Ei tea isegi, miks kirjutan- lihtsalt vist, et kuulda kuidas teistel.
Mul käimas viimane kuu ja kogu aeg jube väsinud. Kodus mul ka muidugi 2aastane, kes väga armu ei anna ja mehel ka pikad tööpäevad ( no naljalt ikka kell 17 koju ei saa, ikka 19-20 ajal pigem). Kõik sugulased-tuttavad, kes võiks aidata ka kaugel. Nii ma siis olen siin ja vahepeal ikka täitsa hale hakkab endast- ei teagi miks. Tegelikult ju hästi ja saan hakkama aga ikka kurvaks teeb kui kedagi aitamas pole. Eriti kurvastab see, et olin vahepeal nädala voodireziimil ja siis oli mees lapsega nädala kodus ja lubas ka edaspidi norm ajaga koju jõuda. Aga no ütleme nii, et paari nädalaga on kõik lubadused ununenud ja see kurvastab. Ainult siis märgatakse kui haiglas oled. Samas pole ma eriline hädaldaja aga tunne selline, et peabki ainult hädaldama, et keegi ka aitaks.
Kuidas siis teistel? On keegi aitamas? Või ma lihtsalt kujutan ette, et võiks juba olla viimasel kuul…….No lihtsalt kirjutage, arutlege sel teemal:)
Teema: Lõpurasedad- kuidas toime tulete?
Mul kuu aega veel tähtajani,esimene laps tulekul.Jube väsimus on peal,iga natukese aja tagant pean puhkama,selg väsib väga ära.Olen palju üksi kodus,mees käib kahe nädala kaupa tööl,lisaks kolisime paar nädalat tagasi ja ümberringi on kõik alles võõrad.Õues on nii külm ka olnud,et emad oma väikelastega(õnneks siin neid on)on ka koguaeg toas või on siis lapsed haiged.Muidu mees on ikka hoolivamaks muutunud,ilmselt on hakanud aru saama,et mul raske on.Loen talle igal nädalal raamatust ette,kuidas olukord parasjagu on,nii minul,kui beebil.Siis on asjaga kursis ja saab minu tervislikust seisukorrast ka ehk paremini aru.
Aga mina tegelikult üldse ei taha kurta,sest meie beebi on nii kaua oodatud olnud ja tema saamise nimel nii palju vaeva nähtud,et isegi kui oleksin pidanud terve selle raseduse aja igasuguste hädade all kannatama jne.siis oleksin ikkagi üliõnnelik.
Ilusat viimast kuud kõigile 🙂
Eks see vist oleneb sellest, kui kerge rasedus juhtub olema. Ma ka viimasel kuul, aga ei saa kurta, väsimust ei ole. Muidugi pole ka teine laps nii väike enam, mul kuuene. Raske ei ole, selle külmaga olen ainult palju kodus istunud ja tunnen, et kui nii pikalt edasi, siis olen küll varsti ümmargune valmis, praegu juures ligi 10 kilo. Mingit abi ma ei vaja toimetustes, aga arvan, et sul ongi asi selles, et väike laps võtab palju energiat.
Teemaalgatajale…
Ma loodan, et see minu kiri lohutab Sind, sest mul enamvähem sama seis, mis Sul ja mul näiteks teeb küll olemise paremaks, kui ma tean, et ma ei ole üksi… Ma olen ka lõpurase 37+5 hetkel käsil. Laupäevast saadik on imelikud päevade valud ja selg lööb tuld välja, paar päeva ka kõht lahti olnud, ei tea, kas varsti hakkab tulema. Aga nagu Sinagi kirjutad on minul ka väike 1.5 kuune poja ka kodus, kes on hüperaktiivne laps ja kogu minu energia, mis mul sellest rasedusest üle jäänud on kulub talle. Tal on see maailma avastamise periood ja ronib igale poole ja lisaks sellele ärkab ka öö jooksul veel 3-4 korda. Vahel on selline tunne, et läheks õue ja kisaks 4 tuule suunas suu ammuli, kui teaks, et sellest kergem saaks. Mees töötab mul Soomes ja on ära korraga 10 päeva jutti, see aeg oleme pojaga kahekesi, pluss siis kõhubeebi veel. Siis üle nädala käib ta nädalavahetus kodus 4 päeva ja siis saan veits hinge tõmmata, aga ega tema ka erilne abimees ei ole. Koristamine, söögitegemine jne on ikka minu õlgadel, aga noh ma leian, et see ongi naiste teema pigem ja kui ta teine kord ka võtab lapi kätte, et tolmu pühkida, siis mul tekib selline imelik tunne, et nagu ma oleks midagi tegemata jätnud ja selline loll tunne on, et tema nüüd peab koristama:D. Ma vahest mõtlen, et ei tea ka kuidas hakkama nüüd saan, et teine põnn ka tulemas ja poiss ka veel lisaks, ei kujuta ette, kui siin sõbrannade lapsi vaatan, siis poisid parajad marakratid ja minu esimene poja on meeletult memmekas ja ei kujuta ettegi kuidas ta suhtub oma vennakesse. Kindlasti paljud mõtlevad, et miks nii vara siis teine laps ka, aga ma olen pigem seda meelt, et kuna mul endal õega ka poolteist aastat vanusevahe, siis me hästi lähedased ja ei taha väga pikaks ka seda vahet jätta, saavad koos kasvada ja mängida ja ehk on ühised huvid. Sulle ütlen lohutuseks, et tea, et Sa ei ole üksi ja paari aasta pärast naerame kõigele sellele tagant järgi, kui raske meil oli, aga naised on tugevad ja meie oleme tugevad ja ma mõtlen, küll sellele, et ühel päeval, kui mul lapsed suured, siis meenutan uhkusega, et olgugi, et oli raske olen suutnud neist vahavad mehed kasvatada ja kõik mis ei tapa teeb tugevaks. Edu Sulle kõiges ja jõudu sünnituseks!
tundub jah, et pole hädaldaja
Minul ka viimane kuu ja kodus 2.aastane energiline laps. Lisaks olen enamus ajast üksi lapsega, sest mees töötab välismaal ja korraga ära enamasti kuu aega, seekord lausa kaks kuud:(
Suur majapidamine ja pidev ahjude kütmine on kõik minu õlgadel, aga saan hakkama ja ei kurda!
Tervis pole ka kõige parem, toonuste tõttu võtan gyniprali.
Õnneks mul vanemad käivad tihti abiks, aitavad vähemalt puid tassida ja tegelevad natuke lapsega, aga siiski enamus ajast olen üksi.
Niiet lohuta ennast vähemalt sellega, et sul mees kodus.
Tere!
Ma küll nii lõpurase veel ei ole kui siin eelnevad, aga 28+ tuleb ära:)Samas esimese lapse sünnitasin 37 nädalal ja hetkel temagi kohe kaheseks saamas:) Võtab kõik mis mul on ja just eile mõtlesin, et kui halb ema ma olen ja naine ja koolis ei saa hakkama jne jne. Neid hetki ikka tuleb, kus mõtled, et kogu maailm on kokku varisenud, aga hetkel ma veel ajan need raseduse kaela:D Et ega ei saa hakkama jah. Mees õhtuni tööl ja siis lähen mina kooli. Koolis tunduvad kõik õppejõud nii palju tahtvat ja tundub, et mis ma ikka siin lõpus enam nii väga pingutan, kui on näha, et tglt ma see aasta ikka lõpetada ei saa. Just see raseduse lõpp ja sünnitus tõenäoliselt kõige magusamasse aega kipub jääma. Kuna käin õhtuses õppes, siis õhtuti ka raske seal kõva tooli peal jutti istuda…kõhubeebi taob enamust ajast trummi vastu tooli;)
Oehh… võiksingi jääma hetkel vinguma ja virisema… seda ikka jätkub;) Kõik tundubki nii raske ja paha praegu, et kogu maailm on selles süüdi. Lisaks… nagu sellest oleks veel vähe, on mul meeletud hirmud sünnituse ees. Näen õudusunenägusid ja ise mõtlen ka vist üle. Esimene sünnitus nagu ei old midagi nii hull… vähemalt kiire oli, aga siis ei osanud nagu midagi karta ka…
Edu kõigile lõpukatele ja kerget sünnitust – varsti näeme oma pisikesi:)
Ma siin vist veel kõige rasedam. Täna lähen saatekirja järgi, et esile kutsuda. Ärkasin jälle üles hommikul ja ei miskit. Kõhubeebi ka ringutas ja eilne KTG näitas, et ta tunneb ennast veel väga hästi. Muidu pole häda midagi, lihtsalt telefonile ei jõua enam vastata, eile kraamisin elamise jälle puhtaks, sest muud teha pole.:)
Lugesin viimast postitust ja pisarad valgusid silma – no seda juhtub minuga viimasel ajal tihti :D. Ma ei oska ilmselt sind (peagi emme) kuidagi lohutada, sest mul ei ole taolist kogemust olnud. Küll aga usun, et kõik läheb hästi ja sa leiad kunagi ka selle inimese, kes ei lahku sinu kõrvalt mis tahes ka ei juhtuks. Ka minu õde on sarnases olukorras ja on pidanud oma poissi üksi kasvatama. Algul oli päris raske, aga me (mina ja lähedasemad sõbrannad) katsusime siis talle võimalikult palju toeks olla. Kindlasti on ka sul mõni pereliige või sõbranna, kes sama teha saaks. Nüüd on tal poiss 10-kuune ja õde on ise nii positiivseks muutunud. Usun, et kui ta nii õnnelik on oma lapsega ja särab, siis ilmub peagi ka tema ellu keegi, kes teda hoiab ja armastab. Saan aru, et sellest ei taha sa praegu mõelda, sest mulle tundub, et armastad oma meest ikka edasi, aga kunagi juhtub see niikuinii.
Õnneks ei ole sul palju jäänud ja varsti on pisike su kätel – siis ununevad paljud hetkel tähtsana näivad asjad ja keskendud temale. Aeg läheb kiiresti ja enne kui üldse aru saad, oled kogu sellest jamast üle ja hakkad kõike taas positiivsemas valguses nägema. Mina olen seda muutumist oma õe peal näinud ja miks ei peaks sinuga samamoodi minema.
Ei tea, kas mu jutust mingit abi on, aga olles sinu postitust lugenud, ei saanud vastamata jätta …
Soovin sulle jõudu ja vastupidamist – sa saad kindlasti kõigega hästi ka ise hakkama!
Ma lähen homme esilekutsumisele ja hirmutav on :S Ei tea ju mis ees ootab ja kuidas läheb. Viimane lootus on veel, et äkki hakkab täna öösel sünnitus ise pihta, aga kuidagi lootusetu tundub see juba. Loodan, et ei pea haiglas kaua ootama ja passima. Jõudu ja jaksu kõigile 🙂
[small]Melllukene kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kägu (41+4) 15:48
kuidas sul olla on? Kuidas sul läheb? Kas tuli ennem ise välja? Mina lähen homme kell 9 hommikul esilekutsuma. Samas mul juba vaikselt valud käivad ! Täitsa kardan !!!
Jaksu kõigile teistele 🙂 !![/tsitaat] Tulin täna saatekirjaga sisse, emakakael veel suht toores ja pandi geeli, mis peaks emakakaela nö küpsetama. Praegu veel miskit ei toimu ja varsti peaks olema teise geelitamise kord. Tundub, et mul läheb siin veel kaua.Sa ära karda, kõik läheb hästi 🙂 ja kui valud juba käivad, siis ei peagi võibolla sekkuma. Jõudu!!!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
