Esileht Pereelu ja suhted Loodan lapselapsi sagedamini näha

Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )

Teema: Loodan lapselapsi sagedamini näha

Postitas:
Kägu

Küllap on siiski mingi teema, milles olete kardinaalselt eriarvamusel, kuna vahemaa ei saa olla probleem. Ise elan oma vanematest kaugel, algklassilapsed omal käel külla ei pääse. Varem külastasin neid lastega korra aastas puhkuse ajal, nüüd pole enam paar aastat käinud. Kohe mitte mingit isu kohtuda ei ole, sest oleme põhimõttelistes küsimustes nagu suguvõsapärandi hoidmine ja covid-vaktsineerimine kardinaalselt erinevatel arvamustel. Kui mulle ikka öeldakse, et ilma vaktsineerimata me kokku ei saa, siis no me ei saagi kokku, pehmendagu seda pärast, palju soovivad. Seetõttu ma arvangi, et mingi teema peab ikka olema kui nii lähestikku elades aega kohtuda ei leita. Vanaema suhtleb lapselastega peamiselt sõnumite teel, meil ei viitsi peres keegi telefoniga lobiseda. Võid ju küsida, mis värk on, aga ei pruugi pojalt ausat vastust saada.

+4
-22
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võibolla noored on vastupidi ammusest solvunud, et kahe väikse lapsega vanuses kuni 3-4 aastat sa 1km kauguselt ei leidnud rohkem mahti abistada kui umbes kord kuus. Tundub väga vähe! Ma näen 10km kaugusel elavat ema (linnas) keskmiselt kord nädalas ja 100km kaugusel elavat ämma-äia kord kuus. Vaadates tuttavate pealt, siis see tundub selline tüüpiline suhtlemise tihedus.

Ennekõike on asi ikka sinu pojas, tema suhtlemises või mittesuhtlemises. Sa kirjutad, et helistad “neile”, aga kellele täpselt? Pojale, abikaasale, lastele otse? Leian, et sinu esmane kontakt selles peres peaks olema sinu poeg ja kirjelduse põhjal on tõesti kahju, et ta ei väärtusta oma ema. Isegi ilma lasteta inimene võiks korra kuus ikka oma vanemale helistada või vähemalt vastata kõnedele.

Olles ise mitme väikse lapse ema, on raske uskuda, et vanaemast kõrvale hoitakse põhjusega, et oh meil on niigi palju tegemist ja kiire elu. Igad abikäed on nii hinnalised ja mitte ainult 3-4 aastani vaid ikka 10ni ja kauem. Algklassilapsi ei pea enam valvama, aga nad jõuavad koolist vara, on vaja seltsi, süüa, viia-tuua, koolivaheaegu sisustada, et keegi veel viitsiks nendega tegeleda, lauamängu mängida, küpsetada. Vaba õhtut, et vanemad saaksid midagi omavahel teha. Ei oskagi nõu anda. Kui on head suhted, siis vanavanem lapse kasvades ise märkab, millega nüüd selles etapis saab laste elus osaleda ja/või vanemad ise ütlevad vabalt, mis abi oleks vaja või mida oleks tore koos teha. Kui peaks huupi oletama põhjuseid, siis kahtlustaks et midagi turvalisusega seoses on juhtunud. Samas siis võiks ju külas ikka vastastikku käia, ilma et lapsi antaks sulle vastutada. Teine variant, et tahad nö ise rohkem abi (nt meestetööd pojalt sinu majapidamises) kui vastu pakud ja noor pere säästab oma energiat.

 

+4
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pakuks variandi, mis siit vist ei ole veel läbi käinud. Nüüd on lapselastel mobiilid ja arvuti ning digitaalne maailm tundub põnevam kui vanavanemad.

Vanematel aga on mugavam lasta lastel arvutis/mobiilis passida, selle asemel, et mingeid kokkusaamisi vms korraldada.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei viitsiks suhelda. Kui vahemaa on vähem kui kilomeeter ja nende poolt aina keeldumised, kogu aja mina peaksin olema see, kes nendega kontakti otsib ja plaane teeb ja siis ka pidevalt ära öeldakse, siis lööksin lihtsalt käega ja elaksin oma elu. Ega vägisi armsaks ei saa. Sünnipäevi loomulikult ära ei unustaks, aga muul ajal hoiaksin küll end eemale. Arvaku, mis tahavad.

 

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei oskaks samal ajal last vannitada, koolitöid üle vaadata ja telefoniga rääkida. Meil käib elu köögis, lapsed õpivad / joonistavad laua taga, ma teen süüa ja aitan lapsi või kuulan nende päeva kohta samal ajal. Klapid peas tähendaks, et lapsed peaks oma aega mitu tundi ootama ja oleks selleks ajaks liiga väsinud koolitööks.

pane siis telefon kõlarile ja vasta aegajalt ema jutule ahah, jajah. Kui samal ajal pottidega kolistad, kraan soliseb jne, siis lõpetab ise varsti kõne, sest saab reaalselt aru, et sul tegelikult ka ei ole aega tund või kaks järjest telefoni otsas istuda.

Mina olen vanaema, kellele lapselaps helistab suvalisel ajal – just nii teengi, kui mul on parasjagu kiire. Panen telefoni kõlarile ja suhtlen temaga, kuigi kas praen liha või vannitan teisi lapselapsi või koristan kappe. See pool tundi päevas on tema jaoks oluline. Midagi pole tänapäeval võimatu, kui ka kellegi ema jaoks on mõnel päeval need mõnedkümned minutid päeva jooksul olulised. Ei pea oma tegevusi katkestama, saab lausa läbi telefoni kaasata. Kui tahta, muidugi. Kui ei taha suhelda, no siis pole ka vaja vabandusi välja mõelda, miks ei ole aega. Selle väikese aja leiab ikka kasvõi toidu valmistamise või koristamise kestel.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiesti vabalt võib olla, et lapsed on suuremad ja endal palju tööd ja muid tegemisi. Kuna vanaema enam vaja ei ole nii palju, siis võibki nii juhtuda. Need viimased aastad on ka hakanud mõjuma, vaatan enda pealt – energiatase on madal.

Kuidas sa pakud neid tegevusi – pakud konkreetse asja ja aja välja või pakud üldiselt? Kui üldiselt, siis soovitan minna konkreetseks – küsida, mis päevad lastel vabad on, ja siis öelda, et nii, tol päeval läheme kuhugi. Või pakudki lihtsalt päevi, kuni sobib. Või kui lapsed juba suuremad, siis suhelda lastega otse. Juba lasteaia lõpuaastal on lastel palju tegevusi ja nende graafik tihedam kui mõnelgi täiskasvanud.

Ma kindlasti ei jätaks suhtlemist.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu meelest tasuks ikkagi uurida, milles asi – aga väga vabalt võib siis selguda, et polegi põhjust, lihtsalt kiire-väsitav igapäevaelutempo ja introvertsemad inimesed, see isegi ei tähenda, et nad ei hooli, aga lihtsalt ongi laisad suhtlejad. Ma ka natuke olen selline, aga samas ma püüan ikka “vägisi” vanemate-ämma-äiaga kontakti hoida, sest ei taha, et toredad lähisugulased mu elust kaoksid lihtsalt seetõttu, et TEGELIKULT mulle üldse ei meeldi kellegagi telefonis lobiseda ja tegelikult meeldib mulle puhkepäevadel kõige rohkem rahus ja vaikuses üksi jalutada või raamatut lugeda ja ka kallitele inimestele küllasõitmine peale pikka ja üliintensiivset suhtlemist täis töönädalat ikkagi väsitab mind vaimselt.
Kindlasti ei lakkaks suhtlemast, aga lapselastega võiks hakata messengeris kirjutama näiteks, samuti kutsuda neid mingile konkreetsele tegevusele, nt et nüüd laupäeval tulge vanaema juurde snäki- ja filmiõhtule ja kolmapäeval ma läheks hea meelega teiega kohvikusse/loomaaeda/kuhuiganes, kas tulete?

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei oskaks samal ajal last vannitada, koolitöid üle vaadata ja telefoniga rääkida. Meil käib elu köögis, lapsed õpivad / joonistavad laua taga, ma teen süüa ja aitan lapsi või kuulan nende päeva kohta samal ajal. Klapid peas tähendaks, et lapsed peaks oma aega mitu tundi ootama ja oleks selleks ajaks liiga väsinud koolitööks.

pane siis telefon kõlarile ja vasta aegajalt ema jutule ahah, jajah. Kui samal ajal pottidega kolistad, kraan soliseb jne, siis lõpetab ise varsti kõne, sest saab reaalselt aru, et sul tegelikult ka ei ole aega tund või kaks järjest telefoni otsas istuda.

Mina olen vanaema, kellele lapselaps helistab suvalisel ajal – just nii teengi, kui mul on parasjagu kiire. Panen telefoni kõlarile ja suhtlen temaga, kuigi kas praen liha või vannitan teisi lapselapsi või koristan kappe. See pool tundi päevas on tema jaoks oluline. Midagi pole tänapäeval võimatu, kui ka kellegi ema jaoks on mõnel päeval need mõnedkümned minutid päeva jooksul olulised. Ei pea oma tegevusi katkestama, saab lausa läbi telefoni kaasata. Kui tahta, muidugi. Kui ei taha suhelda, no siis pole ka vaja vabandusi välja mõelda, miks ei ole aega. Selle väikese aja leiab ikka kasvõi toidu valmistamise või koristamise kestel.

2+ tundi kestev kõne on 120+ minutit. Kas leiaksid selle aja näiteks 3 päeval nädalal? See on ühe öö jagu und, peaaegu terve tööpäev, 4 trenni, 8 seksi.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen vanaema, kellele lapselaps helistab suvalisel ajal – just nii teengi, kui mul on parasjagu kiire. Panen telefoni kõlarile ja suhtlen temaga, kuigi kas praen liha või vannitan teisi lapselapsi või koristan kappe. See pool tundi päevas on tema jaoks oluline. Midagi pole tänapäeval võimatu, kui ka kellegi ema jaoks on mõnel päeval need mõnedkümned minutid päeva jooksul olulised. Ei pea oma tegevusi katkestama, saab lausa läbi telefoni kaasata. Kui tahta, muidugi. Kui ei taha suhelda, no siis pole ka vaja vabandusi välja mõelda, miks ei ole aega. Selle väikese aja leiab ikka kasvõi toidu valmistamise või koristamise kestel.

See on Sinust armas ja tore, et sedasi lapselapsega suhtled ja arvan ka, et see pool tunnikest päevas lapselapsega kontaktis olla on igati hea mõlemale poolele.

Samas see pereema, kellele vastasid, ei ole päris rahul. Esiteks tema ema tahab temaga rääkida mitte pool tunnikest, vaid ikka julgelt üle tunni aja. Teiseks on pereema õlul ka palgatöö-välisel ajal hulk kohustusi, millest kõiki ei saa siiski sooritada, telefon kõrva ääres.

Minul endal oli ka üksvahe, kui beebiga kodus olin, see teema, et mu ema soovis minuga suhelda iga päev ja ikka väga pikalt. Kusjuures ta katkestas alati oma rääkimise, kui aru sai, et mul on parasjagu käsil mõni beebi eest hoolitsemisega seotud toiming; kui ma talle ütlesin, et mul ei tekigi mingit suurt tunnipikkust “vaba aega”, vaid et ta peabki minuga jutustama minu samal ajal hoolitsedes beebi eest, teatas ta: “Aga miks sa üldse pead nii kangesti selle tita ümber hüppama, pane ta tagatuppa voodisse ja käid siis ainult mähkmeid vahetamas ja süüa andmas, las ta seal omaette olla!”

Vot see oli  küll ebameeldiv tema poolt. Et mina pean oma esikbeebi unarusse jätma, selleks et tema jutustamist kuulata. Tuli tüli, kahjuks. Igal juhul minu mõte on, et esikohal peab olema oma pere; ning pereema peab kõigepealt rahuldama oma laste ja mehe vajadused ning ka ise oma tassi pisut täitma. Mitte aga nii, et beebi nutab päeval tagatoas ja õhtul mees istub üksi diivanil, oodates naist oma kõrvale, ent naine peab mitu tundi lobisema telefonis oma emaga, endal oma pere unarusse jäetud.

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on just nii, et üks vanavanem kunagi ise ei küsi, kas tuleksin lapsi hoidma, alati huvi meie poolne. Elame suuremas linnas, vanaema väga toimekas, töötab täiskohaga, aga eeldab, et peame alati talle lastega järgi minema ja ära ka koju viima, kuigi ühistransport käib suhteliselt lähedale ca. 1,5 km aga kunagi ise ei tule ega lähe, peab vedama, hakkab juba imelikuks kiskuma ja nii me teda ei tülita, kuna tema poolt kunagi esmast huvi ei tule, ja autojuhti ei jaksa ise ka koguaeg mängida.

Ja mis kasu sinu heietusest teemaalgatajale on?

See kasu on, et teemaalgataja saab end lohutada, et võiks ka hullem olla – lapsed võiksid oodata, et täiskohaga tööl käiv vanaema pakuks end kogu aeg lapsi hoidma ja tuleks-läheks veel ise jala+ühistranspordiga ka, noored on heal juhul nõus end ukseni vedama, et see tasuta lapsehoidjale lahti teha.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui lapsed saavad suuremaks, siis lapsed enam ei taha maale vanaema juurde ega ka meie maakoju tulla. Vahepeal pidin meelde tuletama, et suhtleksid vanavanematega. Nüüd on vanem laps 21, käib ise vanaisal külas, räägivad juttu, vaatab fotosid, noorem laps on 15 – teda see veel ei huvita. Helistamisest – ämmal on komme, et kui ma telefoni ei võta, siis helistab kogu pere läbi, mis lahti. Ausalt – olen kehv telefonisuhtleja ning peale tööd tihti ei viitsi vastata. Pean tööl palju suhtlema niigi.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paljud naised tahavad ise meest rohkem käpa all hoida ja ei taha, et nende mees oma perekonnaga suhtleb.

Minu meelest enamike meeste puhul on naised need, kes utsitavad, et võta nüüd vahel emaga ühendust, sest mehed ise ei tule selle pealegi.

 

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igad abikäed on nii hinnalised ja mitte ainult 3-4 aastani vaid ikka 10ni ja kauem.

Kas sinu arust on vanaemad ja vanaisad ainult selleks, et sind aidata? Muidu neist savi? Palju sa ise aitad neid?

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teine variant, et tahad nö ise rohkem abi (nt meestetööd pojalt sinu majapidamises) kui vastu pakud ja noor pere säästab oma energiat.

Sina oled küll ebameeldiv inimene. Ainult jutt, kuidas vanaema peaks aitama ja siis lõppu veel see pirn. Et äkki tahad ka mingit abi ja minia äkki on oma peas kuidagi kalkuleerinud, et tahad rohkem abi, kui tema sinult abi sai ja siis ei ole mõtet suhelda. Sul vist muud ei olegi seal peas, et kellelt midagi saada ja kuidas neist eemale hoida, kes äkki ka mingit abi küsivad.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult on lõpuks ikka nii, et on teatud inimesed, kelle jaoks me alati aega leiame ja teatud inimesed, kellele ei leia ning sellel, kumba gruppi keegi kuulub, on alati põhjus. Mina soovitaks kriitilise pilguga iseenda käitumine ja sõnavõtud üle vaadata, see saab antud olukorras ainult abiks olla. Suhtlemist ära jäta, rääkige asjad selgeks ja püüa lapselastele ikka olemas olla.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult on lõpuks ikka nii, et on teatud inimesed, kelle jaoks me alati aega leiame ja teatud inimesed, kellele ei leia ning sellel, kumba gruppi keegi kuulub, on alati põhjus

Põhjus on see, et endaealiste inimestega on sul rohkem ühiseid tegevusi ja jututeemasid. Asi ei ole ju selles, kas vanavanem on hea ja atmas inimene, et teda väärtustataks. Vanavanemate juutes lihtsalt ei ole teismelisel nii huvitav kui teiste teismelistega koos. See on normaalne elu ringkäik ja sellega tuleb leppida. Oma elu tuleb ise huvitavaks elada, ei saa oma õnne üles ehitada oma laste või lapselaste tähelepanule. Seda viimast tuleb võtta siis kui antakse ja kui ei anta, tuleb ise leida endavanused tuttavad, kelle seltsis huvitegevust teha.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lugesin teemat introvertidest. Neid on siingi palju. Ehk on neid siin palju, et nad ei soovigi teiste inimestega suhelda. Aga siin loevad, kirjutavad ja ongi suhtlusannus täis. Nii et kui lapsi oli vaja hoida, siis suhtles vajaduse pärast. Nüüd kui vajadust enam pole, ei suhtlegi.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen küll 40+ inimene kuid telefonihelina peale pööritan silmi, et kes see ometi helistab ja miks. Olen vist uuem põlvkond, üldse ei meeldi telefonis rääkida ja tunnen kuis jutt läheb ka lappama käest ja surutud tunne. Kirjutades on kontroll jutu üle rohkem käes. Ju ma siis olen ka see arvutipõlvkond, eriala ka selline. Telefon enamasti hääletu peal üldse. Introvert just pole, sõpru on ja pigem eelistan, kui tullakse otse ukse taha kui et telefonis pommitatakse.

Ma ei tea, kui vanad sinu noored on, kui vanuses 20-40, siis ma ei imesta vb eelistavad ka otse suhtlust või suhtlemist arvutis. Viimast sa vist ise ei harrasta, tundub nii.

Kui see on tõesti sinu lapse pere ja sa tead, kus nad elavad mine kohale tordi ja sushiga või pokekaussidega (ilma naljata) ja asi vask.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui see on tõesti sinu lapse pere ja sa tead, kus nad elavad mine kohale tordi ja sushiga või pokekaussidega (ilma naljata) ja asi vask.

Minule näiteks absoluutselt ei sobiks kui keegi ilma eelnevalt kokku leppimata mulle ukse taha ilmuks. Inimene räägib, et poja pere ei taha temaga suhelda ja sa soovitad vägisi ukse taha minna? Alustuseks ikka võetakse telefonitsi ühendust ja räägitakse oma mured selgeks, alles siis on külaskäigust kellelegi rõõmu.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule näiteks absoluutselt ei sobiks kui keegi ilma eelnevalt kokku leppimata mulle ukse taha ilmuks. Inimene räägib, et poja pere ei taha temaga suhelda ja sa soovitad vägisi ukse taha minna? Alustuseks ikka võetakse telefonitsi ühendust ja räägitakse oma mured selgeks, alles siis on külaskäigust kellelegi rõõmu.

Mulle ka mitte. Oleksin väga häiritud ning lausa tige sellise ebaviisakuse peale. Eriti õudne, kui sõbrad nii tuleksid.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui lapselapsed olid väiksemad, kolme-nelja aastani, nägime tihti – käisin poja pere pool, tulid minu poole, viisin mõnele üritusele – korra kuus vähemalt küll.

Lapsed ilmselt nutisedmes ja vanaema ei vaja, Väga inetu, et varasem abistaja hüljatakse, kui töö tehtud. Probleem on muidugi poeg, mitte lapsed.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paljud naised tahavad ise meest rohkem käpa all hoida ja ei taha, et nende mees oma perekonnaga suhtleb.

Minu meelest enamike meeste puhul on naised need, kes utsitavad, et võta nüüd vahel emaga ühendust, sest mehed ise ei tule selle pealegi.

Just! Meie paarikümneaastase abielu jooksul olen enam-vähem alati olnud mina see, kes laupäeva hommikul mehele ütleb, et läheksime su ema vaatama, helista talle ja küsi, kas ta on  vaba. Samuti meheema sünnipäeva- ja jõulukingidki on kõik minu otsitud-ostetud, kaardi ostan ka ja torkan selle vaid mehele nina alla, et kirjutagu oma käekirjaga – et ämmale ikka jätta muljet, et ta poeg emale kaardi viib. Ämm aga räägib ikka küla peal, kuis minia ei luba temal oma pojuga suhelda.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on just nii, et üks vanavanem kunagi ise ei küsi, kas tuleksin lapsi hoidma, alati huvi meie poolne. Elame suuremas linnas, vanaema väga toimekas, töötab täiskohaga, aga eeldab, et peame alati talle lastega järgi minema ja ära ka koju viima, kuigi ühistransport käib suhteliselt lähedale ca. 1,5 km aga kunagi ise ei tule ega lähe, peab vedama, hakkab juba imelikuks kiskuma ja nii me teda ei tülita, kuna tema poolt kunagi esmast huvi ei tule, ja autojuhti ei jaksa ise ka koguaeg mängida.

Sina autojuhti “koguaeg” mängida ei jaksa, aga eeldad, et ta teie lapsi hoidmas ikka käib… Mis sa üldse tüütad täiskohaga töötavat toimekat vanaema, hoia oma lapsi ise.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kui vanad sinu noored on, kui vanuses 20-40, siis ma ei imesta vb eelistavad ka otse suhtlust või suhtlemist arvutis. Viimast sa vist ise ei harrasta, tundub nii.

Õige jutt – tee endale facebooki (või kuhugi, kus nad käivad) konto, palu, et lapselapsed sind sõbraks võtaksid, ja saad kenasti nende eludega kursis olla. Meil on suguvõsa peale päris mitu Skype chatti käimas, osalejad vanuses 16-66.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pakun, et võin lapsi hoida, neile vastu minna, kõik sööma viia, minu poole tulla, mõnele üritusele minna… Enamus ei sobi. Kokku saab suure pingutusega korra või kaks aastas. (Elame vähem kui kilomeetri kaugusel).

Minu õel on sama probleem, et pakub end lapselapsi hoidma, aga tema tütar pole sellest huvitatud. Tema puhul küll tean, milles asi – õde kipub aeg-ajalt tipsutama ja tütar lihtsalt ei usalda teda lastega omapead. Lisaks on õel ettearvamatult käituv suur koer, kelle puhul on õde ise ainus, kes ei saa aru, et koer pole enam ammu väike pehmete hammastega kutsikas ja et urinale võib järgneda rünnak…

Võib-olla on ka sinu puhul mingi põhjus, miks sind välditakse – alkohol, suitsetamine, erinevad toitumusharjumused, suhtlusmaneer vms. Ei ütle seda üldse halvustavalt, aga lapsi häirib üsna sageli oma vanemate puhul midagi sellist, mida üldse arvata ei oska. Ja kahjuks üsna sageli ka välimus.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule näiteks absoluutselt ei sobiks kui keegi ilma eelnevalt kokku leppimata mulle ukse taha ilmuks. Inimene räägib, et poja pere ei taha temaga suhelda ja sa soovitad vägisi ukse taha minna? Alustuseks ikka võetakse telefonitsi ühendust ja räägitakse oma mured selgeks, alles siis on külaskäigust kellelegi rõõmu.

Mulle ka mitte. Oleksin väga häiritud ning lausa tige sellise ebaviisakuse peale. Eriti õudne, kui sõbrad nii tuleksid.

Ma sellise pilguga vaadata ei oska, olen oma mõlema lapsega väga lähedane ja vanema lapse kaaslane sulandus ka kohe perre. Lähedased ja lähimad sõbrad võivad meile tulla mil soovivad. Ei oska 2m pikivahega ja kahvel teiste poole suhtlemisi pidada.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

kõne võtavad vastu harva, (mõtlen et ei pommita neid ju kõnedega liig tihti, kui mitme nädala tagant helistan?), tagasi helistavad ehk ühel juhul neljast. Sünnipäevade ja kooli alguse-lõpu ajal pingutan rohkem, helistan ka mitu korda, siis on vahel õnnestunud rääkida.

Midagi on siin väga valesti. Kui ei vastata lausa kõnedele, kuigi helistad mitme nädala tagant. Samas teatud sündmuste puhul helistad lausa mitu korda ja siis vahel on õnnestunud rääkida. Nad ju täiesti ignoreerivad sind. Kas jätad midagi kirjutamata või tegelikult helistad neile ikkagi liiga tihti ja tüütad neid täiega. Tee asjad klaariks selge sõnada… ütlegi, et kuna nad sinuga suhelda ei taha, siis sa enam ei helista ja ennast peale ei pressi, aga sa oled nende jaoks olemas, kui nad sind vajavad. Ilma vihata.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind näiteks ajab närvi see, kui palju aega mu emal on käes ja kuidas ta seda raiskab ja samal ajal raiskab ka inu aega. Helistab ja räägib tunni naabrite eraelust ning kui tunni pärast soovin kõnet lõpetada, siis tuleb tal ‘asi’ meelde ja räägib veel teise tunni otsa, mis häält ta pesumasina trummel teeb. Samal ajal mul on vaja lastele õhtusöök teha, koolitööd üle vaadata, väiksemat last potitada ja pesta, pesu pesema ja teine kuivama panna ja enne magama minekut tahaksin ise ka poolt tundi endale. Seetõttu olen ise ka hakanud oma ema kõnesid vältima. See võtab terve õhtu ja selle tagajärjel on mu oma kodune elu pea peal. Isegi oma mehega ei jää nii palju aega kõneleda. Kui kõne võtaks näiteks 15-30 minutit, oleks võimalik mul oma emaga palju sagedamini suhelda.

Kas sul on lauatelefon?

Mul ka ema võib tund aega järjest rääkida. No las ta siis räägib, panen klapid pähe ja samal ajal toimetan.

Mina ei oskaks samal ajal last vannitada, koolitöid üle vaadata ja telefoniga rääkida. Meil käib elu köögis, lapsed õpivad / joonistavad laua taga, ma teen süüa ja aitan lapsi või kuulan nende päeva kohta samal ajal. Klapid peas tähendaks, et lapsed peaks oma aega mitu tundi ootama ja oleks selleks ajaks liiga väsinud koolitööks.

Või kas peaksin kõrvaklapid peas telefoniga rääkides ise duši all käima? Last magama panema?

See on kõik pere aeg, mida mul pole ära anda.

Küll on kärss kärnas ja küll on maa külmand. Ütle siis juba otse oma emale, et sul pole tema jaoks aega. Ning ära tulevikus kurda, et su lapsed sinuga suhelda ei viitsi. Lapsed õpivad oma vanematelt.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kahjuks üsna sageli ka välimus.

Kuidas palun? Lapsi häirib vanemate puhul välimus? Kui just inimene pole pesemata, siis on selline väide ikka täiesti jabur. Alkoholi- või suitsulembusest saan aru, et ei sobi, aga muus osas lähevad need etteheited vanematele aina imelikumaks.

+6
0
Please wait...

Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )


Esileht Pereelu ja suhted Loodan lapselapsi sagedamini näha