Teema: Lõualuu operatsioon

Julgustada sind ei julge, aga oma tütar loobus sellest ja just tänu riskidele, mis sellega kaasneda võivad. Temal oli olukord just vastupidine, alalõug on nats ettepoole. Aga kuna olukord polnud ka just kõige hullem, siis ta seda riski ette ei võtnud. Sulle aga jõudu ja kordaminekut opiga.

Minul see läbitud aastaid tagasi. Olen sellest ka perekoolis pikalt kirjutanud, huvitav kas arhiivis on alles?
Lähen otsin natuke. Aga üldiselt minul ei olnud hull, ei op ega järgnev paranemine.

Minule tehti 9 aastat tagasi, alalõug oli eespool, no väga tore peale oppi ei olnud, kuu aega oli suu kinni traatidega( no siis nii,et üleval ja all olid breketid ja peale oppi siis pandi traatidega breketid kinni) ja kaotasin kuu ajaga 10kg, kõht oli kogu aeg tühi, ainult vedelikku sain natuke juua.Muidu ikka soovitan,kui kõik see läbi,siis enesetunne ikka mega.Ja enne oppi tuleb palju süüa ja kosuda.Nüüd, 9 aastat hiljem, on mul uuesti breketid,sest lõug jälle nihkunud, enam oppi ei tehta,kuid pingutatakse nüüd kummidega, siis breketite toel muidugi. Aga siiski, soovitan teha, peale oppi nägin muidugi välja nagu hamster, põsed paistes.Edu ja jaksu 🙂

Mina peaksin ka tegema, sest alalõug on liiga taga, oleks vaja ikka kõvasti ette poole tõmmata. Mina loobusin, lasen panna ainult breketid. Arvan, et see risk ei tasu ära.
Samuti on minu tutvusringkonnast loobunud opist vähemalt 5 inimest.

[small]Mina125 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas ei tasu ära? tasub ikka ära. Ka mulle pakuti alternatiive, kuid see annab parima tulemuse. Ortognaatse kirurgia eesmärgiks on parandada hambumust ja näo esteetilist väljanägemist ning ega igalühel selle jaoks julgust ei jätkugi. See on ette võtmine ning risk on iga operatsiooniga. Kes ei riski see ¨ampust ei joo nagu öeldakse:) Ise peab olema väga motiveeritud[/tsitaat]
No aga keegi siin ju kirjutab, et 9 aastat hiljem on lõug jälle nihkunud. Hakkadki iga 10 aasta tagant operatsioonil käima?

Opist on möödas üle 2 nädala ja paistetus peaaegu alanenud. Jah olen veel näost kirju, kuid saan juba väljas julgelt käia, võõrale inimesele ei ole nii märgatav, et põsed veidi turses. Enesetunne on väga hea. Splint veel suus, ootan seda aega kuna enam seda kandma ei pea, siis saab juba asjalikumalt süüa ka. Kuid vahetan ise kumme ja pesen splinti.
Kus opp toimub? Jah, aeg lendab ikka väga kiirelt. Aga oktoober ka juba selline kuu, et pole väga kurb kui toas peab olema 🙂

Splinti enam ei kanna, kummid veel suus, kuid saan juba suud paotada nendega ja harjunud 😉 Alguses oli väga harjumatu, aga praegu mitte, nagu nii peakski olema. Veidi on turses, kuid üldiselt juba inimese nägu. Profiiliga olen väga rahul, kõvasti ilusam. Otsevaates kuna 1 pool on natuke rohkem turses ja assümeetriline, siis pean veel tulemust ootama. Üldiselt on mul hea meel et selle ette võtsin ja kõik on seda väärt. Kaalukaotus -7 kg, iseenesest kartsin hullemat:) Aga enne oppi söö kõvasti;) liha ja puuvilju, nendest unistan kõige rohkem 🙂

mu sõbrannale tehti sügisel. käisin teda samal päeval haiglas vaatamas. temal läks kõik hästi, mingeid tüsistusi polnud. tehti tln-as mustamäe haiglas. minule pigem kõrvaltvaatajana tundub see kõik jube (alustades pikaajalisest breketite kandmisest, enne seda vajalike hammaste tõmbamisest jne). sõbranna arvates tegi ta õige otsuse. esimestel päevadel oli söömisega muidugi raskusi. haiguslehel oli peale seda minu mäletamist mööda umbes 2 kuud, aga meiliteel töötas kodus juba paari nädala pärast edasi. algul ei saanud rääkida (mingil määral rääkis küll juba opipäeva õhtul).

Mul ka umbes sarnane raviplaan. Tekkis hulga küsimusi.

1. Palun märkige vastates ka seda, kas op tehti teile Tartus või Tallinnas.

2. Millistest tüsistustest kirurg või ortodont teid teavitasid?
Kas nad ütlesid, et närvi tastumine kroonilise valuga (ravimitele raskesti alluv valu eluks ajaks) on tavalisem kui tuimus (huul, lõug ja igemed tunduvad nagu surnud eluks ajaks)? Või ütlesid, et: \”peale oppi võivad lõuatsi piirkonnas esineda tundlikkuse häired\”.

Ülalõuaga tehtava opi puhul on näiteks risk vigastada silma närvi ning on juhtumeid, kus inimene on jäänud opi järel pimedaks. Ma arvan et seda riski teades jätaks paljud ülalõua opi tegemata ja valiks mingi konservatiivsema meetodi.

3. Kuidas teil opi järel seisundi jälgimine toimus? Kas lihtsalt õde vaatas palatisse sisse ja konstanteeris, et olete elus või tehti ka mingeid teste, analüüse, küsiti enesetunde ja oluliste funktstioonide taastumise kohta, anti nõu, näidati kuidas kummisikuteid vahetada jne? Milliste vahemike järel näiteks närvi kahjustuse seisu, lõualiigese liikuvust avanemist, ette ja külgedele näiteks hinnati?

4. Millal taastusravisse suunati, kas pandi vastuvõtuajad taastusravisse juba enne oppi, peale oppi või teid ei suunatudki taastusravisse? Muutus on suur ja kas teid saadeti mingi lõualiigese spetsialisti, logopeedi, füsioterapeudi või muu spetsialisti konsultatsioonile või paranesite opist nii nagu jumal juhatab?

Lihtsalt ma tunnen ühte inimest kellel tehti Tartus alalõua opp. Enne oppi oli tal kõne normaalne aga nüüd susiseb kuidagi imelikult.

USA ja UK kliinikutes on mõnes kohas patsientide infolehed netis olemas ja nende sisu Eestis arstidelt saadud infoga võrreldes tundub meil siin meditsiinis lõualuu oppide teemal kiviaeg olevat. Mingist super tasemest küll rääkida ei saa.

Kellegil oli blogis ka kirjas, et Tallinnas saadeti haiglast välja ilma kummisikutite vahetamise tehnikat näitamata. Kui inimene peaks koju jõudes näiteks oksendama ja hakkab siis esimest korda üritama kummisikuteid lahti saada, siis ta võib enne ära lämbuda ja surra. Ma Tallinnas küll ei julgeks sellise \”tasemega\” arstide hoolde end usaldada, kes lohakusest inimese ära võivad tappa. Kui arst on hea suhtleja, siis on temaga hea suhelda aga see ei taga veel head ravi kvaliteeti.

Mina ka loobusin opist ja panin ainult breketid. Mingeid vaevusi see pole siiani tekitanud, et alumine lõualuu tagapool on. Ortodont andis kolm varianti (lihtsalt breketid panna, ülevalt hambaid välja tõmmata ja siis breketid, opp koos breketitega) ja sain kaaluda plusse ja miinuseid. Mulle öeldi, et ka opiga ei saaks ma täiuslikku hambumust, seega otsustasin loobuda, seda enam et breketite kandmise aeg oleks ka pikenenud siis. Kui suur vahe teil hambakaarte vahel oli, need kes opile lähevad või on seda teinud? Mul eeldatavasti peale breketiravi lõppu 5-6 mm, normaalseks ülehambumuseks peetakse vist kuni 3 mm. Hambaid ju lihvitakse ka pärast, et hambumus parem oleks ja seda saab edaspidi jälgida, kas ja kuidas pinnad kuluvad.

No kui lõug on ikka nii ees, et hambaid kokku pannes keeleots välja mahub, siis tuleb operatsioon ikka ära teha.