Teema: Looteveeuuring

Mina käisin ja ei saanud enne arugi kui tehtud oli (arst ütles, et valmis).

Mina ei ole saarlane 🙂
Oli jah vähem valus kui veenivere võtmine. Raseduse katkemise võimalus on imeväike, sama hästi võib see katkemine juhtuda mis tahes muul põhjusel. Mõistlik on pärast muidugi mitte väga palju pingutada, kiiresti pikki maid mitte käia ja füüsiliselt rasket tööd vältida päev-paar. Ära pabista, kõik läheb hästi! Pluss veel see boonus, et saab lapse soo kindlalt teada.

Ärge daatumite ja helistamiste poole pealt asjatut segadust külvake. Minul võttis analüüs täpselt 3 nädalat. Kuigi arst poetas sellise lause, et oh, vahel tuleb vastus 2-4 päevaga. Minule tehti koorionbiopsia (see on tehniliselt samasugune protseduur nagu looteveeanalüüs, aga seda saab teha palju varem ja katkemise oht on selle võrra sutsu suurem) Helistasin ise mõlemal nädalal, kuna tundsin, et lähen oodates hulluks. Kui arst oleks öelnud, et läheb 3 nädalat ja mitte vähem, oleksin sutsu rahulikum olnud. Öeldi, et nad ei saa veel tulemust öelda ja ise helistavad. Helistasid täpselt 3 nädala pärast ja õnneks oli kõik hästi.
Nõelatorget ära karda. Arst tuimestab naha, sa ei saa midagi arugi. Pärast ole liigse kepsutamisega ettevaatlik, võimalusel ole ikka esimene päev täitsa rahulikult ja paaril järgmisel ka ära üle pinguta.
Kui tekib mingi kahtlane voolus (liiga suur, järsk, roosa), verejooks vms mittetavapärane asi, siis mine kohe arsti juurde. See on ikkagi invasiivne protseduur ja selle tagajärjel võib tekkida infektsiooni vm, aga üldiselt ei teki.
Minul seda kahtlustati, kuna esines järsku voolust ja arvatavat lootevee leket. Sõin arsti poolt kirjutatud antibiootikume, olin täiendava jälgimise all ja pärast seda on kõik suurepärases korras.
Kas teeksin selle analüüsi uuesti? Jah! Sest juba see 3 nädalat ootust oli õudusunenägu. Ja kummaline, pinge ei läinud pärast positiivse vastuse saamist kohe maha. Selle 3 nädalaga jõuad niipalju kõike läbi mõelda, et pärast on sellest kõigest väljatulemiseks vaja teist samapalju aega. Samas, oleks tegemata jätnud, siis ämmaemanda sõnul järgneb sellisel puhul sageli naistel sünnitusjärgne depressioon, kuna oled sinnamaani praadinud. Need, kel on tulemustest ükskõik, ei peaks siis juba ühtegi analüüsi tegema, ka vere oma mitte. Seega ma pooldan neid analüüse, kuigi need on psühholoogiliselt väga rasked.
Niisiis, kõige väiksem asi kogu jama juures on see väike nõelatorge, millest ometi niipalju sõltub.

Minule on tehtud looteveeuuring mõlema rasedusega. Ei olnud valus, aga minul oli pärast protseduuri emakas veidi toonuses ja võtsin igaks juhuks No-Spad.
Kui protseduur täpsemalt huvitab, siis panen lugemiseks ühe lingi http://www.eurogentest.org/patient/leaflet/estonian/amniocentesis.xhtml

Mina vaidlen eelkõneleja vastu. Mõelgem, miks me neid analüüse teeme? Seepärast, et mingi marker näitab Downi, Edwardsi vm sündroomi kahtlust. Koorionbiopsiat saab teha kohe, kui kuklavoldi ultraheli ja vereanalüüs kokku pannakse ja miski errorit näitab. LVU-d pead aga veel mitu nädalat ootama ja siis veel tulemuste ootamine. Kui koorioniga saad asja vähemalt 3 nädalaga ühele poole, siis LVU-ga ootad enne paar nädalat, et loode kasvaks ja saaks analüüsi teha, siis veel vastuste ootamine. Kokku võib nii ju kuluda 6 nädalat. Pärast seda, kui kahtlus on tekkinud on ju iga päev liiast. Jah, üldjuhul on kõik hästi, aga vahel ju ei ole. Muidu neid analüüse ei tehtaks. Seega, mida varesamesa rasedusejärgus see välja selgitada, seda parem, enne kui hakkad loote liigutusi tundma. Ja ligi kaks kuud stressis olla pole ka ju hea. Seega, kui peaksin saama kolmanda lapse ja taas neid analüüse soovitatakse, nagu nüüd teise rasedusega juhtus, siis igal juhul valiksin taas koorionbiopsia, nagu sel korral tegin. See nõelatorge on kui sääsehammustus selle ootamisvaeva kõrval ja lapse soo teadasaamine on meeldiv boonus, aga põhiline on ikka see, et lapsega oleks kõik korras. Seega suva see sugu. NB! Seda pead ise ütlema, kui vastuse saad, et tahad sugu teada, seda nad kohe ei ütle, sest osad ei taha sugu teada, noh soovivad üllatusmomenti või nii. Neid inimesi on küll vähe, aga delikaatne arst arvestab sellise võimalusega.

Kas sulle nahatuimestus tehti koorionbiopsiaga? Minule tehti. Ma isegi ütlesin algul arstile, et pole vaja, et talun valu hästi ja et äkki valuvaigisti teeb lapsele paha. Arst ütles, et ei tee midagi paha ja et ta tahab, et oleksin protseduuri ajal liikumatult. Nõela ma ei vahtinud. Panin silmad kinni ja üritasin võimalikult ühtlaselt ja rahulikult hingata. Arst andis koguaeg ülevaadet, mida ta parasjagu teeb ning seega ma ei avanudki silmi või vaatasin kõrvale. Pole mõtet seda nõela ega monitori vahtida. Pigem keskenduda võimalikult rahulikult lamamisele. Mul juhtus ainult see asi, et nõela sisse torgates ütles arst, et nüüd hingake väga vaikselt, aga adreka lööb ju üles ja siis ajab hingeldama. Paraku jättis arst ütlemata, et mõne hetke pärast võib taas rahulikult hingata, no aga mina ju hoidsin hinge praktiliselt kinni ja samas tundsin, kuidas adrekas ja vererõhk tõuseb nii, et tahaks lõõtsutada nagu koer. No see moment oli raske. Ausalt, mingit valu ma ei tundnud, lihtsalt väike torge ja ebameeldiv teadmine, riskidest ja sellest, mis toimub minu ja lapse \”sisekosmoses\”. Jah, pärast protseduuri oli kõht tundlik. Igaks juhuks palusin mehel kaheks päevaks aeg maha võtta ja vanema lapsega olla, et ma teda tõstma ei peaks. Protseduurilt autoga koju tulles heitsin kohe pikali ja magasin. Seega mingid trennimõtted jätke ikka hilisemaks. Veel paari päeva pärastki oli ostukeskuses käies pisut nagu tundlik emakas.

Mulle ka tehti looteveeuuring. Ei olnud valus, ei olnud üldse mingit halba tunnet, pigem hirm tulemuste ees. Aga järgmine päev oli kerge kõhuvalu.
Mida ma tagantjärele olen mõelnud- mu sünnitus algas nii, et lootekott vist rebenes kuskilt ja veed hakkasid nirisema, ja siis lõpuks tulid kõik veed ära ja kogu sünnitus 14tundi oli veeta, ehk väga väga valus. Mõtlen siin, et ei tea, kas võib seos olla..

Ma olen siis see peorikkuja, kellel LVU küll mingi näpistusena ei tundunud. Mul oli terve aeg tunne nagu nuga oleks kõhus olnud ja pigistasin arstide kätt. Käisin ka Tartus, arstid olid professionaalsed ja kõik seletati ilusti ära, sellega olen rahul. Minu ebaõnneks läks materjal teise naisega sassi ja pidin järgmisel päeval täpselt samasugust nuga-kõhus tunnet kogema. Asi võib muidugi selles olla, et mu kõht on väga tundlik ja ei saa just öelda, et sikspäkk enne rasedust oli, aga kõhulihased olid üpriski treenitud. Tundsin terve aeg kuidas see nõel mu kõhus oli. Mees vaatas hirmunult seda kõike tooli pealt kaasa ja pärast ütles, et tema ei lase elusees kellelgi enda kõhu kallale nii minna. Ise ma ekraanile ei vaadanud, aga mees ütles, et väga ebameeldiv pilt oli olnud… noh, et laps ja nõel nii lähedal jne. Teist korda tehes olin juba ära õppinud, et tasub rahulikult hingata ja kinnitada endale, et kõik on korras. Seda kergem oli ka teine kord. Peale teist korda anti mulle NoSpad kaasa, et kuna kaks korda LVU tehtud, et siis võib emakal kokkutõmbeid olla. Paar päeva oli kõht valus, võtsin nospad ja siis läks üle. Siiani on kõik korras.
Siiski kogu läbi selle ebameeldiva kogemuse, teeksin seda uuesti lihtsalt et teada saada, et meie tibu on ilusti terve ja tubli tüdruk 🙂 Mina ootasin kokku poolteist kuud… detsembri alguses helistati, et läheks jaanuari alguses geneetiku juurde (pühad vahel) ja 14 jaanuar sain tulemused teada. Palju vaimset pinget ja mehelt toe otsimist. Saime hakkama, olen rahul 🙂

Minule ei tehtud koorianbiopsia ajal küll mingit tuimestust (Nova Vita). See oli ikka kohutav. Ja kahjuks ei saanud nad proovi kätte. Pidin minema uuesti mõne nädala pärast ja siis tehti LVU. See LVU on samuti ebameeldiv, aga kooriniga ei anna võrreldagi! Ja inimestel valulävi erinev.

Mina valmistusin miskiks väga hirmsaks asjaks ja pigistasin laual silmad kinni. Varsti kuulsin arsti ütlemas, et lamage veel paar minutit. Ma siis, et aga millal te pihta hakkate ? Ta, et ammu tehtud juba 😀
Ja ma ei pannudki tähele :O Ma ikka arvasin, et on nagu veenivere võtmine või natuke hullem, mis tähendab, et midagigi peaksin ju tundma, aga ei. Tundsin ainult, kui puhastati, siis jäi kõik vaikseks ja siis oli läbi.