Praegu loeb juba üsna kenasti. Eks vahel mõne pikema sõna juures ikka takerdub. Ja vahel loeb lohakalt ja pakub sõna lõppu huupi. Aga üldiselt siiski suudab juba nt nooremale õele ette lugeda nii, et too viitsib kuulata. St sõnad tulevad ikka päris lups ja lups, väiksem ei pea igavuse kätte ära surema, kuni lause lõpuks kokku saab. Trüki- ja kirjatähed õppis ta ära ühekorraga 2-3-aastasena (meil olid külmkapimagnetid kirjatähtedes tähestik), selles suhtes pole tal vahet, mis tähtedega lugeda.
Õnneks meil on olnud arusaamise mõttes täpselt vastupidi. Et aru sai ja loetut ümber jutustada osakas juba siis, kui lugemine alles ülim veerimine oli. Mulle tundus tookord uskumatu, kuidas ta küll sellise veerand tundi ühe lause lugemise järel suudab lause algust ja lõppu meeles pidada ja sisu kokku viia, aga näe suutis. Nüüd siis muidugi hoopiski juba.
Kas kuidagi ühe lause või poole lause haaval ei saa suunata last ümber jutustama või muul moel loetu mõtet otsima? Ma kaldun arvama, et loetu mõistmine on olulisem kui lugemise kiirus.
Meil on muidu viimase aasta jooksul olnud lapsel nõue, et iga päev loeb 15 minutit. Ükskõik mida (ma ei pahanda, kui iga päev alustab uut raamatut, mõni päev võtab hoopis ajalehe ja kolmandal päeval koomiksi), samuti on lubatud lugeda nii kõva häälega teistele ette kui ka vaikselt, aga 15 minutit tegeleb asjaga. Enne seda ikka luges ka aegamööda ja sai aru, aga soravus on nüüd selle igapäevase treeninguga tulnud.
7 a saab nüüd kohe jaanuaris.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 11.01 00:24; 11.01 00:26;