Esileht Pereelu ja suhted Lootusetu vanatüdruk?

Näitan 27 postitust - vahemik 241 kuni 267 (kokku 267 )

Teema: Lootusetu vanatüdruk?

Postitas:
Kägu

Te ei tea midagi suhetest

Järelikult ei tea tegelikult mitte keegi midagi suhetest. Mitte ükski suhe ei ole teisega üks-ühele sarnane. Enda kogemust ei saa üle kanda kellegi teise suhtele, kõigil on erinevad kogemused. See aga ei tähenda, et suhetest ei võiks rääkida ja et teiste kogemusest ei saaks midagi õppida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 18 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lootusetu on suheteline mõiste

27- aastasena olin veel vaba ja vallaline. Mul ei olnud kunagi pikemaid suhteid olnud. Jah, kohtingutel ikka käisin ja meesterahvastega läbikäimist oli, aga ma ei tundnud kordagi, et tahaksin kellegiga neist voodisse ronida või pikemaid suhteid luua. Seetõttu lõppesid ka enamus kohtingusuhteid lihtsalt sellega, et suhtlus jäi katki. Miskipärast oli alati nii, et kui mulle see mees ka meeldis, siis mingil hetkel, kui tundsin, et suhe hakkab liiga lähedaseks minema, tõrjusin ta eemale. Oli ka juhtumeid kus ma konkreetselt ei võtnud telefoni vastu või ei vastanud kirjadele nii kauaks kuniks mees poindist aru sai ja järele jättis. Mu sõbrannad ja perekond oli muidugi juba kergelt paanikas, sest vanatüdruku elu terendas silme ees. Kõik see muserdas mind meeletult. Nutsin tihti ja unistasin oma ideaalmehest ning tundus, et ta ei saabugi. Ühel hetkel tutvusin huvitava noormehega. Temaga oli lihtsalt hea suhelda ja meil oli palju ühiseid sõpru. Ma võtsin teda kui lihtsalt järjekordset sõpra ja ei kujutanud ettegi, et võiksin temaga voodisse ronida või suhet luua, sest tõttöelda tundus ta suur meelitaja ja väga hea jutuga naistemees (miks muidu ühel mehel palju ilusaid sõbrannasid on). Tegelikult olin tol ajal hoopis tema sõpra meeletult armunud ja ka too sõber vastas mu tunnetele, aga me kumbki ei julgenud selles osas edasisi samme astuda. Igatahes hakkas see noormees mind välja kutsuma. Ei midagi erilist, lihtsalt pakkus meelelahutust, kuna olin kooli tõttu meeletus stressis ja ta sõbrana pakkus abi. Mingi hetk proovisin ka teda eemale tõugata, eriti kuna mu tunded ta sõbra suhtes ei olnud jahtunud. Aga noormees osutus õige jäärapäiseks ja teda oli väga raske ignoreerida. Tegin kõik mis ma tegin, aga kuidagi temast enam lahti ei saanud. Ühel ühisel peol läks alkoholi mõjutustel üks asi teiseni ja leidsime ennast voodist. Sel hetkel lihtsalt tundus kõik nii õige ja lasin asjadel minna omasoodu. Voodis läks kõik väga hästi kuniks noormees teavitas, et tegelikult ta ei tea mida ta teeb kuna on süütu!!! Ja siis ma teadsin, et tema ongi see ideaalmees. Oleme nüüdseks õnnelikult abielus.
Mis ma selle jutuga öelda tahan on see, et vanus ei loe ja vanatüdruk ei ole sa seni, kuniks sa alla ei anna. Praegu tagasivaadates mõtlen, et miks ma üldse põdesin. Jah mul on seda kerge öelda, aga tegelikult tuleb kõik siis kui ta tuleb ja see „õige“ ei ole igakord esimesest silmapilgust teada vaid võib aja möödudes selleks kujuneda. Loodan, et leiad samuti selle mida otsid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tegelikult olin tol ajal hoopis tema sõpra meeletult armunud ja ka too sõber vastas mu tunnetele, aga me kumbki ei julgenud selles osas edasisi samme astuda. Igatahes hakkas see noormees mind välja kutsuma.

Kift lugu, tänan jagamast.

Huvitav, kas ta huvitus sinust seetõttu, et ta sõber oli sinust samuti huvitatud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 18 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lootusetu on suheteline mõiste

Aitäh, oli tore lugu tõesti. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja.

Vaagisin kaua kaua, kas üldse enam täiendan oma teemat. Omamoodi küllastus ja väsimus tekkisid kommentaaride lugemisest, mõnel ööl ei saanud lausa und, sest kuigi pean end paksu nahaga inimeseks, siis see, mida ja kuidas mõned minust kirjutasid, haavas mind sügavalt. Kuid mind puudutas üks viimastest kommentaaridest, kus 27-aastaselt süütuse kaotanu ütles väga mõjusalt, et lootusetus on suhteline ning ise ei tohi lihtsalt alla anda. Siis mõtlesingi, et proovin veel mõnda aega siin teemas vastu pidada – kõigi nende nimel, kes on mulle kaasa elanud ja pöialt hoidnud. Aitäh teile! Ilma teieta seda teemat ju niikuinii polekski.

Ja nüüd põhilise juurde. Alates 26. oktoobri ööst ei ole ma enam neitsi. See juhtuski. Lõpuks. Oleksin pidanud ehk üles kirjutama, mis emotsioonid mind elu esimese vahekorra järgselt valdasid, sest nüüd on raskem neid taastada. Oli valus, aga verd ma ei märganudki. Ka soomlane (ma nimetan teda siin Akiks, sest imelik on korrutada soomlane ja soomlane) ei tundunud mu süütust märkavat. Vihjamisi tegin enne juttu küll, et pole paar aastat enam mehega olnud, et ta oleks õrn, nii et arvan, et ta oli ka. Aga esimene kord oli ikkagi paras pettumus. Järgmisel hommikul tõrjusin Akit, sest olin liiga ära hõõrutud ja kogu akt ei andnud mulle peaaegu ühtegi head emotsiooni. Kuna olin tõre ja okkaline ehk siis vana hea mina, lahkusime tüliga ning olin kindel, et sinna see jääbki.

Nädala keskel siiski helistasin talle ja palusin vabandust. Ta tegi varmasti näo, et miskit hullu ju polnud ja suhtlesime jälle vanaviisi edasi. Ja möödunud nädalavahetusel olime jälle koos. Mitu korda. Nüüd on juba parem, aga ikkagi närib mind tunne, et midagi on puudu. Aki väidab, et temal on hea, et ma olen täiuslik ja ma näen, et ta pingutab. Mitte ainult voodis, vaid muidu ka: toob alati lilli ja komme, teeb komplimente jne jne. Nii et ma ei teagi, mis mind närib. Või tegelikult ma aiman, aga ma tean, mis kommentaarid järgneksid, kui seda siin tunnistaksin, nii et ma pigem praegu jätan selle sinnapaika.

Aga jah, vanatüdruk ma vist enam siis pole. Lootusetu ka mitte, sest haarasin nii-öelda elul ise sarvist ega jäänud end haletsema. Selle üle olen küll uhke. Siiski on imelik mõelda, et mitte keegi mu sõpradest pole isegi märganud, et midagi on teistmoodi, et mina olen teistmoodi. Arvasin, et seks annab naisele mingi erilise tunde või võimu või kiirguse (ei oskagi end väljendada), aga tegelikult liigub maailm ikka samas vanas rütmis edasi. Selle vahega, et ma sain nii-öelda koormast lahti, et olen nüüd nagu enamik naisi. Eks siis aeg näitab, mis elul veel pakkuda on…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oh 🙂

See jõuab veel heaks minna. Kas just selle mehega, vbolla mõne teisega. Anna endale aega harjuda. Ja vahepeal – ürita võimalikult vabalt võtta 🙂

kas sa armastasid ka kohvi ja šampanjat esimesel korral neid lonksates? 😉

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nüüd on juba parem, aga ikkagi närib mind tunne, et midagi on puudu.

Mõtled üle, sa oled harjunud üksi olema. Ta ei pea olema su eluarmastus ja sa ei pea temaga nüüd elu lõpuni tänulikkusest koos olema, et said “koormast” lahti. Miks mitte praeguseid kohtumisi nautida ning õppida ka seksi nautima? Õpi ennast tundma, aga ära oota nii palju, et kohe on mingi eriline tunne. Seda tunnet sellisena nagu sa ette kujutad ei pruugigi tulla, see aga ei tähenda, et sa ei võiks neid vahekordi nautida. Kes teab, kuhu see välja viib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 18 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Otsi aga edasi ja püüa leida mees, kes sind põlvist nõrgaks võtab. Ja kellele ka sina väga meeldiksid. Ta on kusagil olemas…
Niisama suvalisega ei ole mõtet leppida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga esimene kord oli ikkagi paras pettumus.

Oh-jaa, tuleb tuttav ette. Mina mõtlesin ka: ja siis selle pärast mingi tants ja trall?! Täiesti mõistmatu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No tõesti! Ei, ma ei vajunud ära, käisin vannis ja mõnulesin niisama. Veiniga läksin vähe liiale, aga sünnipäeva puhul ikka võib.

Palusid küll mitte solvuda, kägu 19.28, aga tahaks kohe öelda, et mine põrgu! Aga ei ütle. 😀 Vastne vanusenumber lõi jalad alt jah, aga ma pole iial arvanud, et olen vana ja kipras ja mingit seksapiili pole. Lihtsalt selline tunne on, et nüüd või mitte kunagi. Kahekümnendad möödusid õpingute ja enda üles töötamise tähe all, nüüd on viimane aeg enda eraelu käsile võtta. Õnneks ei avastanud ma seda 45-na, lohutus seegi.

Mul oli duši all aega mõelda ja jõudsin järeldusele, et eks see alateadvuses pesitsev häbi, et olen ikka veel süütu, mõjutab mu käitumist. Et ma kujutan ette, et mehed saavad aru, kuigi tegelikult pole see ju võimalik.

Aga asi pole kunagi olnud selles, et ma seksi ei tahaks või kardaks. Asi on kuidagi läinud nii, et mitte ühegi mehega pole kunagi suhe nii kaugele arenenud, et oleks voodisse jõudnud. Sest võõraga ma seksida ei taha. Ehk ainult siis, kui tõmme on tohutu ja mees vajutab kõigile õigetele nuppudele.

Näost mehed seda ei loe, aga seksi tehes saavad aru küll, et naisel oli esimene kord. Aga mis siis enam, siis on ju tegu tehtud ja süda rahul 🙂
Ma ei tea, et kas sulle nüüd seda soovitada ja kas see sinu jaoks ka õige on, kuigi need mõtted ja tunded meil samad, mis mul ka tol ajal olid. Mina olin küll palju noorem, aga ka üks vähemus, kes veel selles vanuses süütu oli. Mina otsustasin oma häbis nii, et võtan suht suvalise ette ja teen temaga selle esimese korra ära ilma, et ma talle üldse midagi ütleks. Peaasi, et on tehtud ja üks mure vähem, edaspidi elada lihtsam ja aega see õige kaaslane ka leida. Päris suvaline siiski polnud, tekkis ikkagi suhe, aga mitte mingi selline vaimne ja tõsine (vähemalt minu arust) ja teadlikult sellisega suterdasingi, kes oli üsna naistemees ja kellest pärast lihtne lahti saada. Kokku polnud mul jääda küll mingit plaani, vastupidi. Aru ta muidugi sai, et esimene kord oli, ehmatas ära ja kukkus pröökama. Mõtlesin, et on ikka loll, aga ega miski ei üllatanud ka ta juures. Samas temast arvamus mu silmis tõusis, et ei hakanud sõpradele kiitlema oma saavutust, vaid oli tõsiselt ehmunud. Olin iga nädalavahetuse pidutseja ja ju nägin välja siis selline, kel juba mitu peikat olnud 🙂 Oligi ennem üks, aga ilma seksita ja see oli tõsine süütu ja romantiline suhe, mida ma ei tahtnud seksiga ära rikkuda 🙂 Peale seda me suhtlus soiku igatahes jäigi. Täpselt plaanipäraselt läkski. Siiani ma ei kahetse, et selliselt süütusest lahti sain. Minu jaoks miskipärast oli selline variant ainumõeldav. Mingeid muinasjutte ja valge hobusega printse ette ei kujutanud. Vähemalt mitte esimeseks korraks. Need printsid tulid hoopis hiljem mu ellu 🙂
Pealegi esimene kord ei olnud üldse meeldiv. Mitte midagi romantilist selles ei olnudki ja mingit mõnu ka mitte.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vihjamisi tegin enne juttu küll, et pole paar aastat enam mehega olnud, et ta oleks õrn

🙂 Mitte halvas mõttes, aga pole mõtet kogemusi teeselda valega. Imelik, et otsustasid seda teha?
Kui juba seksitud, siis seal midagi “kinni ei kasva” ja kitsamaks ei lähe.
See “vihje” oli ikka väga süütu ja naiivne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Okei muidugi teema on väljamõeldis, sest kui naine päriselt ka oleks 35selt veel süütu, siis vajaks ta psühholoogi abi, kuidas üldse mehega see samm astuda. Aseksuaalsus pole naise enda teha, kui hormoonid on madalad, siis polegi huvi seksi vastu. Nii mehed kui naised seksivadki omavahel tänu hormoonidele ja need tõukavadki kahte olendit seksima.

Inimene, kes vibraatorit kasutab, ei ole kindlasti mitte aseksuaalne.

Mina usun küll seda teemat, sest ise olin pea samasugune ja tean teisigi hiliseid alustajaid. Huvi seksi vastu ei tähenda veel et iga mees sobib. Mina kaotasin süütuse 26 aastaselt, eneserahuldamisega tegelesin alates teismeeast. Orgasmisoov on mul alati olnud suur (aga selle saamiseks pole ju meest vaja), aga neid mehi, kes minus tülgastust otsesel kontaktil ei tekita, on vähe, naisi üldse pole. Üksikud mehed aga tekitavad väga suure soovi, küll aga pole nad kõik mitte saadaval ja minust sisse võetud. Ka nende osas, kes enam-vähem sobisid oli mul pigem suurim tõrge selles osas, et mitte mehele võltslootuseid tekitada ja mitte talle haiget teha kui selgub, et ta mulle ikkagi ei meeldi lähemal tutvusel, seega libisesin suhetest veel enne seksini jõudmist taas välja. 30 aastaselt lihtsalt võtsin otsuseks, et nüüd ma lasen ka “enam-vähem mehega” suhte arenema. Ja esimesel korral, kui üldse mingi mehega lähemalt kokku sain pärast seda otsust, leidsingi praeguse elukaaslase. Ei tekkinud mul algul mingit suurt hormoonipilves armastust. Aga aega-mööda tekkis ja mida aasta edasi ma toona leitud mehega koos olen, seda suurem on minu armastus tema vastu, praegu paneb juba üksi tema harjumuspärastele žestidele mõtlemine mul südame magusalt põksuma. Suhte algul aga oli lihtsalt otsus ja arusaam, et ta on täiesti Ok mees objektiivselt võttes. Minul on vaja armastuseks ja paksuks hormoonipilveks tõepoolest tunda seda inimest läbi ja lõhki, siis tuleb minul armastus, võõra inimese puhul ei ole mul kunagi kohest pimestavat armastust. Nüüd, pärast 15 aastast kooselu ja kolme last on pigem nii, et mehel hakkab seksuaalne võimekus juba langema, mina aga tahaksin ikka veel igapäevaselt. Inimesed ongi lihtsalt erinevad, seksuaalsus on inimestel väga erinevalt avalduv.

Teemaalgatajale soovitan, et ära kohe oma soomlast minema viska, anna aega endal ja temal üksteisega kohaneda, võid teda voodis ka veidi juhendada ja paluda vaginaalse vahekorra ajal lisaks ka ikka kliitori-suuguelundite stimuleerimist kasutada, sest vaginaalse osgasmi saab vaid 1/3 naistest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte halvas mõttes, aga pole mõtet kogemusi teeselda valega. Imelik, et otsustasid seda teha?
Kui juba seksitud, siis seal midagi “kinni ei kasva” ja kitsamaks ei lähe.
See “vihje” oli ikka väga süütu ja naiivne.

Jah, ma kahetsesin seda valet tegelikult kohe ja kahetsen siiamaani. Aga tol hetkel mu keel ei paindunud tunnistama, et olen neitsi. Kartsin kõik ära rikkuda, no et ta ei tahagi siis enam äkki minuga magada, et mis siis saab! Lisaks ikka see häbi ka… Ja midagi muud ei tulnud pähe öelda. Mis teha! Vanust nagu on, aga mõistust küll mitte (mu ema lemmikväljend)!

Samas pole Aki millegagi välja näidanud, et ta oleks aru saanud, et võttis minult süütuse. Ainus, mida ta mulle intiimse poole pealt mainis, oli see, et olin hästi kitsas. Temaga pole lihtne nendest asjadest rääkida, mulle tundub, et see tekitab talle piinlikkust. Ja eks ma ise pole ka just ohtrasõnaline, kui jutt seksile läheb. Küllap vajan veel aega ja tema ka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale soovitan, et ära kohe oma soomlast minema viska, anna aega endal ja temal üksteisega kohaneda

Tegelikult tahtsin ühe asja ikka südamelt ära saada. Nimelt selle koha pealt, mis tundub meie suhtes kiiva olevat. Asi pole selles, et ta on minust noorem või et meie suhtlus pole alati ladus, pigem on asi selles, et… kuidas nüüd öelda… ta tundub liiga kontrolliv ja tal on mõned häirivad harjumused.

Mu kõige lähedasem sõbranna, kellele Aki väga meeldib, leiab, et asi on minus. Kindlasti osalt ongi, sest olen harjunud üksi elama. Siingi mõningad teist hoiatasid mind, et arvatavasti tekib selles vallas probleeme. Nagu näha, oli teil õigus! Aga ma pole harjunud, et mees ütleb mulle, mida ma tohin ja mida mitte. Näiteks ei meeldi Akile, kui ma väljas käies vahel õlut tellin. See polevat naiste jook. Õnneks joon ma õlut harva, aga selline jonn häirib ikka. Samuti leiab ta, et nädala sees ei tohiks ma enam sõbrannadega õhtuti linna peal istumas käia, sest sel moel ei arvesta ma tema tunnetega. Et piisab sellest, kui ma nädalavahetuseti koos temaga väljas käin ja sõbrannasid näen. Peale vahekorda ei hoia ta mind kaisus, vaid läheb kohe duši alla – see häirib mind tohutult.
Ja ei mingit kaisus magamist, millest ma ikka unistasin: Aki ei talu seda higist ja kitsast tunnet, nagu ta ise seletas. Ta teeb mulle lihtsalt musi ja keerab siis selja. Kuidagi kurb.

Kõige selle tõttu ei suuda ma ette kujutada, et elaksin temaga iga päev koos. Visiitsuhtena asi toimib, aga pikaajaliselt küll mitte. Aga mure on selles, et Aki teeb juba plaane, et jõulude ajal tutvustab ta mind oma emale ning samuti oma isale ja õele, kes elavad Soomes. Ning ta sooviks, et me ka minu emale külla läheks. Ühesõnaga, kardan, et tema näeb meid juba tõsise paarina. Nii et nüüd tunnen end omamoodi kaheks rebituna. Aki meeldib mulle, ta on nägus ja härrasmehelik ning ta on ikkagi mu esimene peigmees. Ja ega ma ei tahaks küll järjekordseid jõule üksi veeta. Samuti ei taha ma talle haiget teha. Aga ma tundun endale südametu ja silmakirjalik, nagu ma kasutaksin teda ära. Olen ma liiga nõudlik ja mõtlen jälle üle? Ah, ma ei tea. Just eile mõtlesin endamisi, et naljakas küll, et inimene pole kunagi rahul. Varem oli probleem selles, et mul kedagi ei olnud, nüüd on vastupidi!

Jube pikk kiri tuli, peaaegu terve lõunapaus läks selle peale! 🙂 Aga nüüd on kõik hinge pealt ära. Võite ju kirjutada, kuidas teie kogu kirjeldatud olukorda näete!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täpselt nii jube ongi, kui pool elu kummaliselt pipardatakse, siis ühiskonna ja ma ei teagi, mille või kelle sunnil esimese ettejuhtuvaga voodisse ronitakse, kes lisaks eelnevale on veel mingi kuivikust somm.

Endiselt olen veendunud, et tegemist on siiski kirjandusliku katsetusega, aga ikkagi… jube.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nagu siin kunagi keegi ütles kuldsed sõnad “Ega igat seksi elus ei pea ametlikuks tegema”. Ei pea sa temaga koos olema, sellepärast, et sa talle “süütuse kinkisid” ja muu üleromantiseeritud jura (sa loed liiga palju naistekaid soparomaane!). Kui ei sobi, siis ei sobi. Te alles kohtusite, on mingi suhtehakatis, te ei tunnegi teineteist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale soovitan, et ära kohe oma soomlast minema viska, anna aega endal ja temal üksteisega kohaneda

Tegelikult tahtsin ühe asja ikka südamelt ära saada. Nimelt selle koha pealt, mis tundub meie suhtes kiiva olevat. Asi pole selles, et ta on minust noorem või et meie suhtlus pole alati ladus, pigem on asi selles, et… kuidas nüüd öelda… ta tundub liiga kontrolliv ja tal on mõned häirivad harjumused.

Mu kõige lähedasem sõbranna, kellele Aki väga meeldib, leiab, et asi on minus. Kindlasti osalt ongi, sest olen harjunud üksi elama. Siingi mõningad teist hoiatasid mind, et arvatavasti tekib selles vallas probleeme. Nagu näha, oli teil õigus! Aga ma pole harjunud, et mees ütleb mulle, mida ma tohin ja mida mitte. Näiteks ei meeldi Akile, kui ma väljas käies vahel õlut tellin. See polevat naiste jook. Õnneks joon ma õlut harva, aga selline jonn häirib ikka. Samuti leiab ta, et nädala sees ei tohiks ma enam sõbrannadega õhtuti linna peal istumas käia, sest sel moel ei arvesta ma tema tunnetega. Et piisab sellest, kui ma nädalavahetuseti koos temaga väljas käin ja sõbrannasid näen. Peale vahekorda ei hoia ta mind kaisus, vaid läheb kohe duši alla – see häirib mind tohutult.

Ja ei mingit kaisus magamist, millest ma ikka unistasin: Aki ei talu seda higist ja kitsast tunnet, nagu ta ise seletas. Ta teeb mulle lihtsalt musi ja keerab siis selja. Kuidagi kurb.

Kõige selle tõttu ei suuda ma ette kujutada, et elaksin temaga iga päev koos. Visiitsuhtena asi toimib, aga pikaajaliselt küll mitte. Aga mure on selles, et Aki teeb juba plaane, et jõulude ajal tutvustab ta mind oma emale ning samuti oma isale ja õele, kes elavad Soomes. Ning ta sooviks, et me ka minu emale külla läheks. Ühesõnaga, kardan, et tema näeb meid juba tõsise paarina. Nii et nüüd tunnen end omamoodi kaheks rebituna. Aki meeldib mulle, ta on nägus ja härrasmehelik ning ta on ikkagi mu esimene peigmees. Ja ega ma ei tahaks küll järjekordseid jõule üksi veeta. Samuti ei taha ma talle haiget teha. Aga ma tundun endale südametu ja silmakirjalik, nagu ma kasutaksin teda ära. Olen ma liiga nõudlik ja mõtlen jälle üle? Ah, ma ei tea. Just eile mõtlesin endamisi, et naljakas küll, et inimene pole kunagi rahul. Varem oli probleem selles, et mul kedagi ei olnud, nüüd on vastupidi!

Jube pikk kiri tuli, peaaegu terve lõunapaus läks selle peale! 🙂 Aga nüüd on kõik hinge pealt ära. Võite ju kirjutada, kuidas teie kogu kirjeldatud olukorda näete!

Me vist oleme üsna sarnased selles osas, et mina kindlasti ei suudaks koos elada kellegagi, kes ütleb mulle, mida ma süüa võin, kuhu ma minna võin, kellega ma koos väljas söömas võin käia. Olen kaugelt liiga iseseisev. Mina kohe suhte alguses lihtsalt ütlesin taoliste kommentaarde peale, et ma olen iseseisev täiskasvanud naine väljakujunenud harjumustega, mida on veidi hilja hakata muutma. Kohe suhte algusest peale olen alati läinud kuhu tahan, ostnud, mida tahan, teinud mida tahan, ilma küsimata, kas mehe meelest see üldse on hea mõte. Ei ole vaja talle üldse illusiooni luua, et sa hakkad oma maitseeelistusi ja harjumusi muutma kui selleks mingit objektiivset põhjust ei ole. Aga eks tema ole ka suhet luues uuel territooriumil ja talle tuleb delikaatselt aga siiski öelda, et ei ole ok ette kirjutada, mida sa tohid ja mida mitte. Kui see ei sobi, siis teie suhe pikemas plaanis kuhugi viia ei saa. Asjades, mis sulle ülitähtsad ei ole, võid ju järeleandmisi teha, aga see kui sa püüad vormuda tema idee-fiksi järgi imeliseks õrnaks naisolevuseks, ei toimi pikas perspektiivis ikka. Minu mees igatahes jäi minu kõrvale vaatamata sellele, et ma keeldusin vormumast ja ainult mõnes asjas järeleandmisi tegin. Samas ma püüdsin ikkagi märgata neid paari asja, mis talle tõesti olulised on ja neid arvestada.

Ma saan aru, et teil on kergeks probleemiks keelebarjäär. Aga mina ikkagi räägiksingi temaga otse ja ausalt, a la : “Ma olen väga põnevil, mis meie suhtest võiks välja kasvada, aga mõned asjad tekitavad minus hirmu, kas me saame üksteisega ikkagi pikemas plaanis hakkama. Kas sina näiteks pikemas plaanis talud seda, kui mina joon õlut, isegi kui see sinu hinnangul pole naiselik ja ma ei kavatse jätta sõbrannadega õhtuti suhtlemist, kui meil endal pole mingeid ühiseid plaane samal õhtul? Sa oled oodatud meiega ühinema. Mul on palju väljakujunenud harjumusi, hobisid, soove, millest ma loobuda ka suhtes ei soovi isegi mitte armastatu nimel, sest ma ei usu et selline enese mahasurumine pikaajaliselt jätkusuutlik oleks. Kas ikka on suhte nii varases faasis mõtet kohe üksteise vanematega kohtuda, või vaatame kõigepealt kuidas me üksteise kiiksudega toime tuleme?” Isegi kui on raske rääkida, tuleb need asjad läbi rääkida.

Ka vahekorra puhul ainus, mis aitab, on rääkimine. Võta süda rindu. Ka minu mees oli algul väga kinnine neil teemadel, kole kohmkas ja imelik oli algul seksist vestelda, aga lõpptulemusena oli pärast vestlust suur kergendustunne. Võtke seksimisel kõrvale pakk salfrätte, siis saate kohe end ära puhastada ja haara kohe pärast seksi mehelt ümbert kinni ja ütle talle, et sinu jaoks on väga tähtis, et sind pärast seksi kaisus hoitakse. Mehed on sageli tuimad tükid, neil endal pole vaja hellust ja puudutusi, mõned neist lihtsalt peavad selle ära õppima, et see on vajalik. Aga nad ilma ütlemata ei tule selle peale. Kui mehel on kompulsiivne vajadus kohe pärast seksi pesta (on ka selliseid), lase tal seda teha aga palu tal seejärel uuesti sinu kaissu tagasi tulla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja midagi muud ei tulnud pähe öelda.

Tglt (nagu siin varasemalt ka soovitati) ei pruukinudki mitte midagi selle süütuse kohta öelda.
Ja see hilisem ka, võta nüüd indu maha oma kommentaaride ja tagasiside küsimisega. Vaevalt mees ise mingist kitsast alumisest poolest rääkima hakkaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tere! Pealkiri tundub ehk liiga depressiivne ja vanamoeline, aga olengi hetkel veidi masendunud. Nimelt käisin möödunud nädalavahetusel oma emal külas ja nüüd terve nädala jooksul pole saanud sellest mõttest lahti: olen muutumas oma emaks! Ja ometi olen koguaeg vandunud, et minu elu saab olema teistsugune! Kuidas ma seda varem ei märganud?

Minu emal pole kunagi erilisi meessuhteid olnud. Mind eostati omamoodi õnnetuse läbi (nagu ema ise nii peenetundeliselt paljastas), kahjuks oli see mees juba abielus ning paras ringitõmbaja, eks mu ema oli kerge saak ka. Minu sündides oli ema 32-aastane; oma isa olen vaid paarilt pildilt näinud ja isakuju oli mulle kogu elu mu vanaisa. Ema on oma elu pühendanud tööle ja paarile hobile. On tegus, aga ometi näen, et ta tunneb hirmu üksinda vananemise ees ja ta elu on natuke tühi.

Mulle on ta juba noorest peast sisendanud, et meestele ei saa loota, naine peab tegema karjääri ja olema iseseisev. Mingis mõttes olen talle tänulik. Olen oma ametis edukas, aga kuidagi märkamatult on läinud nii, et olen ikka vallaline. Sain just 35-aastaseks ja see number tundub kuidagi saatuslik. Isegi mu sõbrad ei aima seda, aga siin anonüümselt julgen tunnistada: ma pole eal mehega maganud. Suudelnud küll, aga kaugemale pole lasknud asjal minna. Ja mida aeg edasi, seda suuremaks häbitunne paisub. Kuidas ma lasen üldse kellegi enam lähedale? Ma ei taha naeruvääristatud saada. Lisaks satuvad mu teele kas tossikesed või kibestunud isendid. Mina aga unistan mehest, kes tuleks ja mu jalust rabaks. Nagu tõeline mees!

Ma loodan, et mu enesehaletsus põlgust ei ärata. Eks see klaas veini teeb ka oma töö. Otsustasin sünnipäeva puhul teha niinimetatud pika nädalavahetuse, aga lõbutsemise ja sõpradega ajaveetmise asemel hoopis tipsutan siin ja haletsen end. Tahaksin siiski teada, kas mul on saatusekaaslasi? Ja mis te arvate, on mul veel lootust kedagi leida? Endale tundub küll hetkel kõik tühi ja mõttetu…

Su elu tundub väga mõnus 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas lasteaed või ikkagi liba.
Inimesed (mitte just verinoored) on koos olnud 2 nädalavahetust ja mees ütleb, et sel ajal, kui tema on Soomes, EI TOHI naine sõbrannadega Eestis õhtul kokku saada, sest see riivaks tema tundeid? Sain ma õigesti aru? Ma jookseksin sellisest ‘suhtest’ ja sellisest mehest tagasi vaatamata ja pead pööramata eemale, nii kiiresti kui mu jalakesed võtaksid, sest sellise inimesega edasi suhtlemine intiimses plaanis on suisa OHTLIK. Selline mees on manipulaator ja võib-olla sotsiopaat. Aga teemaalgataja justkui suhtleb edasi? Mida kõike peavad mu silmad Perekoolist lugema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui juba seksitud, siis seal midagi “kinni ei kasva” ja kitsamaks ei lähe.

Muide, kitsamaks läheb küll, väidavad seksoloogid – et kui ikka ei seksi, siis pole tupp nii elastne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma jookseksin sellisest ‘suhtest’ ja sellisest mehest tagasi vaatamata ja pead pööramata eemale, nii kiiresti kui mu jalakesed võtaksid, sest sellise inimesega edasi suhtlemine intiimses plaanis on suisa OHTLIK. Selline mees on manipulaator ja võib-olla sotsiopaat.

Nüüd teed sa küll talle ülekohut. Tal on avaldunud mõned häirivad omadused, näiteks kalduvus mind kontrollida, samuti on ta oma hügieeni osas ülinõudlik, tõsi, aga kindlasti pole ta seepärast sotsiopaat või manipuleerija. Ja see kõik häirib ka mind, seetõttu kaalungi, kas on aus meie suhet edasi arendada. Aga Aki kaitseks pean ütlema, et ta pole kindlasti halb inimene. Ka mina pole ju ideaalne. Mitte keegi pole. See on selge.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vaata kui ükski mees hakkas ütlema, et ära joo õlut see pole naiste jook, siis rohkem ma temaga välja ei läheks.

Kui ükski mees peaks ütlema, et pole sul vaja sõbrannadega kokku saada, siis head aega. Kaks nädalat sinu elus ja juba peab end bossiks?

Ära nüüd mine kohe teise äärmusesse, lootusetuks suhtesõltlaseks 😉

Seletuseks – ära nüüd kohe jalaga anna, aga pane oma sõna taolistes teemades kohe maksma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa ei pea temaga suhtes olema ainult sp, et ta teeb jõuludeks plaane. Àra kindlasti kohusta ennast selleks. Ma olen olnud suhtes, kus enne seda tegelikult kahtlused, aga tundus et asjade käik juba nii läinud ja tagantjärgi kahetsenud, et kiiremini ära ei lõpetanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nüüd teed sa küll talle ülekohut. Tal on avaldunud mõned häirivad omadused, näiteks kalduvus mind kontrollida, samuti on ta oma hügieeni osas ülinõudlik, tõsi, aga kindlasti pole ta seepärast sotsiopaat või manipuleerija.

Kust sa seda tead, kui teda ei tunnegi? Mõned korrad näinud vaid. Need pisiasjad ongi just need, mis tulevased suured jamad ette ennustavad, inimestel on kalduvus seda alguses mitte näha või pisendada.
Kehtesta ennast kohe. Tee, mida varemgi tegid. Kui jääb su kõrvale-tore. Võimalik, et õige pale avaldub kiiremini.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nüüd teed sa küll talle ülekohut. Tal on avaldunud mõned häirivad omadused, näiteks kalduvus mind kontrollida, samuti on ta oma hügieeni osas ülinõudlik, tõsi, aga kindlasti pole ta seepärast sotsiopaat või manipuleerija. Ja see kõik häirib ka mind, seetõttu kaalungi, kas on aus meie suhet edasi arendada. Aga Aki kaitseks pean ütlema, et ta pole kindlasti halb inimene. Ka mina pole ju ideaalne. Mitte keegi pole. See on selge.

Ja oleme jälle liba juures tagasi 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No kui minu lugu sind julgustab, siis ma võin selle lühidalt kirja panna. Ma nimelt leidsin ka selle printsi valgel hobusel alles 35+ vanusena. Mul nimelt on olnud lapsest saati nii kõrge enesehinnang, et ükski mees, keda ma varem kohtasin, polnud minu jaoks ei piisavalt tark, hea ega ilus. Ja loomulikult oli minu kooselu alustamise tingimuseks eelkõige vastasikune armumine. Enne seda õiget olid lihtsalt üksikud põgusad suhted ja enamikuga neist ei klappinud ka seksuaalselt ehk seks kukkus vaatamata proovimisele aeg-ajalt minu jaoks lihtsalt läbi. Ma olin noorena muidugi välimuselt ka väga ilus ja samas kõrk, mis oli paras takistus, et mõni ontlik mees oleks üldse mulle julgenud läheneda. Kuni ühel päeval astus tööl minu kabinetti nägus seksikas mees, kelle puhul mulle tundus, et ta vaatas mind kuidagi erilise pilguga. Hakkasime suhtlema, järgmisel päeval jalutasime juba koos koju ja mina olin armunud, nagu ma varem polnud kunagi tundnud. Õnnetuseks selgus, et mees oli must 10 aastat noorem ja abielus. Minu õnn, et ma sellest end heidutada ei lasknud ja võtsin nõuks maksku, mis maksab see mees endale saada. Ehk kaalul oli minu õnn vs kellegi teise, keda ma ei tundnud, võimalik õnn ja loomulikult sai määravaks isiklik õnn. Polnud väga keeruline ülesanne, sest sain teada, et mingit õnne selles teises elus polnudki. Tänaseks oleme elanud õnnelikult koos ligi 20 aastat, meil on toredad ühised lapsed ja oleme siiani õnneliku ja eduka pere musternäide, päriselt ka.
Ehk lase ülekantud tähenduses oma tšakrad tõesti lahti ja vaata maailma avatuma pilguga ning ära löö risti mitte millegi ees ette ja sa leiad oma õnne. Kui lihtsustatult, siis naeratused ja sõbralikkus on siin võlusõnad.

Please wait...
Näitan 27 postitust - vahemik 241 kuni 267 (kokku 267 )


Esileht Pereelu ja suhted Lootusetu vanatüdruk?