Kas elukauge teemaalgataja arvab, et “Teise eesti” esindajatel on rohkem armukesi kui Esimesel?
Ei, ma pidasin silmas seda, et teine eesti lihtsalt ei hooli oma tervisest ja kepivad rahumeeli edasi – nad ei tule oma vähese mõistuseraasuga lihtsalt selle peale, et keppimine on ka selline lähikontakt, mis on viiruse ühelt teisele kandumise kõige kindlam viis.
Ja sina esindad loomulikukt siin meil esimest eestit ???????????? ????
Vaesed armukesed. Peavad oma mehikest pikalt ootama. Ehk suvel on lootust.
Oh seda naiivsust küll…
Vaesed armukesed. Peavad oma mehikest pikalt ootama. Ehk suvel on lootust.
Oh seda naiivsust küll…
Arvad et armukese otsijad ei hooli eriolukorrast. Arvan, et hoolivad ikka, oma eluke ju ikka armas. Ja need kes ei hooligi, need nagunii juba varasemast hiv ja muu positiivsed suvakad.
Miks ma ise otsutavat sammu ei tee – tuttavate ees on häbi, ebaõnnestunud naine olen, oma abieluga.
Jeerum, sa ei ole ebaõnnestunud naine. Mees on petja ja sellega otsustas teie abielu lõpetada. Nii kõigile ütledki. See on nii haige, et naised tunnevad end süüdi, aga mehest petis naerab pihku ja elab täiel rinnal.
Su sõbrannad ka ei tea? On sul kellegagi rääkida, kes avaks su silmad?
Armastust selles kooselus ilmselt väga ei ole, elatakse koos lihtsalt kaine mõistusega kalkuleerides. Mida on võita, mida kaotada, kui minna päriselt lahku ja vara ära jagada.
Ilmselt kumbki pool seda viimast ei soovi ja elatakse koos ühises majas.
Kui mõlemad söövad teineteise närve, siis pole nad seda asja küll korralikult läbi rehkendanud. Jagaks maja ja vara kohe ära, saaks uue elu sisse seada mõlemad, saaks uue maja, uue aia, kümne aasta pärast on elu nagu lill. Praeguse seisuga on neil kümne aasta pärast ühel vähk ja teisel hüpertoonia ja aed ja maja on seesama vana, mis on selle närvidemänguga ka juba vastikuks muutunud.
See “tuttavate ees on häbi” on eriti mõistusevastane argument.
Ma arvan, et varsti hoopis lahutuste arv suureneb. Kodudes käib lõputu kaklemine ja nääklemine. Kuhugi ära minna ei saa.
Siinkohal tekib küsimus, et kui kuhugi ära minna ei saa, siis kuhu minnakse lahutuse korral?
Miks ma ise otsutavat sammu ei tee – tuttavate ees on häbi, ebaõnnestunud naine olen, oma abieluga.
Jeerum, sa ei ole ebaõnnestunud naine… See on nii haige, et naised tunnevad end süüdi, aga …
Võibolla tunnevad naised end süüdi sellepärast, et on teadvustanud, et kogu suhte loomine käis neil kuni linnukese “tehtud” kasti tõmbamiseni. Kui suhe olemas, siis sellesse rohkem enam ei panustatud, vaid jätkati oma tavapärast iseendale elamise rutiini. Või kui, siis vaid trambiti jalgu ja nõuti Perekooli kägude kiidulaulu saatel teiselt poolelt rohkem pingutamist. Te vaid lugege siin käest minevate suhete paralleelteemades, kuidas kirjeldavad püüdlikud pere-ellu-panustajad oma tegemisi. Seal ei ole peale seksi äranimetamise sõnagi rohkem, kui nad (lastega) üksi elades teeksid. Ja kui küsida midagi sellist, et kui sa mehele peale seksi muud ei paku, kas siis mees ka selle seksiga rahul on, siis käravad käod kambakesi, et mees tulgu oma soovidega maa peale, elu pole pornograafia.
Pidage korraks kodus kõige tegemises väike paus ja mõelge lihtsalt sellele, et millal te viimati midagi oma kaasa heaks või temale meelepärast tegite. See naiste kodus kõige tegemine meenutab hirmsasti seda meemi, kus enne eksamit käiakse kodus kõik viimseni tolmulapiga üle ja puhastatakse ning pestakse kõik mis võimalik, et ainult mitte tegeleda eksamiks õppimisega. Vägisi tundub, et naised poevad kõige selle laste kantseldamise, koristamise ja kokkamise taha, et ainult vältida oma suhtega tegelemist. Ja kui see siis ühel hetkel tuksis on, siis vaadatakse mehele otsa, et miks sa ometi midagi ette ei võtnud.
Kui sa pakud välja, et see naine… vältis suhtega tegelemist ja tegi kodutöid ja kasvatas lapsi, siis ma väidan sulle sinu mõõduga vastu – aga äkki see mees siis ei tegelenud üldse lastega, vaid istus garaazis iga päev ja tegi muid meesteasju ja meeste töid nagu ikka, ja samuti ei tegelnud suhtega?
Või siis tegi mees kõiki kodutöid, kasvatas lapsi, mudis naise jalgu, õlgu ja kaela ning kuulas ära kõik tema hirmud ja sai teada kui halb mees ta on, sest midagi oleks võinud veel teha sellal kui naine ennast sotsiaalmeedias levivate hädade ja seisukohtadega kurssi viis.
Milleni ma tahaks jõuda on see, et see foorum hakkaks tasapisi õigustama oma nime ning siinsetes aruteludes hakkaks avalduma seisukohad või soovitused, mis pereelu paremaks teeksid. Tänased seisukohad on reeglina jalgutrampivad nõudmised. Keegi teine peab midagi tegema või muidu!
Keegi tunneb end süüdi, et pole ehk suhtesse piisavalt panustanud. Selle asemel et kärada teemal, kes tegelikult süüdi võiks olla, lähme natuke selle konkreetsete näite traagikast kaugemale ja vaatame, mida me ülejäänud sellest õppida võime. Muidugi pole me keegi ideaalsed ja meie suhted ei ole kellelegi perfektsed, aga kui me võtame selle mõtte, et äkki too seal ei teinud piisavalt, siis ehk saab minu suhe olema parem, kui mina teen pisutki rohkem kui seni.
Mitte rohkem koristamist ja pesupesemist või enda muude majapidamistööde abil distantseerimist, vaid pisut rohkem oma kaasale tähelepanu pööramist. Mitte ainult rääkimist, vaid sedasorti tähelepanu nagu ta tahta võiks. Võibolla siis mina ei pea end kord läbikukkununa tundma.
Kui ka mingil hetkel keegi ei panusta romantiliselt või muul moel suhtesse, siis seegi on tavaline. Madalseisud ja tülid on tavalised, rutiin on lausa vajalik, argipäev on vajalik ja tavaline, kõik ongi tavaline elu. Mina arvan nii. Tavaline ei ole kolmanda junni sissetassimine suhtesse, abiellu, kui need tavalised nöhud ilmnevad.
Kuid olgu sul oma arusaam, ja mul oma, teistel oma.
See kolmas junn ronib tihti ise sisse, kui shanssi haistab. Ikka heade kavatsustega terapeudiks????
