RE: ma ei oska elada
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma imetlen sinu mõtteviisiga inimesi, kohe tõsiselt. Nii vaba suhtumine ja elu ongi ilusam, funim nagu sa kirjutad. Aga ma ei suuda. Ma võitlen iga päev oma tahtmistega. Ma tahan korda aga seda korraloomist on nii ääretult palju.
Aed vajab korrastamist (sodi ja prügi ehitusjärgus maaalal)- teen jupp jupi haaval aga mind kuidagi ei lohuta, et vaadata tuleb positiivselt ja märka seda, mis tehtud on sest seda on nii väike killuke ja ma näen koguaeg seda, mida veel vaja teha.
Elamu pole ka valmis, poolikus elamises pole igal asjal oma kohta, korista palju tahad, korda ei saa sest asju pole panna kuskile.
Ma tean, kõik tuli jube korraga, lapsed, maja- ehitus (nüüdseks kokku 9aastat), noh progress muidugi on toimunud aga jah…
Ma ei saa kurta mehe üle, ta on tubli, nii tubli, et mul hakkab paha (enda pärast), ta aitab mind koguaeg ja tobb leiva ka lauale. Puhas optimist, klaas on koguaeg pooltäis. Mina nimetan end realistiks, kuigi tegelikult arvan, et eks ma üks pessimist ole.
Ma ei oska organiseerida kõike seda, mis mul kodus on. Vaatan isegi seda \”täiuslik koduperenaine\” saadet (Anthe Turner), ostsin raamatu kah, vot nii rumal olengi. Õpin koristama, isegi riideid voltima jms. aga ma ei saa käega lüüa. Mul on niigi pidev segadus ja kui ma üldse midagi ei koristaks (teeks paremaks), siis ma ei tuleks hommikul teki alt väljagi. Stress on sellest juba.
Keegi kes soovitas mul mõelda selle peale, kui tühine kõik oleks kui kaotaksin kalli inimese- tahan öelda, et ma mõtlen sellest iga jumala päev ja värisen selle pärast, et issand kui midagi peaks juhtuma mu lähedastega, ma ei julge varsti autoga kaugele sõitagi.
See puhtuse ja korra kiiks on tulnud mul ilmselt lapsepõlvest, ma kohutavalt häbenesin oma kodu, see oli pidevalt must ja mul oli nii piinlik sinna kedagi kutsuda ja sellepärast ma seda ei teinudki. Mul ei näe võõrad pilgud kunagi mu segamini kodu, mul oleks nii häbi, et ma ei jõua iga päev.
Vähemalt lastega on kõik kenasti, koolis läheb neil hästi ja lasteaias, on terased nagu õpetajad ütlevad ja kodus teevad mis vaja- on kasvatatud üsna kohusetundlikeks ja nende eest ei tee ma asju ära, noh oleneb vanusest muidugi.
Kõike on nii palju ja ma ei oska kuskilt otsast alustada, mitte kuskilt aga tahaks, et oleks ilus. Kuidas küll organiseeridi oma elu nii, et pea poleks pidevalt pulki täis, pidev tõmblemine.
Ärge riielge kirjavigade üle, mul oli eesti keele grammatika küll üldjoontes väga hea aga aastaid on palju möödunud ja palju asju ununeb ja kiiruga ma ei mõtle kuidas oleks õigem kirjutada. Loodan, et ikka nii puusse ei pane ja teie aru ei saa.[/tsitaat]Siin on üks vastus: korra nädalas koduabiline. Kes teeb ära just need professionaalsust ja aega nõudvad tööd: san.ruumide ja esiku läikimalöömine, akende pesu, seinte pesu, köögikappide pesu, põrandate põhjalik \”süva\”pesu, tolm riiulitelt jm kohtadest (ukseraami pealsed, põrandaliistud, elektripistikute pealsed, riiulipealsed, laenurkadest ämblikuvõrgud jne). Kokkuleppel ka triikimine ja pesu panemine kappidesse. Kui sellised suuremad tööd pidevalt ülikorralikult tehtud on, siis on elamist jooksvalt korras hoida tunduvalt lihtsam, ja see raha on seda väga väärt.
