Täna vaatasin ilmselt liiga palju telekat ja etv pealt tuli 2 saadet, kus näidati puudega lapsi.
Nüüd on mind haaranud täiesti suur paanika, et mis siis saab kui mu lapsega ei ole kõik korras:S
Viimati Uh tehti 19ndal nädalal, ehk oleks ikkagi pidanud minema tasulisse varem?
Appi kuidas sellest paanikast lahti saada ….
Sünnitusega saad lahti.
Armas Jumal (või mis iganes kõrgem jõud)! Anna mulle jõudu lahendada asju, mida ma muuta saan, ja leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, ning tarkust nende kahe vahel vahet teha!
Tegelikult nii lihtne see ongi.
Ma võin sind lohutada, et minuga on see hirm terve raseduse kaasas käinud. Ja mul veel pool minna 🙁 . Lisaks, et lapsega midagi halvasti, käib mul kuklas koguaeg mõte, et ma suren sünnitusel. Ma olen oma mehe ka juba närvi ajanud.
Minu esimese lapsega on kõik korras.
Mehe peres on esinenud kõõrdsilmsust ja millegipärast nüüd teise rasedusega kardan ma seda…Mehel endal seda ei ole ja minu peres/suguvõsas samuti mitte, aga ometi kardan et ehk…See on nii jube.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mul on tekkinud samad hirmud.terve raseduse olen teadnud, et mul sünnib kindlasti terve laps ja pole muretsenud.nüüd aga kui lõpp on lähedal käivad iga päev vastikud mõtted peast läbi, et mis siis kui…kas laps ikka tõesti on terve ega uh-s ei näe ju mitmeid asju või äkki tekib lapsel hapnikupuudus sünnitusel või juhtub hoopis minuga midagi jne jne.ennast ka juba häirib kuigi sügaval südames siiski tean, et kõik läheb hästi.peab minema![/tsitaat]
Mina ka mõtlen samamoodi ja siis loen internetist ja arvan, et võtan ka kõik viirused endale kohe külge.Aga sisismas tean,et peab ikka kõik ju hästi minema.
Need on väga harvad juhud ikka. Mina käisin 5 korda UH-s ja sündis raskete väärarengutega laps. UH-s lihtsalt ei nähtud kõike. Selliseid juhtumeid on Eestis ainult 1-2 aastas. Arvestades, et Eestis sünnib üle 15 000 lapse aastas, on see 1-2 juhtu ikka väga väike arv. Seepärast ärge muretsege üle, ja enda lohutuseks võin öelda, et välk samasse kohta kaks korda järjest sisse ei löö 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
vabandan,et uurin aga kas siis raseduse ajal olid kõik UH-d ja proovid kõik täiesti korras? kuidas need väärarengud avastati? kas kohe sünnitusmajas või hiljem lapse arenedes? kui tohib küsida siis mis sorti väärarengutega tegu, et UH-s ei nähtud.[/tsitaat]
KV oli korras, samuti double ja triple test. LVU-d ei peetud vajalikuks (tervis ok, vanus ok, eelnevad testid ka ok), LA andis ka normaalse tulemuse. Minul endal oli uriin, veri jms ka korras. Platsentat ei kontrollitud üldse – polnud põhjust.
Peale sünnitust tehtud uuringud näitasid, et juba platsenta oli vigane (kromosomaalne aberratsioon – nii oligi diagnoos). Ka lapsele pandi diagnoosiks kromosoomianomaalia. Lahangul selgus, et tal olid neerud, kuseteed, genitaalid ja pärak valesti arenenud. Mäletan, et LA-s vaadati ainult selgroogu, peaaju, südant, magu ja kusepõit, samuti tuvastati sugu (poiss). Kasvult oli ta graafikus (ei jäänud maha ega kasvanud ka üle normi). Lootevee hulk oli ka normis.
Väärarengud avastati vahetult peale sündi. Juba sünnituse vastu võtnud arstid vaatasid ja ütlesid, et midagi on väga valesti. Lastearst kommenteeris esimesest pilgust, et kõrvad on valel kohal. UH-s nähti küll kõrvasid, aga keegi ei uurinud, kuidas nad asetsevad. Samuti oli genitaalidega. UH-s öeldi, et poiss, aga sündides polnud tal peenist ega munandeid nähagi.
Aga nagu eespool öeldud, minu juhtum on haruldane, meditsiin täiustub pidevalt ja selliseid olukordi tulevikus ilmselt ei teki.
Mina lohutan end mõttega, et nii nagu jumal annab nii ka sünnib. Otsustasime lapse teo kasuks detsembris ja jaanuaris olid juba triibud. Mul on tunne, et minu pisike väga üritab siia ilma saada. Enesetunne on ka hea. Järelikult kui jumal annab, siis sünnib ka terve laps. Kui terve laps ei sünni, siis ju on ka see millekski vajalik.
Töötasin kunagi pere juures, kus noorimal lapsel oli väga raske füüsiline ja vaimne puue. Ei rääkinud, ei saanud suurt midagi aru, ei kõndinud ja liigutused olid raskendatud. Aga mul oli tunne, et just tänu sellele lapsele oli see pere õppinud olema nö tõeline pere. Üksteist hoiti ja toetati ja üldine organiseeritus oli ka kõvasti suurem.
Kõik on millekski hea. Isegi kui me ise ei näe milleks.
[small]Katse2012 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina lohutan end mõttega, et nii nagu jumal annab nii ka sünnib. Otsustasime lapse teo kasuks detsembris ja jaanuaris olid juba triibud. Mul on tunne, et minu pisike väga üritab siia ilma saada.
[/tsitaat]
Irw..et kui ostsustatakse laps saada ja see kohe õnnestub siis laps tahab väga siia ilma saada, aga need kes ränka vaeva näevad, ehk isegi katkemisi üle elabvad..nendele lapsed ei taha siia ilma tulla? Minuarust võiks ikka nii öelda et kui inimestel pärast korduvaid ebaõnnestumisi õnnestub, siis see lapsuke väga tahab siis ilma tulla….teie õnnestumine on aga tavapärane juhtub, kus naine rasestub pärast seda kui on mehega teadlikult otsustanud kaitsevahenditest loobuda ja laps saada:)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
minu kaastunne! ma lihtsalt ei mõista kuidas saab loote anatoomias ehk siis ultrahelis mis peaks just organite väärarenguid tuvastama ei leitud mitte kui midagi,kuigi oli olemas hulgi väärarenguid.kohutav:( täiesti arusaamatu.ole tugev![/tsitaat]
Kahjuks ka meie pere kuulub nende väheste hulka, kelle lapse ootusega oli kõik kõige paremas korras, samuti kõik analüüsid, ultrahelid jms., kuid kahjuks ei sündinud terve laps (ja seda mitte kusagil väikses Eesti nurgakeses vaid Tallinnas, tunnustatud haiglas)
Õnneks on meil laps elurõõmus ja üritame mitte tähelepanna tema eripära. Ei suuda sellest ausalt öelda siiani arusaada, kuna 36-37nädala paiku hakkas laps kasvust veidi maha jääma ja nendel nädalatel tehti korduvalt ultrahelisid (vaadati kordi ja kordi kohti, mis tal tegelikult väärarenguga), kuid ei nähtud midagi.
Kõikidele sama läbielanutele suured kallid!
PS! Oma läbielamistele tuginedes saan öelda, et elu on õpetanud mind muretsema asjade üle, mille üle on põhjust muretseda, mitte asju ette kujutada ja nende üle paanitseda.
Palun öelge, kas hiljem on mõni arst tunnistanud, et nn teatud väärarenguid (mis teie lastel) oleks pidanud varem uh-es nägema?!
Jah, meie lapse puhul oleks pidanud nägema juba enne 20nädalat…
Kohutav mõelda, mida te läbi olete elanud/elate S:
Ise ei saa me ju midagi teha..me peame usaldama neid uh arste. Kas see juhtus ammu, kui saladus pole mis haiglaga tegu ja kes tegid?
Minul tehti LA Pelgus justkui ,möödaminnes,-tegija oli algaja (tean, sest kahe eelneva lapsega ei ole nii algelist LA tehtud) Mine või erakliinikusse, et hingerahu saada.
Mul oli ka Pelgus LA, 15 min kulus selleks. Olen kuulnud, et erakliinikus võib ka tund selleks minna – uuritaks nii põhjalikult.
Seoses selle postitusega tuli mulle veel üks kurb lugu meelde: ema kolleegil suri kunagi 2-kuune imik. Lahangul selgus, et lapsel pole üldse põrna olemas. Jääb täiesti selgusetuks, et kuidas seda varem üldse ei avastatud. OK, UH oli tollal väga algeline, aga peale sündi oleks ikka vast tähele pandud, et üks organ on täiesti puudu!
Hiljem on üks arst öelnud, et jah – need väärarengud oleks saanud ka varem tuvastada – juba LA-s. Aga see uuring oleks kestnud kauem kui tavaline LA aeg on. Riiklikus pole ju aega tund-poolteist mässata – järjekord on uksetaga.
Aga veelkord kõikidele lõpukatele! Ärge pabistage! Selliseid asju juhtub harva. Kui süda rahu ei anna, minge erakasse. Vanasti polnud sellist võimalust, nüüd aga õnneks on.
Ma oleksin lausa kadestanud neid, kelle LA uuring riiklikus kestis 15 min. Mina viibisin kabinetis 5 min (KH)! Arst vaid kommenteeris, et siin on selgroog, siin süda, kus on nähtavad 4 kambrit, siin aju, käed-jalad ja kõik ok. Olin nagu puuga pähe saanud, kui teatati viisakalt, et ongi kogu lugu. Olin küll just saanud LVU vastuse ja ehk seetüttu ei uuritud enam pikemalt. Siiski esineb peale kromosoomihaiguste mustmiljon muid anomaaliaid, mida LVU ei tuvasta. Õnneks on lapsega kõik korras, tubli ja terve tüdruk.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
