Minu meelest on tunneteta kooselu ja eriti veel tunnete teesklemine enda vägistada laskmine. Sa ei saa hoida pere õnnelikuna, kui tundeid pole. Vot siia sobib sõna kaltsnaine.
Minu meelest on tunneteta kooselu ja eriti veel tunnete teesklemine enda vägistada laskmine. Sa ei saa hoida pere õnnelikuna, kui tundeid pole. Vot siia sobib sõna kaltsnaine.
Nujah. Ja sulle sobib sõna “liblikas”. Saa suureks, elus on muud ka kui tunded. On austus ja hoolimine, lubadused ja kohustused – kõik ühises elus tuhat korda olulisemad kui mingid ajutised tunded.
Minu meelest on tunneteta kooselu ja eriti veel tunnete teesklemine enda vägistada laskmine. Sa ei saa hoida pere õnnelikuna, kui tundeid pole. Vot siia sobib sõna kaltsnaine.
Nujah. Ja sulle sobib sõna “liblikas”. Saa suureks, elus on muud ka kui tunded. On austus ja hoolimine, lubadused ja kohustused – kõik ühises elus tuhat korda olulisemad kui mingid ajutised tunded.
Aga siis oma austusest ära ka seksi???? Ole elu lõpuni tsõlibaadis ja austa oma kaaslast. Muidu petad teda ja valetad, et kirg on olemas. Sellises kooselus muidu oled vaid üks auk.
Aga siis oma austusest ära ka seksi???? Ole elu lõpuni tsõlibaadis ja austa oma kaaslast. Muidu petad teda ja valetad, et kirg on olemas. Sellises kooselus muidu oled vaid üks auk.
Mina ei valeta midagi. Seksimiseks ei pea olema nõretavaid pubekatundeid, hoolimine ja teadmine, et oled koos inimesega, keda austad ja kes sind austab, on hoopis parem baas heaks seksiks. Proovi järele.
Aga siis oma austusest ära ka seksi???? Ole elu lõpuni tsõlibaadis ja austa oma kaaslast. Muidu petad teda ja valetad, et kirg on olemas. Sellises kooselus muidu oled vaid üks auk.
Mina ei valeta midagi. Seksimiseks ei pea olema nõretavaid pubekatundeid, hoolimine ja teadmine, et oled koos inimesega, keda austad ja kes sind austab, on hoopis parem baas heaks seksiks. Proovi järele.
Ma võin austada ka inimest, keda armastan. Vot siis on seks hea. Aga ma ei seksi inimesega, keda vaid austan. Krt siis ma oleks terve Lasnamäe jagu mehi läbi tõmmanud.
Minu meelest on tunneteta kooselu ja eriti veel tunnete teesklemine enda vägistada laskmine. Sa ei saa hoida pere õnnelikuna, kui tundeid pole. Vot siia sobib sõna kaltsnaine.
Nujah. Ja sulle sobib sõna “liblikas”. Saa suureks, elus on muud ka kui tunded. On austus ja hoolimine, lubadused ja kohustused – kõik ühises elus tuhat korda olulisemad kui mingid ajutised tunded.
Aga siis oma austusest ära ka seksi???? Ole elu lõpuni tsõlibaadis ja austa oma kaaslast. Muidu petad teda ja valetad, et kirg on olemas. Sellises kooselus muidu oled vaid üks auk.
No vanusega ikka seksi osakaal väheneb. On rõõm kooselatud aastatest, hoolimisest ja ehk lastelastestki. See ongi armastus. Aga ega paljud sinna tasemele ei jõuagi. Enne on vaja ikka “laastada ja lõhkuda”, laste elud, kaaslase elu. Otsitakse tundeid, kirge, aru saamata, et ainult see pole armastus. Mõni saab elu lõpuks aru, mis on tegelik väärtus, nagu keegi siin juba oma kogemusest rääkis.
Ma võin austada ka inimest, keda armastan. Vot siis on seks hea. Aga ma ei seksi inimesega, keda vaid austan. Krt siis ma oleks terve Lasnamäe jagu mehi läbi tõmmanud.
No ärme näri nüüd tähti. Saad aru küll, et ma rääkisin komplektist austus, hoolimine, otsus, lubadused, kohustused. Ja, pane tähele, selle inimese vastu on kunagi ka tunded olnud. See pole sama, mis suvalise austatud jorsiga seksimine. Mis sa arvad, et paarid, kes kõrge eani koos püsivad, nõretavad veel 60-selt tunnetest? Ei, ei nõreta. See ei sega neil aga ometi omas tempos ka täiesti rahuldavat seksielu elada. Seksi eelduseks on tunded, nõus, kuid need tunded võisid olla ka kunagi ammu, ei pea olema olemas olevikus.
Ma võin austada ka inimest, keda armastan. Vot siis on seks hea. Aga ma ei seksi inimesega, keda vaid austan. Krt siis ma oleks terve Lasnamäe jagu mehi läbi tõmmanud.
No ärme näri nüüd tähti. Saad aru küll, et ma rääkisin komplektist austus, hoolimine, otsus, lubadused, kohustused. Ja, pane tähele, selle inimese vastu on kunagi ka tunded olnud. See pole sama, mis suvalise austatud jorsiga seksimine. Mis sa arvad, et paarid, kes kõrge eani koos püsivad, nõretavad veel 60-selt tunnetest? Ei, ei nõreta. See ei sega neil aga ometi omas tempos ka täiesti rahuldavat seksielu elada. Seksi eelduseks on tunded, nõus, kuid need tunded võisid olla ka kunagi ammu, ei pea olema olemas olevikus.
No sa ei tea vist mis armastus on. See mida sa kirjeldad pika kooselu all ongi armastus. Kirg jah võib vahel veidi jahtuda. Aga teemaalgataja räägib sellest, et mees on lausa vastik. Ta ei talu teda…
Ma võin austada ka inimest, keda armastan. Vot siis on seks hea. Aga ma ei seksi inimesega, keda vaid austan. Krt siis ma oleks terve Lasnamäe jagu mehi läbi tõmmanud.
No ärme näri nüüd tähti. Saad aru küll, et ma rääkisin komplektist austus, hoolimine, otsus, lubadused, kohustused. Ja, pane tähele, selle inimese vastu on kunagi ka tunded olnud. See pole sama, mis suvalise austatud jorsiga seksimine. Mis sa arvad, et paarid, kes kõrge eani koos püsivad, nõretavad veel 60-selt tunnetest? Ei, ei nõreta. See ei sega neil aga ometi omas tempos ka täiesti rahuldavat seksielu elada. Seksi eelduseks on tunded, nõus, kuid need tunded võisid olla ka kunagi ammu, ei pea olema olemas olevikus.
Kui ikka tundeid ei ole, siis pole mingit mõtet kooseluks. Ainult laste pärast koos elada küll ei tasu, esimesel kohal peaksid olema küll sina ise.
No sa ei tea vist mis armastus on. See mida sa kirjeldad pika kooselu all ongi armastus. Kirg jah võib vahel veidi jahtuda. Aga teemaalgataja räägib sellest, et mees on lausa vastik. Ta ei talu teda…
Justnimelt see ongi armastus, mida kirjeldasin. Armastus ei tähenda tundeid, vaid hoolimist jne. Just nii ma arvangi.
Kõigil pikaajalistel paaridel on kriise, kus ollakse üksteisest eemaldunud. Pika- ja lühiajalisi paare eristabki siin käitumine – pikaajalised paarid hakkavad probleemiga tegelema, lühiajalised hakkavad otsima põhjendusi, miks oli vaja lahku minna.
No sa ei tea vist mis armastus on. See mida sa kirjeldad pika kooselu all ongi armastus. Kirg jah võib vahel veidi jahtuda. Aga teemaalgataja räägib sellest, et mees on lausa vastik. Ta ei talu teda…
Justnimelt see ongi armastus, mida kirjeldasin. Armastus ei tähenda tundeid, vaid hoolimist jne. Just nii ma arvangi.
Kõigil pikaajalistel paaridel on kriise, kus ollakse üksteisest eemaldunud. Pika- ja lühiajalisi paare eristabki siin käitumine – pikaajalised paarid hakkavad probleemiga tegelema, lühiajalised hakkavad otsima põhjendusi, miks oli vaja lahku minna.
Armastus ongi tunne. Kas sa pole kunagi armastust tundnud?
Annan alla, muidu sa lööd mind oma kogemusega.
Armastus ongi tunne. Kas sa pole kunagi armastust tundnud?
Armastus ei ole tunne. Armastus on otsus. Kõigepealt on tõmme inimese poole. Siis on armumine ja kirg. Siiamaani on tegu tunnetega. Siis hakkavad tunded vaibuma, sest tunded tulenevad ajukeemiast ning nende mõju on puhtteaduslikult tõestatult kuni mõned aastad. Siis tuleb teha otsus, sisemine valik, kas tahan jätkata, kas tahan seda inimest. Ja siin pole enam tunnetega midagi pistmist.
Jah, mul on ilmselgelt rohkem kogemusi tunnete, valikute, vigade ja inimsuhetega kui sul. Ega meil vaielda mõtet ole. Nagu öeldud – armastuse valikuna tajumine on üks arenguetapp edasi tundena tajumisest.
Kui mees küsib, mida sa tunned ja sa vastad, et midagi. AGA ma olen otsustanud sind armastada, sest ma olen põhimõtteline naine. See pole armastus vaid haletsus, mis ei Anna teist ka vabaks, et ta saaks õnnelik olla ja leida inimese, kes teda päriselt armastab. Sa ei pea meest nähes kohe märg olema, kui tema vastu armastust tunned, vaid tundma soojust ja hoolivust. Armastuse mängimise eest paguneid ei saa, armastus on isetu soov teist õņnelikuks teha.
Krt mul kaoks igasugune tahtmine sellises suhtes olla, kus tean, et olen otsus.
Sinu kirja sisu ja mõte mulle vägagi arusaadav: mul olid samas mõtted, tunded peale 5 aaatat abielu. Täpselt nagu kirjutasid-no kõik ajas närvi. Ja kui inimene juba tundub vastik sulle, tegelikult ju üsna lampi, ole enda vastu aus, miks juhtus nii? minul oli lihtsalt igav, rutiin oli duublis ja ma ei tea, kas siis sellest sain ajendi neid idiootseid see mees ei meeldigi mulle mõtteid genereerida ja kasvatasin neid oma peas. Viisime lahutuspaberid sisse minu palvel.. mees nuttis, ei saanud millestki aru.Tema elu olevat olnud kõige õnnelikum. Ja nüüd kogu loo point… ei olnud armastus kadunud, rutiin oli.. Otsisin vigu ja probleeme justkui.Peale abielulahutust mul jõudis kohale kõik..ma arvan, et sain närvivapustue oma tegude tagajärjest. Teemaalgataja palun oota veidi suuremate sammudega.. fantaseeri ennast olukorda, kus teda ei ole sinu elus, kas sa natukenegi ei igatseks ega mõtleks ta peale… huhh, päris pikaks läks mu heietamine siin. Aga kui see mingilgi viisil nõuks v kastruliks oli????. Ma ei sooviks, et keegi teeb elu suurima vea niikergekäeliselt nagu mina. #mõtlemehelgelt# ja mulle meeldib ka see ütlus “kui sa ei tea,mida teha, siis ära tee midagi” Jõudu sulle nende kurvade mõtetega????
Kui mees küsib, mida sa tunned ja sa vastad, et midagi.
Su küsimuste järgi oletan, et oled oma mehega 0.5 kuni 2 aastat suhtes olnud. Ei kujuta küll ette, et peale 20 aastat ühist elu mees küsiks “a mida sa tunned”. Mina ka ei küsi. Ma oskan tema tegudest ja olemisest lugeda, mida ta tunneb ja kas tal on minuga hea.
Kellegi otsus olemine ei tähenda, et talle sinuga koos olla ei meeldi.
Need viimased kommenteerijad siin (“pere on püha”, “jätad lapse isast ilma” jne). Saage aru, et iga inimene peaks elama endale. Mitte keegi ei saa teise inimese eest elada, armastagu ta seda teist kasvõi rohkem kui ennast. Ja kui sa selle ainukese elu ohverdad “püha pere” või laste nimel, siis põhimõtteliselt keelad sa endal elamast sellist elu nagu väärid. Pere nimel peab pingutama, olen nõus, aga kui on näha, et enam suhe ei tööta, siis parem see lõpetada.
Lapsed ei jää ilma ei isast ega emast, kui just üks vanematest ennast ise välja ei lõika.
Selline propaganda on andnud juba mitu põlvkonda sinusuguseid, kel puudub kohusetunne ja lojaalsus, kellega luurele minna ei saa, kes “elab endale”, tehes sellega palju halba kõigile, kellega kokku puutub.
Sa ei saa praegu üldse aru sellest hiina keelest, eks ole? Ja oled uhkegi veel selle üle.
Kust siis tulevad need järjest süvenevad närvihäired lastel ja nende vanematel, mis te arvate? Kas tõesti sellest, et liiga vähe on endale elatud?
Degenerantide ajastu. Moraalsete ja vaimsete degenerantide.
Armastus ongi tunne. Kas sa pole kunagi armastust tundnud?
Sina pole seda tundnud. Su nn armastus on pubeka tasemel kerglane tõmme, mis lööb kõikuma igal soodsal juhul. Meeletult kahju on lastest, kelle saatus ja vaimne tervis sõltub arengupeetusega vanemate lapsikutest “tunnetest”, mis täna on ja homme kaovad.
Armastus on põhimõtteline asi, tuleb pärast seda, kui kirg on taandunud. Täiskasvanutel, tähendab. Pubekad hakkavad lihtsalt järgmisega “käima”.
Kui mees küsib, mida sa tunned ja sa vastad, et midagi. AGA ma olen otsustanud sind armastada, sest ma olen põhimõtteline naine. See pole armastus vaid haletsus, mis ei Anna teist ka vabaks, et ta saaks õnnelik olla ja leida inimese, kes teda päriselt armastab.
See armastabki päriselt, kes esimeste raskuste ilmnedes uttu ei tõmba.
Minul oli periood, kus ma olin kindel, et ma oma meest enam ei armasta. Käisin üksi vannitoas nutmas öösiti.
Aga siis selgus, et mul on hoopis depressioon ja kui see ravitud sai, tuli armastus ka tagasi.
Mina esmalt püüaks välistada kõik igasugu faktorid, mis võivad hetkel sul ka seda enesetunnet tekitada. Kai arsti juures, psühholoogil.
Lahku minna jõuab alati, aga kui ennatlikult lahku lähed, siis ei pruugi saada enam kunagi tagasi kokku lappida asja.
Kallis teemaalgataja, see on üks periood ja suhtes kasvamine. See läheb mööda! Ja sarnased hetki tuleb kindlasti veel kui abielu pikalt püsib. Esmalt võta enda jaoks aega. SPA, juuksur, trenn, meelelahutus üksinda. Siis kui tunned, et oled jälle inimeseks saamas, minge mehega rutiinist välja (reis, puhkus jms). Eriti aastase lapsega on see tavaline olukord. Paratamatult väikelapse iga on abielule raske.
Minu meelest on tunneteta kooselu ja eriti veel tunnete teesklemine enda vägistada laskmine. Sa ei saa hoida pere õnnelikuna, kui tundeid pole. Vot siia sobib sõna kaltsnaine.
Nujah. Ja sulle sobib sõna “liblikas”. Saa suureks, elus on muud ka kui tunded. On austus ja hoolimine, lubadused ja kohustused – kõik ühises elus tuhat korda olulisemad kui mingid ajutised tunded.
Saa suureks…
Austus, lubadused, kohustused aga kuhu jääb mäng, vastastikune inspireerimine, õnnetunne, kirg, erutus, südamepõksumine, sõprus?
Kui suureks saamise osaks on kõigest sellest loobuda peale umbes 30 aastaseks saamist, siis ma eelistaks mitte kunagi suureks saada.
Ma olen kahjuks liiga palju oma ümber näinud neid kooselusid, kus tunnetest pole ammu enam midagi järele jäänud ja masinavärk toimib peamiselt naisepoolse teadliku suhtehoidmise tulemusel. Ma ei tea, kui palju neis peredes on ruumi austusel või lubadustel, pigem on seal naisepoolne leppimine ja mehepoolne mugavus. Õnn sellistes kooseludes on vaid näiline, seesmiselt ei olda õnnelikud. Mehed enamasti tõmbavad ringi või armuvad keskeakriisis olles ülepeakaela…
Vähesed inimesed tekitavad teineteises tõelise kire. Kui sinna juurde tekib hiljem ka sõprus, siis sellel põhineb austus. Sellised paarid püsivad ka ilma lubaduste ja kohustusteta. Aga kõik ülejäänud… Ärge piinake ennast ja teisi.
Teemaalgataja ära praegu veel mingeid otsuseid tee!
Minul oli samasugune periood, vihkasin lausa meest (laps oli aastane ja koos olime olnud 5 aastat). See periood kestis mul üle aasta kindlasti. Oma peas tegin otsuse, et kui laps suurem siis lähme lahku. Kohe ei tahtnud ma lahku minna, mõtlesin, et las aitab last kasvatada ning koos natukenegi kergem (meil oli lapsel väga raske beebiiga). Et miks mina üksi pean rügama:D
Nüüd oleme koos juba 16 aastat ning teinegi laps peres kasvamas.
See 7 korda kommenteerinud YOLO-taja ja tema “elad ainult endale ja laps on õnnelik, siis kui ema on õnnelik” jms- mõttekaaslased: palju teil ka abielustaazi on ja palju lapsi? Oleks pilt kohe selgem, kas tasub kuulata kingsepa õpetusi, kel endal polegi kingi.
(abielus 10a, kolm last)
See 7 korda kommenteerinud YOLO-taja ja tema “elad ainult endale ja laps on õnnelik, siis kui ema on õnnelik” jms- mõttekaaslased: palju teil ka abielustaazi on ja palju lapsi? Oleks pilt kohe selgem, kas tasub kuulata kingsepa õpetusi, kel endal polegi kingi.
(abielus 10a, kolm last)
Ma ei ole see YOLO-taja, ilmselt olen kuskil seal vahepeal. Arvan, et kooselu ja partnerluse pärast peaks pingutama, aga kui pingutused vilja ei kanna, siis parem lahku minna, kui koos kuidagi edasi vegeteerida lihtsalt lapse heaolu nimel. Ja ka minul oli see kahtlemisperiood, nagu enne kirjutasin ja töötasin sellega ja sain jagu.
Mehega koos oldud 13 aastat, abielus 9 aastat, kaks last. Nii et kingad on.
Arvan, et kooselu ja partnerluse pärast peaks pingutama, aga kui pingutused vilja ei kanna, siis parem lahku minna, kui koos kuidagi edasi vegeteerida lihtsalt lapse heaolu nimel. Ja ka minul oli see kahtlemisperiood, nagu enne kirjutasin ja töötasin sellega ja sain jagu.
Arvan ju üldjoontes sama, aga esimese raskuse ilmnemisel ei saa minema joosta. Nipp ongi selles, et ära tunda, millal suhe on juba lõppenud ja millal lihtsalt madalseis. Ja ega see mõõn päris iseenesest üle ei lähe, kui lasta võõrandumisel süveneda (ei seksi, ei puudutagi teist kuude kaupa ja siis hädaldada, kuidas me elame koos nagu korterinaabrid), siis hääbub isegi lootusega suhe, niiet aastaga “pole enam tundeid”.
Armastus ongi tunne. Kas sa pole kunagi armastust tundnud?
Sina pole seda tundnud. Su nn armastus on pubeka tasemel kerglane tõmme, mis lööb kõikuma igal soodsal juhul. Meeletult kahju on lastest, kelle saatus ja vaimne tervis sõltub arengupeetusega vanemate lapsikutest “tunnetest”, mis täna on ja homme kaovad.
Armastus on põhimõtteline asi, tuleb pärast seda, kui kirg on taandunud. Täiskasvanutel, tähendab. Pubekad hakkavad lihtsalt järgmisega “käima”.
Jah. Parafraseerides ikka klassikuid (70% inimestest on purulollid), ütlen, et 70% inimestest on ka paraku emotsionaalsed hälvikud, mis puudutab suhteid ja tundeteemasid.
AGA sellegipoolest sa ei saa üldistada ja mitte kunagi väita, et mingi punnitamine (otsus) asja paremaks teeb. Naine (või ka mees) võib väga teadlikult suhet hoida (kõik see jutt kohustustest ja lubadustest jne) ja teine pool võib sellega kaasa lohiseda, aga mitte armastada, halvemal juhul isegi armastada KEDAGI teist. Kas see on siis õnn? Kas sellises perekonnas inimesed on siiralt ja hinges õnnelikud?
Ma kahtlen selles ja endale ma sellist elu ei taha. Mina näiteks olen ülitundliku loomusega ja saan vaistlikult aru, kui suhtes on tasakaal paigast ära. Aastaid sellist elu ma taluda ei suudaks. Ennem elan üksinda.
Ma kahtlen selles ja endale ma sellist elu ei taha. Mina näiteks olen ülitundliku loomusega ja saan vaistlikult aru, kui suhtes on tasakaal paigast ära. Aastaid sellist elu ma taluda ei suudaks. Ennem elan üksinda.
Paraku pole sa peres ainus osaline. Peale sinu on seal veel vähemalt mees ning tõenäoliselt ka lapsed. Lihtsalt seepärast peret purustada, et “emme on tundlik ja tajub, et tasakaal on paigast ära” on ääretult isekas.
Inimese õnn ei ole reeglina miski, mis sõltub teistest. Inimene, kes ei ole õnnelik suhtes, kus tal on tegelikult kõik olemas, ei ole seda arvatavasti ka püsivalt üheski teises suhtes. Tunnete lõppemine on hädavale nende inimeste jaoks, kes ei oskagi tegelikult õnnelikud olla, st. ise, sisemiselt – neil on alati vaja, et keegi teine tuleks ja neile õnne tooks. Ja teised on süüdi, kui õnne ei tooda.
Ma kahtlen selles ja endale ma sellist elu ei taha. Mina näiteks olen ülitundliku loomusega ja saan vaistlikult aru, kui suhtes on tasakaal paigast ära. Aastaid sellist elu ma taluda ei suudaks. Ennem elan üksinda.
Paraku pole sa peres ainus osaline. Peale sinu on seal veel vähemalt mees ning tõenäoliselt ka lapsed. Lihtsalt seepärast peret purustada, et “emme on tundlik ja tajub, et tasakaal on paigast ära” on ääretult isekas.
Inimese õnn ei ole reeglina miski, mis sõltub teistest. Inimene, kes ei ole õnnelik suhtes, kus tal on tegelikult kõik olemas, ei ole seda arvatavasti ka püsivalt üheski teises suhtes. Tunnete lõppemine on hädavale nende inimeste jaoks, kes ei oskagi tegelikult õnnelikud olla, st. ise, sisemiselt – neil on alati vaja, et keegi teine tuleks ja neile õnne tooks. Ja teised on süüdi, kui õnne ei tooda.
Isekus ei ole alati nii halb kui seda kujutatakse. Teatud määral isekus aitab säilitada tervet “mina”. Väga isetud inimesed ei ole ka tihti õnnelikud just sel põhjusel, et nende isetust ei hinnata ja kuna nad on nii isetud, siis nendega enam ka ei arvestata. Niisiis tekib olukord, kus see isetu kehvas suhtes pereema toob ennast ohvriks, lepib olukorraga, aga vastutasuks saab ta mille? Oma eneseväärikuse ning enesekindluse languse. Punnitatab perfektset perekonda teeselda, ise õnnetu. Kas see on see, mida soovitate? Tõesti?
Ja kirjutad, et “suhtes, kus tal on tegelikult kõik olemas”. Mis tähendab kõik olemas? Kas taandame õnne/armastuse materiaalsele tasemele? Mees on, kodu on, potid/pannid on, järeldame siit, et õnn on majas?
Ja kirjutad, et “suhtes, kus tal on tegelikult kõik olemas”. Mis tähendab kõik olemas? Kas taandame õnne/armastuse materiaalsele tasemele? Mees on, kodu on, potid/pannid on, järeldame siit, et õnn on majas?
Ei, lisaks materiaalsele on selles kodus olemas ka hoolimine, austus, lugupidamine, sõprus, no pikk loetelu, mida seal on – ainult vat tundeid ei ole, kunagi olid.
Isekus ei ole alati nii halb kui seda kujutatakse. Teatud määral isekus aitab säilitada tervet “mina”. Väga isetud inimesed ei ole ka tihti õnnelikud just sel põhjusel, et nende isetust ei hinnata ja kuna nad on nii isetud, siis nendega enam ka ei arvestata. Niisiis tekib olukord, kus see isetu kehvas suhtes pereema toob ennast ohvriks, lepib olukorraga, aga vastutasuks saab ta mille? Oma eneseväärikuse ning enesekindluse languse. Punnitatab perfektset perekonda teeselda, ise õnnetu. Kas see on see, mida soovitate? Tõesti?
Ei, teeselda ei soovita ma küll kellelgi midagi. Soovitan hoopis järele mõelda, mis on see, mis inimest tegelikult õnnelikuks teeb. Kas see, kui liblikas kõhus laperdab – või see, kui tead, et su laps saab end tunda turvaliselt kahe vanemaga, kes üksteist austavad ning perekonda väärtustavad, tead, et sa pole kellelegi liiga teinud, tead, et sinu äkkmõtete pärast pole keegi kannatanud.
Ei, lisaks materiaalsele on selles kodus olemas ka hoolimine, austus, lugupidamine, sõprus, no pikk loetelu, mida seal on – ainult vat tundeid ei ole, kunagi olid.
Jah, sellega on nii, et ma hoolin, austan ja pean lugu ka oma vanematest ja mitmest sõbrast, aga ma ei tahaks nendega koos elada või veel vähem paarisuhet luua. Elukaaslasest siiski ootaks veidi rohkem kui vaid sõprust või hoolimist.
Ei, teeselda ei soovita ma küll kellelgi midagi. Soovitan hoopis järele mõelda, mis on see, mis inimest tegelikult õnnelikuks teeb. Kas see, kui liblikas kõhus laperdab – või see, kui tead, et su laps saab end tunda turvaliselt kahe vanemaga, kes üksteist austavad ning perekonda väärtustavad, tead, et sa pole kellelegi liiga teinud, tead, et sinu äkkmõtete pärast pole keegi kannatanud.
Just teeselda siin ju soovitataksegi. Laste nimel pere koos hoida. Kui keegi pole enam suhtes õnnelik ja on selle probleemiga tegelenud (aga pole aidanud), siis äkkmõtteks ma lahkuminekut küll ei nimetaks. Millegipärast sa tahad muudkui teemat sinna suruda, et naine hüppab ükspäev kohvritega uksest välja ja teatab, et “liblikad on läinud ja aidaa”. Ei ole ju nii. Sellist käitumist ei kiida keegi heaks. Kui on vaeva nähtud, aga see pole aidanud, siis milleks lõputult vaevelda. Kas arvad, et mees ei kannata, kui teab, et naine on temaga koos ainult lapse pärast?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
