Te võiksite siin kollektiivselt hakata aru saama (see on palju palutud, aga proovige arendada endas empaatiavõimet ja hakake ette kujutama), mida teeb vanemliku hoole ja armastuseta kasvamine inimese psüühikale. Uskuge, sellised asjad on kõik omavahel seoses.
Elus sõltub kõik sellest, mis kaardid sulle diilitakse. Teema peategelane on öelnud välja, et jäi vanaema kasvatada, kuigi mõlemad vanemad on olemas ja elus. See tähendab seda, et sind kas ei taheta või suudeta kasvatada. Last, kes pole mitte midagi valesti teinud.
Nüüd arvake kaks korda, mis see väikse lapse psüühikale teeb ja kuidas see tulevikus avaldub ja absoluutselt kõike mõjutama saab. Mõelge selle peale sügavalt ja siis veel korra, kas tasub siin anonüümselt keelt peksta ja “nõutu” olla.
Ausaltöeldes ma tean üsna mitut inimest, kes ei kasvanud enda vanematega, vaid samuti vanavanematega või sugulastega. Tunnen ka lastekodus kasvanud meesterahvast. Tegelikult kohas, kust ma pärit olen, oli isegi üsna tavaline, et mitmed lapsed ja noored kasvasid enda vanavanematega, sest ema ja isa erinevatel põhjustel ei saanud neid ise kasvatada (tervislikud ja vaimsed põhjused, aga samuti töötamine välisriigis või pealinnas). Kõikidest nendest lastest on kasvanud täiesti tavalised, tegusad ja normaalsed inimesed. Täiesti tavalised ja normaalsed inimesed kusjuures kasvavad ka oluliselt hullemate traumadega noortest. Muidugi juhul kui need nö. traumeeritud ise seda tahavad, mitte ei eelista lihtsalt mõnusas ohvrirollis elust läbi purjetada, pidevaks vabanduseks “üliraske lapsepõlv”.