Mu lapsel on väga hea pea ja luuletused jäävad hästi pähe. Täna aga õppisime ja õppisime ja õppisime ja õppisime ja õppisime – kokku vaheaegadega pea terve õhtu alates 4-st kuni 10-ni – aga 4 salmiga luuletusest sai hädiselt pähe vaid 2. Müstika – milles asi võis olla? Laps ei olnud üleväsinud kui õppima hakkas, tegi kõike samamoodi kui harilikult. Luuletus ei olnud ka midagi ülikeerulist, oli riim ja rütm olemas, sõnad ka pigem harilikud, kuigi keel oli veidi arhailine. Ja pähe ei jää. Laps õnnetu ja nuttis lausa vahepeal, siis tabas teda raev ja peksis palli ja patja ja tooli. Käisime vahepeal õues jalutamas ja proovisime jalutamise pealt õppida – tulemus ikka samasugune. Nagu mingi tropp oli lapsel peas ees, no ei suutnud lihtsaid sõnu meelde jätta, arutasime salmi läbi, et miks on seal viimases reas keskel sõna “sulle” – ja jõuab sinna kohta, jälle ei suuda meenutada, mis sõna sinna panna. Niimoodi lõputult. Mis see tähendab, millest selline asi tuleb? Kas on olemas nn. sobimatust mõne luuletusega? Eelmisel aastal õppis terve proosateksti pähe, kui vaja oli.
Teema: Luuletus ei jää pähe
Kuidas sa last õpetasid? Kas olid lapsega õppides ise rahulik? Üle võlli ei läinud? Mäletan, et mul ei jäänud kooli ajal mingid lihtsad neli rida vene keeles pähe, kuna väsinud ema röökis kõrval ja raputas mind, et kuidas sulle see ometi pähe ei jää! See hirm ema ees pani mu pea nii lukku kui lukku. Väike õde mu kõrval vuristas selle luuletuse nagu naksti ette, aga mina maigutasin vaid suud, endal pisarad silmas.
Kuidas sa last õpetasid? Kas olid lapsega õppides ise rahulik? Üle võlli ei läinud? Mäletan, et mul ei jäänud kooli ajal mingid lihtsad neli rida vene keeles pähe, kuna väsinud ema röökis kõrval ja raputas mind, et kuidas sulle see ometi pähe ei jää! See hirm ema ees pani mu pea nii lukku kui lukku. Väike õde mu kõrval vuristas selle luuletuse nagu naksti ette, aga mina maigutasin vaid suud, endal pisarad silmas.
Loomulikult ma ei röökinud. Pealegi alguses õppis laps ise, nagu harilikult. Kui lapse toast hakkasid mürtsud ja kolksud ja lõpuks nutt kostma, alles siis ma läksin appi. Ja suutsin end vaos hoida küll.
Mu lapsel ja mul endal on sama olnud. Nagu mingi ajukramp tekib. Mul aitab, kui lasen asjast mingiks ajaks lahti ja proovin värske peaga uuesti, loon loogilisi seoseid jne. Mul on olnud lugude kirjutamisega, olen ajakirjanik. Mõni lugu lihtsalt ei tule, See on midagi sarnast päheõppimisega.
Luuletusest võib proovida laulu teha, laulud jäävad paremini pähe. Muidu võib see olla väsimusest, sellest, et ei taha seda üldse teha, mingist olulisemast murest või teemast, millega aju tegeleb.
minu endal on nii, et pidin alati hakkama õppima päev varem, sest siis piisa mõnest korrast lugemisest, järgmisel päeval kordasin ja oligi peas (vene keeles sai ju õpitud pikki luuletusi pähe). Samas vaatan last – õhtul ei olegi peas, nii et saaks korralikult ette loetud, hommikul loeb soravalt ette.
Väga tuttav!
Vaimne blokk on nii tugev, et pärsib meeldejätmist.
Tuleb püüda leida kompromiss, et mitte liiga palju õppida. Kordama peab, aga üleõppimine ei anna mitte midagi, pigem süvendab negatiivset emotsiooni.
Oleme edukalt kasutanud seda varianti, et hommikul kordame. Sealjuures tuleb ka hommikul lasta kõigepealt lapsel rahus meelde tuletada. Piisavalt vara üles tõusta, et ei peaks kiirustama.
Ja hommikul oligi luuletus täiesti peas, mitte ainult need 2 salmi, mis õhtul kuidagimoodi hädaga pähe saime, vaid ka kolmas salm, mida õhtul õppida eriti ei jõudnudki!
Uskumatu on see inimese aju.
Jah, me ka harilikult õpime varem luuletusi, et jääb üks päev settimiseks, kuid seekord laps unustas nädalavahetusel ära, et luuletus vaja pähe saada ning nii jäigi viimasele hetkele.
Õppetund igal juhul.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.