Kirjutan oma postituse julgustamaks neid, kellel on looteveeuuring ees. Ise väga palju infot selle kohta siit ei leidnud kui endal seda teha tuli. Olin tohutus pabinas ja kujutasin ette ei tea mida.
Minu LVU tehti Keskhaiglas, arstiks oli dr. Ridnõi. Enamik aega kabinetis olemisest võttis infolehe lugemine, allkirja andmine paberitele, et olen protseduuri sisust teadlik. Katkemisohuks nimetas dr. Ridnõi 0,3% ehk siis 3 juhtumit 1000st. Kõigepealt tehti ultraheliuuring lapse suuruse ja asendi hindamiseks, looteveehulga määramiseks ning platsenta asetuse uurimiseks. Kui hakati lootevettt võtma, desinfitseeriti kõht, lasti sel ainel kuivada ning asetati kõhule ning jalgadele steriilsed linad. Siis otsis dr. Ridnõi sobivat kohta, kust nõel ohutult läbi kõhunaha võiks minna. Torge ei olnud eriti valus, tõesti ei erinenud veenivere võtimise valust. Nõel on üsna pikk ja imepeenike, nagu juus. Kui nõel läks läbi emaka, oli see pigem pingetunne, kui valu. Protseduur kesti 2 minutit, kuni täiedeti üks väike ja kolm suuremat topsi, umbes nagu veeniverel. Kõike sai jälgida seinal olevalt UH ekraanilt. Protseduuri ajal liigutada ei tohi, aga 2 minutit liikumatult olla polnud mingi vaev. Nõela eemaldamist ei olnudki tunda. Vaadati veel korra laps üle, et süda lööb ja kõik on korras. Siis pandi kõhule plaaster ning paluti öelda enda nimi. Ma võin öelda, et hirm oli suurem, kui protseduuri ebameeldivus tegelikult väärt oli. Haavakoht oli samal päeval natuke hell, järgmisel paaril päeval tundsin paaril korral kerget kiiresti mööduvat tuikamist haavas, aga midagi hullemat ei olnud. Valu korral soovitas arst valuvaigistit võtta, aga seda polnud vaja. Ruumis viibis kogu aeg ka ämmaemand, kes siis aitas protseduuri läbi viia, tema hoidis topse lootevedelikuga täitumise ajal.
Esimese vastuse ehk kiirtesti vastuse sain juba järgmisel päeval. Teise vastuse ehk vastuse põhjalikule kromosoomiuuringule 17 päeva pärast.
Loodan, et kellelgi on sellest infost abi ja annab julgust.
