Esileht Koolilaps Lõpuaktused piirangute leevendamise valguses

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 92 )

Teema: Lõpuaktused piirangute leevendamise valguses

Postitas:
Kägu

Kas ainult siis tohib tähistada, kui see on ainus sündmus elus? Kas sa käisid kibestunute lasteaed-erikoolis? Ja gümna lõpp jäi su elu tippsündmuseks?

Püüa paremini, see ei mõjunud.

Ma räägin, et 9.klassi lõpuaktus pole MINU ARUST midagi, mille ärajäämine kuidagi elu või edasist haridusikäiku mõjutaks. Ongi selline vahepala. Tundub, et vanemad tähtsustavad ise asja üle.
Ja millist loogikat kasutades jõudsid järeldusele, et gümnaasiumi lõpetamine minu elu tippsündmus oli? Kui tahad ära panna, tee seda vähemalt mõjuvalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas ainult siis tohib tähistada, kui see on ainus sündmus elus? Kas sa käisid kibestunute lasteaed-erikoolis? Ja gümna lõpp jäi su elu tippsündmuseks?

Ja millist loogikat kasutades jõudsid järeldusele, et gümnaasiumi lõpetamine minu elu tippsündmus oli?.

Sa rõhutasid seda nii tohutult.

Aga minu arust on nii lasteaia kui kooli lõpetamise etapp samaväärselt tähtis, sest üks ei välista teist ja 18aastane ei ole tähtsam kui 7aastane ja vastupidi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas ainult siis tohib tähistada, kui see on ainus sündmus elus? Kas sa käisid kibestunute lasteaed-erikoolis? Ja gümna lõpp jäi su elu tippsündmuseks?

Ja millist loogikat kasutades jõudsid järeldusele, et gümnaasiumi lõpetamine minu elu tippsündmus oli?.

Sa rõhutasid seda nii tohutult.

Aga minu arust on nii lasteaia kui kooli lõpetamise etapp samaväärselt tähtis, sest üks ei välista teist ja 18aastane ei ole tähtsam kui 7aastane ja vastupidi.

Muidugi ma rõhutan midagi, mis minu jaoks on prioriteetsem ja gümna lõpp seda ka on. See, et õpilane on võimeline 9 klassi läbima, on pigem normaalne kui saavutus. Lasteaialaps ei saa veel enda eest rääkida, suurejoonelised klounidega peod ja vahukoorekleidid on ikka vanemate rida ja punnitus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See, et õpilane on võimeline 9 klassi läbima, on pigem normaalne kui saavutus.

Nii on.
Kuid üsna paljudele on see nende võimete lagi ja elu viimaseks lõpuaktuseks see neile ka jääb.
Seda enam soovivad need pered teha 9. klassi lõpuaktusest nö “elu sündmust” ja seda meeleheitlikumalt nad selle võimaluse eest siin foorumis ka seisavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See, et õpilane on võimeline 9 klassi läbima, on pigem normaalne kui saavutus.

Nii on.

Kuid üsna paljudele on see nende võimete lagi ja elu viimaseks lõpuaktuseks see neile ka jääb.

Seda enam soovivad need pered teha 9. klassi lõpuaktusest nö “elu sündmust” ja seda meeleheitlikumalt nad selle võimaluse eest siin foorumis ka seisavad.

Nii palju negatiivset suhtumist. Iga hetk on siin elus sündmus, mida võib tähistada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See, et õpilane on võimeline 9 klassi läbima, on pigem normaalne kui saavutus.

Nii on.

Kuid üsna paljudele on see nende võimete lagi ja elu viimaseks lõpuaktuseks see neile ka jääb.

Seda enam soovivad need pered teha 9. klassi lõpuaktusest nö “elu sündmust” ja seda meeleheitlikumalt nad selle võimaluse eest siin foorumis ka seisavad.

Nii palju negatiivset suhtumist. Iga hetk on siin elus sündmus, mida võib tähistada.

Mis sellest aktusest siis niiväga? 😀 Kui iga hetk on oluline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii on.
Kuid üsna paljudele on see nende võimete lagi ja elu viimaseks lõpuaktuseks see neile ka jääb.
Seda enam soovivad need pered teha 9. klassi lõpuaktusest nö “elu sündmust” ja seda meeleheitlikumalt nad selle võimaluse eest siin foorumis ka seisavad.

Mina olen ka lõpuaktuste poolt, kuigi 9.klassi lõpetamine pole mu lastele võimete lagi. Gümnaasiumis tuleb uus klass, uued klassikaaslased, umbes kolmandik läheb teistesse koolidesse, ülejäänud jaotuvad vastavalt valitud suunale 3 erineva klassi vahel. Minu üheksandikul vedas, ta sai katsetest vabastuse ja ei pea praegu tuleviku suhtes muretsema. Siiski arvan, et ta hindab neid hetki, mida saab veel koos veeta klassiga, kellega on 9 aastat õpitud. Neil oli väga tore klass. Aktus kindlasti tema edasist hariduskäiku ei mõjuta, aga siiski paneb punkti ühele etapile.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis sellest aktusest siis niiväga? 😀 Kui iga hetk on oluline.

Ma ka ei saanud sest kummalisest filosoofiast aru 😁

Keegi ei keela ju kodus pidu pidada. Jääb väga hästi meelde.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See, et õpilane on võimeline 9 klassi läbima, on pigem normaalne kui saavutus.

Nii on.

Kuid üsna paljudele on see nende võimete lagi ja elu viimaseks lõpuaktuseks see neile ka jääb.

Seda enam soovivad need pered teha 9. klassi lõpuaktusest nö “elu sündmust” ja seda meeleheitlikumalt nad selle võimaluse eest siin foorumis ka seisavad.

Tõepoolest, meie hulgas on palju inimesi, kellele põhikool ongi võimete lagi ja nad on selle saavutamiseks kõvasti pingutanud. Kas nemad polegi pidulikku koolilõppu väärt?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas ainult siis tohib tähistada, kui see on ainus sündmus elus? Kas sa käisid kibestunute lasteaed-erikoolis? Ja gümna lõpp jäi su elu tippsündmuseks?

Püüa paremini, see ei mõjunud.

Ma räägin, et 9.klassi lõpuaktus pole MINU ARUST midagi, mille ärajäämine kuidagi elu või edasist haridusikäiku mõjutaks. Ongi selline vahepala. Tundub, et vanemad tähtsustavad ise asja üle.

Ja millist loogikat kasutades jõudsid järeldusele, et gümnaasiumi lõpetamine minu elu tippsündmus oli? Kui tahad ära panna, tee seda vähemalt mõjuvalt.

Kas sa kodus oma lapsi ikka kiidad? Sünnipäevi tähistad? Need ju nagunii igal aastal, ei maksa üle tähtsustada.
Aga kui sa veel kursis pole, siis kooli lõpuaktus ei ole kohustuslik üritus. Saab tunnistuse ka niisama kätte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii armas, et keegi tõi siin välja ka lasteaia lõpupeo kui mingi tähtsündmus. Mina ise ei mäleta hetkegi oma lasteaia lõpupeost, on vaid pildid. Minu lapsed ei mäleta samuti enda lasteaia lõpupeost hetkegi. Praegu tagasi mõeldes tuleb muie näole, kuidas mõned lapsevanemad võitlesid elu eest, et saaks elus Pipi ulme summa eest sinna aktusele 😀 jm lollused, mis selle algusega kaasnesid.

Aga mis põhikooli aktusesse puutub, siis eks paistab, mis otsus tehakse. Jätkuvalt täiesti ükskõik, kas see toimub või mitte 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii armas, et keegi tõi siin välja ka lasteaia lõpupeo kui mingi tähtsündmus. Mina ise ei mäleta hetkegi oma lasteaia lõpupeost, on vaid pildid. Minu lapsed ei mäleta samuti enda lasteaia lõpupeost hetkegi. Praegu tagasi mõeldes tuleb muie näole, kuidas mõned lapsevanemad võitlesid elu eest, et saaks elus Pipi ulme summa eest sinna aktusele 😀 jm lollused, mis selle algusega kaasnesid.

Aga mis põhikooli aktusesse puutub, siis eks paistab, mis otsus tehakse. Jätkuvalt täiesti ükskõik, kas see toimub või mitte 🙂

Mul lapsed ei mäleta oma sünnist mitte midagi. Täiesti mõttetu oli sellest rõõmu tunda ja pilte ning märkmeid teha katsikuid pidada. Mehel lillede raha täiesti mahavisatud

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii armas, et keegi tõi siin välja ka lasteaia lõpupeo kui mingi tähtsündmus. Mina ise ei mäleta hetkegi oma lasteaia lõpupeost, on vaid pildid. Minu lapsed ei mäleta samuti enda lasteaia lõpupeost hetkegi. Praegu tagasi mõeldes tuleb muie näole, kuidas mõned lapsevanemad võitlesid elu eest, et saaks elus Pipi ulme summa eest sinna aktusele 😀 jm lollused, mis selle algusega kaasnesid.

Aga mis põhikooli aktusesse puutub, siis eks paistab, mis otsus tehakse. Jätkuvalt täiesti ükskõik, kas see toimub või mitte 🙂

Mina mäletan väga hästi, kuidas ema eelmine päev mu kleiti tärgeldas ja kõik asjad valmis pani. Mul on isegi lasteaia koridori lõhn nii hästi meeles, kuigi sellest on juba 35 aastat möödas. minu, kui väikse inimese jaoks, oli selle etapi lõpp kindlasti suur saavutus. Samamoodi nagu põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine. Mul on hea meel, et mul on nii ilusad mälestused nendest hetkedest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Ma pole kuskil midagi naeruvääristanud. No just vastupidi – et mina olen ja arvan teistmoodi kui üldine traditsioon ette näeb ja kuidas üldjuhul inimesed toimivad – selle eest saan oma miinused. Kellelegi ei mahu pähe, et on inimesi, kes ei jumaldagi rahvakogunemisi, ei pea oma sünnipäeva niivõrd oluliseks nagu üldine enamus, kes leiavad õnnetunde ja helged mälestused millestki muust kui see, mis on üldine ühiskonna viis, kuidas asjad aastasadu ja muutumatult toimima peavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii armas, et keegi tõi siin välja ka lasteaia lõpupeo kui mingi tähtsündmus. Mina ise ei mäleta hetkegi oma lasteaia lõpupeost, on vaid pildid. Minu lapsed ei mäleta samuti enda lasteaia lõpupeost hetkegi. Praegu tagasi mõeldes tuleb muie näole, kuidas mõned lapsevanemad võitlesid elu eest, et saaks elus Pipi ulme summa eest sinna aktusele 😀 jm lollused, mis selle algusega kaasnesid.

Aga mis põhikooli aktusesse puutub, siis eks paistab, mis otsus tehakse. Jätkuvalt täiesti ükskõik, kas see toimub või mitte 🙂

Mina mäletan väga hästi, kuidas ema eelmine päev mu kleiti tärgeldas ja kõik asjad valmis pani. Mul on isegi lasteaia koridori lõhn nii hästi meeles, kuigi sellest on juba 35 aastat möödas. minu, kui väikse inimese jaoks, oli selle etapi lõpp kindlasti suur saavutus. Samamoodi nagu põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine. Mul on hea meel, et mul on nii ilusad mälestused nendest hetkedest.

Sa ei saanudki midagi muud tunda ju… kõrgem võim – täiskasvanud korraldasid kõik selle. Küllap oli ka lapsi, kes ei tahtnud ja kartsid sedasamas suurt saavutust ja etapi lõppu, kes oleks sellest eemale hoidnud pigem. Aga eks nad pidid kõik endasse hoidma, sest kes neid kuulanud oleks või keda see huvitas … Nii nagu on, nii olema peab, kõigi jaoks ühtmoodi. Ja see jätkub siiani.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Ma pole kuskil midagi naeruvääristanud. No just vastupidi – et mina olen ja arvan teistmoodi kui üldine traditsioon ette näeb ja kuidas üldjuhul inimesed toimivad – selle eest saan oma miinused. Kellelegi ei mahu pähe, et on inimesi, kes ei jumaldagi rahvakogunemisi, ei pea oma sünnipäeva niivõrd oluliseks nagu üldine enamus, kes leiavad õnnetunde ja helged mälestused millestki muust kui see, mis on üldine ühiskonna viis, kuidas asjad aastasadu ja muutumatult toimima peavad.

Olen ka paljus teistest erinev ja just sellepärast teistegi veidruste suhtes tolerantne. Aga! Ma ei sunni oma vaateid peale teistele!
Kui teada lapseea psühholoogiat, siis seal on väga olulisel kohal vanemate suhtumine, hoolimine, tähelepanu, tunnustamine jpm.
Lapse haigetsaamised võivad mõjutada teda kogu elu. Talle on oluline, et keegi spetsialselt tema jaoks ostab uued kingad või juuksepaela või põlvikud ja tärgeldab kleidi. Jah, on vanemaid kes suudavad tärgeldada ainult guessi kleite, et neid siis teistele näidata, aga see on hoopis teine teema. Lapsele on oluline, et just talle tehakse midagi erilist. Kui see eriline jääb vahele, siis loomulikult saab aidata selgitamine, aga kui selgitust ei ole? Lihtsalt emale ei meeldi tähistada? Kurb lapse pärast.
Lisaks on lapsele vajalikud traditsioonid. Kui kogu rühm/klass saavad/teevad ja mina ei saa, siis olen friik. Teismelisel on oluline kambavaim ja salamisi vanemate toetus.
Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Ma pole kuskil midagi naeruvääristanud. No just vastupidi – et mina olen ja arvan teistmoodi kui üldine traditsioon ette näeb ja kuidas üldjuhul inimesed toimivad – selle eest saan oma miinused. Kellelegi ei mahu pähe, et on inimesi, kes ei jumaldagi rahvakogunemisi, ei pea oma sünnipäeva niivõrd oluliseks nagu üldine enamus, kes leiavad õnnetunde ja helged mälestused millestki muust kui see, mis on üldine ühiskonna viis, kuidas asjad aastasadu ja muutumatult toimima peavad.

Olen ka paljus teistest erinev ja just sellepärast teistegi veidruste suhtes tolerantne. Aga! Ma ei sunni oma vaateid peale teistele!

Kui teada lapseea psühholoogiat, siis seal on väga olulisel kohal vanemate suhtumine, hoolimine, tähelepanu, tunnustamine jpm.

Lapse haigetsaamised võivad mõjutada teda kogu elu. Talle on oluline, et keegi spetsialselt tema jaoks ostab uued kingad või juuksepaela või põlvikud ja tärgeldab kleidi. Jah, on vanemaid kes suudavad tärgeldada ainult guessi kleite, et neid siis teistele näidata, aga see on hoopis teine teema. Lapsele on oluline, et just talle tehakse midagi erilist. Kui see eriline jääb vahele, siis loomulikult saab aidata selgitamine, aga kui selgitust ei ole? Lihtsalt emale ei meeldi tähistada? Kurb lapse pärast.

Lisaks on lapsele vajalikud traditsioonid. Kui kogu rühm/klass saavad/teevad ja mina ei saa, siis olen friik. Teismelisel on oluline kambavaim ja salamisi vanemate toetus.

Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.

Kõik arusaadav, aga kas mina surusin kuskil oma vaateid peale? See, mis lapsele on oluline, tajud sa ju tema kordumatu isiksuse põhjal. Just nimelt hoolimine ja tähelepanu on oluline, st mida laps tegelikult tahab-vajab! Tihti see eriline sündmus on eelkõige eriline just vanematele – laps ise ei tea konkreetsest sündmusest mitte midagi enne. Ja seepärast jääb ka lapsele meelde – ema pingutas, pani mulle sellised (tärgeldatud vms) asjad selga, see oli tõesti tähtis päev!
Aga neid erilisi asju saab teha ka ju muul ajal ning teisiti? Mingi aktus ei pea olema nr 1 erilisuse ja tähtsuse näitaja?

Sa eeldasid nagu mu jutust lennult, et “emale ei meeldi tähistada” ja “laps on kurb”. Aga kui lapsed ka ei olegi iseloomult erilised tähistajad ja suure seltskonna fännid? Isegi väikesel inimesel tõesti on juba oma soovid ja iseloom. Nad ei soovi sünnipäevale kutsuda tervet klassi, vaid ühe hea sõbra ja vanaema? Mina emana täpselt seda nende põhjal teengi ju. Arvestan nende individuaalsust ja soovi.
Lisaks ka seda aktuste asja mõtlen lastest lähtuvalt – reaalselt mu lapsed pole aktuste ja selliste rahvakogunemiste fännid. Aga kui ma seda avalikult ütlen, siis arvavad teised automaatselt, et oi, kurb. Ema põhimõtete põhjal lapsed jäävad kõigest ilma… Tegelt on vastupidi – sunnitud rahvakogunemistel on lapsed kurvad ja stressis.
Lihtsalt – nii raske on paljudel aru saada, et kõik ei igatse seda n-ö tähtsust, rahvast, korraldatud kogunemist jne. Ausalt on nii! Miks peab tunnustus toimuma üksnes suure rahvahulga ees? Eriti tänapäeval? Kui see tunnustus jõuab niigi kõikjale, kui sotsiaalmeedias seda nt esitleda?

Lapsele on vajalikud traditsioonid. Kes ütleb nii ja paneb selle nõnda raudselt paika? Kas lapselt endalt ka küsitakse, millised traditsioonid talle vajalikud on ja mida ta ise sooviks?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Ma pole kuskil midagi naeruvääristanud. No just vastupidi – et mina olen ja arvan teistmoodi kui üldine traditsioon ette näeb ja kuidas üldjuhul inimesed toimivad – selle eest saan oma miinused. Kellelegi ei mahu pähe, et on inimesi, kes ei jumaldagi rahvakogunemisi, ei pea oma sünnipäeva niivõrd oluliseks nagu üldine enamus, kes leiavad õnnetunde ja helged mälestused millestki muust kui see, mis on üldine ühiskonna viis, kuidas asjad aastasadu ja muutumatult toimima peavad.

Olen ka paljus teistest erinev ja just sellepärast teistegi veidruste suhtes tolerantne. Aga! Ma ei sunni oma vaateid peale teistele!

Kui teada lapseea psühholoogiat, siis seal on väga olulisel kohal vanemate suhtumine, hoolimine, tähelepanu, tunnustamine jpm.

Lapse haigetsaamised võivad mõjutada teda kogu elu. Talle on oluline, et keegi spetsialselt tema jaoks ostab uued kingad või juuksepaela või põlvikud ja tärgeldab kleidi. Jah, on vanemaid kes suudavad tärgeldada ainult guessi kleite, et neid siis teistele näidata, aga see on hoopis teine teema. Lapsele on oluline, et just talle tehakse midagi erilist. Kui see eriline jääb vahele, siis loomulikult saab aidata selgitamine, aga kui selgitust ei ole? Lihtsalt emale ei meeldi tähistada? Kurb lapse pärast.

Lisaks on lapsele vajalikud traditsioonid. Kui kogu rühm/klass saavad/teevad ja mina ei saa, siis olen friik. Teismelisel on oluline kambavaim ja salamisi vanemate toetus.

Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.

Kõik arusaadav, aga kas mina surusin kuskil oma vaateid peale? See, mis lapsele on oluline, tajud sa ju tema kordumatu isiksuse põhjal. Just nimelt hoolimine ja tähelepanu on oluline, st mida laps tegelikult tahab-vajab! Tihti see eriline sündmus on eelkõige eriline just vanematele – laps ise ei tea konkreetsest sündmusest mitte midagi enne. Ja seepärast jääb ka lapsele meelde – ema pingutas, pani mulle sellised (tärgeldatud vms) asjad selga, see oli tõesti tähtis päev!

Aga neid erilisi asju saab teha ka ju muul ajal ning teisiti? Mingi aktus ei pea olema nr 1 erilisuse ja tähtsuse näitaja?

Sa eeldasid nagu mu jutust lennult, et “emale ei meeldi tähistada” ja “laps on kurb”. Aga kui lapsed ka ei olegi iseloomult erilised tähistajad ja suure seltskonna fännid? Isegi väikesel inimesel tõesti on juba oma soovid ja iseloom. Nad ei soovi sünnipäevale kutsuda tervet klassi, vaid ühe hea sõbra ja vanaema? Mina emana täpselt seda nende põhjal teengi ju. Arvestan nende individuaalsust ja soovi.

Lisaks ka seda aktuste asja mõtlen lastest lähtuvalt – reaalselt mu lapsed pole aktuste ja selliste rahvakogunemiste fännid. Aga kui ma seda avalikult ütlen, siis arvavad teised automaatselt, et oi, kurb. Ema põhimõtete põhjal lapsed jäävad kõigest ilma… Tegelt on vastupidi – sunnitud rahvakogunemistel on lapsed kurvad ja stressis.

Lihtsalt – nii raske on paljudel aru saada, et kõik ei igatse seda n-ö tähtsust, rahvast, korraldatud kogunemist jne. Ausalt on nii! Miks peab tunnustus toimuma üksnes suure rahvahulga ees? Eriti tänapäeval? Kui see tunnustus jõuab niigi kõikjale, kui sotsiaalmeedias seda nt esitleda?

Lapsele on vajalikud traditsioonid. Kes ütleb nii ja paneb selle nõnda raudselt paika? Kas lapselt endalt ka küsitakse, millised traditsioonid talle vajalikud on ja mida ta ise sooviks?

Palun räägi enda ja oma laste eest! See, et sulle või su lastele ei meeldi aktus, ei tähenda et teistele ei või meeldida või et see on nõme.
Päris kindlasti on paljudel just nimelt ka see publiku ees tunnistuse saamine ülev hetk. Ja mitte et ema sunniks nii tundma. Ja kui lapsele meeldib aktus, siis saab samal ajal vabalt meeldida ka vanaema kûlaskäik.
Mu oma 1 lastest väldib tähelepanu, aga ma tean et sellel on omad põhjused. Tegelikult omamoodi ta seda ikkagi vajab.
Lähtume oma lapsest, see on tunnetamise küsimus.
Just ütlesin eelmises postituses ka, et…Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.
Lisaks. Paljudel lastele endale meeldib praegusel ajal oma saavutusi ja niisama tegevusi instasse postitada. Selles ei ole ka mitte midagi halba, kui kõik on reeglite piires.Meie lapsevanemana ei saa ka siin öelda, et nõme aeg ja nôme tegevus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu laps küll vajab seda gümnaasiumi lõpuaktust. Ei ole ülearu sotsiaalne laps, aga kool, klass, õpetajad on armsaks saanud. Tundub ka suhteliselt normaalse intellektiga laps ning saab täiega aru koroona mõjust ning piirangutest ning on ilusti kodus püsinud, ei ole käinud mingite kampadega kusagil salaja pidutsemas, nagu mitmed siiski on. Aga see aktus oleks just ühe suurele etapile ilus lõpp. Nagunii on nad sellel kevadel kõigest muust ilusast, mis sinna lõppu kuulub, ilma jäänud.
Mina ei ole ise ka mingi eriline sünnipäevade ja pidude armastaja, aga leian siiski, et olulised verstapostid väärivad tähistamist. Ei saa võrrelda lasteaia lõpetamise ja gümnaasiumi lõpetamise mäletamist. Need on totaalselt erineval ajal ja mälu ja fookus hoopis teistel asjadel. Jah, vbl ka selle lasteaia lõpetamisega minnakse tihti üle võlli, aga eks see sõltub ka lapsevanematest ja lasteaiast, kes seda korraldavad. Oma lapse puhul mäletan, et see oli lihtsalt üks tore ja armas koosviibimine oma rühma laste ja kasvatajate ja lastevanematega. Pidulikud kleidid ja rõivad käisid asja juurde, aga selles pole küll midagi hullu kui õpetada lapsele, et teatud sündmustega käib kokku ka mingi etikett ja kombed.
Põhikooli lõpetas laps ühes lihtsas tavalises põhikoolis, mis oli samuti lapsele armsaks ja omaks saanud. See oli ühe etapi lõpp ja lahkumine, sest gümnaasiumiosa koolil ei ole. ja jällegi oli see sündmus üks tore koosviibimine, kus pärast banketil saime veel õpetajatega koos olla, neid silmast-silma tänada, lapsevanematega rääkida ja suhelda ning tõesti uhkust tunda oma laste üle. Kahju, kui see sündmus oleks ära jäänud või kuidagi virtuaalselt toimunud.
Gümnaasiumi lõpetab laps eliitkoolis ja tõesti, mina seda aktust enda pärast küll ei vaja. Aga ma näen, et seda on lapsele vaja. Ma muidugi sisemas olen uhke ta üle ja küll ma leian ka midagi, mida postitada sotsiaalmeediasse, ei pea olema uhkes kleidis lillesülemites lapse pilt, mida ma taga nutaks. Enamus lapsevanemaid ei tunne gümnaasiumis enam üksteist ja ma olen täiesti rahul olukorraga, et ma ei saa sinna aktusele minna vaid see toimub virtuaalselt ja saame seda koos perega hiljem vaadata. Aga ma olen lapse pärast väga õnnelik, et kool viimaks võttis kuulda abiturientide soove ja korraldab väheamlt klasside kaupa aktuse, sest need lapsed vajavad seda aktust palju rohkem kui vanemad. Gümnaasium on juba nende noorte saavutuste ja ühe etapi lõpp, kus nad tahavad koos olla ja seda tähistada, hüvasti jätta kooli ja õpetajatega. See pole enam vanemate üritus, et siin vihjata, et emmedel on rohkem kahju kui lastel. Jah, igalpool virtuaalselt saab suhelda, aga see ei asenda inimkontakte ja koos jagatud rõõme ja seiklusi, mis abiturientidel jäi saamata viimastel kuudel koosolemisest, tutipeost ja lõpureisist. Ma väga hästi näen, kuidas need kontaktid mis enne klassis neil kambaga olid, vaikselt hääbuvad. Maailm on juba niigi virtuaalne ja seda eriti veel viimastel kuudel. Mingid asjad võiks siiski jääda. Ma pigem suleks kaubakeskused ja ei rõhuks tarbimisele kui keelaks lõpuaktused. Olen neid kaubakeskuseid nüüd pidanud külastama mitu korda ja seal on küll suurem oht nakatuda kui lõpuaktusel, mis toimuks piiratud inimestehulgaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Ma pole kuskil midagi naeruvääristanud. No just vastupidi – et mina olen ja arvan teistmoodi kui üldine traditsioon ette näeb ja kuidas üldjuhul inimesed toimivad – selle eest saan oma miinused. Kellelegi ei mahu pähe, et on inimesi, kes ei jumaldagi rahvakogunemisi, ei pea oma sünnipäeva niivõrd oluliseks nagu üldine enamus, kes leiavad õnnetunde ja helged mälestused millestki muust kui see, mis on üldine ühiskonna viis, kuidas asjad aastasadu ja muutumatult toimima peavad.

Olen ka paljus teistest erinev ja just sellepärast teistegi veidruste suhtes tolerantne. Aga! Ma ei sunni oma vaateid peale teistele!

Kui teada lapseea psühholoogiat, siis seal on väga olulisel kohal vanemate suhtumine, hoolimine, tähelepanu, tunnustamine jpm.

Lapse haigetsaamised võivad mõjutada teda kogu elu. Talle on oluline, et keegi spetsialselt tema jaoks ostab uued kingad või juuksepaela või põlvikud ja tärgeldab kleidi. Jah, on vanemaid kes suudavad tärgeldada ainult guessi kleite, et neid siis teistele näidata, aga see on hoopis teine teema. Lapsele on oluline, et just talle tehakse midagi erilist. Kui see eriline jääb vahele, siis loomulikult saab aidata selgitamine, aga kui selgitust ei ole? Lihtsalt emale ei meeldi tähistada? Kurb lapse pärast.

Lisaks on lapsele vajalikud traditsioonid. Kui kogu rühm/klass saavad/teevad ja mina ei saa, siis olen friik. Teismelisel on oluline kambavaim ja salamisi vanemate toetus.

Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.

Kõik arusaadav, aga kas mina surusin kuskil oma vaateid peale? See, mis lapsele on oluline, tajud sa ju tema kordumatu isiksuse põhjal. Just nimelt hoolimine ja tähelepanu on oluline, st mida laps tegelikult tahab-vajab! Tihti see eriline sündmus on eelkõige eriline just vanematele – laps ise ei tea konkreetsest sündmusest mitte midagi enne. Ja seepärast jääb ka lapsele meelde – ema pingutas, pani mulle sellised (tärgeldatud vms) asjad selga, see oli tõesti tähtis päev!

Aga neid erilisi asju saab teha ka ju muul ajal ning teisiti? Mingi aktus ei pea olema nr 1 erilisuse ja tähtsuse näitaja?

Sa eeldasid nagu mu jutust lennult, et “emale ei meeldi tähistada” ja “laps on kurb”. Aga kui lapsed ka ei olegi iseloomult erilised tähistajad ja suure seltskonna fännid? Isegi väikesel inimesel tõesti on juba oma soovid ja iseloom. Nad ei soovi sünnipäevale kutsuda tervet klassi, vaid ühe hea sõbra ja vanaema? Mina emana täpselt seda nende põhjal teengi ju. Arvestan nende individuaalsust ja soovi.

Lisaks ka seda aktuste asja mõtlen lastest lähtuvalt – reaalselt mu lapsed pole aktuste ja selliste rahvakogunemiste fännid. Aga kui ma seda avalikult ütlen, siis arvavad teised automaatselt, et oi, kurb. Ema põhimõtete põhjal lapsed jäävad kõigest ilma… Tegelt on vastupidi – sunnitud rahvakogunemistel on lapsed kurvad ja stressis.

Lihtsalt – nii raske on paljudel aru saada, et kõik ei igatse seda n-ö tähtsust, rahvast, korraldatud kogunemist jne. Ausalt on nii! Miks peab tunnustus toimuma üksnes suure rahvahulga ees? Eriti tänapäeval? Kui see tunnustus jõuab niigi kõikjale, kui sotsiaalmeedias seda nt esitleda?

Lapsele on vajalikud traditsioonid. Kes ütleb nii ja paneb selle nõnda raudselt paika? Kas lapselt endalt ka küsitakse, millised traditsioonid talle vajalikud on ja mida ta ise sooviks?

Palun räägi enda ja oma laste eest!

Lähtume oma lapsest, see on tunnetamise küsimus.

Just ütlesin eelmises postituses ka, et…Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.

Ei saa aru, kuskohas ma su meelest midagi peale surusin, põhimõtteid taga ajasin ja lapse tundeid ei arvestanud? Ma rääkisingi meist lähtuvalt. Näitasin, et on ka teisi vaatenurki, teistsuguseid inimesi. Aga seda võetakse kohe rünnakuna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lõpuaktused tulevad, kooli staadionil ja vanemateta. Kas nüüd jätkate vingu ja hala, et pole piisavalt pidulik või oiappi emme issi ei saagi minna? Ühes teemas juba käis läbi, kuidas ülikonda küll mõtet panna pole, sest “kooli staadionil pole piisavalt akadeemiline”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vastupidi, mingit vingu ega hala ei hakka siin tulema. Mu meelest on tore, et aktused toimuvad, olgu või staadionil või ühe klassi kaupa kooli võimlas. Näidake mulle noort inimest, kes ei tahaks saada tunnustatud. Ja lõputunnistuse saamine on ju ometi tunnustus, üks oluline etapp elus läbitud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lilli kinkida, kallistada , kätt suruda ei tohi. Kas lõpuaktus siis tohib toimuda või ei. aru ma ikka ei saa, mingisugune udu jutt käib kogu aeg.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lilli kinkida, kallistada , kätt suruda ei tohi. Kas lõpuaktus siis tohib toimuda või ei. aru ma ikka ei saa, mingisugune udu jutt käib kogu aeg.

Udu jutt
Kas sa Vabariigi Valitsuse, Haridusministeeriumi, kriis.ee jms lehti ei ole kunagi külastanud, uudiseid ei kuula, ajakirjanduses avaldatuga kursis ei ole?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu laste koolis on 9.klassi lõpuaktus kontaktivaba, lilli õpetajatele ei tooda, tunnistused pannakse eraldi lauale, kust laps need siis ise võtab. Igal klassil on koolis oma piisavalt suur ruum (täituvus kuni 50%), kus nad saavad oma asju hoida. Aktus on staadionil, 2m vahedega. Vanemad vaatavad kodus videoülekannet. Vihma korral lubati võtta vihmakeebid või vihmavarjud.
Pidu pidada ja oma lapsele lilli kinkida võib kodus, kooli poolt on palgatud fotograaf, kooli ees perega pilti teha (seda mul küll plaanis polnud, varem olen ikka lõpetajat pildistanud kooli ees lilledega) võib palju varem või siis hiljem, kui massid on juba lahkunud.
Minu meelest täiesti piisav, ühispilti nad küll ei tee ja pidu vist ka ei tule. Nagunii poleks kõik lapsevanemad saali mahtunud, nüüd saavad kõik solidaarselt videot vaadata. Ja tittede kisa aktusel jääb ka sel aastal ära 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ühispilti nad küll ei tee

Meie lapse koolis pildistatakse peale aktust iga last eraldi ja pärast pannakse nendest piltidest lõpupilt kokku.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah surusid ja surud jätkuvalt

Please wait...
Postitas:
Kägu

kas mõni kool on teinud ka otsuse lükata lõpuaktus juulisse ja teha see koos vanematega? see oleks ju igati kooskõlas reeglitega.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 92 )


Esileht Koolilaps Lõpuaktused piirangute leevendamise valguses