaks peetakse. Miskipärast kasvavad nad minul kõik maitsetuteks. 😀 Ma ei tea, mida mina valesti teen.

Kägu kirjutas:

Mina olen endale maha pannud vist kõiki maasikasorte, mida maitvaks ja magusaks peetakse. Miskipärast kasvavad nad minul kõik maitsetuteks.

Kas sa oled nt turul müüdavaid vastavate sortide maasikaid maitsnud, et kas on sinu omadest magusamad? Teine asi, et kui maasikas on äranopitult juba paar tundi seisnud, siis minu meelest ei ole ta enam nii maitsev kui otse peenralt võetuna – aga seega peaksid sinu omad ikka paremad tunduma kui turu omad.
Muidu jah, kõige magusamaks küpsevad maasikad siis, kui peenar on päikesele avatud kohas.

Kägu kirjutas:

Suur tänu kõigile vastajatele. Olen praegu kahe valiku vahel:
1) Maguskirss (pole küll eriti põnev aga vana puu sai asukoha pärast maha võetud) Valiksin vist kollase sordi, sest ehk seda linnud nii ei rüüsta? Mitu aastat aega võtab, et normaalset saaki saada?
2) Siin soovitati söödavat kuslapuud ja hakkasin uurima selle kohta, tundus sobiv. Kuid kui laiaks see kasvab? Kas on välimuselt ikka tõesti kole ja okkaline? Mul aias pole palju ruumi (eramaja linnas), see peaks siis kuskil aianurgas olema, et väga silma ei riiva ja kriimustama ei kipu?
Kumba soovitate?

Maguskirss on suur puu, vajab palju ruumi. Harilikust õunapuust ehk ainult pisut vähem. Linnud rüüstavad ülihea meelega ka kollast, nii et katma pead ikkagi, kuigi mulle isiklikult maitsebki kollane tavaliselt rohkem. Kui väga niru taime ei osta ja kasvukoht hästi valitud, siis umbes 3. aastal peale istutamist saad peotäie või mitu.

Kuslapuu ei ole kole (eriliselt ilus ka mitte) ja okkaid pole mina sel veel näinud. Kus need peaks olema? Tõin taimi juurde ja nüüd on 3 või 4 sorti, ühelgi pole okkaid. Põõsas on suhteliselt väike (1-1,5 m kõrge ja umbes sama lai, kui juba suuremaks kasvanud on) ja kasvab aeglaselt.
Vaata ise ja otsusta kas on ilus või kole: https://aialood.wordpress.com/2016/06/08/voitlus-lehetaidega/dsc_0030-3_s/
see pole minu aed, aga minu põõsad näevad umbes samasugused välja.

Kägu kirjutas:

35 aastat potipõllundust ja sorry, mul pole õrna aimugi, mis asi võiks olla põnev, lollikindel,haigustevaba, vähest hoolt vajav magus vitamiinirikas mari. Seda pole vist veel loodud.

Lisaks peab see veel külakindel (varguskindel?) ka olema 😀

Kägu kirjutas:

Oleme püüdnud valida küll haigus-ja külakindlad sordid

Kägu kirjutas:

Paned kunstväetist? Mürgitad parasiitide ja hallituse vastu?

Jutt siis maasikast: mina enda omi pole eluilmaski mürgitanud, väetan enamasti mingi orgaanilise poeväetisega, mõni aasta olen kasutanud spetsiaalset maasikaväetist. Selgelt on tunda, et päikeselisemal peenral on magusamad marjad (sort sama).
Kõik ilmselt teavad, et üle 5-6 aasta ei tasu maasikaid ühel ja samal kohal kasvatada, aga ehk tasub ikka üle korrata.

Teemaalgatajale: maguskirsi kohta öeldakse, et hakkab kandma 4.-5. aastal.
Mina sinu asemel valiksin karussõstra ja mõne uuema karusmarjasordi, nt ogadeta Larell, Tatjana, eriti aromaatseks nimetatud Mucurines vm.