Armastus, kui see kunagi on olnud, ei saa otsa. Otsasaav armastus pole armastus kunagi olnudki, mingi meeldivus, füüsiline tõmme, majanduslik heaolu, soov järglasi saada vms.
Kui mees hakkab vägivaldseks või joodikuks, siis tuleb ikka edasi elada, sest otsus ju oli. Ja kui peksva mehe suhtes kaob armastuse tunne, siis pole seda kunagi olnudki, eks. Aga vaat, kui koos rõõmsalt edasi elame, siis on suur armastus koos peksu ja viinaga-sai ju otsustatud!
Just teeselda siin ju soovitataksegi. Laste nimel pere koos hoida. Kui keegi pole enam suhtes õnnelik ja on selle probleemiga tegelenud (aga pole aidanud), siis äkkmõtteks ma lahkuminekut küll ei nimetaks.
Absoluutselt jabur on minna lahku põhjusel, et üks pole õnnelik. Kuidas pereelu sellega seotud on, et üks pole õnnelik? Kui on konkreetseid põhjusi, mis tulenevad pereelust – mees ahistab, on vägivaldne, teeb elu raskemaks kuidagi, kulutab raha ära, siis on muidugi lahkuminek asjakohane, aga selleks tuleb kõigepealt välja selgitada, et mingid reaalsed põhjused on olemas, mida lahkuminek parandab.
Seda siin ju sulle ja teistele räägitaksegi, et lahkuminek on vajadusel okei, kuid enne pead olema kindel, et probleem on reaalne, mitte ei tulene sinu enda peast või mingitest meeleoludest. Ja see tavapärane “ah, mu tunded said otsa” on paraku justnimelt meeleolu.
Armastus, kui see kunagi on olnud, ei saa otsa. Otsasaav armastus pole armastus kunagi olnudki, mingi meeldivus, füüsiline tõmme, majanduslik heaolu, soov järglasi saada vms.
Kui mees hakkab vägivaldseks või joodikuks, siis tuleb ikka edasi elada, sest otsus ju oli. Ja kui peksva mehe suhtes kaob armastuse tunne, siis pole seda kunagi olnudki, eks. Aga vaat, kui koos rõõmsalt edasi elame, siis on suur armastus koos peksu ja viinaga-sai ju otsustatud!
Siia võiks teise äärmuse ka panna. Suhtes on erinevaid probleeme, ei ole ainult vägivallatsemine ja joomarlus. On lahendatavaid ja lahendamatuid probleeme. Ja neil ongi raske vahet teha, kuna inimene ikka loodab ja armastab ja teinekord jälle teeb uisapäisa ja vihahoos või masendusest otsuseid, mida hiljem kahetseb. On vähe nõuandeid, mis kehtivad igas olukorras 100%, seega enamik nõuandjaid lähtuvad teemaalgataja olukorrast, kus joomarlusest ja peksmisest juttu ei olnud. Usun, et kui oleks selline lugu olnud, oleksid hoopis teistsugused nõuanded ka.
Absoluutselt jabur on minna lahku põhjusel, et üks pole õnnelik. Kuidas pereelu sellega seotud on, et üks pole õnnelik?
Einoh, mis siis veel pereeluga seotud on, kui mitte tunded? Kas lahku võib minna ainult siis, kui MÕLEMAD pole õnnelikud? Või peaks siis ka kokku jääma? Mismoodi see pereelu (kui seda saab üldse selleks enam nimetada) siis üldse välja näeb? Räägitakse ka teineteisega või elatakse koos nagu ühikakaaslased, et igaüks nohiseb oma nurgas.
Tervislikuks perekonnaks saab ikka lugeda sellist perekonda, kus kõik TAHAVAD olla, mitte kus üks on sunnitud olema.
Kas töökohta ei vaheta ka sel põhjusel, et äkki pole asendust leida ja ettevõte jääb jänni?
Tervislikuks perekonnaks saab ikka lugeda sellist perekonda, kus kõik TAHAVAD olla, mitte kus üks on sunnitud olema.
Kas töökohta ei vaheta ka sel põhjusel, et äkki pole asendust leida ja ettevõte jääb jänni?
Sundimise ja vahel raskustega leppimise vahe on erinev. Kui töökohalt iga kord jalga lased, kui midagi ebameeldivat on, siis niimoodi ka karjääri ei tee. Tulebki olla mõistlik ja otsused läbi mõelda, iga tunde ajel tegutsedes elab inimene enamasti oma elu lollisti. Tasuks olla targem, eriti kui laps on mängus. Enamik siin ju ei ütle, et lahku ei tohi kunagi minna, öeldakse vaid, et tark ei torma.
Einoh, mis siis veel pereeluga seotud on, kui mitte tunded? Kas lahku võib minna ainult siis, kui MÕLEMAD pole õnnelikud? Või peaks siis ka kokku jääma? Mismoodi see pereelu (kui seda saab üldse selleks enam nimetada) siis üldse välja näeb? Räägitakse ka teineteisega või elatakse koos nagu ühikakaaslased, et igaüks nohiseb oma nurgas.
Kas sa ei taha või ei suuda aru saada, millest ma räägin? Kuidas sa aru ei saa, et see, kui inimene pole õnnelik, ei tähenda, et selles tema partner süüdi on või et suhte lõpetamine ta õnnelikuks teeb. Suhe tuleb lõpetada siis, kui suhe teeb inimese õnnetuks, mitte siis kui suhe teda enam õnnelikuks ei tee. Kui suudad vahet tajuda, siis suudad. Rohkem seletada ei viitsi.
Tervislikuks perekonnaks saab ikka lugeda sellist perekonda, kus kõik TAHAVAD olla, mitte kus üks on sunnitud olema.
Kas töökohta ei vaheta ka sel põhjusel, et äkki pole asendust leida ja ettevõte jääb jänni?
Sundimise ja vahel raskustega leppimise vahe on erinev. Kui töökohalt iga kord jalga lased, kui midagi ebameeldivat on, siis niimoodi ka karjääri ei tee. Tulebki olla mõistlik ja otsused läbi mõelda, iga tunde ajel tegutsedes elab inimene enamasti oma elu lollisti. Tasuks olla targem, eriti kui laps on mängus. Enamik siin ju ei ütle, et lahku ei tohi kunagi minna, öeldakse vaid, et tark ei torma.
Vastupidi, seda väitsin mina, et ei tasu tormata, vaid tuleb läbi mõelda ja vaeva näha, ja et lahkuminek peaks olema pikalt läbimõeldud otsus. Vastuseks tuleb vaid, et laps kannatab ja pereelus pole armastus tähtis ja ammugi pole tähtis ühe inimese õnn. Tõepoolest, ma ka ei viitsi sama asja enam läbi nämmutada, suured inimesed, võiks juba aru saada.
armastus on tunne nagu vihkaminegi, mida ei saa kunstlikult mitte kuidagi tekitada. Mitte keegi ei saa mitte kedagi sundida teist inimest vägisi armastama, kui seda tunnet enam ei ole.
Tundeid saab teatud piirini tekitada küll, selleks on isegi erinevad tehnikad olemas.
Armastusel on palju tahke, ta on väga mitmemõõtmeline asi, ja tunne on kahtlemata üks neist mõõdetest, aga mitte ainus. Ja kuigi armastama otseses mõttes ei saa panna, siis saab tekitada saab armastatuks olemise tunnet.
Kui see, mida tunned oma elukaaslaseks-abikaasaks valitud inimese vastu pole üldse juhitav, siis pole see armastus, mida sa tunned, vaid lihtsalt kirg.
Ei pruugi olla kirg, vaid nt seksuaalne või erootiline tõmme, millel võib, kuid ei pruugi olla armustusega mingit pistmist.
Just teeselda siin ju soovitataksegi. Laste nimel pere koos hoida. Kui keegi pole enam suhtes õnnelik ja on selle probleemiga tegelenud (aga pole aidanud), siis äkkmõtteks ma lahkuminekut küll ei nimetaks.
Absoluutselt jabur on minna lahku põhjusel, et üks pole õnnelik. Kuidas pereelu sellega seotud on, et üks pole õnnelik? Kui on konkreetseid põhjusi, mis tulenevad pereelust – mees ahistab, on vägivaldne, teeb elu raskemaks kuidagi, kulutab raha ära, siis on muidugi lahkuminek asjakohane, aga selleks tuleb kõigepealt välja selgitada, et mingid reaalsed põhjused on olemas, mida lahkuminek parandab.
Seda siin ju sulle ja teistele räägitaksegi, et lahkuminek on vajadusel okei, kuid enne pead olema kindel, et probleem on reaalne, mitte ei tulene sinu enda peast või mingitest meeleoludest. Ja see tavapärane “ah, mu tunded said otsa” on paraku justnimelt meeleolu.
Aga mis siis elus tähtis on? Kas mitte elada nii, et oleksid õnnelik? Kindlasti pole õige minna esimese raskuse peale lahku, suhtes tuleb ja peabki tööd tegema, kuid elada aastaid ilma tunneteta koos, milleks. Ka pikaajalises kooselus on võimalik teineteist sügavalt armastada, see ei ole tunne, mis kaob aastatega kui on õige suhe.
Aga mis siis elus tähtis on? Kas mitte elada nii, et oleksid õnnelik? Kindlasti pole õige minna esimese raskuse peale lahku, suhtes tuleb ja peabki tööd tegema, kuid elada aastaid ilma tunneteta koos, milleks. Ka pikaajalises kooselus on võimalik teineteist sügavalt armastada, see ei ole tunne, mis kaob aastatega kui on õige suhe.
Kas õnn on tunded? Tegelikult on õnn hoopis argipäevasemates asjades, aga paraku inimesed ei näe seda enne kui ilma on.
Kas te ise ka aru saate, 8 ja 14 jne korda vastajad, mille üle te vaidlete või naudite lihtsalt oma häälekõla ja “vaimukat” reparteed? Te räägite ju ühte ja sama asja!
Kas te ise ka aru saate, 8 ja 14 jne korda vastajad, mille üle te vaidlete või naudite lihtsalt oma häälekõla ja “vaimukat” reparteed? Te räägite ju ühte ja sama asja!
Ei räägi – tema väidab, et kui tundeid pole, siis on õnn läinud. Mina väidan, et õnn ei sõltu tunnetest.
Nagu ütles Gunnar Aarma, siis kõige aluseks on lugupidamine. Kõik pereelus tugineb sellele. Armumine, kirg lähevad üle, kui keemiavabrik töö lôpetab. Lapsed kasvavad suureks ja lahkuvad. Armastuses ja vihkamises on faasid. Ja siis, kui kôik on läbi tehtud, jääb lugupidamine. Austus, turvatunne, mälestused…
Aga sinna on pikk tee minn.
*23 aastat abielu, 4 last,
3 lapselast
Kas te ise ka aru saate, 8 ja 14 jne korda vastajad, mille üle te vaidlete või naudite lihtsalt oma häälekõla ja “vaimukat” reparteed? Te räägite ju ühte ja sama asja!
Ei räägi – tema väidab, et kui tundeid pole, siis on õnn läinud. Mina väidan, et õnn ei sõltu tunnetest.
Aga mida sa tunned oma abikaasaga koos olles? Õrnust, soojust, kas sa vahel jälgid teda ja tuleb naeratus suule? Kui nii, siis sa tunnedki armastust. Ka pärast 20 a kooselu. See pole pubeka armumine, see ongi armastus. Aga kui sa teda vaatad ja ei tunne midagi, vot siis ma ei saa aru, milleks sa meest vabaks ei lase. Siis on vaid tegu näitemängu ja egoga, et tõestada teistele, et oled õnnelik.
Mu mees läks täna hommikul tööle, kell oli 3.45 pani oma vormi selga, (9 a koos) ja ma lihtsalt jälgisin teda, ta oli nii kena. Siis ta vabandas, et mind üles ajas ja tegi otsaette musi ja läinud ta oligi. See soojustunne ongi armastus, mida tunnen.
Vot aga varasem kooselu laste isaga polnud pooltki selline. Oli hoopis, et mees tegi mehe asju ja naine oli kodumasin. Elasime kodu nimel, aga vaimselt me koos ei olnud. Tühi tunne oli pidevalt. Lõpuks tekkis seļlest depressioon ja haigused.
Aga eks elu on elu, igaüks on oma õnne sepp.
Armastus, kui see kunagi on olnud, ei saa otsa. Otsasaav armastus pole armastus kunagi olnudki, mingi meeldivus, füüsiline tõmme, majanduslik heaolu, soov järglasi saada vms.
Kui mees hakkab vägivaldseks või joodikuks, siis tuleb ikka edasi elada, sest otsus ju oli. Ja kui peksva mehe suhtes kaob armastuse tunne, siis pole seda kunagi olnudki, eks. Aga vaat, kui koos rõõmsalt edasi elame, siis on suur armastus koos peksu ja viinaga-sai ju otsustatud!
Ükski normaalne inimene ei hakka lihtsalt lampi vägivaldseks joodikuks. Mingid märgid on juba ammu enne näha, kasvõi tema lähisugulaste või sõpruskonna pealt. Kui tutvutakse kuskil lõbusas keskkonnas(loe:ööklubis või muidu läbu peal), siis loota sellest harmoonilist suhet hooliva printsiga on pehmelt öeldes naiivne. Oma valikute eest tuleb igaühel ikka endal vastutada, ka valede valikute eest!
Aga mida sa tunned oma abikaasaga koos olles? Õrnust, soojust, kas sa vahel jälgid teda ja tuleb naeratus suule? Kui nii, siis sa tunnedki armastust. Ka pärast 20 a kooselu. See pole pubeka armumine, see ongi armastus. Aga kui sa teda vaatad ja ei tunne midagi, vot siis ma ei saa aru, milleks sa meest vabaks ei lase. Siis on vaid tegu näitemängu ja egoga, et tõestada teistele, et oled õnnelik.
Ei, ma ei jälgi teda ja ei tule naeratust suule. Samas mulle meeldib, et ta on olemas. Ja talle meeldib, et mina olen olemas. Ja mina nimetan SEDA armastuseks, tunded võivad seal juures olla või mitte.
Sellest vabaks laskmise osast ma aru ei saa. Mu mees ei ole kuskil ketis.
Aga mida sa tunned oma abikaasaga koos olles? Õrnust, soojust, kas sa vahel jälgid teda ja tuleb naeratus suule? Kui nii, siis sa tunnedki armastust. Ka pärast 20 a kooselu. See pole pubeka armumine, see ongi armastus. Aga kui sa teda vaatad ja ei tunne midagi, vot siis ma ei saa aru, milleks sa meest vabaks ei lase. Siis on vaid tegu näitemängu ja egoga, et tõestada teistele, et oled õnnelik.
Ei, ma ei jälgi teda ja ei tule naeratust suule. Samas mulle meeldib, et ta on olemas. Ja talle meeldib, et mina olen olemas. Ja mina nimetan SEDA armastuseks, tunded võivad seal juures olla või mitte.
Sellest vabaks laskmise osast ma aru ei saa. Mu mees ei ole kuskil ketis.
Aga kuidas teil asi seksiks läheb? Vaatate tuima näoga otsa ja siis mees ütleb, eit, täida nüüd abielukohust ka. Ja siis tuimalt nühite?
Aga kuidas teil asi seksiks läheb? Vaatate tuima näoga otsa ja siis mees ütleb, eit, täida nüüd abielukohust ka. Ja siis tuimalt nühite?
No ma tõesti ei hakka kirjeldama, kuidas see toimub. Eks 10-15 aasta pärast saad teada, kuidas meil praegu seks käib – niisamuti kui sinul siis :).
Olen mehega koos olnud 6a, 2a abielus. 3a6k sellest kodus, tütred 3a4k ja 1a3k. On päevi, kus ma tahaks lihtsalt minema minna. Mees ajab nii närvi, minu jaoks on ta liiga aeglane, ei suuda mitte midagi meelde jätta, teeb asju poolikult, tihti pean üle tegema neid. Koguaeg kordan asju üle, vastik ema tunne tuleb peale. Läheduse vajadust pole mul ammu enam olnud, ma ei oskagi enam intiimselt temaga koos olla. Ta on tegelikult väga super abikaasa. Teeb kõiki koduseid töid nagu minagi. On lastega sünnist saati olnud super isa, lastele on isa jumal. Aga vot mina olen praegusel hetkel õnnetu. Jätsin oma elu väljast poolt kodu ju praktiliselt pooleli 3a6k eest. Kaks rasedust 2a jooksul. Olen väsinud, 10kg raskem, magamata, tujukas, rahutu, ärevil, mandunud, isegi inetuna tunnen ennast vahel. Meie plussiks on see, et me räägime oma tunnetest. Kui vaja, kakleme. Lõpuks jälle lepime ja elu läheb edasi. Ta on väga mõistev ja parimat abikaasat ma vaevalt endale leiaks. Meil on kodus enamuse ajast koos lõbus ja teeme palju nalja, kaklemiste vahele muidugi. ???? On muidugi tulnud pähe allaandmise mõtteid. Aga ei, seda me ei tee. Praegu ongi JUST SEE aeg, kus paljud kergekäeliselt lahku lähevad – väikelapsest tulenev rutiinne elu. Aga see möödub. Hetkel alustasin erinevate eneseabi raamatute lugemist. Ja tõesti on kergem juba. Kogu probleemi põhjus on selles, et ma olen ennast kui isiksust ja naist kaotanud. Mul puudub armastus enda vastu, sest kogu energia on läinud laste sünnitamise ja kasimise peale. Kuidas ma siis suudakski meest armastada? Laste vastu on see nagunii loomulik, olenemata väsimusest.
Ma ei abiellunud ega sünnitanud lapsi selleks, et oma perekonda ühe kriisi pärast lõhkuda. Ja ma tean, et neid tuleb veel. Järgmibe kord juba targem ja oskame neid kergemalt ületada.
Ja ok, võid ju lahku minna, aga ega seal kuskil kellegi teise juures lõpuks parem ole, täpselt samad probleemid lõpuks. See kuskil keegi pole küll seda väärt.
Olen mehega koos olnud 6a, 2a abielus. 3a6k sellest kodus, tütred 3a4k ja 1a3k. On päevi, kus ma tahaks lihtsalt minema minna. Mees ajab nii närvi, minu jaoks on ta liiga aeglane, ei suuda mitte midagi meelde jätta, teeb asju poolikult, tihti pean üle tegema neid. Koguaeg kordan asju üle, vastik ema tunne tuleb peale. Läheduse vajadust pole mul ammu enam olnud, ma ei oskagi enam intiimselt temaga koos olla. Ta on tegelikult väga super abikaasa. Teeb kõiki koduseid töid nagu minagi. On lastega sünnist saati olnud super isa, lastele on isa jumal. Aga vot mina olen praegusel hetkel õnnetu. Jätsin oma elu väljast poolt kodu ju praktiliselt pooleli 3a6k eest. Kaks rasedust 2a jooksul. Olen väsinud, 10kg raskem, magamata, tujukas, rahutu, ärevil, mandunud, isegi inetuna tunnen ennast vahel. Meie plussiks on see, et me räägime oma tunnetest. Kui vaja, kakleme. Lõpuks jälle lepime ja elu läheb edasi. Ta on väga mõistev ja parimat abikaasat ma vaevalt endale leiaks. Meil on kodus enamuse ajast koos lõbus ja teeme palju nalja, kaklemiste vahele muidugi. ???? On muidugi tulnud pähe allaandmise mõtteid. Aga ei, seda me ei tee. Praegu ongi JUST SEE aeg, kus paljud kergekäeliselt lahku lähevad – väikelapsest tulenev rutiinne elu. Aga see möödub. Hetkel alustasin erinevate eneseabi raamatute lugemist. Ja tõesti on kergem juba. Kogu probleemi põhjus on selles, et ma olen ennast kui isiksust ja naist kaotanud. Mul puudub armastus enda vastu, sest kogu energia on läinud laste sünnitamise ja kasimise peale. Kuidas ma siis suudakski meest armastada? Laste vastu on see nagunii loomulik, olenemata väsimusest.
Ma ei abiellunud ega sünnitanud lapsi selleks, et oma perekonda ühe kriisi pärast lõhkuda. Ja ma tean, et neid tuleb veel. Järgmibe kord juba targem ja oskame neid kergemalt ületada.
Ja ok, võid ju lahku minna, aga ega seal kuskil kellegi teise juures lõpuks parem ole, täpselt samad probleemid lõpuks. See kuskil keegi pole küll seda väärt.
Pere polegi kõigi jaoks. Sina oled üks nendest.
Hakkan vist aru saama oma mehest, kes ütleb, et meie suhe on midagi väga erilist, mida vähesed paarid kogevad. Ligi 20-aastase kooselu jooksul ei ole kirg kuskile kadunud ja armastuse ûks lahutamatu osa on meie jaoks tunded, mis panevad liblikad kõhus keerlema. Ei kujuta ette, et peaksin selle asemel leppima vaid suhtega, kus elatakse koos nagu teineteisest lugupidavad korterinaabrid. Võin päris kindlalt väita, et see tunne, mis meil abikaasaga on, teeb meid mõlemaid väga õnnelikuks.
Ja nii ongi. Tunnen seda tunnet juba iga päev. Tunded on täiesti kadunud, kõik, mis ta teeb, on valesti. Ta ütleb valesid asju, käitub minu meelest valesti, ma ei ole temaga samal seisukohal enamuses küsimustes. Ja justkui kõik see, mis alguses mulle tema juures meeldis, nüüd häirib.
Kas see võib olla mööduv faas või saabki lahkukasvamine nii alguse? Oleme olnud 5 aastat abielus ja kasvatame koos aastast last. Ütlen ausalt, et mind absoluutselt ei heiduta mõte jääda lapsega kahekesi. Kardan ainult, et tema ei taha lahutust, kuna armastab väga oma last ja tundub et mind ka. No mida ma teen? Olen püüdnud rääkida, aga ta ei mõista üldse minu rahulolematust ja mulle tundub, et tema on lausa õnnelik.
Aga nii jätkata on ka kole. Lapsega kahekesi olen väga õnnelik, aga nii kui ta koju tuleb, tunnen, et tuju läheb halvaks. Lähedust ei soovi üldse, ei mäletagi enam millal viimati seksisime… uhh, uskumatu olukord…
Sa ei hinda elu ja selle väärtust. Liiga lihtne elu. Pere on püha, seda ei lõhuta. Armastus on teadlik valik ja otsus pühenduda eluks ajaks teineteisele. Su laps ei andesta seda kunagi ja kunagi pead saatma oma lapse võõra naise juurde.
Jälle tuleb keegi idioot oma armastuse kui teadliku valiku jutuga. Uskumatu, et täiskasvanud inimene pole niigi palju arenenud, et mõista, et armastus on tunne nagu vihkaminegi, mida ei saa kunstlikult mitte kuidagi tekitada. Mitte keegi ei saa mitte kedagi sundida teist inimest vägisi armastama, kui seda tunnet enam ei ole.
Ja nii ongi. Tunnen seda tunnet juba iga päev. Tunded on täiesti kadunud, kõik, mis ta teeb, on valesti. Ta ütleb valesid asju, käitub minu meelest valesti, ma ei ole temaga samal seisukohal enamuses küsimustes. Ja justkui kõik see, mis alguses mulle tema juures meeldis, nüüd häirib.
Kas see võib olla mööduv faas või saabki lahkukasvamine nii alguse? Oleme olnud 5 aastat abielus ja kasvatame koos aastast last. Ütlen ausalt, et mind absoluutselt ei heiduta mõte jääda lapsega kahekesi. Kardan ainult, et tema ei taha lahutust, kuna armastab väga oma last ja tundub et mind ka. No mida ma teen? Olen püüdnud rääkida, aga ta ei mõista üldse minu rahulolematust ja mulle tundub, et tema on lausa õnnelik.
Aga nii jätkata on ka kole. Lapsega kahekesi olen väga õnnelik, aga nii kui ta koju tuleb, tunnen, et tuju läheb halvaks. Lähedust ei soovi üldse, ei mäletagi enam millal viimati seksisime… uhh, uskumatu olukord…
Sa ei hinda elu ja selle väärtust. Liiga lihtne elu. Pere on püha, seda ei lõhuta. Armastus on teadlik valik ja otsus pühenduda eluks ajaks teineteisele. Su laps ei andesta seda kunagi ja kunagi pead saatma oma lapse võõra naise juurde.
Jälle tuleb keegi idioot oma armastuse kui teadliku valiku jutuga. Uskumatu, et täiskasvanud inimene pole niigi palju arenenud, et mõista, et armastus on tunne nagu vihkaminegi, mida ei saa kunstlikult mitte kuidagi tekitada. Mitte keegi ei saa mitte kedagi sundida teist inimest vägisi armastama, kui seda tunnet enam ei ole.
Vastupidi, inimene, kelle jaoks armastus pole eluaegne otsus/tunne, pole piisavalt arenenud. Armastus, kui see kunagi on olnud, ei saa otsa. Otsasaav armastus pole armastus kunagi olnudki, mingi meeldivus, füüsiline tõmme, majanduslik heaolu, soov järglasi saada vms. Aga jah inimeselt inimesele lennelda ja tundeid otsida, ongi isekus. Elus võib kõike ette tulla, abikaasa võib haigestuda, samuti laps. Kõikide selliste keerukate olukordadega toimetulek suhtes näitab, kas armastus on olemas.
Irw. Just, just, inimene on eriti arenenud, kui ta on otsustanud end sundida elama inimesega, kelle vastu tunded on otsa saanud. Jõudu sulle su “arenguteel”!
Loomulikult võib armastus kustuda. Aga muidugi keegi ei keela sind lõputult proovida armastada inimest, kes sinuga koos elades nt kedagi teist kõrvalt kepib.
No sa ei tea vist mis armastus on. See mida sa kirjeldad pika kooselu all ongi armastus. Kirg jah võib vahel veidi jahtuda. Aga teemaalgataja räägib sellest, et mees on lausa vastik. Ta ei talu teda…
Justnimelt see ongi armastus, mida kirjeldasin. Armastus ei tähenda tundeid, vaid hoolimist jne. Just nii ma arvangi.
Kõigil pikaajalistel paaridel on kriise, kus ollakse üksteisest eemaldunud. Pika- ja lühiajalisi paare eristabki siin käitumine – pikaajalised paarid hakkavad probleemiga tegelema, lühiajalised hakkavad otsima põhjendusi, miks oli vaja lahku minna.
Armastus on armastus ja hoolimine on hoolimine. Oled märganud, et need on erinevad sõnad? Hoolida saab vabalt ka ilma armastuseta.
Hakkan vist aru saama oma mehest, kes ütleb, et meie suhe on midagi väga erilist, mida vähesed paarid kogevad. Ligi 20-aastase kooselu jooksul ei ole kirg kuskile kadunud ja armastuse ûks lahutamatu osa on meie jaoks tunded, mis panevad liblikad kõhus keerlema. Ei kujuta ette, et peaksin selle asemel leppima vaid suhtega, kus elatakse koos nagu teineteisest lugupidavad korterinaabrid. Võin päris kindlalt väita, et see tunne, mis meil abikaasaga on, teeb meid mõlemaid väga õnnelikuks.
Täpselt. Ma arvan, et need, kes siin jahuvad armastusest kui otsusest ja kohustusest, pole tegelikult armastust iial tundnud.
Olen mehega koos olnud 6a, 2a abielus. 3a6k sellest kodus, tütred 3a4k ja 1a3k. On päevi, kus ma tahaks lihtsalt minema minna. Mees ajab nii närvi, minu jaoks on ta liiga aeglane, ei suuda mitte midagi meelde jätta, teeb asju poolikult, tihti pean üle tegema neid. Koguaeg kordan asju üle, vastik ema tunne tuleb peale. Läheduse vajadust pole mul ammu enam olnud, ma ei oskagi enam intiimselt temaga koos olla. Ta on tegelikult väga super abikaasa. Teeb kõiki koduseid töid nagu minagi. On lastega sünnist saati olnud super isa, lastele on isa jumal. Aga vot mina olen praegusel hetkel õnnetu. Jätsin oma elu väljast poolt kodu ju praktiliselt pooleli 3a6k eest. Kaks rasedust 2a jooksul. Olen väsinud, 10kg raskem, magamata, tujukas, rahutu, ärevil, mandunud, isegi inetuna tunnen ennast vahel. Meie plussiks on see, et me räägime oma tunnetest. Kui vaja, kakleme. Lõpuks jälle lepime ja elu läheb edasi. Ta on väga mõistev ja parimat abikaasat ma vaevalt endale leiaks. Meil on kodus enamuse ajast koos lõbus ja teeme palju nalja, kaklemiste vahele muidugi. ???? On muidugi tulnud pähe allaandmise mõtteid. Aga ei, seda me ei tee. Praegu ongi JUST SEE aeg, kus paljud kergekäeliselt lahku lähevad – väikelapsest tulenev rutiinne elu. Aga see möödub. Hetkel alustasin erinevate eneseabi raamatute lugemist. Ja tõesti on kergem juba. Kogu probleemi põhjus on selles, et ma olen ennast kui isiksust ja naist kaotanud. Mul puudub armastus enda vastu, sest kogu energia on läinud laste sünnitamise ja kasimise peale. Kuidas ma siis suudakski meest armastada? Laste vastu on see nagunii loomulik, olenemata väsimusest.
Ma ei abiellunud ega sünnitanud lapsi selleks, et oma perekonda ühe kriisi pärast lõhkuda. Ja ma tean, et neid tuleb veel. Järgmibe kord juba targem ja oskame neid kergemalt ületada.
Ja ok, võid ju lahku minna, aga ega seal kuskil kellegi teise juures lõpuks parem ole, täpselt samad probleemid lõpuks. See kuskil keegi pole küll seda väärt.
Olematu enesehinnanguga naise tüüpiline jutt. Selle asemel, et elu nautida, loeb eneseabiõpikuid, kuidas oma viletsa eluga leppida ja end mehe käitumise järgi elama kohandada.
Siin tulevad välja inimeste erinevad arusaamad armastusest. Mõne jaoks on see seksuaalne külgetõmme ning kui see kaob, on ka armastus läbi. Teise jaoks “liblikad kõhus” tunne, kolmanda jaoks suur soe tunne, neljanda jaoks mõnus n-ö küünarnukitunne, jne, jne. Tunded voolavad, iseküsimus, kas lasta end igast voolust kaasa kanda või teha ka ise midagi, et see endale sobiv tunne tekiks.
Mina nt tunnen iga mehega tekkinud arusaamatuse järel, et ma ei taha temaga ühes ruumis viibida, et see on täiesti võõras inimene. Siis jälle, kui mõtted on ühel lainel, kui arutled millegi mõlemat erutava teema ümber, tunned, kuidas tekivad need liblikad kõhus; siis jälle, kui mees teeb midagi mulle eriti meeldivat, valgub minust üle suur ja soe laine ning kogu see arusaamatustest tekkinud võõrdumusetunne kaob täiesti. Mõnikord jälle on selline hea õlg-õla-kõrval koos kulgemise tunne. Ja on ka küllalt hetki, mil pole ühtki tunnet, ei seoses mehega ega millegi muuga, oled tühi mis tühi.
Otsus hakkab rolli mängima siis, kui valid, millisest tundest sa end juhtida lased. Eeldusel, et üldse on olnud see tunne seoses mehega, et kuulute kokku, et teid seob midagi, mida mingid lollid arusaamatused tegelikult ei häiri.
Aga igaühel on oma põhjused nii koosolemiseks kui ka lahkuminemiseks. Kuid selge, et kogu aeg lõõmata ja “liblikaid kõhus” tunda ei jaksa keegi, organism lihtsalt väsib ära.
Siin tulevad välja inimeste erinevad arusaamad armastusest. … jne
See oli väga hästi kirjutatud.
Kuid selge, et kogu aeg lõõmata ja “liblikaid kõhus” tunda ei jaksa keegi, organism lihtsalt väsib ära.
Ei väsi. Sõltub muidugi, mida tähendab “kogu aeg”. Pikas kooselus nimetaksin “kogu ajaks” vähemalt mõned korrad päevas.
Kui oleks varem seda linki(lahkumineku põhjused) lugenud siis saaksin paremini mehele seletada mida on valesti ja saaks veel parandada.
http://media.voog.com/0000/0038/7729/files/K%C3%A4rgpere%20-%20n%C3%A4idis23.pdf
Lugesin seda, aga üle esimese lehe ei saanud, sest okse tuli peale.
Kärgpere ja Eesti Keele Instituut valis selle sõna välja?
Mingi kari lolle vanamutte valis välja ja nüüd nii ongi? No hallooo.
Mis meil tomiub siin Eesti riigis?
“Kärgpere” valiti välja sõnavõistlusel ja selle pakkus välja n-ö tavaline inimene: http://portaal.eki.ee/sonaus/sonause-tulemused.html
Oi,tean mida teemaalgataja tunneb.Vahe vaid selles,et meil on veidi suurem laps.Algselt arvasin ka,et pigem beebiea kriis mõjutab minu tundeid jne,aga eks lõpuks sai selgeks,et asi tõsisem ja ma tõesti ei armasta oma meest(ehk algselt pidasin seda armastuseksm,aga kui rasedaks jäin(6a tagasi) sai see hetkega selgeks.
Perekonda lõhkuda ei taha just lapse pärast.Ausaltõeldes ma ean,et mu mees mind ka ei armasta,ta on seda mulle iga tüli käigus öelnud korduvalt.Iseloomult on olnud alati väga kontrolliv,enesekeskne,keelab käseb poob ja laseb,armukade. Raske on temaga elada ning alati peab kõik käima täpselt nii nagu talle meeldib.Voodielus ei ole minuga iial arvestanud jne,algselt ma ei osanud sellest probleemi teha,sest olin üsna kogenematu kuid ajaga on paljugi selgeks saanud,kunagi oli ta episooditi ka õrn ja võis ka armas olla. Lisaks ei ole ma iial saanud temalt ainsatki komplimenti ja lilli vist vaid paar korda.Ta ei ole joodik,ei mühakas ega harimatu,edukas ja pigem võimukas kes suudab vaevata kõik oma poole keerata,kui vaid soovi. Sellisest inimesest lahku minek on juba mulle üsna hirmutav.
Ma võin ka ausalt öelda,et kannatan ja punnitan lapse pärast seni kuni ta on koolilaps ja suudab juba ise rohkem hakkama saada.Kardan lahutuse puhul lapse jagamist ja temast eemal olekut,sest ta on siiski alles lasteaiaealine.Oleme väga kokku kasvanud ja päevad läbi koos,mees valgub pigem vaikselt voodile ja silitab nutitelefoni ekraani pool õhtut.Väljas ta ei käi,sõpru praktiliselt ei ole. Minust on ta muidugi ka enamus inimesi eemale tõuganud,lisaks häirib teda see kui ma soovin suhelda tihedamalt oma vanematega või nendega kuus paar korda aega veeta.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.