Esileht Pereelu ja suhted Lootusetu elu

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )

Teema: Lootusetu elu

Postitas:
Kägu

Õhtu, ootus. Hommik, pettumus. Mis teha kui sa enam ei näe elul mingit mõtet? Mis teha kui loodad õhtul, et see on sinu viimane magama minek? Mis teha, kui sa ei taha näha enam järgmist päeva? Mis teha kui ei näe enam elul mingit mõtet? Ja ootad, et see mõtetus=elu läbi saab.
Kui on olnud piisavalt elu, rõõmu, sündmusi, pere, sõpru, emotsioone … tõsiselt, piisavalt. Ja ikkagi oled seisus, kui enam ei näe sellel mingit mõtet. Elul siis. Milleks see kõik? Ma ei taha seda enam. Ausalt. Kas elu on selleks, et ainult kannatada, olla õnnetu ja oodata,et see üks kord läbi saaks? Ma ei taha enam oodata.
Olen otsinud abi, siit ja sealt, lootnud, et saan vanemaks ja kõik see mõõdub – EI MÕÕDU, lootusetu. Arstid, ravimid, psühoosid, raamatud, vestlused … ei saa õelda, et ei oleks abi otsinud. Aga seis on ikka sama – lootusetu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõlab sügava kliinilise depressiooni moodi.otsi ikka abi edasi. Kas tõesti AD-d ka ei aita?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Arstid, ravimid, psühoosid, raamatud, vestlused …

Kas sa oled end ka piisavalt hingetuks jooksnud, rattaga sõitnud või lihtsalt iga päev 10 km kõndinud? Kui hing ja vaim ei võta abi vastu, siis proovi neid keha liigutamise kaudu mõjutada. Ära ütle, et pole motivatsiooni, sunni, sunni ennast ja mine välja ning tule tagasi higist nõretavana.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pöördu usku. Ega muu ei aitagi. Jah, ja füüsiline tegevus ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ole nüüd oma jutuga kallis inimene. Räägi, kas midagi juhtus või tundub, et jõud on lihtsalt otsas. Oled sa üksi praegu?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õhtu, ootus. Hommik, pettumus. Mis teha kui sa enam ei näe elul mingit mõtet? Mis teha kui loodad õhtul, et see on sinu viimane magama minek? Mis teha, kui sa ei taha näha enam järgmist päeva? Mis teha kui ei näe enam elul mingit mõtet? Ja ootad, et see mõtetus=elu läbi saab.

Kui on olnud piisavalt elu, rõõmu, sündmusi, pere, sõpru, emotsioone … tõsiselt, piisavalt. Ja ikkagi oled seisus, kui enam ei näe sellel mingit mõtet. Elul siis. Milleks see kõik? Ma ei taha seda enam. Ausalt. Kas elu on selleks, et ainult kannatada, olla õnnetu ja oodata,et see üks kord läbi saaks? Ma ei taha enam oodata.

Olen otsinud abi, siit ja sealt, lootnud, et saan vanemaks ja kõik see mõõdub – EI MÕÕDU, lootusetu. Arstid, ravimid, psühoosid, raamatud, vestlused … ei saa õelda, et ei oleks abi otsinud. Aga seis on ikka sama – lootusetu.

Tead, möödub ja üsna kähku. Nagu viskad enesehaletsemise uksest välja annad kõigele jalaga. Noo ja kui ei ole mõtet, siis ise anna oma elule mõte. Kes seda mõtet sulle peaks andma siis, riik või valitsus või ? Tahad halvatuna voodus arusaada, et liikuda ja ringi kõndida on ikka väga hea. Tahad olla pime, et igatseda nägemist, tahad olla kurt, et igatseda kuulmist. Tahad olla näljas, et teada, mis on söögi väärtus? Mis abi, kus sa ise oled. MIs teised, võta jalad tagumiku alt välja ja hakka elama. Kohe. Ignoreeri igasugust mõtetust, ise otsustad, mis mõtte annad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elul ei olegi mõtet, seda pole vaja otsida. Mis mõte tal olla saabki? Võid muidugi teha midagi, et elu oleks natuke parem ja elamisväärsem, aga kõik ei suuda sedagi. Ma soovitan ikkagi vastu pidada. Ma tean, et vahel on kole kurb. Aga ikkagi, ehk on ka mõni teistsugune päev. Ja ma soovitan ka psühhiaatriga rääkida. Hullemaks ju palju minna ei saa, aga äkki läheb paremaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sorry, aga vaimsete probleemidega inimesele oelda ‘ get over it’ saab oelda vaid inimene, kel asjast aimu pole.

Ega siin polegi muud, kui yks paev korraga votta. Parem spetsialist otsida.

Kyll ka see torm moodub.

— Kaaskannataja.

Õhtu, ootus. Hommik, pettumus. Mis teha kui sa enam ei näe elul mingit mõtet? Mis teha kui loodad õhtul, et see on sinu viimane magama minek? Mis teha, kui sa ei taha näha enam järgmist päeva? Mis teha kui ei näe enam elul mingit mõtet? Ja ootad, et see mõtetus=elu läbi saab.

Kui on olnud piisavalt elu, rõõmu, sündmusi, pere, sõpru, emotsioone … tõsiselt, piisavalt. Ja ikkagi oled seisus, kui enam ei näe sellel mingit mõtet. Elul siis. Milleks see kõik? Ma ei taha seda enam. Ausalt. Kas elu on selleks, et ainult kannatada, olla õnnetu ja oodata,et see üks kord läbi saaks? Ma ei taha enam oodata.

Olen otsinud abi, siit ja sealt, lootnud, et saan vanemaks ja kõik see mõõdub – EI MÕÕDU, lootusetu. Arstid, ravimid, psühoosid, raamatud, vestlused … ei saa õelda, et ei oleks abi otsinud. Aga seis on ikka sama – lootusetu.

Tead, möödub ja üsna kähku. Nagu viskad enesehaletsemise uksest välja annad kõigele jalaga. Noo ja kui ei ole mõtet, siis ise anna oma elule mõte. Kes seda mõtet sulle peaks andma siis, riik või valitsus või ? Tahad halvatuna voodus arusaada, et liikuda ja ringi kõndida on ikka väga hea. Tahad olla pime, et igatseda nägemist, tahad olla kurt, et igatseda kuulmist. Tahad olla näljas, et teada, mis on söögi väärtus? Mis abi, kus sa ise oled. MIs teised, võta jalad tagumiku alt välja ja hakka elama. Kohe. Ignoreeri igasugust mõtetust, ise otsustad, mis mõtte annad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga mis raamatuid sa lugenud oled? Mind on väga palju aidanud Eckhart Tolle ja Thich Nhat Hanh’i raamatud. Need panevad elule ikka hoopis teise nurga alt vaatama. Ja füüsiline tegevus, nagu keegi juba soovitas. Jooksmine, rattasõit jne on kõige parem depressiooni ravim.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Vana-Ann

Aga elul ei olegi mõtet. Mitte ainult sinu ja minu elul, mitte kellegi elul pole mõtet, meile ainult endale meeldib mõelda, et keegi on väga vajalik. Aga sureb mõni tuntud ja tunnustatud inimene ära ja mis juhtub? Mitte midagi ei juhtu! Päike tõuseb endiselt hommikul, kevadele järgneb endiselt suvi, lapsed kasvavad ja elu läheb edasi. Sellega peab leppima või sellele mitte mõtlema. Ses suhtes oli nõukaaeg tänuväärne, et siis oli palju rasket füüsilist tööd ja olmeprobleeme ning eksistentsiaalsete küsimuste üle juurdlemiseks ei jäänud jõudu ega aega. Nüüd on väikese vaevaga kõht täis ja tuba soe ja hakkadki mõtlema, et miks sa oled siin? Jah, tühine võib tunduda see igapäevane siputamine ja visklemine, aga maailmamastaabis pole üks eluiga mingi aeg. Ju kannatame ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina soovitan proovida mediteerimist. Alguses võid minna kuhugi juhendatud meditatsioonile. Seal õpid hetkes olemist. Tegelikult saad siis lõpuks aru, et millelgi pole tähtsust, aga see pole enam depressiivne. Hakkad asju jälgima, nägema kõike teisiti. Õpid visualiseerima ja lõpuks üksinda olemisest suurt rõõmu ja armastust tundma. Aga veel, mis väga hästi depressiooni vastu aitab on kuldjuure tinktuur. Võta kolm korda päevas pool teelusikat, homme on juba palju parem.

Please wait...
Postitas:
nyah nyah

Ei ole ju lootusetu, kuni veel loodad, et Liiva-Annus kosja jõuab. Sest varem või hiljem tuleb tema kõigile. Mõtte otsimisel tõesti pole mõtet, otsi parem helgeid hetki & tixu nende najal, kunix aega antud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Inimestel on nii erinevad elud, ei oska soovitada midagi. Keda aitab töö tegemine, keda lemmikloom. Kas pereastiga oled rääkinud?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pöördu usku. Ega muu ei aitagi. Jah, ja füüsiline tegevus ka.

Ja kuidas see usku pööramine käib? Kui ma ütlen sulle, et hakka nüüd jõuluvana uskuma, sa kohe hakkad? Minu jaoks see sama, jumal=jõuluvana (kuigi olen usklikust perest pärit).
Teisalt olen nõus, et uskujatel on kergem löökidega hakkama saada. Nt on vähihaigete seas uuritud, et paremad ravitulemused neil, kes usuvad millessegi/kellegisse võrreldes nendega kes midagi ei usu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vähem mõtlemist, rohkem tegutsemist. Võta ikka määratud ravimeid edasi, käi teraapias ja tegele oma sisemaailmaga. Aga ära jää oma negatiivsetesse mõtetesse nii kinni, et need takistaksid sul niimoodi edasi liikumast nagu praegu. Tegutse, hoia oma mõtted mingi kindla edasiviiva tegevuse juures, et ei hakkaks uuesti negatiivsetele asjadele mõtlema.

Püstita eesmärke, isegi kui need on väikesed. Kas või lähed jalutama ja eesmärgiks on mingi tänavanurgani jalutamine, või ring terviserajal jne. Alusta väikestest eesmärkidest ning mingil hetkel tekibki juba suurema eesmärgi saavutamise tahe.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õhtu, ootus. Hommik, pettumus. Mis teha kui sa enam ei näe elul mingit mõtet? Mis teha kui loodad õhtul, et see on sinu viimane magama minek? Mis teha, kui sa ei taha näha enam järgmist päeva? Mis teha kui ei näe enam elul mingit mõtet? Ja ootad, et see mõtetus=elu läbi saab.

Kui on olnud piisavalt elu, rõõmu, sündmusi, pere, sõpru, emotsioone … tõsiselt, piisavalt. Ja ikkagi oled seisus, kui enam ei näe sellel mingit mõtet. Elul siis. Milleks see kõik? Ma ei taha seda enam. Ausalt. Kas elu on selleks, et ainult kannatada, olla õnnetu ja oodata,et see üks kord läbi saaks? Ma ei taha enam oodata.

Olen otsinud abi, siit ja sealt, lootnud, et saan vanemaks ja kõik see mõõdub – EI MÕÕDU, lootusetu. Arstid, ravimid, psühoosid, raamatud, vestlused … ei saa õelda, et ei oleks abi otsinud. Aga seis on ikka sama – lootusetu.

Tead, möödub ja üsna kähku. Nagu viskad enesehaletsemise uksest välja annad kõigele jalaga. Noo ja kui ei ole mõtet, siis ise anna oma elule mõte. Kes seda mõtet sulle peaks andma siis, riik või valitsus või ? Tahad halvatuna voodus arusaada, et liikuda ja ringi kõndida on ikka väga hea. Tahad olla pime, et igatseda nägemist, tahad olla kurt, et igatseda kuulmist. Tahad olla näljas, et teada, mis on söögi väärtus? Mis abi, kus sa ise oled. MIs teised, võta jalad tagumiku alt välja ja hakka elama. Kohe. Ignoreeri igasugust mõtetust, ise otsustad, mis mõtte annad.

Maaslamaja löömine on ikka tase omaette.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õhtu, ootus. Hommik, pettumus. Mis teha kui sa enam ei näe elul mingit mõtet? Mis teha kui loodad õhtul, et see on sinu viimane magama minek? Mis teha, kui sa ei taha näha enam järgmist päeva? Mis teha kui ei näe enam elul mingit mõtet? Ja ootad, et see mõtetus=elu läbi saab.

Kui on olnud piisavalt elu, rõõmu, sündmusi, pere, sõpru, emotsioone … tõsiselt, piisavalt. Ja ikkagi oled seisus, kui enam ei näe sellel mingit mõtet. Elul siis. Milleks see kõik? Ma ei taha seda enam. Ausalt. Kas elu on selleks, et ainult kannatada, olla õnnetu ja oodata,et see üks kord läbi saaks? Ma ei taha enam oodata.

Olen otsinud abi, siit ja sealt, lootnud, et saan vanemaks ja kõik see mõõdub – EI MÕÕDU, lootusetu. Arstid, ravimid, psühoosid, raamatud, vestlused … ei saa õelda, et ei oleks abi otsinud. Aga seis on ikka sama – lootusetu.

Tead, möödub ja üsna kähku. Nagu viskad enesehaletsemise uksest välja annad kõigele jalaga. Noo ja kui ei ole mõtet, siis ise anna oma elule mõte. Kes seda mõtet sulle peaks andma siis, riik või valitsus või ? Tahad halvatuna voodus arusaada, et liikuda ja ringi kõndida on ikka väga hea. Tahad olla pime, et igatseda nägemist, tahad olla kurt, et igatseda kuulmist. Tahad olla näljas, et teada, mis on söögi väärtus? Mis abi, kus sa ise oled. MIs teised, võta jalad tagumiku alt välja ja hakka elama. Kohe. Ignoreeri igasugust mõtetust, ise otsustad, mis mõtte annad.

Maaslamaja löömine on ikka tase omaette.

eelviimene kommenteerija tabas minu arvates kümnesse. päriselt ka – mõtle nende asjade peale sügavalt ja päriselt ja siis mõtle, kas tahad ikka veel vinguda, kui halb ja mõttetu elu sul on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tead, möödub ja üsna kähku. Nagu viskad enesehaletsemise uksest välja annad kõigele jalaga. Noo ja kui ei ole mõtet, siis ise anna oma elule mõte. Kes seda mõtet sulle peaks andma siis, riik või valitsus või ? Tahad halvatuna voodus arusaada, et liikuda ja ringi kõndida on ikka väga hea. Tahad olla pime, et igatseda nägemist, tahad olla kurt, et igatseda kuulmist. Tahad olla näljas, et teada, mis on söögi väärtus? Mis abi, kus sa ise oled. MIs teised, võta jalad tagumiku alt välja ja hakka elama. Kohe. Ignoreeri igasugust mõtetust, ise otsustad, mis mõtte annad.

Maaslamaja löömine on ikka tase omaette.

eelviimene kommenteerija tabas minu arvates kümnesse. päriselt ka – mõtle nende asjade peale sügavalt ja päriselt ja siis mõtle, kas tahad ikka veel vinguda, kui halb ja mõttetu elu sul on.

Oh jah. Ma ei kujuta ette, millal lõpuks jõuab inimestele kohale, et depressioon ei ole niisama vingumine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

niisama vingumine? paistab, et sinna juurde kuulub ka kahe peoga ravimite söömine ja lootus ära surra(vaevalt, et seegi soov kuigi tõsiseltvõetav on, aga kaastunnet ja tähelepanu vast saab). aga inimene ei tee ise midagi, et oma elu elamisväärseks muuta – ega keemia sisseajamine ei aita, kui mõtlemist ei muuda.
olen suhelnud palju inimestega, kellel on päriselt tõsine terviseprobleem ja nad hoiavad oma elunatukesest kümne küünega kinni. neljandas staadiumis vähihaige võitleb lõpuni ja säilitab optimismi, et lapselapsele heegelpitsi tegemine selgeks õpetada. halvatud jalagadega mees treenib hullumeelselt, et saaks veel pojaga kalale minna.
mees, kelle keha kaotab iga päevaga suure hulga oma liikumisfunktsioonidest, õpib ära programmeerimise, et ta naisel rahaliselt pisut kergem oleks.
sellisel juhul tunned, et tahaksid inimest niipalju aidata, kui vähegi suudad. niisugune jõud optimism ja elutahe on hämmastavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

olen suhelnud palju inimestega, kellel on päriselt tõsine terviseprobleem

Vaimse tervise tõsised probleemid võib samasse ritta panna sinu nimetatutega. Kahju, et isegi tänapäeval paljud inimesed seda ei mõista.

Please wait...
Postitas:
Kägu

sellisel juhul tunned, et tahaksid inimest niipalju aidata, kui vähegi suudad. niisugune jõud optimism ja elutahe on hämmastavad.[/quote]

Depressioon on väga tõsine psüühiline haigus, mille puhul inimesel kaob täielikult või osaliselt elutahe ja optimism. Miks sa neid inimesi siis aidata ei taha, vaid ainult neid, kellel on mingi kehaline haigus?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

elul mõtet pole jah olemas aga lootus on

Please wait...
Postitas:
Kägu

Iga inimese elul on mõte ja eesmärk. Mõnel kulub nende leidmiseks pisut rohkem aega. Ma saan aru, et seni oled abi ja rõõmu rohkem iseenda jaoks otsinud?

Please wait...
Postitas:
Kägu

mul on ka suht sama seis, elu aeg olen proovinud, et midagi muutuks, aga ei midagi, ei rohud, teraapiad ega raamatud pole aidanud, enam ei ole lootust ka, tahaks juba minema
mul on olnud paremaid aegu kui olen olnud armunud, aga see kestab ju nii lühikest aega ja nüüd on mul pere ja lapsed, kuhu ma nende juurest ikka jooksen seda armumist otsima
parem on ka siis kui on mõtestatud tegevust, sõpru, sündmusi, aga ei suuda neid leida ka

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga oled sa teemaalgataja mõtelnud äkki elamisest kellegi teise jaoks. Elada mõttega teha iga päev kasvõi üks inimene natukene rõõmsamaks? Või on sul kogu tähelepanu endal ja sellel mida sul pole või mis pole nii nagu sa ise tahad?

Tänulikkus pidi aitama paljudel juhtudel samuti.
Loe siit:
https://www.collective-evolution.com/2019/02/14/scientists-show-how-gratitude-literally-alters-the-human-heart-molecular-structure-of-the-brain/?fbclid=IwAR3dkhJToAT3uB7gCFbCrWC2rAt1XyMe8Lgi2QUSbdpnkhrWXLdhUPZEEsg

Please wait...
Postitas:
Kägu

mul on ka suht sama seis, elu aeg olen proovinud, et midagi muutuks, aga ei midagi, ei rohud, teraapiad ega raamatud pole aidanud, enam ei ole lootust ka, tahaks juba minema

mul on olnud paremaid aegu kui olen olnud armunud, aga see kestab ju nii lühikest aega ja nüüd on mul pere ja lapsed, kuhu ma nende juurest ikka jooksen seda armumist otsima

parem on ka siis kui on mõtestatud tegevust, sõpru, sündmusi, aga ei suuda neid leida ka

Ma tahaksin küsida, kui te olete neid teraapiaid läbinud ja raamatuid lugenud, kas te olete ikka reaalseid muudatusi ka oma elus teinud või raamatu kõrvale tõstnud ja samamoodi edaai elanud? Ma ei tahaks hästi uskuda, et midagi ei parane, kui kõiki neid teraapia ja raamatunõuandeid järjepidevalt rakendate. Mina olen teinud u 2 aastat järjekindlat tööd endaga ja võin öelda, et tunnen ennast juba palju paremini (pôdesin mõõdukat depressiooni ja tugevat ärevushäiret).
Kas te peate igal õhtul tänulikkuse päevikut? Teete pidevalt tööd oma mõtetega? Et kui negatiivne mõte tuleb, siis teadvustate seda, aktsepteerite ja seejärel lasete minna, mitte ei jää kinni? Jooksete või kõnnite iga nädal vähemalt 3 korda? Toitute tervislikult ja tarbite omega 3, magneesiumi ja b- vitamiine lisaks? Kui need asjad ei aita, siis tuleks perearstil põhjalikud analüüsid teha, võib-olla on mõni tõsisem vitamiini puudus või muu kehaline probleem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

nii ja naa, püsivalt ei rakenda, sest pole jõudu ega motivatsiooni
mind piinab põhiliselt see, et on igav, aga ei suuda leida midagi, mida tahaks või mis huvitaks või kui leian, siis ei suuda neid asju kätte saada
kõndimas ei käi, aga teen trenni 1,5h 3xnädalas, söön enamvähem tervislikult küll ja omega 3 ja D vitamiini võtan, ravimeid võtan ka, kõige piinavama tunde on need maha võtnud, aga ega mingit motivatsiooni ega huvi ei ole tulnud neist

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas vene keelt oskad?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas vene keelt oskad?

Mina oskan ja mul on ka depressioon. Sul on miskit kasulikku lugemist soovitada?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kallid Käod, kui te pole rasket depressiooni põdenud, palun ärge jagage selle haiguse küüsis vaevlevale inimesele nõuandeid. Või vähemalt ärge kritiseerige. Päriselt ka, palun.

Olin üle viie aasta depressiooni tõttu kõige mustemas ja sügavamas augus, mida on võimalik ette kujutada, korduvate enesetapukatsete ja haiglaravini välja. Hetkel paranemise lõpusirgel ja tõesti, korras ajukeemiaga tunduvad depressiivsed mõtted kohati nii tobedad, väiklased, isekad; saan aru, kuidas terved inimesed ei suudagi kunagi mõista, mis tegelikult toimub haige hinges. Aga sama eredalt on mul meeles, kui jube mul endal sellel perioodil oli, kuidas mitte mingit pääseteed ei olnud, kuidas kogu kaine mõtlemine ja analüüsivõime oli depressioonist täiesti halvatud. See on tõsine haigus ja raske depressiooniga inimesed on tihti sama ebaadekvaatsed, kui psühootiliste häirete vm ühiskonna silmis “päris” vaimuhaiguse all kannatajad, keda enda ja teiste tervise huvides teinekord luku taga tuleb hoida.

Teemaalgataja, ma ei tea Sinu täpset olukorda, aga saan vähemalt oma kogemusi jagada. Tahan öelda, et see haigus on siiski enamasti ravitav. Kas Sul on mõni lähedane, kes Sinu olukorrast teab? Minul õnnestus paraneda vist küll ainult tänu sellele, et mu lähedased käisid mind pidevalt kontrollimas ning vajadusel vedasid jõuga jälle arsti juurde. Ma olen neile lõpmatuseni tänulik, sest üksi selle haigusega hakkama saada on pea võimatu. Sa oled ilmselt väga väsinud sellest võitlusest, aga võta ikka oma rohte edasi ja oota mingitki paranemise märki. Kui seda ei saabu, vaheta rohte ja terapeuti, midagi lõpuks peab aitama ja aitabki! Minul kulus esimese positiivse arenguni neli erinevat AD kuuri, kolm psühhiaatrit ja vist üle kümne psühholoogi.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )


Esileht Pereelu ja suhted Lootusetu elu