Esileht Pereelu ja suhted Loodan lapselapsi sagedamini näha

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 59 )

Teema: Loodan lapselapsi sagedamini näha

Postitas:
Kägu

Kogemusi, ka noorte lapsevanemate kogemusi nende vanematega, nõu, mõtteid, ehk kellelgi on sarnane olukord heaks pöördunud?:)

Kui lapselapsed olid väiksemad, kolme-nelja aastani, nägime tihti – käisin poja pere pool, tulid minu poole, viisin mõnele üritusele – korra kuus vähemalt küll. Siis, järsku, kadus noortel aeg kokkusaamiseks ära, tekkis jahedus, põhjusest ma aru ei saanudki. Eluolus neil justkui midagi ei muutunud. Edasi – neil pole aega, kõne võtavad vastu harva, (mõtlen et ei pommita neid ju kõnedega liig tihti, kui mitme nädala tagant helistan?), tagasi helistavad ehk ühel juhul neljast. Sünnipäevade ja kooli alguse-lõpu ajal pingutan rohkem, helistan ka mitu korda, siis on vahel õnnestunud rääkida. Pakun, et võin lapsi hoida, neile vastu minna, kõik sööma viia, minu poole tulla, mõnele üritusele minna… Enamus ei sobi. Kokku saab suure pingutusega korra või kaks aastas. (Elame vähem kui kilomeetri kaugusel).

Ma ei taha noorte ellu vahele segada, samas lapselastega ju ikka suhtleksin.

Küllap olen ise midagi valesti teinud, aga ei näe, mis see vale siis oli.

Mõtlengi, mis on parem – kas püüan vähemalt sellistki suhtlust hoida, vahel ikka helistan, aina otsin teemasid-asju, mis võiksid meeldida (ega mu jaoks kerge pole, see jahedus ikka teeb haiget, ja lõpuks mul endal on tööd üksjagu, muid tegemisi ka), või – lihtsalt enam ei tee omalt poolt ka midagi, isegi sünnipäevadest ei tee välja. Ehk mõne aja pärast hakkavad ise suhtlema? Aga võib-olla kaob niiviisi viimane koos hoidev niitki?

Ja jään lastelastele meelde kui vanaema, kes ei hoolinud

+24
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oled sa küsinud neilt, kas midagi oled siis valesti teinud, et selgust saada?

Kui ise jätad lõpuks suhtlemise, siis vaevalt, et nad rohkem hakkavad seepeale suhtlema.. Tundub et neil on see otsus enda poolt juba nagunii tehtud.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küsiks ka otse, et mis värk on. Hullemaks minna ju ei saa.

+29
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina uuriks oma lapselt otse, et mis lahti on. Mõnikord võib arusaamatus tekkida mingist lihtsast valesti mõistetud sõnast või lausest.

+27
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on just nii, et üks vanavanem kunagi ise ei küsi, kas tuleksin lapsi hoidma, alati huvi meie poolne. Elame suuremas linnas, vanaema väga toimekas, töötab täiskohaga, aga eeldab, et peame alati talle lastega järgi minema ja ära ka koju viima, kuigi ühistransport käib suhteliselt lähedale ca. 1,5 km aga kunagi ise ei tule ega lähe, peab vedama, hakkab juba imelikuks kiskuma ja nii me teda ei tülita, kuna tema poolt kunagi esmast huvi ei tule, ja autojuhti ei jaksa ise ka koguaeg mängida.

+2
-32
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on just nii, et üks vanavanem kunagi ise ei küsi, kas tuleksin lapsi hoidma, alati huvi meie poolne. Elame suuremas linnas, vanaema väga toimekas, töötab täiskohaga, aga eeldab, et peame alati talle lastega järgi minema ja ära ka koju viima, kuigi ühistransport käib suhteliselt lähedale ca. 1,5 km aga kunagi ise ei tule ega lähe, peab vedama, hakkab juba imelikuks kiskuma ja nii me teda ei tülita, kuna tema poolt kunagi esmast huvi ei tule, ja autojuhti ei jaksa ise ka koguaeg mängida.

Ja mis kasu sinu heietusest teemaalgatajale on?

+34
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei usu, et sellised asjad juhtuvad ilma põhjuseta.

Ju sulle on ikka öeldud ka, aga sa oled eiranud. Kas oled äkki liiga agaralt oma head nõu jaganud, mis pigem kõlas kriitikana lastekasvatusmeetodite osas? Kas oled nt lapsi füüsiliselt karistanud ja siis ennast ka õigustanud? Kas oled eiranud nende palveid lastele magusat jm pidevalt sisse toppida? Kas oled silmnähtavalt solvunud, kui sul on palutud midagi teisiti teha – nt mitte etteteatamata külla saabuda? Kas oled hoopis suguseltsis, sõpradele miniat klatšinud ja jutt on ringiga temani jõudnud? Laste ema laste ees maha teinud ilma endale aru andmata? Kas oled äkki nt laste hoidmise ajal “heast tahtest” ka vanemate riidekapid korda teinud? jne

Enamus juhtudel on suhtlemise lõpetamise põhjus ikka see, et märkusi on tehtud küll ja küll, aga neid märkusi eiratakse pidevalt.

+16
-20
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kumb on sinu laps, kas laste isa või laste ema? Ja küsiks selle oma lapse käest, et mispärast on suheid harvemad ja jahedamad.

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kumb on sinu laps, kas laste isa või laste ema? Ja küsiks selle oma lapse käest, et mispärast on suheid harvemad ja jahedamad.

Kirjas ju, et poja pere.

Enamus juhtudel on suhtlemise lõpetamise põhjus ikka see, et märkusi on tehtud küll ja küll, aga neid märkusi eiratakse pidevalt.

Kirjas ka see, et kui lapselapsed olid väikesed (vajasid rohkem hoidmist), siis sobis vanaema küll.

+19
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellel võib ka täiesti suvaline põhjus olla. Minu elu näiteks käib ka tsüklitena ja sel perioodil, kus ma näiteks käin töö kõrvalt õppimas, ongi mul lastega raske leida aega vanavanemaid külastada. Liuhtsalt tahaks vahel harva niisama perega üksi kodus puhata, ei jaksa sotsialiseeruda. Aga teisel perioodil, kus on vabam ajaliselt, käin hea meelega. Kui on parasjagu hoog sees sõbrannadega teha mingit üritusteseeriat, siis jääbki vanavanemale paraku aega vähemaks jälle. Aga mõnel teisel perioodil hea meelega jälle suhtleme.

Arvestada tuleb ka sellega, et lapsed kasvavad, neil on nutiseadmed ja nad ei taha teismelisena enam üldse kuigi sageli vanavanemate juurde. Vägisi ei viitsi keegi neid iganädalaselt sundida.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina jagaks oma kogemust. Elan oma vanematega samas linnas. Kui lapsed olid väikesed, siis käis vanaema neid sageli hoidmas ja viisin neid ka vanaema-vanaisa juurde nädalavahetuseks. Puhkuse ajal pikemalt käisime pigem mehe ema juures, sest sõit sinna pikk ja üheks päevaks pole mõtet nagu minna.

Ja siis tuli covid… Pikalt suhtlesimegi ainult videopildis (mina käisin tööl kohal ja vanaisa käis ka tööl), koroonakevadel suve poole hakkasime ka nö õuekohtumisi tegema.

2021/2022 talv käisid juba kõik tööl, koolis või lasteaias ja siis oli pidevalt keegi kontaktne, mistõttu ka mingit lapsehoidmist ja külaskäimist eriti ei olnud. Aga see oli ka aeg, kui olude sunnil hakkasid lapsed üksi kodus olema. Algul paar tundi ja nüüd on juba nii, et kui mul vaja õhtul mehega välja minna, siis panen lastele õhtusöögi valmis ja saavad ise söödud, hambad pestud ja magama mindud.

Nädala sees on lastel trennid, sünnipäevad, meil trennid ja muud hobid-käimised. Nädalavahetusel ühel või teisel lapsel mingid võistlused, kokkulepped sõpradega küllaminekuteks, mänguväljakul kohtumisteks jne. Lapsed otseselt hoidjat ei vaja ka enam. Aega vanevanemate juurde minekuks ka samas linnas on päris raske leida.

Mina ikka telefonile vastan ja ise ka helistan, aga laps, kellel sõber parasjagu külas, kohe kindlasti vanaemaga jutustada ei viitsi.

Ega siin polegi muud, kui proovida ikka kontakti hoida ja noori endale külla kutsuda. Alati ei saa tulla, aga vahel ikka loodetavasti trennide vahel mõni vaba õhtu tekib.

+19
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma maksaks, et mu 1.5aastasel tütrel oleks selline vanaema 🙂 Kas saaks sind kuidagi omale?

+26
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on just nii, et üks vanavanem kunagi ise ei küsi, kas tuleksin lapsi hoidma, alati huvi meie poolne. Elame suuremas linnas, vanaema väga toimekas, töötab täiskohaga, aga eeldab, et peame alati talle lastega järgi minema ja ära ka koju viima, kuigi ühistransport käib suhteliselt lähedale ca. 1,5 km aga kunagi ise ei tule ega lähe, peab vedama, hakkab juba imelikuks kiskuma ja nii me teda ei tülita, kuna tema poolt kunagi esmast huvi ei tule, ja autojuhti ei jaksa ise ka koguaeg mängida.

Aga meil on nii, et naabrite lapsed hakkavad vastu õhtut palli mängima ja meie peade kohal trampima. Ja me ei ela isegi mitte suures linnas, vaid väikses maakohas. Võiksid ka oma lapsed vahel vanavanemate juurde viia, aga näed ei vii! Teiste naabrite lapsi ei näe ega kuule seevastu kunagi, mis on jälle teistmoodi imelik. Võib-olla need on kogu aeg vanavanemate juures?! Või võib muidugi ka olla, et neil ei olegi lapsi.
Mõtlesin, et jagan ka oma random kogemust.

+16
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

1,5 km aga kunagi ise ei tule ega lähe, peab vedama, hakkab juba imelikuks kiskuma ja nii me teda ei tülita, kuna tema poolt kunagi esmast huvi ei tule, ja autojuhti ei jaksa ise ka koguaeg mängida.

Mis sa tahad siis, et kütku bussiga ja siis jala ka veel 1,5 km, sest sina ei viitsi autojuhti mängida? Eriline mühkam.

+23
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kogemusi, ka noorte lapsevanemate kogemusi nende vanematega, nõu, mõtteid, ehk kellelgi on sarnane olukord heaks pöördunud?:)

Kui lapselapsed olid väiksemad, kolme-nelja aastani, nägime tihti – käisin poja pere pool, tulid minu poole, viisin mõnele üritusele – korra kuus vähemalt küll. Siis, järsku, kadus noortel aeg kokkusaamiseks ära, tekkis jahedus, põhjusest ma aru ei saanudki. Eluolus neil justkui midagi ei muutunud. Edasi – neil pole aega, kõne võtavad vastu harva, (mõtlen et ei pommita neid ju kõnedega liig tihti, kui mitme nädala tagant helistan?), tagasi helistavad ehk ühel juhul neljast. Sünnipäevade ja kooli alguse-lõpu ajal pingutan rohkem, helistan ka mitu korda, siis on vahel õnnestunud rääkida. Pakun, et võin lapsi hoida, neile vastu minna, kõik sööma viia, minu poole tulla, mõnele üritusele minna… Enamus ei sobi. Kokku saab suure pingutusega korra või kaks aastas. (Elame vähem kui kilomeetri kaugusel).

Ma ei taha noorte ellu vahele segada, samas lapselastega ju ikka suhtleksin.

Küllap olen ise midagi valesti teinud, aga ei näe, mis see vale siis oli.

Mõtlengi, mis on parem – kas püüan vähemalt sellistki suhtlust hoida, vahel ikka helistan, aina otsin teemasid-asju, mis võiksid meeldida (ega mu jaoks kerge pole, see jahedus ikka teeb haiget, ja lõpuks mul endal on tööd üksjagu, muid tegemisi ka), või – lihtsalt enam ei tee omalt poolt ka midagi, isegi sünnipäevadest ei tee välja. Ehk mõne aja pärast hakkavad ise suhtlema? Aga võib-olla kaob niiviisi viimane koos hoidev niitki?

Ja jään lastelastele meelde kui vanaema, kes ei hoolinud

Aga môtle vaikselt omaette, et mida öelnud oled oma miniale vôi pojale minia kohta, märkused laste kasvatamise kohta. Vast tuleb sealt midagi häirivat vôi lausa inetut. Kui suhted korras siis nii ju ei juhtuks. Mina suhtlen oma emaga väga tihti, lapsed helistavad vanaemale. Vanaema väga hoolib oma lastelastest. Ämmaga ei ole mul erilist suhtlust, hoian eemale, lastelastega pole tal samuti sidet, hoiavad eelale. On ka muidugi pôhjust.

+4
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

See üsna tavaline, et suhtlust jääb vähemaks.

Meil näiteks

1) tööd rohkem,

2) lastel oma sõbrad-tegemised-käimised,

3) graafik pikemalt ette planeeritud kui pensionäridel, sest muud moodi lihtsalt ei saa neid asju tehtud, mida kõik pereliikmed teha tahavad – seega kui midagi suuremat plaanida, siis umbes kuuajase viivitusega.

Samas muidugi minu vanematega suhtleb keegi meist mingil moel paar korda nädalas, mehele ema helistab praktiliselt iga päev ja mees võtab vastu ka.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie hakkasime vanavanemate juures vähem käima, kui meil omavahel suhted katki läksid. Mees ei tahtnud/ei julenud oma vanematele rääkida ja minul oli raske nende juurde minnes öelda, et pojal on kiire, ei saa tulla jne.
Paar aastat nad ei teadnud.
Nüüd aga käin harvem, kuna elame erinevates linnades ja teise linna sõit on nüüd juba liiga kulukas.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma kindlasti ei jätaks suhtlust.

Kas poja lastega otse suhelda ei anna? Ehk on nad juba nii suuered, et neil on omal telefonid ja saad otse helistada.

Muidugi taub küsid, kas nende vähene huvi sinu vastu on kuidagi sinu tegemiste/käitumisega seotud ja siis püüda ennast parandada (muidu pole mõtet küsidagi, kui sa ennast muuta ei soovi). Aga võibolla on hoopis midagi muud – ehk on neil omal elus probleemid, mida vaja lahendada, palju tegemist või lihtsalt muud suhtlemist liiga palju. Vahel lihtsalt ei tule vanaema meelde, sest muu elu nõuab kogu energia.

Kindlsti üritaks oma poolt suhet edasi hoida.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kogemusi, ka noorte lapsevanemate kogemusi nende vanematega, nõu, mõtteid, ehk kellelgi on sarnane olukord heaks pöördunud?:)

Kui lapselapsed olid väiksemad, kolme-nelja aastani, nägime tihti – käisin poja pere pool, tulid minu poole, viisin mõnele üritusele – korra kuus vähemalt küll. Siis, järsku, kadus noortel aeg kokkusaamiseks ära, tekkis jahedus, põhjusest ma aru ei saanudki. Eluolus neil justkui midagi ei muutunud. Edasi – neil pole aega, kõne võtavad vastu harva, (mõtlen et ei pommita neid ju kõnedega liig tihti, kui mitme nädala tagant helistan?), tagasi helistavad ehk ühel juhul neljast. Sünnipäevade ja kooli alguse-lõpu ajal pingutan rohkem, helistan ka mitu korda, siis on vahel õnnestunud rääkida. Pakun, et võin lapsi hoida, neile vastu minna, kõik sööma viia, minu poole tulla, mõnele üritusele minna… Enamus ei sobi. Kokku saab suure pingutusega korra või kaks aastas. (Elame vähem kui kilomeetri kaugusel).

Ma ei taha noorte ellu vahele segada, samas lapselastega ju ikka suhtleksin.

Küllap olen ise midagi valesti teinud, aga ei näe, mis see vale siis oli.

Mõtlengi, mis on parem – kas püüan vähemalt sellistki suhtlust hoida, vahel ikka helistan, aina otsin teemasid-asju, mis võiksid meeldida (ega mu jaoks kerge pole, see jahedus ikka teeb haiget, ja lõpuks mul endal on tööd üksjagu, muid tegemisi ka), või – lihtsalt enam ei tee omalt poolt ka midagi, isegi sünnipäevadest ei tee välja. Ehk mõne aja pärast hakkavad ise suhtlema? Aga võib-olla kaob niiviisi viimane koos hoidev niitki?

Ja jään lastelastele meelde kui vanaema, kes ei hoolinud

Koolilaste elu on väga kiire, eriti kuinad trennides ja ringides käivad. Teismelised aga ei viitsi vanemate inimestega suhelda. Regulaarne taskuraha vast meelitaks kohale.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paljud naised tahavad ise meest rohkem käpa all hoida ja ei taha, et nende mees oma perekonnaga suhtleb. Siis on tal endal rohkem mõjuvõimu ja ei pea mehe tähelepanu jagama. Paljud mehed on väga mõjutatavad ja naise järgi käib kõik. Minu vennal on selline võimukas naine, vend meie perekonnaga praktiliselt enam ei suhtle. Kui naisel oli lastehoidu vaja, siis olid suhted muidugi tihedamad, sest temal oli meie ema vaja. Ütlen ka, et meie emal ei ole mitte midagi viga, ta ei topi ennast asjatult kellegi ellu, ei kritiseeri vms siin oletati.

+10
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ämm on ju juba eos paha.. Siin neid lumehelbekesi nähtud küll, kellele miski ei sobi, ei ämma tehtud toit ega see, kui ämm ei tee-too toitu, ei ämma osavõtmised ega osavõtmatus, ei lastega suhtlemine ega eemalehoidmine, ei jutt ega vaikimine, jätkata võiks lõputult.. Ega muu ei aita, kui minialt küsida, mis valesti tehtud (võibolla ei pane sa Fairy korki pudelil kinni või pulka kassalindil õigesti:))

+17
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie suhtleme ka mehe vanematega väga vähe, põhjuseks osalt see, et minul nendega otse suhtlust ei ole, mehe ema helistab oma pojale ja mis nad omavahel jutustavad, mina ei tea. Sealtpoolt tulnud suusoojaks kutse “tulge vahest külla” minuni ei jõua, mees mul mingi pereürituste planeerija ja korraldaja ei ole. Kui meil lapsed olid väikesed, oli meil nendega väga raske, eriti kuna üks laps on haige ja mees töötas väga palju ja oli tihti komandeeringus. Mul oli nii raske, et vaevu seisin püsti, meil mehega ei olnud mingit oma aega, kogu ressurss läks laste peale. Sel perioodil hoidis mehe pere eemale ja ei pakkunud abi. Küsimise peale enamasti tuli ei, olid juba muud plaanid või tulid need viimasel minutil vahele, nii et sealtpoolt meil tuge ei olnud. Praegu on lapsed juba suured ja mul on oma vaba ajaga muudki teha.

+13
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed hakkasid koolis käima: nad ei vaja enam hoidjat, nende päevakava on tihedam ja lapsed tahavad ka puhata omaette oma kodus, mitte iga nädalavahetus saalida ühe vanaema juurest teise juurde, siis kellegi sünnipäevale, siis jääb mõni mängukaaslane ööseks jne. Nüüd hakkabki laste suhtlus järkjärgult vanaemaga vähenema. Suhtlus väheneb isegi oma vanematega, ettevalmistus pubekaeaks. See on ju paratamatu elu osa, et suuremaks kasvades ei hakka lapsed enam suhtlema nii nagu 3 aastane nunnu põngerjas kunagi.

Kui tahad konkreetseid plaane teha, siis suhtle miniaga. Sinu poeg keskmise mehena ei pruugi aru saada või meelde jätta mingeid peeneid vihjeid, et järgmine nädalavahetus tahaksid lapsed kohvikusse viia. Võibolla ta isegi pole hästi kursis, et järgmine laupäev on ju mingi Robin-Kristoferi sünna jms. Miniaga on pigem suurem tõenäosus reaalsete kokkulepeteni jõuda.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saan selle vanaema murest aru.  Siin Perekooliski soovitatakse kõikide erimeelsuste raviks ainult üht lahendust – lõpetada suhtlemine ära. Kuid minu meelest nii palju lugupidamist teise inimese vastu võiks siiski olla, et küsimisele ausalt põhjus välja öeldakse. Mitte ei jäeta aastateks praadima.

Teine võimalus, et ehk ütlesidki noored teemaalgatajale eemalehoidmise põhjuse, ent too laskis selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Muide, ka minu ämmal oli sama lugu. Mu ämm helistas ja tahtis ise lapsi hoida, viisime siis lapsed talle hoida, olid sõimeeast värskelt väljas. Aga ämm oli jätnud lapsed üksinda tänavale ja läinud ise minema. Pärast mu abikaasa ütles ämmale, et nii pisikesi lapsi ei tohi üksi linnatänavale järelevalveta jätta, ja et rohkem me oma lapsi seetõttu ämmale hoida ei anna. Ämm ei kuulanud üldse, vaid rääkis ikkagi tuttavatele, et noored hoidvat miskipärast eemale, on kadedad, ei anna temale lapsi hoida, ei tahtvat suhelda.

Ja lõpuks, nagu siingi teemas juba teised välja toonud – seal taga ei pruugigi midagi olla. Lihtsalt noortel on oma elu ja tegemised, pikad tööpäevad ja õhtused lastega õppimised, võib-olla pereema ei oskagi vanavanematega suhtlemist väärtustada. Ka noored on selle koha pealt väga erinevad. Näiteks minule ja mu abikaasale on väga tähtis, et lastel oleks olemas ka vanavanemad (kui vaid vanaema ise oma rolliga  toime tuleks). Samas mu sugulased ei saa vanavanemate väärtusest üldse arugi.

Soovitan Sul, teemaalgataja, helistada vanematele ja pakkuda välja aeg, mil võtad lapsed ja viid nad nt kinno ja kohvikusse. Näiteks laupäeva lõuna ajal. Muide, rääkida oleks mõistlik selle vanemaga, kes tavaliselt laste logistikaga tegeleb, laste trenne-võistluseid mäletab. Sagedamini on selleks ema. Kui laupäev ei sobi, pakud pühapäeva. Kui ikka ei sobi, siis võid mõelda, mismoodi saaks delikaatselt uurida, kas on mingi probleem. Viimast oleks mõttekas teha näost näkku, mitte telefoni teel – nii on suurem tõenäosus saada aus vastus, mitte lihtsalt trafaretne “Ahkõikonkorras!”

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui meie lapsed väiksed olid, siis minu ema mu lastega eriti ei suhelnud ega hoidnud neid. Minu lastega hakkas vanaema suhtlema alles siis, kui nad kooli läksid, ja nüüd, mil nad on teismelised, on nad vanaemaga suured sõbrad. Vanaema aitab neil õppida, tal on rohkem kannatlikkust selles osas kui minul. Ning lapselapsed omakorda hoiavad vanaema väga. Seega ei vasta tõele, et suuremaks saades laste ja vanavanemate side nõrgeneb – meie peres on just vastupidi.

Tähtis on see, et mõlemad pooled annaksid teineteisele midagi. Mu tuttav vanaisa kaebab, et lapselapsed ei tahtvat temaga suhelda. Samas ta ise pole kunagi pingutanud, et nendega midagi huvitavat teha, kas või huvitavat juttugi rääkida, istub ainult oma kodus ja ootab passiivselt, et talle külla tuldaks ja teda lõbustataks.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapselapsed on kasvanud, vajadused on muutunud, pakud valesid asju. Mida aeg edasi, seda vähem on aega. Suures linnas kulub vanemate aeg laste sõidutamisele koolist trenni, trennist Juhani poole, Juhani poolt teise trenni. Lapsed peavad sealt kõrvalt koolitööd ära tegema ja tahaksid vahel nädalavahetusel natuke niisama ka puhata. Seda sama tahavad vahel vanemad ka.

Pole vaja enam kohvikus käijat ja hoidjat, vaid kedagi, kes aitaks matat ja inglise keelt õppida, lapsi sõidutada. Äkki õpivad lapsed vene keelt koolis ja saad pakkuda, et käid korra nädalas neil abis seda õppimas? Kindlasti oskab keskmine vanaema seda noortest vanematest paremini.

Mind näiteks ajab närvi see, kui palju aega mu emal on käes ja kuidas ta seda raiskab ja samal ajal raiskab ka inu aega. Helistab ja räägib tunni naabrite eraelust ning kui tunni pärast soovin kõnet lõpetada, siis tuleb tal ‘asi’ meelde ja räägib veel teise tunni otsa, mis häält ta pesumasina trummel teeb. Samal ajal mul on vaja lastele õhtusöök teha, koolitööd üle vaadata, väiksemat last potitada ja pesta, pesu pesema ja teine kuivama panna ja enne magama minekut tahaksin ise ka poolt tundi endale.

Seetõttu olen ise ka hakanud oma ema kõnesid vältima. See võtab terve õhtu ja selle tagajärjel on mu oma kodune elu pea peal. Isegi oma mehega ei jää nii palju aega kõneleda. Kui kõne võtaks näiteks 15-30 minutit, oleks võimalik mul oma emaga palju sagedamini suhelda.

+8
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps käib koolis ja kui mõtlema hakata, siis vist tõesti on viimastel aastatel vanaemaga vähem suhtlust, kuigi elame samas linnas ja vanaema on tore ja ei ole midagi valesti teinud. Nagu juba eespool mainiti, siis kõigepealt tuli covid ja kuidagi harjusime vähema suhtlusega ära. Ja teine asi – tõesti on koolilapsel teistsugune päevakava ja arvestatakse rohkem ka tema arvamusega. Kui laps väiksem oli, siis vanaema ise ka kutsus teda kuskile kaasa, nüüd laps ütleb, et ei taha ja ma ei sunni ka, kui tahab hoopis puhata. Terve perega vanaema juures aega veetmas ja jutustamas käime pigem suvel ja tähtpäevadel. Vanaema ise käib veel tööl.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind näiteks ajab närvi see, kui palju aega mu emal on käes ja kuidas ta seda raiskab ja samal ajal raiskab ka inu aega. Helistab ja räägib tunni naabrite eraelust ning kui tunni pärast soovin kõnet lõpetada, siis tuleb tal ‘asi’ meelde ja räägib veel teise tunni otsa, mis häält ta pesumasina trummel teeb. Samal ajal mul on vaja lastele õhtusöök teha, koolitööd üle vaadata, väiksemat last potitada ja pesta, pesu pesema ja teine kuivama panna ja enne magama minekut tahaksin ise ka poolt tundi endale. Seetõttu olen ise ka hakanud oma ema kõnesid vältima. See võtab terve õhtu ja selle tagajärjel on mu oma kodune elu pea peal. Isegi oma mehega ei jää nii palju aega kõneleda. Kui kõne võtaks näiteks 15-30 minutit, oleks võimalik mul oma emaga palju sagedamini suhelda.

Kas sul on lauatelefon?

Mul ka ema võib tund aega järjest rääkida. No las ta siis räägib, panen klapid pähe ja samal ajal toimetan.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind näiteks ajab närvi see, kui palju aega mu emal on käes ja kuidas ta seda raiskab ja samal ajal raiskab ka inu aega. Helistab ja räägib tunni naabrite eraelust ning kui tunni pärast soovin kõnet lõpetada, siis tuleb tal ‘asi’ meelde ja räägib veel teise tunni otsa, mis häält ta pesumasina trummel teeb. Samal ajal mul on vaja lastele õhtusöök teha, koolitööd üle vaadata, väiksemat last potitada ja pesta, pesu pesema ja teine kuivama panna ja enne magama minekut tahaksin ise ka poolt tundi endale. Seetõttu olen ise ka hakanud oma ema kõnesid vältima. See võtab terve õhtu ja selle tagajärjel on mu oma kodune elu pea peal. Isegi oma mehega ei jää nii palju aega kõneleda. Kui kõne võtaks näiteks 15-30 minutit, oleks võimalik mul oma emaga palju sagedamini suhelda.

Kas sul on lauatelefon?

Mul ka ema võib tund aega järjest rääkida. No las ta siis räägib, panen klapid pähe ja samal ajal toimetan.

Mina ei oskaks samal ajal last vannitada, koolitöid üle vaadata  ja telefoniga rääkida. Meil käib elu köögis, lapsed õpivad / joonistavad laua taga, ma teen süüa ja aitan lapsi või kuulan nende päeva kohta samal ajal. Klapid peas tähendaks, et lapsed peaks oma aega mitu tundi ootama ja oleks selleks ajaks liiga  väsinud koolitööks.

Või kas peaksin kõrvaklapid peas telefoniga rääkides ise duši all käima? Last magama panema?

See on kõik pere aeg, mida mul pole ära anda.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei oskaks samal ajal last vannitada, koolitöid üle vaadata  ja telefoniga rääkida. Meil käib elu köögis, lapsed õpivad / joonistavad laua taga, ma teen süüa ja aitan lapsi või kuulan nende päeva kohta samal ajal. Klapid peas tähendaks, et lapsed peaks oma aega mitu tundi ootama ja oleks selleks ajaks liiga  väsinud koolitööks.

pane siis telefon kõlarile ja vasta aegajalt ema jutule ahah, jajah. Kui samal ajal pottidega kolistad, kraan soliseb jne, siis lõpetab ise varsti kõne, sest saab reaalselt aru, et sul tegelikult ka ei ole aega tund või kaks järjest telefoni otsas istuda.

+8
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 59 )


Esileht Pereelu ja suhted Loodan lapselapsi sagedamini näha