Ma ei tea mis hooleta mõtlematu komme mõnel inimesel on, et peab lapse käsi endale suhu panema ja lutti ka suust läbi tõmbama.
Nii võib ju saada igasugu suu haigusi.
Hambaid veel lapsel pole. Kas ma peaks muretsema või saan ma midahi ennetavalt teha?
Aga miks sa lubad sellist asja? Loomulikult ei tohi lapse suhu panna ei enda ega kellegi teise suust läbi käinud asju.
Kui tegemist on sinu tuttava inimesega (eeldan, et lapse vanaema), siis miks sa küsid perekoolist, miks inimesed nii teevad? Küsi tema käest ja ütle, et mitmed haigused levivad süljega, sh kaaries ja sa ei taha oma last ohustada. Kui ikka jätkub sama käitumine, siis hoia laps sellest inimesest eemal. Lihtne.
Mida sa saad teha? Neid keelata saad! Kaaries on nakkushaigus. Muidu on kaariesesbakterid su lapsel juba suus ees esimesi hambaid ootamas. Võtad käest ära (lapse, luti), pesed lapse käed ja luti ise puhtaks.
Minu laps sai sedasi herpesviiruse (mis meil kõigil organismis olemas on, aga seda ei pea küll kellegi teise süljega ja nii pisikesena saama). Esimene põdemine oli siis hirmus – kõrge palavik ja jubedad villid poole näoni. Ja mitte et nakatajal oleks sel hetkel olnud aktiivne herpes huulel vmt – ei.
Nii et kindlasti ära sellist asja luba. Minagi poleks lubanud, aga usaldasin lapse vanaemale hommikupudru andmise, kööki naastes selgus, et tädi oli sellal õpetanud: pudru temperatuuri tuleb katsetada lusikat esmalt enda suust läbi tõmmates! Sa püha issand!
Liigne ettevaatlikkus ja paanitsemine ei tee ka midagi head. Tänapäeval on kombeks igast pisikesest asjast suur draama teha.
Loomulikult ma ei lubaks seda, aga kõiki tuttavaid ja sugulasi ei teadnud ka sellest ette hoiatada. Küsimus on pigem selles et kui ka sellised asjad juhtuvad kuidas ma saaks kindlaks teha kas lapsel on kaariasebakter suus ja kas sellest on võimalik lhti saada enne kui hambad suus ja see neid hävitama hakkab?
Kaariest tekitavaid baktereid on kaugelt enam kui üks ja ma pole küll kuulnud, et keegi laseks suust külve teha eesmärgiga teada saada, kas ja millised kaariesetekitajad suus olemas on.
Teoreetiliselt peaks olema nii, et seni kuni lapsel veel ühtki hammast suus olemas ei ole, ei tohiks tüüpilised kaariesetekitajad suhu pikemalt pidama jääda, sest neil ei ole seal elutegevuseks sobivat keskkonda (läbi igeme nad hambaalgete juurde ei pääse) ning muu mikrofloora sööb nad suust ruttu välja. Aga see muutub kohe, kui lapsel esimene hammas suhu lõikub. Samas ma ei kujuta ka ette, et kui jutt käib lapsest “enne kui hambad suus on” (st siis keskmiselt alla 6-kuusest?), kui palju tal siis neid suvalisi hoidjaid-kantseldajaid on, keda ei saa keelata ega takistada lapse lutti suust läbi tõmbamast? Nii pisikest last, kui üldse on tarvis hoida, hoiab ju üldjuhul mõni täiskasvanud lähisugulane (kellega saab enne teema läbi rääkida) või siis kuskil suuremas seltskonnas on beebi ema-isa ju üldjuhul ikka ise juures, näeb ja valvab, mis ta lapse ümber toimub, mitte mingid võhivõõraste hordid ei ründa last oma suust läbitõmmatud luttidega?!
Kõik lapsed saavad kaariest tekitavad bakterid endale ammu enne hammaste tulekut. Näiteks kui beebi on süles ja mõni täiskasvanu või vanem laps räägib beebiga, siis rääkimisel pritsib alati sülge. Osa pritsmetest jõuab ka beebi huultele ja suhu aga osa ka kätele ja käed rändavad suhu. Eriti hästi levib sülg, kui beebi on näiteks põrandal sellili ja vanaema või vanaisa puristab tema kohal. Nii saab beebi eriti rikkaliku mikrofloora omanikuks.
Ainus võimalus hoida beebit temaga kokkupuutuvate inimeste suubakteritega nakatumisest tähendaks, et kõik peaksid kogu aeg kandma selliseid suumaske nagu näiteks hambaarstidel. Lihtsalt beebi läheduses rääkimine juba nakatab teda rääkija bakteritega. Mingi lusika või luti suust läbi tõmbamine ja siis beebile andmine on vaid jäämäe tipp.
Kaariest tekitavad bakterid ei sure igeme või keele peale sattudes ära seega pole mõtet loota, et kui veel hambaid pole, siis nad suus ellu ei jää. Bakterid on väga visad ja suulimaskestad on neile tavaline elukeskond, kus toidu saabumist oodata.
Väga lihtsustatult kirjeldades söövad bakterid suhkruid ja muid toitaineid ning hambad on neile lihtsalt suvaline pind, kus olla, mitte toit. Bakterite hammastelt eemaldamata jätmisel või sagedal söömisel muutub suus keskkond nii happeliseks, et see happelisus söövitab hambaid ja tulemuseks on kaaries. Kaariesest hoidumiseks tuleb hambaid pesta 2 x päevas ja söögikordade vahed peavad olema piisavalt pikad, et hambad jõuaksid remineraliseeruda. Janukustustuseks söögikordade vahel sobib loomulikult ainult puhas vesi, mitte mahl või limonaad.
Nüüd juba räägitakse, et kaariesebakterit kui sellist polegi olemas. On lihtsalt halvad harjumused, eriti toidukordade vahel näksimine ja üleüldine suhkru söömine, mis teeb keha happeliseks ja viib kaltsiumi välja. Keegi ei karda ju näiteks suudeldes mingeid kaariese baktereid saada. Et laps ei saaks vanematelt mingeid suust-suhu baktereid, peaks sünnist saati kaitsemaski kandma.
Jätsin nii väikse lapse, kes enda eest veel seista ei osanud, ainult selle inimese hooleks, keda usaldasin 100% ja teadsin, et ta teab õigeid põhimõtteid hoolduse osas. Lapse teine vanaema hakkas last hoidma üksinda kodus siis, kui laps oskas juba rääkida ja ütles ise vanaema, mida võib ja ei või ning kaebas mulle kõik ära, kui vaja 🙂 Lihtsalt ei usaldanud teda ja teadsin, et ta teeb, mis tahab. Hoidu läks ka laps 3a ja pani seal kohe ise paika, et tema teistega samast tassist ei joo õues, kuna last oli nii õpetatud. Tõenäoliselt tänu järjepidevusele on lapsel praegu 7a kõik hambad siiani terved olnud. Kusjuures kindlasti ei ole tegemist heade geenidega, sest nii minul kui mehel hambad väga kehvad – tänu nõukaaegasele hooldusele (hooldamatusele) kodus ning kõigi inimestega ühise söömise ja joomise tulemusena. Kusjuures tutvusringkonna tean üksikuid sama vanu lapsi, kellel pole hambaid parandatud. Laps mitmes kollektiivis ja umbes 15-20 lapse hulgas on maksimaalselt 4-5 last kõigis gruppides, kellel terved hambad 7-8a. Olen samal teemal rääkinud mitme hambaarstiga ja kõik väidavad sama, et raudselt ei tohi lastega koos süüa, juua samadest nõudest ja lutti oma suust läbi tõmmata. Kõik on kiitnud minu lapse hambaid ja ohanud, et enamikel Eesti lastest on üsna katkised ja päris paljudes ka halvasti hooldatud hambad. Loodan, et mu jutust oli kasu kellelegi. Olen ise elus nii palju vaeva näinud oma hammastega, et oma lapsele sellist jama ei sooviks iial. Kui nii väike asi saab abiks olla, siis miks mitte seda järgida – pole ju raske lapsele võtta teine lusikas ning teine joogitass vms.
Jätsin nii väikse lapse, kes enda eest veel seista ei osanud, ainult selle inimese hooleks, keda usaldasin 100% ja teadsin, et ta teab õigeid põhimõtteid hoolduse osas. Lapse teine vanaema hakkas last hoidma üksinda kodus siis, kui laps oskas juba rääkida ja ütles ise vanaema, mida võib ja ei või ning kaebas mulle kõik ära, kui vaja
Lihtsalt ei usaldanud teda ja teadsin, et ta teeb, mis tahab. Hoidu läks ka laps 3a ja pani seal kohe ise paika, et tema teistega samast tassist ei joo õues, kuna last oli nii õpetatud. Tõenäoliselt tänu järjepidevusele on lapsel praegu 7a kõik hambad siiani terved olnud. Kusjuures kindlasti ei ole tegemist heade geenidega, sest nii minul kui mehel hambad väga kehvad – tänu nõukaaegasele hooldusele (hooldamatusele) kodus ning kõigi inimestega ühise söömise ja joomise tulemusena. Kusjuures tutvusringkonna tean üksikuid sama vanu lapsi, kellel pole hambaid parandatud. Laps mitmes kollektiivis ja umbes 15-20 lapse hulgas on maksimaalselt 4-5 last kõigis gruppides, kellel terved hambad 7-8a. Olen samal teemal rääkinud mitme hambaarstiga ja kõik väidavad sama, et raudselt ei tohi lastega koos süüa, juua samadest nõudest ja lutti oma suust läbi tõmmata. Kõik on kiitnud minu lapse hambaid ja ohanud, et enamikel Eesti lastest on üsna katkised ja päris paljudes ka halvasti hooldatud hambad. Loodan, et mu jutust oli kasu kellelegi. Olen ise elus nii palju vaeva näinud oma hammastega, et oma lapsele sellist jama ei sooviks iial. Kui nii väike asi saab abiks olla, siis miks mitte seda järgida – pole ju raske lapsele võtta teine lusikas ning teine joogitass vms.
MInu lastel pole üldse lutti olnud, aga olen täiesti kindel, et nad on kõik sünnist saadik igasuguste bakteritega kokku puutunud. Lapse käsi on enda suust läbi tõmmatud, toit enda suust läbi enne lapsele andmist jne. Pole mida suutnud piisavalt kiiresti reageerida lihtsalt. Kord oli juhus, kus lapse onu tahtis vastsündinule om sõrme suhu pista, no kuna mees just kõrval rääkis, et sünnitusmajas nii soovitati (pesta käed korralikult ära ja siis väike sõrm suhu pista jne). Onu aga lihtsalt võttis käe sealt, kus see parasjagu oli ja hakkas minu 3-päevasele suhu toppima. Õnneks jõudsin seekord lapse eest ära kiskuda. Aga ühesõnaga mis ma öelda tahan – esimene laps on 11-aastane ja tal on olnud 1 väike auk piimahambas, see on kõik. Teine on 6-aastane ja asiiani hambad terved. Kolmandal veel vähe hambaid, aga k terved. Geenid pole meist kellelgi head, pigem on oma osa toitumisharjumustel. Joovad samast tassist, keegi ei käi järel ega passi, et ei jooks. Ma ei tea, kuidas lasteaias õues on, aga toas on kõigil eraldi tassid. Ühesõnaga ei pea see sinu teooria 100% paika.
Liigne ettevaatlikkus ja paanitsemine ei tee ka midagi head. Tänapäeval on kombeks igast pisikesest asjast suur draama teha.
Okei, bakterid bakteriteks…aga, sulle meeldiks kui keegi näiteks lusika millega sööma hakkad enne oma suust läbi tõmbaks? Minu arust lihtsalt RÕVE, miks peaks siis beebi kellegi teise ilast lutti lutsutama.
Minu laps sai sedasi herpesviiruse (mis meil kõigil organismis olemas on, aga seda ei pea küll kellegi teise süljega ja nii pisikesena saama). Esimene põdemine oli siis hirmus – kõrge palavik ja jubedad villid poole näoni. Ja mitte et nakatajal oleks sel hetkel olnud aktiivne herpes huulel vmt – ei.
Nii et kindlasti ära sellist asja luba. Minagi poleks lubanud, aga usaldasin lapse vanaemale hommikupudru andmise, kööki naastes selgus, et tädi oli sellal õpetanud: pudru temperatuuri tuleb katsetada lusikat esmalt enda suust läbi tõmmates! Sa püha issand!
Tänan miinuste eest. Täiendan oma kirjutist näitliku artikliga. Ei olnud see meilgi tore, ei olnud.
no aga mõtleme asjale teisest küljest – kas sa vanaemal musi lubad teha pisikesele beebile? viirused ei levi ju ainult käte kaudu. Muidugi ei ole normaalne lutti suust läbi lasta ja beebi käsi lutsutada, aga liigseks paanikaks pole ka põhjust. Lihtsalt öelda kindel “ei”.
Mina näiteks ei luba ämmal öelda lapse luti kohta “väike tissu” – nagu wtf? ja pepu kohta “tussu” sõna kasutamise olen ka ära keelanud suurema tütre juuresolekul – sest seal tkust mina pärit olen, tähendab see midagi muud kui pepu 😀
Liigne ettevaatlikkus ja paanitsemine ei tee ka midagi head. Tänapäeval on kombeks igast pisikesest asjast suur draama teha.
tead, on asju. mille üle võiks keskmisest suuremat muret tunda, sest teadupärast pole hambaarst just väikelaste lemmiktool…
Nüüd juba räägitakse, et kaariesebakterit kui sellist polegi olemas. On lihtsalt halvad harjumused, eriti toidukordade vahel näksimine ja üleüldine suhkru söömine, mis teeb keha happeliseks ja viib kaltsiumi välja. Keegi ei karda ju näiteks suudeldes mingeid kaariese baktereid saada. Et laps ei saaks vanematelt mingeid suust-suhu baktereid, peaks sünnist saati kaitsemaski kandma.
seev teooria on nendele, kes vabandavad oma laste kaariese pärast toiduvalikuga välja, kuna TEMA PERES kaariest ju kellelgi pole, kunsa keegi sinna oma raha ei vii…
Loomulikult ma ei lubaks seda, aga kõiki tuttavaid ja sugulasi ei teadnud ka sellest ette hoiatada. Küsimus on pigem selles et kui ka sellised asjad juhtuvad kuidas ma saaks kindlaks teha kas lapsel on kaariasebakter suus ja kas sellest on võimalik lhti saada enne kui hambad suus ja see neid hävitama hakkab?
ega satagantjärele ju niikuinii midagi teha ei saa, no eks tal muidugi nüüd see va bakter leidub, aga sina jällegi oled hoolas igemetepuhastaja ju ka samas…no kuidas sa ikka võitled, ikka ette ja edasi võitled.
no aga mõtleme asjale teisest küljest – kas sa vanaemal musi lubad teha pisikesele beebile? viirused ei levi ju ainult käte kaudu. Muidugi ei ole normaalne lutti suust läbi lasta ja beebi käsi lutsutada, aga liigseks paanikaks pole ka põhjust. Lihtsalt öelda kindel “ei”.
Mina näiteks ei luba ämmal öelda lapse luti kohta “väike tissu” – nagu wtf? ja pepu kohta “tussu” sõna kasutamise olen ka ära keelanud suurema tütre juuresolekul – sest seal tkust mina pärit olen, tähendab see midagi muud kui pepu ????
Suu peale kindlasti mitte. Nii levivad palju hullemad viirused kui kaaries nagu näiteks juba eelnevalt korra mainitud herpesviirus, mis pisikese jaoks võib vägagi ohtlik olla. Musi teed pea peale või halvemal juhul põse peale või paremal juhul üldse ei hakka väikest inimest väga musitama.
miks peaks üldse laskma oma last kellelgi “lärtutada” anda?
laps on ikka ka inimene, te ise oma vanemate-sugulastega lörbite mööda üksteise põski ja suid?
ja kui vanaemal kukub supilusikas käest maha, siis abivalmilt korjate üles ja lasete enda suus puhtaks või?
mul ämm üritas ikka kohe beebile näkku musi teha, no ma keelasin ära, ütlesin, et pulgakommi mine osta ja laku.
Küsimus ei ole ju ainult kaariases. Täiskasvanud inimese suus on musttuhat erinevat bakterit ja ka viirust ja seent. Täiskasvanu suus need ei voha, sest immuunsüsteem on nendega harjunud, pidevalt toimub võittlus. Beebi kohtab neid esimest korda ja jääb haigeks. Igasugu kõhutõved, nohud jms ainult ootavad su suus, et saaks paljunemiseks soodsasse keskkonda.
Mina oma lapse vanaemad sain koolitatud just põhjendusega, at see kurguviirus, mida nad mõni kuu tagasi põdesid, pole nende suust kuhugi kadunud. Tegid hapu näo pähe, aga lapse lusikat endale rohkem pole suhu toppinud ja lapsele juua annavad ka eraldi tassist.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
