See ootamine on tõesti raske. Eriti kui keegi veel survestab ka.
Kas meest on uuritud? Ja tal kõik ok?
Ise olen ka iga kuu pettunud. Vahel on ka lootusetuse tunne. Tegelikult oleme IVF-i järjekorras, sest loomulikul teel on võimalus väike, aga ikka natuke loodan. Samas ei garanteeri IVF midagi. Ja enne seda, kui saime teada, et on mingi probleem, olid ju ka suured lootused.
Õnneks saan mehega oma tunnetest rääkida ja tema jagab minuga enda muresid. Vahel ütlen talle, et tahan lihtsalt temaga sellest rääkida ja tean ise ka, et muretsemisest pole kasu jne. Aga on vaja, et keegi kuulaks. Ta on väga mõistev ja toetav. Tean, et vahel on temal jälle kehvem päev.
Olen mehele ka survestamisest rääkinud – tööl vihjatakse ja paar korda on ka perekond vihjanud. Praegu pole perele midagi rääkinud, ei taha neid muretsema panna.
Jõudu Sulle! Loodan, et viljatusravi arst annab soovitusi, mida edasi teha.
Selle survestamise osas… Mina püüdsin triipe veidi üle kahe aasta, sinna sisse jäi mitu katkemist katkemist ja emakaväline ja kuulsin ka sugulastelt seda “no, millal siis teie lapsi saama hakkate?” juttu. See on tegelikult nii nõme teema, sest see on ainult selle paari asi, kas ja millal nad lapsi saavad ja kellegi kolmanda survestamine ei tohiks siin mingit rolli mängida, aga kuskil kuklas ikkagi see teadmine tiksub, et teised ka ootavad (emad ootavad vanaemaks saamist jms), isegi kui seda endale täielikult ei teadvusta. Ja nii oligi, et kui üks kord ühes sünnipäevalauas see teema taas tõstatus, siis ma läksin täiesti endast välja ja käratasingi dramaatiliselt kogu oma triibupüüdmisloo välja ja lõppu ütlesin veel midagi ekstra totakat a la “tulge siis jalgu hoidma, kui nii täpselt teate, kuidas asjad käima peavad” 😀 Mulle tundub, et pärast seda vihapurset läks asi minu jaoks kergemaks, ma sain kuidagi sellest surve-tundest vabaks, pluss teised nooremad lastetud paarid meie suguvõsas paistavad ka selle eest tänulikud olema, sest ka neid on nende küsimustega pidevalt pommitatud, aga nüüd kuidagi jõudis vanematele sugulastele ka kohale, et see ei käi kõigil nii, et hops ja valmis ja et see võib olla väga valus teema ning et ei tasu torkida.
Ma nüüd ei ütle, et sõimake oma sugulased läbi 😀 , aga võib-olla natuke avatumalt sellest rääkimine võib enda olemise kergemaks teha, sest tegelikult pistavad paljud paarid sellega rinda ja see ei tohiks tabuteema olla. Siin võib muidugi kaasneda see, et hakatakse abivalmilt igasugust nõu andma, aga siis tuleb ka ses mõttes julm olla ja öeldagi, et tegeleme ja käime arstide juures ja ei taha neid soovitusi.
Jõudu kõigile!