Teema: Ma ei oska oma lapsega rääkida

#3737150:

Millest te räägite oma lastega?

Poliitikast, vaktsineerimisest, seksuaalse enesemääramise ea tõstmisest, uuest tehnoloogiast, kaitseväkke minekust (mul on tütred 🙂 ) – esimesed ettejuhtuvad teemad, mis viimasest ajast meenuvad. Ilmselt ei pruugi need konkreetselt sinu poissi huvitada, aga miski teda ju huvitab, sellest rääkigegi. Minu meelest oma teemasid on keeruline varateismelistele peale suruda, aga teda huvitavatel teemadel saate ju ikka rääkida. Ära lase istuda kuklas sellel tundel, et sina oled ema ja tema on laps, las ta nö õpetab sulle neid asju, mida tema paremini oskab.

Kui sa planeerisid last, siis mida sa mõtlesid 13.aastase poisiga rääkida?

Mul on 13-aastase tütrega sama teema, raske on ühiseid teemasid leida, lobiseda ta ei soovi (on alati tagasihoidlikum olnud), vahel oma päevast räägib ja mõne asjaga abi palub aga sooja ja sõbralikku koosolemist meil kahjuks pole, olen mõelnud, et ehk läheb üle. Ta eelistab olla oma toas ja tegeleda ühe hobiga. Käin ikka vahel tema juures, istungi teinekord vait, siis vahel hakkab isegi midagi rääkima, teinekord palub mul lahkuda… Aga ma ikka käin, püüan anda talle tunnet, et olen olemas, kui vaja, saab ta minuga suhelda. Kuna ta vahel ikka veidi avaneb, siis vast ei käi ainult pinda :).

Samas tema 12-aastane vend tahab rääkida oma päevast, arutada, kokku võtta. Uurib vahel minu päeva kohta, küsib mingeid eksistentsiaalseid küsimusi, arutleb päevakajaliste teemade üle jne… nagu öö ja päev.</p>

Kas sa last kuulata oskad? Kui laps tuleb sinu juurde ja ütleb midagi, kas sa kuulad lapse ära? Kas küsid täpsustavaid küsimusi, näitad reageeringutega enda arvamust välja? Annad nõu kui ta küsib? See on väga oluline. Samuti on oluline rääkida enda päevast lapsele, mis meeldis, mis oleks võinud minna paremini. Näiteks õhtusöögi ajal on hea aeg jagada vastastikku päevamuljeid. Ühtlasi tehke midagi koos iga päev, näiteks kasvõi ühine jalutuskäik, rattasõit vms.

#3737753:

Ühtlasi tehke midagi koos iga päev, näiteks kasvõi ühine jalutuskäik, rattasõit vms.

kui ma oma plikat kaasa jalutama kutsun, kuulen vastuseks paremal juhul “mmkmmmm”, halvemal juhul “iiigaaaav”. Lauamänge ta enam mängida ei taha, meiega koos filmi vaadata ka mitte. Kui veel spaas sai käia, bronnisin perele üllatusena spaatripi, tüdruk oli pmt nutu äärel, et peab kaasa tulema. Kohapeal oli samas okei, tegi kõik kaasa ja väga ei virisenud, ehk veidi isegi nautis :).

Kui lapselt küsin, mida ta teha tahab meiega koos, kehitab õlgu. No okei, lennureisile tahab ja tuleks kaasa (ja enne covidit käisime ka) aga praegu…

Ma olen arvanud, et see on osa iseseisvumisest ja lahti laskmisest, aga ega ma ei tea.

Mul 14a poeg. Tihtipeale uurin teda huvitavate mängude, filmide vms kohta. Neist ta räägib hea meelega. Jooksvalt näiteks kui telekast on uudised, arutleme seal räägitu üle, vahel jääme õhtul mõnda filmi vaatama, siis räägime sellega haakuvatel teemadel. Ta on enamasti nõus tulema koeraga metsa jalutama või kõnniringi tegema, siis ka hea rääkida. Igapäevaelus kipub aeg käest kaduma-päeval ma tööl, õhtupoole kui koju tulen, lapsed tavaliselt sõpradega õues, õhtul tahab arvutis oma mänge mängida ja nii ta läheb.

#3737172:

Kõigest. Minu tööst, loetud raamatutest, tema huvist YouTubes kaua olla. Mind väga huvitab, mida ta sealt vaatab ja ta lahkelt seletab ning näitab. Arutleme õppimise vajalikkuse üle, kaitseväkke minekust. Samuti vestleme tulevikust. Teeme igasugu asju koos. Eile õpetasin talle kuidas pluusitaskut parandada ning kaduma läinud nööbi asendamist uuega.

.. mina õpetasin, kuidas kondoomis teist auku kinni õmmelda, ristpistes.

Minu poeg ikka punastab kui tüdrikute kohta küsin! Alati toob punased põsed ja naeru majja!;)

#3737628:

Mäejutlused, pinnimised. ebamugavad küsimused panevadki vastase lukku.

Sa täiesti ilmselgelt ei tea, mis asi on Mäejutlus.

Ma ka oma pojaga räägin üldistel huvitavatel teemadel. Kui ta oli u 13, siis avastasin, et ta tunneb suurt huvi looduskaitse ja keskkonna vastu. Tegelikult oleks õige vist öelda, et minu põlvkonna arusaamade kohta suurt huvi. Arvan, et omavanuste seas täitsa keskmist. Aga ükskord ta vaatas näiteks mingit dokki Discoverist ja kuna ma ise ingl ka eriti aru ei saa (olen õppinud saksa keelt), siis küsisin, millest see on. Hakkasime rääkima ja ta pidas mulle terve loengu jäämägede sulamisest jne. Edasi juba rääkisime sellest, millised meetmed tema arvates aitavad keskkonna hoidmisele kaasa ja millest pole suurt kasu. See jutuajamine on mul meeles, kuna sinnamaani pidasin teda  lapseks, aga pärast seda sain aru, et ta on täitsa inimene juba.

Ega me temaga siis iga päev ei räägi. Enamasti igapäevaselt vaid üksikud argised laused. Aga tore on, et vahel, kasvõi korra kuus, on meil omavahel sisukad jutuajamised.