Teema: Lootusetu elu

#3211835:

Libateema. See on täpselt sama stiiliga kirjutatud, mis eelmisel aastal selle enesetapuõigustajal oli.

Sul on õigus. Minu elu ongi liba, ma polegi reaalne inimene, täpselt sellise tundega elangi.

#3211808:

Kallid Käod, kui te pole rasket depressiooni põdenud, palun ärge jagage selle haiguse küüsis vaevlevale inimesele nõuandeid. Või vähemalt ärge kritiseerige. Päriselt ka, palun.

Olin üle viie aasta depressiooni tõttu kõige mustemas ja sügavamas augus, mida on võimalik ette kujutada, korduvate enesetapukatsete ja haiglaravini välja. Hetkel paranemise lõpusirgel ja tõesti, korras ajukeemiaga tunduvad depressiivsed mõtted kohati nii tobedad, väiklased, isekad; saan aru, kuidas terved inimesed ei suudagi kunagi mõista, mis tegelikult toimub haige hinges. Aga sama eredalt on mul meeles, kui jube mul endal sellel perioodil oli, kuidas mitte mingit pääseteed ei olnud, kuidas kogu kaine mõtlemine ja analüüsivõime oli depressioonist täiesti halvatud. See on tõsine haigus ja raske depressiooniga inimesed on tihti sama ebaadekvaatsed, kui psühootiliste häirete vm ühiskonna silmis “päris” vaimuhaiguse all kannatajad, keda enda ja teiste tervise huvides teinekord luku taga tuleb hoida.

Teemaalgataja, ma ei tea Sinu täpset olukorda, aga saan vähemalt oma kogemusi jagada. Tahan öelda, et see haigus on siiski enamasti ravitav. Kas Sul on mõni lähedane, kes Sinu olukorrast teab? Minul õnnestus paraneda vist küll ainult tänu sellele, et mu lähedased käisid mind pidevalt kontrollimas ning vajadusel vedasid jõuga jälle arsti juurde. Ma olen neile lõpmatuseni tänulik, sest üksi selle haigusega hakkama saada on pea võimatu. Sa oled ilmselt väga väsinud sellest võitlusest, aga võta ikka oma rohte edasi ja oota mingitki paranemise märki. Kui seda ei saabu, vaheta rohte ja terapeuti, midagi lõpuks peab aitama ja aitabki! Minul kulus esimese positiivse arenguni neli erinevat AD kuuri, kolm psühhiaatrit ja vist üle kümne psühholoogi.

Aitäh toetuse eest. Kui võtta aluseks ainult viimane aasta, siis olen rääkinud oma olukorrast korduvalt perearstiga ja käinud kahe psühholoogi vastuvõtul, kellest viimasega kohtun iga kahe nädala tagant. Lisaks olen rääkinud ääri-veeri ka ühele sõbrale. Läbi proovitud kolm erinevat AD-d. Ja ausalt, hetkel mõtlen pigem sellele, et see kõik kõrvale lükata. Ma tahaksin näha kõiges selles “ravis” progessi, kuid kahjuks ei näe. Pealegi see AD pidev “pohmaka tunne” on teistmoodi väsitav ja ebameeldiv. Tihti ma ei saa isegi enam aru – milline on minu enda mõte ja milline AD poolt mõjutatud mõte.