Olen 2 aastase poisi ema ja ausalt öeldes olen meeleheitel. Ma ei saa hakkama temaga. Tunnen iga päev kuidas ma ei jaksa ja terve päev ootan, et tuleks ometi uneaeg. Ma näen et lapsel on igav. Kodus on üks pidev vigisemine, nõuab sülle, tirib mind igalepoole (ta ei räägi peaaegu üldse) ja mina pean siis mõistatama mida ta tahab. Minuga koos mängida ei taha, mänguväljakul tüdineb 15 minutiga ja tahab tagasi tuppa. Toas hakkab jälle tavapärane jorisemine.
Lisaks muidugi ei taha ta süüa korralikult ja sellega on üks pidev võitlus. Magama minek on õudukas, ilmselt ei väsi ta päevaga piisavalt ära ja on küll unine kuid mitte piisavalt väsinud et magada.
Proovisime ka nii et mõnel päeval nädalas teda hoidu viia et saaks seal tegutseda ja ei peaks igavust tundma. See ei sobinud talle absoluutselt. Karjus terve aja ja käis pidevalt garderoobis ja hõikas emme-emme lisaks hakkas veel püksi pissima kuigi on ammu juba mähkmevaba. Pärast neljandat korda teda enam sinna ei viinud. Ja nüüd olen viimasetel päevadel alla andnud ja talle telekast multikaid pannud. Ta võiks tunde teleka ees istuda ja erinevaid multasid vaadata. Minul süda valutab sest pole ju normaalne et üks 2 aastane teleka ees istub aga mu mõistus on otsas. Mida ma teen temaga siin kodus?
Teema: Ma ei oska last kasvatada
Kas teda siis mingid mänguasjad ei paelu rohkem kui teised? Minu poisile näiteks meeldivad autod, tal on neid igavene hunnik. Ehita talle näiteks mingi väike liumängi autode jaoks, las veeretab neid sealt alla ja vaatab, mis kõige kaugemale veereb. Tehke võistlus.
Paljud lapsed mängivad PlayDoh või pusledega heal meelel.
Aga üldiselt on kõge targem lapsega siiski õues olla. Kas kuskil oja või järve pole, viskate kive vette? Või otsite metsa all seeni? Mänguväljakud ligiduses?
Ma olen enda lapsega rattaga käinud sõitmas, talle väga meeldib, istub minu taga rattatoolil ja võib tund aega ringi vahtida. Ise saab ka niimoodi hea koormuse.
Raamatukogust võid küsida mis on nt 1-3a vanuses lastele tegevuste raamatuid, kust ideid mida teha. Nad suht ongi püsimatud ja tüdinevad kiiresti. Siis on veel raamat kuidas lapsega oleks hea rääkida ja Mängida “terane laps”. Youtubes videosid tegevustega, googelda.
See ei ole kindlasti oskamatus last kasvatada!
Mäletan oma poisi ajast väga hästi seda “vinguviiuli” aega, kus teda miski ei huvitanud ja ainult jorises. Mul ka ta rääkis sel ajal veel väga vähe.
Mina soovitaks esimesena mingi nipiga(meil aitas piima joomise range piirang-rikkus isu) laps enamvähem normaalselt sööma saada. Nälg on üks sellise vigina võimendaja. Tehke õues näiteks mõni söömaaeg. Uus huvitav ehk tema jaoks.
Teiseks magamine. Meil aitas magama saamine kergemaks ning kiiremaks muuta, kui laps uinus emme-issi voodis. 3a kolis oma tuppa.
Paar multikat päevas ei ole patt, eriti, kui ülejäänud päeva pead olema lapsele aktiivne õhtujuht ja lõbustaja. Saad isegi hinge tõtmmata.
Minu poiss ei huvitunud multikatest selles vanuses üldse.
Õues sihipäratult jalutamine on tõesti kõige parem meelelahutus.
Selles vanuses me käisimegi nii õues, et laps ajas oma joont. Kirjas kive, sorkis pulgaga sopalompi, loopis käbisi.. Tuuseldas siia sinna, mina lonkisin järgi ja valvasin tema ohutust. Boonusena õpib laps pikemaid vahemaid jala kõndima.
Valisime(mina suunasin) sellise marsruudi, kus ta sai vabalt tegutseda, sest siis jäi ära igasugune tühi keelamine(a’la ära jookse teele, sinna ei tohi, seda ei tohi jne). Liivakastis ja mänguplatsidel olemine köitis vaid siis, kui ma ise ka aktiivselt liivakooke tegin ja kiikusin.
Meil oli vanuses 2.5-3a memmekuse tipp. Siid ta rippus nagu koaala mul küljes.
Kõigepealt muidugi puhka. Kas või multikate abiga. Vaimne väsimus on jube, ma olin ka kuulnud, et kahene on juba suur ja mõistlik, teenindab end ise jne. Haha. Siis ongi selline tunne, et tunneli lõpus ei olegi valgust.
Omast kogemusest: äkki annad liiga kergesti järele – “ah, teda ei huvita”? Ma oma suuremaga andsin. Teine on kasvanud suurema kõrval ja talle ma lihtsalt pidin järjepidevalt ütlema, et ei, me teeme praegu seda, tule vaata, oi-oi, kui põnev jne. Vanemal oli muidugi väiksema sündides kõrge kukkumine, kui päris kogu aeg enam ei saanud otsustada, mida teha või kuhupoole minna (tal pole küll püsivusega kunagi probleeme olnud). Kõne arenes tal ka väiksemast palju aeglasemalt, polnud motivatsiooni, sest sai ilma kõik eluks vajaliku ära korraldada, vähimalegi tujule reageeriti.
Kui ei väsi, siis äkki ei liigu piisavalt? Kas on kärus veel? Kui jah, unusta käru, las kõnnib või jooksuratas. Õues ei pea ainult mänguväljakul olema, võib niisama kõndida, kivide otsas turnida jne. Vaata õues avaramalt ringi, kas oleks ka teine mänguväljak? Võtta pall kaasa ja ajage koos taga. Võta kriidid õue kaasa.
Ära oota, et laps ise tuleb uute ideedega, laps ei oska nt guašše küsida, kui ei tea sellest võimalusest.
Mänguasjad vaata kriitiliselt üle, titekad viska ära. Mängigi koos, puzzled, raamatud, söömismängud, legod, plastiliin, värvid.
No ja magamine – eks aegajalt tulebki uneaega 30min nihutada, laps ju kasvab.
Kas saan õigesti aru, et oled lapsega kodune? Isa käib tööl, aga saabub igal õhtul koju?
Ma teeks nii, et pea igal õhtul jätaks lapse tunnikeseks isaga ja läheks ise samal ajal jooksma või trenni või niisama jalutama. Nii saab ema päevast puhata.
Teiseks teeks igapäev lapsega intensiivseid mängusessioone. ûtleme nii tunnike, kus pühendad oma tähelepanu 100% lapsele ja ei midagi muud. Ei mõtle söögi tegemisele või koristamisele või emailidele vastamisele või sotsiaalmeedia uurimisele, uudiste lugemisele, raamatu lugemisele. Mitte midagi muud, kui ainult lapse aeg. Selle aja jooskul siis hoiad last süles, lähed temaga kaasa, ehitad klotsidest torne, paned puslesid kokku, mängid autode ja nukkudega… misiganes lapsel (ja sinul) pähe tuleb. Mulle nimelt tundub, et lapsel on tähelepanu puudus ja kodustelemadel on ju alati nii palju sebida, et sageli see lapsega olemise aeg justkui kaobki muude tegevuste sisse ära… Niimoodi õpid ka last märkama ja teda nö kasvatama.
Õues käimine on muidugi ka oluline. Tuleb olla lihtsalt veidi kreatiivne. Kui ta sinuga mängida ei taha, siis mõtle lihtsalt mingi nii äge mäng välja, et ta ei suuda keelduda… Palli mängida või liivakastis ägeda lossi ehitada või puude taga peitust mängida (vist saab juba selles vanuses…), poodi, teatrit, söögi tegemist…. mängimise võimalusi on ju tuhandeid. Löö aga mäng käima!
Ma saan sinust aru. Mul on ka aeg-ajalt olnud tunne, et ma lähen hulluks, kui peab jälle lapsega liivakastis kooke tegema või teda pool tundi järjest kiigutama… Oleks ju hea, kui saaks ise lihtsalt pingil istuda ja päikest nautida, sel ajal, kui laps asjalikult mänguväljakut kasutab. Aga minu oma on ka selline, et tahab kõike koos teha ja tahab seltsi, üksi ei meeldi.
Aga minu soovitus on küll proovida ikka tasapisi harjutada hoiuga. Nelja proovikorra järel ei saagi imesid oodata. Ma muidugi ei tea, kuidas teil see käis, kas kohe ilma emmeta ja kohe paar-kolm tundi või pool päeva või terve päev, aga ehk leiad võimaluse harjutada nõnda, et esialgu emmega koos paar korda ja siis algul üksi tunnikese, siis juba kaks. Kui sa praegu kodune oled, on ju hea harjutada, saad teda ainult õige natukeseks jätta, ei pea kohe tööle tormama.
Ja samuti pooldan mõtet võimalikult kaua õues temaga käia. Arvan ka, et ei peagi just mänguväljakutel olema, jalutategi ringi, nagu siin juba soovitati. Vaadake autosid, õppige automärke tundma, ronige kivide otsa, paterdage lompides. Nii saab ise lõõgastuda ja laps tegutseda. Ja tõesti otsige kohti, kus ei peaks kogu aeg keelama last.
Saladuskatte all võin öelda, et kõigil on vist vahel tunne, et ei oska last kasvatada. Ja raamatutarkused on tore asi, aga mina olen see saamatu eksemplar, kes raamatust loetut ei oska päris hästi elus rakendada. Mulle kohe ei istu need sellises stiilis õpetused, kui kirjutatakse umbes nõnda, et “4-aastane Maria tuli kööki ja viskas võipaki põrandale. Palusin, et ta selle üles võtaks, aga tema ainult naeris. Kükitasin siis tema ette ja selgitasin kindla häälega, et võipakki maha ei loobita…” jne jne. No kuidas see peaks mind aitama siit abi saada oma konkreetse situatsiooni jaoks?
Aga see on juba teine teema. Loodan, et suudad ennast veidi välja puhata ja lapsele mingit tegevust leida. Pea vastu!
1) Multikatele kehtesteda kindel aeg päevas vastavalt sellele, mis ajal ise enim rahu tahad – meil oli selles vanuses hommikul u 30 minutit (laps ärkas 8 läbi, sõi, ja siis vaatas, kuni etv2 multikad kestsid, vist oli 9-ni) ja õhtupoolikul umbes tund (vaatas samuti etv2 pealt). Üsna pikk aeg 2-se jaoks, aga samas muul ajal ei mänginud TV ka taustaks mitte.
Suvalistel aegadel ei pannud kunagi multikaid, sest siis ta hakkabki neid nõudma ja see ON nõiaring, sest mida rohkem ta kerge vaevaga meelelahutust saab, seda enam ta seda nõuab ja seda vähem viitsib ise tegevuses pingutada; seda aeglasem on ka tema fantaasia ja mänguoskuse areng. Kui on kindel kellaaeg multikate vaatamiseks, siis saab laps selgeks, et muul ajal pole mõtet neid nõuda ja tuleb muuga tegeleda.
2) Kaasa last oma tegevustesse, eriti köögis, kasvõi pesku kausis kartuleid, lusikaid, pühkigu tolmulapiga, kolistagu kausside-pottidega jne.
3) See, mis eelkõneleja ütles – et päevas oleks ka 100% lapse-aeg.
4) Üldse on laste mängimisega nii, et mängu tuleb neile õpetada: see on tüütuvõitu investeering, mis tasub end kuhjaga ära. Algul panedki ise nukke tudule, katad teepeo jaoks lauda, ehitad klotsidest mudelautodele parkla, sorteerid värvide järgi klotse jne. Laps hakkab sind matkima. Siis saad juba mänge algatama hakata ja öelda, et emme käib teeb korraks /misiganes/ ja tuleb siis vaatama, kuidas sa mängid / mis sa valmis ehitasid. Vaikselt saad lapse isemängimise aega pikendada.
5) Õues käige ikka, kasvõi tiir hommikul ja tiir õhtul. See aitab sul omal tervet mõistust säilitada. Kui on aktiivne ja püsimatu laps, siis võib jooksuratta soetamine ja ta sõitmaõpetamine olla väga hea mõte.
6) Hoiu asemel hakake käima kuskil mudilaste ringis – laulmas, tantsimas, värvidega plätserdamas, miks mitte ka ujumas või võimlemas – mis just sulle ja su lapsele meeldib ja sobib. Harjub teiste lastega, saab vaimset ja füüsilist stimulatsiooni, sul on võimalik teiste täiskasvanutega suhelda, samas ei kao lapsel turvatunne ega suurene tähelepanupuudus, juhul kui see on osalt ta püsimatu käitumise taga.
Kirjelduse järgi tundub see natuke selline piiripealne käitumine. Selline vingumine, et “miski ei meeldi” on küll ealine, aga samas kui ikka reaalselt millegi vastu huvi ei tunne ja ühegi tegevuse juures üldse ei püsi, siis see võib olla ka üheks ohumärgiks. Samuti magamis- ja söömisprobleemid võivad olla ohumärgiks (aga ei pruugi). Tavaliselt täiskasvanuga koos tehtavad tegevused ikka peaks köitma, üksi tegutsemise oskust paljudel tõesti selles vanuses veel ei ole. Kas lapsega kontakti leiad? Kuulab ta sind, kui temaga räägid? Saan aru, et laps ise veel eriti ei räägi, aga kas ta püüab ennast arusaadavaks teha? Otsib ise kontakti ja tähelepanu? Vaatab silma? Ma arvan, et sa ei ole oskamatu lapsevanem, aga ole igaks juhuks ka edaspidi oma lapse suhtes tähelepanelik. See on hea mõte, käia kuskil koos ema/isaga, kus ta näeks teisi omavanuseid ja kus lastega keegi tegeleb, aga kuhu ta ei peaks jääma üksi ega pikaks ajaks (väikelaste ringid kestavad tavaliselt pool tundi). Lapsehoid või sõim oleks lahendus küll ema jaoks, et ema saaks puhata ja närve kosutada, aga see ei pruugi selles vanuses olla lahendus lapse jaoks – ega ta ennast seal paremini ei tunne kui kodus. Seal saab ta veel vähem täiskasvanu tähelepanu (mis on jagatud ju paljude laste vahel) + emast eemaloleku stress.
Tean mida sa tunned. Minu poiss on varsti 3-aastane ja ma siiamaani mõnikord kahtlen, kas ma talle emana ikka meeldin 🙂 Beebina ainult karjus, kahesena on pidevalt pahur, ajaveetmised, mis ma talle nö vahelduseks pakkunud olen, on teda enamasti külmaks jätnud… Iga uus asi on automaatselt halb, olgu need uued jalatsid või uus jalutamise sihtkoht. Ka hästi ei räägi veel, aga ometi tahab, et temast aru saadakse. Kui miski läheb tema arvates valesti hüsteeritseb, lööb. Tihtipeale vaatab mulle sellise näoilmega otsa, nagu tahaks öelda “noh, kas annab nii rumal olla” 🙂
Kadedaks teeb, kuidas tuttavate lapsed on selles eas leplikud, positiivsed ja uue vastu avatud. Aga mis ikka, oma last ei vahetaks kunagi kellegi teise vastu.
Ja ometi ma ei ole saamatu lapsevanem. Üks laps on juba tubliks koolilapseks siirdunud. Tegelen ja toimetan lapsega, mõnikord lasen lihtsalt olla ja tundub, et just nendel päevadel on ta eluga kõige rohkem rahul 😉 Annan järgi kui asi pole minu jaoks põhimõtteline: kui nt tahab poodi mänguväljaku asemel, süüa diivanilaua taga või nt hoopis autos istuda külla mineku asemel. Pole ehk väga pedagoogiline, aga mul ei ole jaksu iga pisiasja pärast võidelda. Multasid ka panen kui küsib, aga lühikeseks ajaks ja minu poolt valituid. Nii elamegi 🙂
Soovin sulle kannatust ja rahu. Oled hea ema ja teed asju õigesti. Juba see otsus on kiiduväärne, et loobusid hoiust, mis ei olnud hädavajalik. See iga kahe ja kolme vahel ongi kõige emotsionaalselt raskem minu arvates. Varsti on lihtsam.
Nagu kõik ülejäänud emad – ma tean, mida sa tunned! Mul oli lisaks 2-aastasele veel vastsündinu ka ja siis oli küll tunne, et täiesti võimatu missioon. 2-aastane oli metsik emmekas ka veel lisaks ja siis mõnda aega nii oligi, et üks karjus ja teine karjus ja siis karjusid korraga. Nüüd on aastake mööda läinud ja elu on vähe lihtsam. Aga soovitused:
Vaheta mänguasju. St tee kohe mänguasjadele/raamatutele neljaks loe ja asu neid vahetama, iga nädal uus sats. Kui tundub, et asju on vähe 🙂 (vaevalt), siis taaskasutusest saab igasugu asju väga odavalt.
Tunnetusmäng (? sensory play) on selles vanuses popp. Mul võis poiss rahulikult pool tundi veega, riisiga, kuivade makaronidega või mingi muu plögaga mängida. Koristamist pärast muidugi on, hea on mingi eraldatav koht (vann, dušialus, mõni lihtsalt puhastatav nurk).
Igapäevategevused äkki köidavad? Lasedki tolmuimejaga koristada või pesu kuivama panna või aidata süüa teha (ümara otsaga nuga kätte, las lõikab kurki või midagi. Väga nüri nuga ei saa olla, siis ei saa lõigata).
Üldiselt – ka see läheb mööda. Kuskil seal 2-2,5 tuleb oskus ise mängida, aga jah, seda peab õpetama, mis tähendab, et ma mängisingi 20 korda stsenaariumi, et nukk kukkus ja nüüd teised lohutavad. Siis sai minul villand, temal veel mitte. Ja võite multikaid pärast läbi mängida, st lühidalt, aga siis äkki õpib.
Õues käimine on meil siiani paras ikaldus, mänguväljakud ei huvita, aga huvitab kiik, liivakastis tahab ka koos mängimist, vähemalt mõnda aega. Lompides võib pritsida ja vahepeal käisime ronge vaatamas ja igasugu teod, konnad, mutukad. Vahepeal püherdas niisama maas, minul muidugi igav, temal huvitav. Tagaajamist äkki see vanus ka mängib? Käisime kodulähedases väikeses poes (mitte mingi supermarket), ostsime leiba ja banaani ja piima ja tulime tulema. Poiss oli rahul, et sai ise võtta nt banaani ja pärast kassalindile panna ja kui hea päev oli, siis ka süüa.
Söömise osas – kui otsest kaaluprobleemi pole, siis lase lõdvaks. Lihtne öelda, raske teha. Vaatad, et laual oleks midagi, mida ta päriselt ka sööb ja ülejäänud aja las siis olla. Ilusad toidunõud võivad ka aidata, aga meil selles vanuses oli täiesti ükskõik nendest nõudest.
Äkki midagi aitab?
Kui laps hoius ei käi võiks käia kusagil trennis/ringis/ujumas paar korda nädalas. Enamus neist vanemaga koos ja saate koos lapsega ka uusi tuttavaid ja mingi kindla rütmi päeva.
Üksinda seltskondlikumale lapsele kodus tegevusi leida on päris keeruline ja meid päästsid väikelaste võimlemine ja mingi muusikaring.
Kirjelduse järgi tundub see natuke selline piiripealne käitumine. Selline vingumine, et “miski ei meeldi” on küll ealine, aga samas kui ikka reaalselt millegi vastu huvi ei tunne ja ühegi tegevuse juures üldse ei püsi, siis see võib olla ka üheks ohumärgiks. Samuti magamis- ja söömisprobleemid võivad olla ohumärgiks (aga ei pruugi). Tavaliselt täiskasvanuga koos tehtavad tegevused ikka peaks köitma, üksi tegutsemise oskust paljudel tõesti selles vanuses veel ei ole. Kas lapsega kontakti leiad? Kuulab ta sind, kui temaga räägid? Saan aru, et laps ise veel eriti ei räägi, aga kas ta püüab ennast arusaadavaks teha? Otsib ise kontakti ja tähelepanu? Vaatab silma? Ma arvan, et sa ei ole oskamatu lapsevanem, aga ole igaks juhuks ka edaspidi oma lapse suhtes tähelepanelik. See on hea mõte, käia kuskil koos ema/isaga, kus ta näeks teisi omavanuseid ja kus lastega keegi tegeleb, aga kuhu ta ei peaks jääma üksi ega pikaks ajaks (väikelaste ringid kestavad tavaliselt pool tundi). Lapsehoid või sõim oleks lahendus küll ema jaoks, et ema saaks puhata ja närve kosutada, aga see ei pruugi selles vanuses olla lahendus lapse jaoks – ega ta ennast seal paremini ei tunne kui kodus. Seal saab ta veel vähem täiskasvanu tähelepanu (mis on jagatud ju paljude laste vahel) + emast eemaloleku stress.
Sa nagu vihjad ridade vahel teatud diagnoosile? Kust sa loed välja, et teemaalgataja laps ei vaata silma, ei hoia emaga kontakti, ei huvitu milleski?
See, et kaheaastane laps ei püsi ühe tegevuse juures üle 15 min, ei mängi iseseisvalt ja ei huvitu alati asjadest, mida vanem talle tegevuseks pakub, jonnib ja streigib on ju igati normaalne ealine käitumine. Tahaks vaadata neid lapsi, kes kaheselt söövad kõike, käituvad viisakalt, mängivad tunde omaette ja jäävad 5 minutiga ise magama. Ilmselt on looduses selliseid olemas, aga mina pole seni kohanud.
Pole vaja sisestada lapsevanemale mõtteid tema lapse võimaliku erivajaduse kohta. Selleks pole sul piisavalt infot – isegi kogenud neouroloogidel-psühhiaatritel kulub mõnikord aastaid lapsele diagnoosi panemiseks. Iga kiiks ei ole veel diagnoos. Aga kurnatud lapsevanem võib sinu sõnu südamesse võtta ja kaotab lõplikult rahu.
Sa proovisid mõned päevad nädalas hoius käia..issand, laps on 2a olnud ainult sinuga, sa viid ta hoidu ja mõtled, et ta kohe jääb sinna üksinda v? Mida mõtlemine? Minu 2,5a hakkas käima lasteaias ja 2 nädalat harjutasime koos temaga ja nüüd on seal iseseisvalt. Emad, kes viskavad oma lapsed üle ukse, lootes, et jäävad iseseisvalt, tegelikult karjuvad terve aja ja ei lepigi..kuni lõpuks ema järgi kutsutakse. Paarist korrast ei piisa lapsele, et harjuda.. lisaks, tegele oma lapsega! Meie vaatame raamatuid, meisterdame ja voolime palju. Väga lihtne on öelda, et ei oska kasvatada..hakka talle tähelepanu pöörma ja temaga tegelema!
pakun, et sa ei tunne väikelapse psühholoogiat ja sa pead igal hetkel kavalam olema kui laps, tunnetama ette, ning vahetama tegevusi, väga tihti. Mults oli meil ka Baby tvs max 30 min päevas või nii, sõitsin palju välja temaga, muudkui jahusin ja ta kuulas
Mul oli ka väga klammerduv laps, aga võtsingi ta igale poole kaasa, voodit tegin nii, et panin ta suurele voodile ja tegin linadega tuult, netis olin nii, et vaatasime koos muusikavideosid ja laulsin kaasa vahel, prügiauto tuli jooksime kohe koos vaatama, wc-sse läksin, läksime koos või panin ta samal ajal vanni ootama, viskasin palle sisse, mängutubasid külastasime pea iga nädal ja muudkui seletasin talle, rääkisin kõike ise (siis hakkabki rääkima, ta ju kuulab ja salvestab). Ole ise aktiivsem ja püüa olla hingelt laps. Ole huvitav emme.
Minu kiiks on ja oli siiamaani, et kui poes käime/käisime, pean iga kord mingi “mõttetu” 1-2 eurise vidina ostma mänguasjadest vm, siis ta on seal tubli ja rahulik laps, et tema sai ka midagi ja tal on põnev.
Kõik tegevused mis olete pakkunud on teoorias toredad ja tahaksin oma lapsega sedasi käia ja teha aga ma ei tea, meil lõppeb iga tegevus jonniga. Nt siin pakutud poes käimine, tahab poes kohe kõrrejoogi avada või 7 saia korvi laduda. Kui keelan hakkab karjuma. Õues käimine, mängukal on igav, ise jalutada ei taha nõuab sülle. Igasugused plökerdamised, maalimised värgid ei meeldi. Makaronide riiside värkidega tegutseda ei taha.
Süüa teha, pesu riputada jne ei taha. Olen lugenud raamatuid ja uurinud pinterestist tegevusi mida lapsega teha aga absoluutselt kõik on kas tema jaoks liiga keerulised ja ta ärritub et ei saa hakkama või ei paku lihtsalt huvi. Paistab et polegi muud kui kannatada kuni kõne selgemaks muutub et saaks natukenegi aru mida ta tahab. Praegu on küll tunne et see ei lõppe eales ja üks pidev ähä-ähä-ähä on meie kodu tunnusmeloodia.
Olen üks varasematest kommenteerijatest. Väga tuttav tunne, nagu kirjutaksid minu lapsest kaheaastaselt. Meilgi oli probleem õues käimisega sel talvel: laps ise käis max 20 meetrit ja kukkus karjuma, vankris ei istunud, nõudis ainult sülle (ja mina ei saanud operatsiooni tõttu võtta). Toas ka pidevalt viril, sest õues ei jõudnud ennast välja elada. Külas ja huviringis nuttis esiukse ees, tahtis kohe ära minna. Endale külalisi ka kutsuda ei saanud tükk aega v.a. kõige lähedasemad pereliikmed.
Väsisingi kõige rohkem just sellest pidevast jonnist ja isolatsioonist. Tahtsin ka lapsega rohkem asju koos teha, rohkem kodust väljaspool viibida aga ta polnud nagu huvitatud, iga uus algatus lõppes skandaaliga. Isa ei tunnistanud, seetõttu ei saanud mina ka õhtuti hinge tõmmata.
Oma kogemusest üritaks siiski leida need 1-2-3 tegevust, mis lapsele huvi pakuvad ja esialgu keskenduda neile. Meil olid selleks näiteks tõukerattaga sõitmine (kindel marsruut pidi olema mööda suurt autoteed), pusled ja maalimine. Tegimegi neid asju kuni lõpuks oli nendest kopp ees nii minul kui lapsel (minul muidugi varem), siis oli nõus midagi uut proovima ja tekkiski uus lemmik.
Ega siin muu ei aita kui aeg. Minu poiss on peaaegu kolmesena juba palju leplikum, kuigi praegu jälle tagasilöök lasteaiaga harjumise tõttu.
Kõik tegevused mis olete pakkunud on teoorias toredad ja tahaksin oma lapsega sedasi käia ja teha aga ma ei tea, meil lõppeb iga tegevus jonniga. Nt siin pakutud poes käimine, tahab poes kohe kõrrejoogi avada või 7 saia korvi laduda. Kui keelan hakkab karjuma. Õues käimine, mängukal on igav, ise jalutada ei taha nõuab sülle. Igasugused plökerdamised, maalimised värgid ei meeldi. Makaronide riiside värkidega tegutseda ei taha.
Süüa teha, pesu riputada jne ei taha. Olen lugenud raamatuid ja uurinud pinterestist tegevusi mida lapsega teha aga absoluutselt kõik on kas tema jaoks liiga keerulised ja ta ärritub et ei saa hakkama või ei paku lihtsalt huvi. Paistab et polegi muud kui kannatada kuni kõne selgemaks muutub et saaks natukenegi aru mida ta tahab. Praegu on küll tunne et see ei lõppe eales ja üks pidev ähä-ähä-ähä on meie kodu tunnusmeloodia.
Üks väike mõte: poes muidugi ei tohi lasta lapsel pakke avada jms, aga näiteks selliseid asju nagu 7 saia korvi ladumine ei tohiks võtta nii traagilisena. S.t. las ta siis paneb need 7 saia korvi, sina muudkui kiidad, kui tubli abiline emmel on, ja siis käite võtate muud asjad ka, ja siis suundute tagasi saiariiuli juurde, ise seletad, et näe, saiu on natuke liiga palju, paneme mõned tagasi. Ja las tema siis paneb neid tagasi, jälle kiidad taevani.
Tähendab, minu mõte on see, et poes me enamasti kipume kergesti ärrituma, kui lapsed ei kuula sõna ja tahavad kõike vaadata ja katsuda ja korvi laduda jne, ja siis me muudkui keelame, aga see vaene laps muud ei kuule kui ära seda võta, pane see tagasi, nii ei tohi, ära-ära-ära, eks. Tuleks hoopis kuidagi lõdvemalt seda võtta. Poes on ju palju asju, mis põnevad tunduvad ja laps tahab ka uurida.
Minul kujunes poes käies üheks päästvaks asjaoluks niisgune nipp, et kui me poodi sisse läksime, siis kohe sissekäigu juures oli selline ratastel ümmargune riiul nende TY loomakestega, teate küll, need suuresilmsed karvased. Ja lapsele vähga meeldisid ja ma lasin tal neid siis seal veidi paitada ja imetleda. Ja kui edasi läksime, lubasin ühe kaasa võtta, et las siis poesoleku ajal kallistab seda. Enne kassasse minekut viisime riiulisse tagasi. Sedasi oli tal mingi asi peos ja ta ei haaranud nii palju igalt poolt mujalt riiulitest asju kaasa.
See on lihtsalt üks näide ühe konkreetse olukorra kohta, aga põhimõtteliselt oleks ilmselt vaja sedasama põhimõtet rakendada mujal ka – et võtta aega ja lasta lapsel natuke vaadata midagi, mitte ärrituda ja pidevalt keelata, vaid kuidagi kavalusega püüda tema mõtteid ja käitumist juhtida.
Õues on jah keeruline, kui ta nt kärus olla ei taha ja ise ei viitsi kõndida. Siis peaksite proovima ehk neid n-ö rattaid, millel on sang taga, laps istub peal ja saab pedaale sõtkuda, aga tegelt vanem lükkab.
Proovige õues ka kriitidega joonistamist. Äkki meeldib? Paku voolimismassi, istu ise kõrval ja tee talle ussikesi ja palllikesi jms, las tõstab neid ühe ja teise nõu sisse ja mida iganes. (Muidugi, kui ta neid suhu ei kipu panema.) Koduliiv? Kas tahab sellega mängida?
Pane lastelaulude plaat mängima ja tantsi temaga, äkki meeldib. Proovite ehk mõnda tittede tegevusringi?
Midagi peab ju olema, mis talle ka huvi pakub. Leia see üks või kaks asja ja nendega siis tegelege kuni nõrkemiseni, nagu keegi siin ka soovitas. Ehk tema on selline laps, kes ei tahagi väga palju vaheldumist, vaid just peaks saama keskenduda ja pikemalt ühe asjaga tegeleda?
Ja veel – ära seda jonni karda. Ilmselt on lapsele endale ka frustreeriv, kui ta ei oska veel sõnadega end väljendada ja siis on konfliktid kerged tekkima. Aga jonn, ma kardan, saadab lapsevanemaid vist küll oma 15 aastat…
Mulle tundub, et ema annab liiga kergelt alla ja laps on aru saanud, et suurema kisa tekitamisel antakse talle kohe järgi. Laps selles eas juba mõistab juttu. Otstarbekas olekski öelda lapsele, et kui ta midagi tahab, öelgu seda sõnadega, sest emme ei saa muidu aru ega reageeri. Mänguväljakul ongi vähe teha, kõik on juba ära tehtud. Mudilaste jaoks on oluline vaheldus.
10 minutit teeb ühte siis juba teist asja. Kodus igavlemise asemel minge õue. Minu laps korjab meeleldi kive, uurib putukaid, vaatab õunapuid ja suvel korjas lilli ning sattus lepatriinu nägemisest vaimustusse. Sõidab tõuksiga, rattaga, jookseb niisama. Joonistab vildikatega või mängib plastiliiniga.
Lastehoidu viies tuleb last motiveerida ning ette valmistada. Minu laps oli ka alguses tõrges, kuid rääkisin talle kuidas teised lapsed teda ootavad ning mängida tahavad. Lisasin ka seda, et sel ajal kui tema on hoius, on emme-issi tööl, et talle mänguasju osta. Laps teab st saab aru, miks teda sinna viiakse ja on motiveeritud seal olema.
Teleka vaatamise kohta ütlesin enda lapsele, et telekast ei tule enam saateid. Saated lõppesid lihtsalt ära. Nüüd ongi nii, et saated tulevad meil ainult nädalavahetusel teatud ajal ja ülejäänud ajal ei tule.
Mul ka keeruline laps, ülitundlikkuse diagnoosiga ka veel. Oskan jonnimise kohta soovitada, et hakka naerma. Minu laps, kui jonn lahti, tõmbab silma kissi, hakkab tatti tootma ja vahib mind vaevatud dramaatilise näoga. Ausalt, Vana-Kreeka tragöödiates ja Venezuela seepides pole ka selliseid näoilmeid, see on lihtsalt uskumatu. Ma kohe tavaliselt teen sama nägu vastu, vahel ei suuda pidada ja hakkan naerma ka. Siis läheb jonn naksti üle, hakkab ise ka naerma, eks minu nägu on talle ka ju naljakas. Korra olen näinud ka juba seda legendaarset kõhuli maha, kolgin käte-jalgadega ja kisan etendust. Midagi pole teha, istusin kõrvale ja hakkasin naerma. Pätt vaatas, et mis krt nüüd, proovis veel korra, ise piilus mind silmanurgast, et kas mõjub. Lõpuks ronis istuli juba nägu naerul.
Ära lase jonnil end vihastada, seda nad ootavadki. Sedasi saab mõnusa suure draama valmis keerutada, emme muudkui pahandab, et ei ole ilus jonnida, oi kui paha käitumine, jutt jookseb, action käib, mis sa hing veel tahad.
Minu laps on arengus maha jäänud, ta oli kauakaua lihtsalt beebi. Me oleme pooleks rebestanud end tema arendamise ja toetamisega. Trots ja jonn teevad mind õnnelikuks, see tähendab, et laps iseseisvub, aju raalib infot töödelda, nuputab ja mõtleb, kuidas oma tahet läbi suruda.
Lapsel on, muideks, sigaraske see elu, lollid vanemad ei saa üldse aru, mida ta tahab, kogu aeg peab õhõhõhõhõhöh kärkima nende peale.
Minu omal on nüüd jalad all, ta lisaks muule veel ka jookseb mul sabas ja tuiab jalus. Ütlen, oota siin, lähen toon köögist vett ja tulen kohe tagasi, kuniks jõuan, tema juba pool teed järgi tuterdanud. Teen midagi, hiilib selja taha ootama, sada korda olen surnuks ehmatanud ja ta peaaegu pikali lükanud, kui liikuma hakkan.
Oh jah…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
