Küsimus õpetajatele – mida sooviksite saada kingiks oma põhikooli lõpetavalt klassilt? Või mida vahvat on kingitud? Ja küsiks ka vanematelt – mida toredat on teie lapse klass oma õpetajale kinkinud? Klass on väike, midagi väga kallist kinkida ei saa.
Küsimus õpetajatele – mida sooviksite saada kingiks oma põhikooli lõpetavalt klassilt? Või mida vahvat on kingitud? Ja küsiks ka vanematelt – mida toredat on teie lapse klass oma õpetajale kinkinud? Klass on väike, midagi väga kallist kinkida ei saa.
Polegi toredat kinki saanud aga tore on see, et lapsevanemad klapitavad ja valivad ja siis usuvad, et tegid toreda kingi. See ongi see mis loeb – hoolimine! Kõige suurem kink on, kui lapsed saavad edaspidises elus hästi hakkama.
Küsimus õpetajatele – mida sooviksite saada kingiks oma põhikooli lõpetavalt klassilt? Või mida vahvat on kingitud? Ja küsiks ka vanematelt – mida toredat on teie lapse klass oma õpetajale kinkinud? Klass on väike, midagi väga kallist kinkida ei saa.
Polegi toredat kinki saanud aga tore on see, et lapsevanemad klapitavad ja valivad ja siis usuvad, et tegid toreda kingi. See ongi see mis loeb – hoolimine! Kõige suurem kink on, kui lapsed saavad edaspidises elus hästi hakkama.
hahaha, Polegi toredat kinki saanud……võibolla siiski mingi vihjeke kingitusele kui asjale
Miks peaks üldse midagi kinkima? Õpetaja saab oma töö eest palka nagu mistahes ameti esindaja.
Soojalt on jäänud meelde kingid, kus lapsed on ise panustanud. Need on sellised, mis ongi olnud südamega tehtud.
Ühel korral sain laste fotodega järgmise aasta kalendri. Väga tore oli neid meenutada niimoodi.
Teisel korral pandi kokku mälestusraamat, kus iga õpilase jaoks paarislehekülg, kus vasakul pool õpilasest kaks pilti – üks esimesest ja teine üheksandast klassist ja paremal pool oli õpilase meenutus kooliajast, mis kuidagi minuga seotud.
Iga aasta on mõni selline teema siin üleval.
Millal see nõukaegne pugemine ära lõpeb?
Mulle sobiks mõnus T-särk, millele kõik on enda nimed kirjutanud, miks mitte ka naljapilte joonistanud. Aga värv peab ikka pesu kannatama 😉
Ei poolda isiklikult üldse mingit kingitusetegemist. Piisaks täiesti korralikust lillekimbust, võib ka tänusõnadega kaart veel juures olla ja oleks täiesti asjakohane.
Polegi toredat kinki saanud aga tore on see, et lapsevanemad klapitavad ja valivad ja siis usuvad, et tegid toreda kingi. See ongi see mis loeb – hoolimine! Kõige suurem kink on, kui lapsed saavad edaspidises elus hästi hakkama.
Mis mõttes?
Küsimus õpetajatele – mida sooviksite saada kingiks oma põhikooli lõpetavalt klassilt? Või mida vahvat on kingitud? Ja küsiks ka vanematelt – mida toredat on teie lapse klass oma õpetajale kinkinud? Klass on väike, midagi väga kallist kinkida ei saa.
Sain eelmiselt klassilt väga armsa kinkekorvi, kus oli nii 200 euro väärtuses lisatud erinevaid kinkekaarte. Äärmiselt tore ja soe kingitus oli. Lisaks tõid õpilased veel hulgaliselt komme.
Millal see nõukaegne pugemine ära lõpeb?
Kui klass lõpetab ja selle õpetajaga enam edasi ei lähe, siis milles täpselt see pugemine väljendub? Pugemise eesmärk on endale mingeid hüvesid saada, aga lõpetamisel on selleks nagu hiljavõitu.
Millal see nõukaegne pugemine ära lõpeb?
Kui klass lõpetab ja selle õpetajaga enam edasi ei lähe, siis milles täpselt see pugemine väljendub? Pugemise eesmärk on endale mingeid hüvesid saada, aga lõpetamisel on selleks nagu hiljavõitu.
Kui meil Rootsis peaks lapsed õpetajale kingi viima siis õpetaja mõistaks seda kui madala enesehinnanguga inimese püüdlust meeldida.
Millal see nõukaegne pugemine ära lõpeb?
Kui klass lõpetab ja selle õpetajaga enam edasi ei lähe, siis milles täpselt see pugemine väljendub? Pugemise eesmärk on endale mingeid hüvesid saada, aga lõpetamisel on selleks nagu hiljavõitu.
Kui meil Rootsis peaks lapsed õpetajale kingi viima siis õpetaja mõistaks seda kui madala enesehinnanguga inimese püüdlust meeldida.
Teil Rootsis võib nii olla, meil Eestis on teistsugune elu. Oled äkki kuulnud, et on erinevad kultuuriruumid ja erinevad kombed? Ja et kui sinu elukohas ei tehta nii nagu kusagil mujal tehakse, siis see ei tähenda, et teised teevad valesti ja neil oleks aeg üle saada?
Kui meil Rootsis peaks lapsed õpetajale kingi viima siis õpetaja mõistaks seda kui madala enesehinnanguga inimese püüdlust meeldida.
Rootslased ei ole küll rahvas, keda eeskujuks tuua.
Millal see nõukaegne pugemine ära lõpeb?
Kui klass lõpetab ja selle õpetajaga enam edasi ei lähe, siis milles täpselt see pugemine väljendub? Pugemise eesmärk on endale mingeid hüvesid saada, aga lõpetamisel on selleks nagu hiljavõitu.
Kui meil Rootsis peaks lapsed õpetajale kingi viima siis õpetaja mõistaks seda kui madala enesehinnanguga inimese püüdlust meeldida.
Üks asi on palk ja teine asi on tänulikkus, sest kui õpetaja on aastaid igapäevaselt tegelenud lastega, õpetanud, aidanud lahendada nende probleeme, kuulanud nende suuri ja väikseid muresid ja laste jaoks olnud tore ja mõistev kaaslane, kellele võib loota, siis on täiesti mõistlik oma õpetajat lõpetamisel eriliselt meeles pidada. Täitsa meeldiv komme minu arust.
Kuna inimeste maitsed on niivõrd erinevad, siis mina kingiks kinkekaardi. Sel juhul saab õpetaja ise valida, mida kingiks tahab ja ei jää järjekordne iluasjake kappi seisma.
Pugege aga lumehelbed, ega sellepärast teie lastel elus paremini ei lähe!
Ma olen õpetaja ja ausaltöeldes ei tahaks peale lillekimbu midagi, sest ma ei poolda liigset tarbimist ja sageli need kingitused on just selline liigne kraam, mida päriselt vaja ei ole. Kohe kindlasti ei taha igasugu südamlikke mälestusesemeid (laste piltidega asju vms) – klassipildid on albumis olemas ja sellest mulle piisab.
Kolleegidele on küll ägedaid kingitusi tehtud, aga selleks peabki klass teadma, et mida õpetajal võiks vaja minna. Üks õpetaja, kes vähegi normaalse ilmaga (üsna päevinäinud) jalgrattaga tööl käis, sai klassilt uue ratta. Teine, kes oli just oma majja kolinud, sai klassilt kingiks ühe õpilase isa enda tehtud ilusa aiapingi. Kolmas oli hädas sellega, et tema klassis olnud klaveritool oli väga vana ja väsinud ning talle kingiti uus klaveritool.
Seega minu soovitus on, et kui te just ei tea, mida õpetaja sooviks või mida tal võiks vaja minna, siis ärge üle pingutage.
Kallis kink tekitab kimbatust ja kuidagi ei ole sobilik, isegi kui oleks läbimõeldud ja tore asi.
Pigem midagi lastetehtut + lilled.
Minu kõige ilusam kingitus on laste endi tehtud ja A3 käsitsi kokku köidetud luuleraamat, kuhu iga laps oli kirjutanud ühele lehele luuletuse, milles oli mingi seos minuga ja meie koosveedetud ajaga. Oli nii südamlikke kui ka naljakaid luuletusi. Illustreeritud just nii hästi, kui keegi oskas. Aktusepäeva õhtul istusin kodus, lugesin neid luuletusi ja löristasin nutta. Nii ilusad ja nii palju mõtet oli seal sees! Siiani läheb silm märjaks 🙂
Olla.ee käevõru “Imeline õpetaja. Aitäh” ja rahaline kinkekaart. Teie laste kritseldusi ega mingit muud emotsionaalset kola ei viitsi ükski õpetaja alles hoida. Ärge kujutage ette… Kas teie hoiate oma klientide tänukirju alles?
Mina ei saa aru, miks keegi politseile ei taha tänulik olla? Ka ausad tööinimesed. Miks arstile ja õpetajale tahetakse?
Mina ei saa aru, miks keegi politseile ei taha tänulik olla? Ka ausad tööinimesed. Miks arstile ja õpetajale tahetakse?
Mina olen õpetajale tänulik kuna puutus mu lapsega igapäevaselt kokku ja tõesti suunas, kuulas ning oli toeks 🙂 politseiga pole mu lapsel õnneks igapäevaselt kokkupuuteid olnud. Kui sinu lapsel on siis ole neile ka tänulik ega keegi keela 🙂
Lilled on muidugi tore. Kui kinkekaart jääb mõistlikuse piiridesse 10 – 30 eurot ja selle vihje on tore (näiteks raamatupood või spa), siis on hästi. Arvan, et kallis kinkekaart tekitaks sellist kerget kerjuse tunnet. Südamlik raamat, album jm nänn laste piltidega või mõtteteradega vms on ka tore, kui see ei ole igapäevase eseme küljes (nt seinakell pole ok, aga vaas, mida vahel välja võtad ja saad ka koolis hoida, on täiesti ok.)
Kink on nagu sümboolne tänu, sõnum hoolimisest. Vahet pole siis kauaks see kink jääb. Sööd kommikarbi tühjaks, lilled närtsivad, spa-s saab käidud, kaardi viskad võib-olla 5 aasta pärast ära, aga see tunne jääb, et sa olid oluline. Kui üldse kinki ei saa (ka lilli mitte), siis on ka ilmselt nadi tunne.
Olla.ee käevõru “Imeline õpetaja. Aitäh” ja rahaline kinkekaart. Teie laste kritseldusi ega mingit muud emotsionaalset kola ei viitsi ükski õpetaja alles hoida. Ärge kujutage ette… Kas teie hoiate oma klientide tänukirju alles?
Ilmselt on õpetajad siis erinevad. Mina ei soovi mingit rahalist kinkekaarti vaid just laste kritseldatud luuletustest raamat on mul siiani alles ja hinges.
Õpetajale kinkide tegemine on selgelt nõuka ajast ning tugeva pugemise alatooniga. Lisaks oli kõigest suur puudus ja seega võtsid õpetajad kõik kahe käega vastu.
Nüüd on ajad juba muutunud. Ma elan suures majas ja ometi on asju rohkem kui ma tegelikult vajan, nii nagu enamusel meist. Milleks kinkida lihtsalt kinkimise pärast?
Sellele õpetajale, kes rääkis, et sai 200 eurose kinkekaardi. Kas sul natuke häbi ei olnud? Paljudes peredes on lapsed näljas kuid sina võtad neilt nii suuri kingitusi vastu? Jah, meil on palju peresid, kus 10 euri on suur raha.
Praegu on paljudes peredes ikka väga närused ajad ja kingitused õpetajatele võiksid ära jääda ja abi olla suunatud sinna kuhu seda tõesti on väga vaja.
Lõpetuseks, me tarbime tarbimise pärast ja vot see pole küll IN.
Mina tean mitut kooli, kus ikka tehakse just põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel (ehk siis 9. ja 12. klassis) klassijuhatajatele kink. Eks seda traditsiooni on raske murda. Ikka see esimene ilmajäänud õpetaja tunneks ilmselt, et talle tehti liiga või on ta vanemaid või lapsi millegagi pahandanud. Võib-olla ka ei tunneks, olekski arusaaja või üldse kingitustevastane, aga kes seda ette teab ja kurb ju, kui lõpetamisest jääb paha tunne kellelegi, eriti kui vanemad südames ongi rahul ja tänulikud. Lisaks, kui on mitu paralleeli ja teised klassijuhatajad saavad kingi ja üks ei saa, siis see on ka ju inetu lugu. Usun küll, et need pered, kus ikka väga kitsas on, ehk saaksid sellest märku anda ja kas vähem või üldse mitte panustada. Kui neid on palju, siis saab ju ka üldse väiksema kingi teha. Ja vahel on tõesti ise meisterdatud kink veel kõige parem, kuigi seegi nõuab mingeid kulutusi.
Sellele õpetajale, kes rääkis, et sai 200 eurose kinkekaardi. Kas sul natuke häbi ei olnud? Paljudes peredes on lapsed näljas kuid sina võtad neilt nii suuri kingitusi vastu? Jah, meil on palju peresid, kus 10 euri on suur raha.
A võibolla on see erakooli õpetaja? See üldiselt tähendab, et väga suurt rahamuret vanematel pole.
Ja veel – täiskasvanud inimesel peab ikka endal suu peas olema. Kui mõnele vanemale käib mingi raha üle jõu, siis tuleb seda ka öelda.
Oma kogemusest võin öelda, et olen organiseerinud kingitusi nii õpetajatele, kui treeneritele ja alati on olnud keegi, kes pole maksnud (tõenäoliselt küll unustanud) ja sellest ei ole kunagi olnud mingit probleemi. Treenerite kingituse lävi on olnud alati väga madal, näiteks 3 eurot, aga oleme kokku leppinud, kes tahab ja saab, maksab rohkem. Ja alati öelnud ka seda, et kes tahab, maksab vähem. Kingitus on alati olnud klassi või treeninggrupi poolt, mitte kunagi pole seda olnud, et “see on meie kõigi poolt, välja arvatud Aivar”, vms.
