Teema: Lõpuaktused piirangute leevendamise valguses

#3448694:

#3448579:

Kas ainult siis tohib tähistada, kui see on ainus sündmus elus? Kas sa käisid kibestunute lasteaed-erikoolis? Ja gümna lõpp jäi su elu tippsündmuseks?

Ja millist loogikat kasutades jõudsid järeldusele, et gümnaasiumi lõpetamine minu elu tippsündmus oli?.

Sa rõhutasid seda nii tohutult.

Aga minu arust on nii lasteaia kui kooli lõpetamise etapp samaväärselt tähtis, sest üks ei välista teist ja 18aastane ei ole tähtsam kui 7aastane ja vastupidi.

#3448981:

See, et õpilane on võimeline 9 klassi läbima, on pigem normaalne kui saavutus.

Nii on.
Kuid üsna paljudele on see nende võimete lagi ja elu viimaseks lõpuaktuseks see neile ka jääb.
Seda enam soovivad need pered teha 9. klassi lõpuaktusest nö “elu sündmust” ja seda meeleheitlikumalt nad selle võimaluse eest siin foorumis ka seisavad.

#3449042:

#3448995:

#3448981:

See, et õpilane on võimeline 9 klassi läbima, on pigem normaalne kui saavutus.

Nii on.

Kuid üsna paljudele on see nende võimete lagi ja elu viimaseks lõpuaktuseks see neile ka jääb.

Seda enam soovivad need pered teha 9. klassi lõpuaktusest nö “elu sündmust” ja seda meeleheitlikumalt nad selle võimaluse eest siin foorumis ka seisavad.

Nii palju negatiivset suhtumist. Iga hetk on siin elus sündmus, mida võib tähistada.

Mis sellest aktusest siis niiväga? 😀 Kui iga hetk on oluline.

#3449310:

Mis sellest aktusest siis niiväga? ???? Kui iga hetk on oluline.

Ma ka ei saanud sest kummalisest filosoofiast aru ????

Keegi ei keela ju kodus pidu pidada. Jääb väga hästi meelde.

#3448694:

#3448579:

Kas ainult siis tohib tähistada, kui see on ainus sündmus elus? Kas sa käisid kibestunute lasteaed-erikoolis? Ja gümna lõpp jäi su elu tippsündmuseks?

Püüa paremini, see ei mõjunud.

Ma räägin, et 9.klassi lõpuaktus pole MINU ARUST midagi, mille ärajäämine kuidagi elu või edasist haridusikäiku mõjutaks. Ongi selline vahepala. Tundub, et vanemad tähtsustavad ise asja üle.

Ja millist loogikat kasutades jõudsid järeldusele, et gümnaasiumi lõpetamine minu elu tippsündmus oli? Kui tahad ära panna, tee seda vähemalt mõjuvalt.

Kas sa kodus oma lapsi ikka kiidad? Sünnipäevi tähistad? Need ju nagunii igal aastal, ei maksa üle tähtsustada.
Aga kui sa veel kursis pole, siis kooli lõpuaktus ei ole kohustuslik üritus. Saab tunnistuse ka niisama kätte.

#3449647:

Nii armas, et keegi tõi siin välja ka lasteaia lõpupeo kui mingi tähtsündmus. Mina ise ei mäleta hetkegi oma lasteaia lõpupeost, on vaid pildid. Minu lapsed ei mäleta samuti enda lasteaia lõpupeost hetkegi. Praegu tagasi mõeldes tuleb muie näole, kuidas mõned lapsevanemad võitlesid elu eest, et saaks elus Pipi ulme summa eest sinna aktusele ???? jm lollused, mis selle algusega kaasnesid.

Aga mis põhikooli aktusesse puutub, siis eks paistab, mis otsus tehakse. Jätkuvalt täiesti ükskõik, kas see toimub või mitte ????

Mul lapsed ei mäleta oma sünnist mitte midagi. Täiesti mõttetu oli sellest rõõmu tunda ja pilte ning märkmeid teha katsikuid pidada. Mehel lillede raha täiesti mahavisatud

#3449647:

Nii armas, et keegi tõi siin välja ka lasteaia lõpupeo kui mingi tähtsündmus. Mina ise ei mäleta hetkegi oma lasteaia lõpupeost, on vaid pildid. Minu lapsed ei mäleta samuti enda lasteaia lõpupeost hetkegi. Praegu tagasi mõeldes tuleb muie näole, kuidas mõned lapsevanemad võitlesid elu eest, et saaks elus Pipi ulme summa eest sinna aktusele ???? jm lollused, mis selle algusega kaasnesid.

Aga mis põhikooli aktusesse puutub, siis eks paistab, mis otsus tehakse. Jätkuvalt täiesti ükskõik, kas see toimub või mitte ????

Mina mäletan väga hästi, kuidas ema eelmine päev mu kleiti tärgeldas ja kõik asjad valmis pani. Mul on isegi lasteaia koridori lõhn nii hästi meeles, kuigi sellest on juba 35 aastat möödas. minu, kui väikse inimese jaoks, oli selle etapi lõpp kindlasti suur saavutus. Samamoodi nagu põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine. Mul on hea meel, et mul on nii ilusad mälestused nendest hetkedest.

#3449818:

#3449803:

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Ma pole kuskil midagi naeruvääristanud. No just vastupidi – et mina olen ja arvan teistmoodi kui üldine traditsioon ette näeb ja kuidas üldjuhul inimesed toimivad – selle eest saan oma miinused. Kellelegi ei mahu pähe, et on inimesi, kes ei jumaldagi rahvakogunemisi, ei pea oma sünnipäeva niivõrd oluliseks nagu üldine enamus, kes leiavad õnnetunde ja helged mälestused millestki muust kui see, mis on üldine ühiskonna viis, kuidas asjad aastasadu ja muutumatult toimima peavad.

#3449835:

#3449818:

#3449803:

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Ma pole kuskil midagi naeruvääristanud. No just vastupidi – et mina olen ja arvan teistmoodi kui üldine traditsioon ette näeb ja kuidas üldjuhul inimesed toimivad – selle eest saan oma miinused. Kellelegi ei mahu pähe, et on inimesi, kes ei jumaldagi rahvakogunemisi, ei pea oma sünnipäeva niivõrd oluliseks nagu üldine enamus, kes leiavad õnnetunde ja helged mälestused millestki muust kui see, mis on üldine ühiskonna viis, kuidas asjad aastasadu ja muutumatult toimima peavad.

Olen ka paljus teistest erinev ja just sellepärast teistegi veidruste suhtes tolerantne. Aga! Ma ei sunni oma vaateid peale teistele!
Kui teada lapseea psühholoogiat, siis seal on väga olulisel kohal vanemate suhtumine, hoolimine, tähelepanu, tunnustamine jpm.
Lapse haigetsaamised võivad mõjutada teda kogu elu. Talle on oluline, et keegi spetsialselt tema jaoks ostab uued kingad või juuksepaela või põlvikud ja tärgeldab kleidi. Jah, on vanemaid kes suudavad tärgeldada ainult guessi kleite, et neid siis teistele näidata, aga see on hoopis teine teema. Lapsele on oluline, et just talle tehakse midagi erilist. Kui see eriline jääb vahele, siis loomulikult saab aidata selgitamine, aga kui selgitust ei ole? Lihtsalt emale ei meeldi tähistada? Kurb lapse pärast.
Lisaks on lapsele vajalikud traditsioonid. Kui kogu rühm/klass saavad/teevad ja mina ei saa, siis olen friik. Teismelisel on oluline kambavaim ja salamisi vanemate toetus.
Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.

#3450722:

#3449985:

#3449835:

#3449818:

#3449803:

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Ma pole kuskil midagi naeruvääristanud. No just vastupidi – et mina olen ja arvan teistmoodi kui üldine traditsioon ette näeb ja kuidas üldjuhul inimesed toimivad – selle eest saan oma miinused. Kellelegi ei mahu pähe, et on inimesi, kes ei jumaldagi rahvakogunemisi, ei pea oma sünnipäeva niivõrd oluliseks nagu üldine enamus, kes leiavad õnnetunde ja helged mälestused millestki muust kui see, mis on üldine ühiskonna viis, kuidas asjad aastasadu ja muutumatult toimima peavad.

Olen ka paljus teistest erinev ja just sellepärast teistegi veidruste suhtes tolerantne. Aga! Ma ei sunni oma vaateid peale teistele!

Kui teada lapseea psühholoogiat, siis seal on väga olulisel kohal vanemate suhtumine, hoolimine, tähelepanu, tunnustamine jpm.

Lapse haigetsaamised võivad mõjutada teda kogu elu. Talle on oluline, et keegi spetsialselt tema jaoks ostab uued kingad või juuksepaela või põlvikud ja tärgeldab kleidi. Jah, on vanemaid kes suudavad tärgeldada ainult guessi kleite, et neid siis teistele näidata, aga see on hoopis teine teema. Lapsele on oluline, et just talle tehakse midagi erilist. Kui see eriline jääb vahele, siis loomulikult saab aidata selgitamine, aga kui selgitust ei ole? Lihtsalt emale ei meeldi tähistada? Kurb lapse pärast.

Lisaks on lapsele vajalikud traditsioonid. Kui kogu rühm/klass saavad/teevad ja mina ei saa, siis olen friik. Teismelisel on oluline kambavaim ja salamisi vanemate toetus.

Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.

Kõik arusaadav, aga kas mina surusin kuskil oma vaateid peale? See, mis lapsele on oluline, tajud sa ju tema kordumatu isiksuse põhjal. Just nimelt hoolimine ja tähelepanu on oluline, st mida laps tegelikult tahab-vajab! Tihti see eriline sündmus on eelkõige eriline just vanematele – laps ise ei tea konkreetsest sündmusest mitte midagi enne. Ja seepärast jääb ka lapsele meelde – ema pingutas, pani mulle sellised (tärgeldatud vms) asjad selga, see oli tõesti tähtis päev!

Aga neid erilisi asju saab teha ka ju muul ajal ning teisiti? Mingi aktus ei pea olema nr 1 erilisuse ja tähtsuse näitaja?

Sa eeldasid nagu mu jutust lennult, et “emale ei meeldi tähistada” ja “laps on kurb”. Aga kui lapsed ka ei olegi iseloomult erilised tähistajad ja suure seltskonna fännid? Isegi väikesel inimesel tõesti on juba oma soovid ja iseloom. Nad ei soovi sünnipäevale kutsuda tervet klassi, vaid ühe hea sõbra ja vanaema? Mina emana täpselt seda nende põhjal teengi ju. Arvestan nende individuaalsust ja soovi.

Lisaks ka seda aktuste asja mõtlen lastest lähtuvalt – reaalselt mu lapsed pole aktuste ja selliste rahvakogunemiste fännid. Aga kui ma seda avalikult ütlen, siis arvavad teised automaatselt, et oi, kurb. Ema põhimõtete põhjal lapsed jäävad kõigest ilma… Tegelt on vastupidi – sunnitud rahvakogunemistel on lapsed kurvad ja stressis.

Lihtsalt – nii raske on paljudel aru saada, et kõik ei igatse seda n-ö tähtsust, rahvast, korraldatud kogunemist jne. Ausalt on nii! Miks peab tunnustus toimuma üksnes suure rahvahulga ees? Eriti tänapäeval? Kui see tunnustus jõuab niigi kõikjale, kui sotsiaalmeedias seda nt esitleda?

Lapsele on vajalikud traditsioonid. Kes ütleb nii ja paneb selle nõnda raudselt paika? Kas lapselt endalt ka küsitakse, millised traditsioonid talle vajalikud on ja mida ta ise sooviks?

Palun räägi enda ja oma laste eest! See, et sulle või su lastele ei meeldi aktus, ei tähenda et teistele ei või meeldida või et see on nõme.
Päris kindlasti on paljudel just nimelt ka see publiku ees tunnistuse saamine ülev hetk. Ja mitte et ema sunniks nii tundma. Ja kui lapsele meeldib aktus, siis saab samal ajal vabalt meeldida ka vanaema kûlaskäik.
Mu oma 1 lastest väldib tähelepanu, aga ma tean et sellel on omad põhjused. Tegelikult omamoodi ta seda ikkagi vajab.
Lähtume oma lapsest, see on tunnetamise küsimus.
Just ütlesin eelmises postituses ka, et…Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.
Lisaks. Paljudel lastele endale meeldib praegusel ajal oma saavutusi ja niisama tegevusi instasse postitada. Selles ei ole ka mitte midagi halba, kui kõik on reeglite piires.Meie lapsevanemana ei saa ka siin öelda, et nõme aeg ja nôme tegevus.

#3451560:

#3450722:

#3449985:

#3449835:

#3449818:

#3449803:

Kujutage ette, ongi olemas inimesi, kes ei peagi tõesti isegi omaenda sünnipäevi, jõule vms asju kuigivõrd oluliseks. St mingit suurt rahvast kokku koondavat olengut seepärast ei korraldata ega soovita. Ning mingi aktus on veel eriti naljanumber (st pealt vaadata, kuidas ulutakse, kui see ära jääb).

Kõik need asjad on mingid ühiskonna traditsioonid – et nii on alati olnud ja nii peab olema, teistmoodi olla ei oskagi. Oma peaga, oma sisemaailmaga mõelda-tunda ei oska.

Kui sina aga mõtled teisiti, pead oluliseks hoopis muid asju ja julged seda öelda ka, siis saad täiega puid alla (siin miinuseid).

Täpselt sama muster ilmneb siin Perekoolis selle puhul, et kui keegi julgeb tunnistada, et kodu- või distantsõpe on perele väga hästi sobinud ja võiks edaspidi ka selliseid variante olla, siis saad ka miinuseid nii mis koliseb, sest üldine trend ühiskonnas ei ole ju ometi selline.

Saad ju aru, et selle vastu pole keegi kui sulle ei meeldi aktused või sünnipäevad. Lihtsalt nende, kellele need meeldivad, naeruvääristamise eest said oma miinuseid.

Ma pole kuskil midagi naeruvääristanud. No just vastupidi – et mina olen ja arvan teistmoodi kui üldine traditsioon ette näeb ja kuidas üldjuhul inimesed toimivad – selle eest saan oma miinused. Kellelegi ei mahu pähe, et on inimesi, kes ei jumaldagi rahvakogunemisi, ei pea oma sünnipäeva niivõrd oluliseks nagu üldine enamus, kes leiavad õnnetunde ja helged mälestused millestki muust kui see, mis on üldine ühiskonna viis, kuidas asjad aastasadu ja muutumatult toimima peavad.

Olen ka paljus teistest erinev ja just sellepärast teistegi veidruste suhtes tolerantne. Aga! Ma ei sunni oma vaateid peale teistele!

Kui teada lapseea psühholoogiat, siis seal on väga olulisel kohal vanemate suhtumine, hoolimine, tähelepanu, tunnustamine jpm.

Lapse haigetsaamised võivad mõjutada teda kogu elu. Talle on oluline, et keegi spetsialselt tema jaoks ostab uued kingad või juuksepaela või põlvikud ja tärgeldab kleidi. Jah, on vanemaid kes suudavad tärgeldada ainult guessi kleite, et neid siis teistele näidata, aga see on hoopis teine teema. Lapsele on oluline, et just talle tehakse midagi erilist. Kui see eriline jääb vahele, siis loomulikult saab aidata selgitamine, aga kui selgitust ei ole? Lihtsalt emale ei meeldi tähistada? Kurb lapse pärast.

Lisaks on lapsele vajalikud traditsioonid. Kui kogu rühm/klass saavad/teevad ja mina ei saa, siis olen friik. Teismelisel on oluline kambavaim ja salamisi vanemate toetus.

Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.

Kõik arusaadav, aga kas mina surusin kuskil oma vaateid peale? See, mis lapsele on oluline, tajud sa ju tema kordumatu isiksuse põhjal. Just nimelt hoolimine ja tähelepanu on oluline, st mida laps tegelikult tahab-vajab! Tihti see eriline sündmus on eelkõige eriline just vanematele – laps ise ei tea konkreetsest sündmusest mitte midagi enne. Ja seepärast jääb ka lapsele meelde – ema pingutas, pani mulle sellised (tärgeldatud vms) asjad selga, see oli tõesti tähtis päev!

Aga neid erilisi asju saab teha ka ju muul ajal ning teisiti? Mingi aktus ei pea olema nr 1 erilisuse ja tähtsuse näitaja?

Sa eeldasid nagu mu jutust lennult, et “emale ei meeldi tähistada” ja “laps on kurb”. Aga kui lapsed ka ei olegi iseloomult erilised tähistajad ja suure seltskonna fännid? Isegi väikesel inimesel tõesti on juba oma soovid ja iseloom. Nad ei soovi sünnipäevale kutsuda tervet klassi, vaid ühe hea sõbra ja vanaema? Mina emana täpselt seda nende põhjal teengi ju. Arvestan nende individuaalsust ja soovi.

Lisaks ka seda aktuste asja mõtlen lastest lähtuvalt – reaalselt mu lapsed pole aktuste ja selliste rahvakogunemiste fännid. Aga kui ma seda avalikult ütlen, siis arvavad teised automaatselt, et oi, kurb. Ema põhimõtete põhjal lapsed jäävad kõigest ilma… Tegelt on vastupidi – sunnitud rahvakogunemistel on lapsed kurvad ja stressis.

Lihtsalt – nii raske on paljudel aru saada, et kõik ei igatse seda n-ö tähtsust, rahvast, korraldatud kogunemist jne. Ausalt on nii! Miks peab tunnustus toimuma üksnes suure rahvahulga ees? Eriti tänapäeval? Kui see tunnustus jõuab niigi kõikjale, kui sotsiaalmeedias seda nt esitleda?

Lapsele on vajalikud traditsioonid. Kes ütleb nii ja paneb selle nõnda raudselt paika? Kas lapselt endalt ka küsitakse, millised traditsioonid talle vajalikud on ja mida ta ise sooviks?

Palun räägi enda ja oma laste eest!

Lähtume oma lapsest, see on tunnetamise küsimus.

Just ütlesin eelmises postituses ka, et…Lapse kasvatamisel pole tark ajada taga oma pôhimõtteid vaid môelda, mida laps tunneb/soovib.

Ei saa aru, kuskohas ma su meelest midagi peale surusin, põhimõtteid taga ajasin ja lapse tundeid ei arvestanud? Ma rääkisingi meist lähtuvalt. Näitasin, et on ka teisi vaatenurki, teistsuguseid inimesi. Aga seda võetakse kohe rünnakuna.

Vastupidi, mingit vingu ega hala ei hakka siin tulema. Mu meelest on tore, et aktused toimuvad, olgu või staadionil või ühe klassi kaupa kooli võimlas. Näidake mulle noort inimest, kes ei tahaks saada tunnustatud. Ja lõputunnistuse saamine on ju ometi tunnustus, üks oluline etapp elus läbitud.

#3457756:

Lilli kinkida, kallistada , kätt suruda ei tohi. Kas lõpuaktus siis tohib toimuda või ei. aru ma ikka ei saa, mingisugune udu jutt käib kogu aeg.

Udu jutt
Kas sa Vabariigi Valitsuse, Haridusministeeriumi, kriis.ee jms lehti ei ole kunagi külastanud, uudiseid ei kuula, ajakirjanduses avaldatuga kursis ei ole?

#3458241:

ühispilti nad küll ei tee

Meie lapse koolis pildistatakse peale aktust iga last eraldi ja pärast pannakse nendest piltidest lõpupilt kokku.

kas mõni kool on teinud ka otsuse lükata lõpuaktus juulisse ja teha see koos vanematega? see oleks ju igati kooskõlas reeglitega.