Endal on kurb. Suhe on kestnud ca 7 aastat, selle aja jooksul oleme üle elanud palju tülisid. Austust teineteise vastu ei ole. Teeme oma tegemisi, kord käib üks lapsega väljas, kord teine, aga koos enam ei taha. Mina enam ei taha. Enamjaolt on sellised kooskäimised lõppenud pahanduse ja tüliga. Olen väsinud sellest, et keegi mulle pidevalt halvasti ütleb. Mees ei tunne mu vastu huvi, kuidas mul tööl läheb või kuidas end tunnen. Ta küsi kunagi. Ma ei tea, kas ta on praeguseks mõistnud, et ma ei taha koos enam kuskil käia. Rääkida ja arutada ka enam ei taha. See ei vii mitte kuskile. Kuna temast ei ole rahulikku rääkijat, siis karjumise teemat ma ette võtta ei taha. Pigem hoian eemale, räägime küll igapäeva asjust, aga muud midagi.
Ma tahaks, et mul oleks keegi, kes minust hooliks. Ma ei tahaks endale mitte mingit voodikaaslast, vaid kedagi, kes mind märkaks, rõõmustaks mu olemaolu üle, ja tahaks minuga koos olla. Nagu südamesõber … Ma ei tea, kas tänapäeval on üldse selliseid inimesi olemas, kes ei oota suhet, vaid on lihtsalt teineteise jaoks olemas. Nagu näiteks parim sõber.
Hing on haige, sest igatsen seda miskit, mida mul pole. Olen end töösse matnud, ise olen pahur ja keegi pole vist sellise olukorraga rahul. Ei mina, mees ega laps. Ei teagi, mis saab …
Teema: Ma ei tunne ta vastu enam midagi
Oh kui tuttav lugu. Selleni välja, et meil ka seitse aastat, varsti kaheksa.
Mina olen sisimas ära otsustanud, mis edasi saab. Minu klõps käis ära sellega, kui ma äkki sain aru, et ma ei hooli enam üldse, ei sellest, et ta huvi ei tunne ega üldse millestki. Meil pole enam midagi päästa, kõik on otsas. Korjan veel veidi raha, et omaette jalad alla saaks ja ongi kõik.
Ma ei reklaami siin seda, et mine lahku. Võibolla on teil lihtsalt raskem periood. Kui peab midagi soovitama, siis soovitaks, et kui see olukord pole just mitu aastat kestnud või kui sul pole seda klõpsu ära käinud, siis oota veel veidi. Ehk veel paraneb või annab päästa. Ja kui ei anna, siis vähemalt pärast ei mõtle, et äkki oleks.
tean, millest sa räägid. mul oli sama lugu. ainult et selle vahega, et mees tundis minu vastu huvi küll, aga mina enam mitte. ja põhjus polnud selles, et mul oleks silmapiiril keegi teine olnud. lihtsalt ma väsisin sellest kõigest ära ja otsustasingi lahku minna. ma ei jaksanud enam neid probleeme lahendada ja pidevalt millegi nimel pingutada. nüüd olen vaba ja elu on lill:) oleksin nagu uuesti sündinud ja ei kahetse tehtud otsust üldsegi…
Hästi kurb on jah. Mul ka täpselt sama seis ja kestnud juba aastaid kahjuks.
Ma nii tahaks, et oleks keegi, kes tunneb minu tegemiste ja toimetamiste kohta huvi, kellega saaks arutada igasugu asju, kelle kaissu oleks hea ja soe pugeda, kellelt kallistusi ja tähelepanu saada……see kõik puutub meie suhtes. Olen ka hetkel seisukohal, et kogun raha ja hakkan lastega omaette elama, aga see kõik võtab veel aega. Kahju ainult neist 17 aastast, mis on sõnaotseses mõttes raisatud aastad.
jube kurb lugemine. mõtlesin sinu lugu lugedes just nendele, kes oma 70 aastat abielu tähistasid – http://www.postimees.ee/937024/70-aastat-abielu-vanapaari-armastus-pole-kadunud/.
millegipärast ma julgen üldistada ja pakkuda, et te pole abielus. abielus inimesed enamasti ei maini, et nad on \”vaid\” suhtes. see selleks. minu meelest sealt saab kogu üksteisesse austusega suhtumine alguse. keppida kõlbab, aga abikaasaks ei kõlba? see on eestis üsna levinud nähtus. ja kui seksiperiood saab läbi, siis nagu kõik variseb kokku. et nagu what the fuck? mis elu küll inimesed elavad?
jah, lahku minek on õige otsus. eriti kui tegemist on ainult mingise suhtega. eriti, kui pole üksmeelselt kokku lepitud ühiseid eesmärke ega ka neid teiste ees kinnitatud. ja eriti just siis, kui te pole abielus. ei, abielu ei ole ainult paber. see on ikka suur samm edasi kohustuste ja perspektiivi ning millegi ühisema suunas. midagi, millest paljud seksisõbrad ei saagi aru, ega ilmselt hakkagi saama.
olen järjest enam veendunud, et abielu on oluline indikaator just meeste puhul. sest nende jaoks jookseb see piir kepisõprade ja päris-naise puhul just sealt. ja kui mees sellest aru ei saa, siis head teed talle. ja ilusat uut elu sulle, teemaalgataja, selle õige mehe leidmisel.
Suhe on kahepoolne nii rõõmus, kui kehvas!
Loen Sinu jutust märksõnu; mees teeb, ei tee, tahan jne. Kuid ei sõnagi sellest, mida oled ISE püüdnud teha loo paremaks muutmisel!
Kusagilt ja kuidagi on Teie jama alguse saanud. Ja ausalt sellesse vaatamine on juba sammukene. Sinu lugujutt ei hõlma pisukestki tekkest. Ilma selleta on taas lihtsalt lapsik lähenemine, et näe katki on,
Kui sa ei tunne tema vastu midagi, miks sa siis tahad, et ta huvi tunneks, kuidas sul tööl jne läheb?
Kõlab tuttavalt. Minul oli ka palju palju tülisid oma eksmehega. Alguses tegid need meeletult haiget. Alati olin mina lepitust otsima minev pool, mees ei hoolinud nagu üldse. Mees vihastas tihti põhjuseta, vabandust ei palunud, nutsin peaaegu iga nädal. Ka mehe nähes, aga see ei tekitanud temas tahtmist mind lohutada, pidas mu pisaraid manipuleerimiseks. Ühel hetkel tundsin, et mehe solvangud ei tee enam haiget, olin täitsa tuim. Tagantjärele vaadates leian, et teraapiast või nõustamisest oleks abi olnud kuni selle hetkeni kui ma lakkasin valu tundmast. Siis oli suhe läbi, mind ei huvitanud enam. Ja tülitsesime ka vähem, sest mind ei ajanud enam miski endast välja, lasin mehe halva käitumise endast läbi ja mööda. Mees muutus sel perioodil osavõtlikumaks, ilmselt märkas, et hakkab mind kaotama ja seda ka ei tahtnud. Aga oli liiga hilja, minu tunded olid lihtsalt kadunud ja ega mees midagi suurt meie suhte päästmiseks ka ei teinud. Näiteks ta ei tulnud mu juurde kallisooviga ja sõnadega \”ma armastan sind\” nagu mina varem korduvalt enda initsiatiivil teinud olin. Ei mingit initsiatiivi. Sel tuimuseperioodil pidasin päevikut, sest hing oli nii valus. Kirjutasin, et elu on nüüd rahulikum ja parem kui tülide ajal, aga hing ihkab armastust. Kas ma saan kunagi elus veel armastust ja hoolimist tunda? Iha oli nii suur, et käisin isegi nõia juures, kes mind lohutas, et tuleb uus mees mu ellu.
See tundus uskumatu, aga ta tuligi.
Nii et pea püsti, tuleb see, mis tulema peab!:-)
Mulle jäi arusaamatuks see osa, et teemaalgataja tahab oma ellu südamesõpra mitte voodikaaslast. Et siis nagu sellist pedesõpra, või?
Mulle jäi mulje sellest jutust, et seks on sellest suhtest kadunud. Ja teemaalgataja ei hooli nagu üldse seksist, ka mitte uue huvitava mehega. Tahab sõpra ainult. Sellise jamaga pole ükski mees nõus. Kui voodis inimesed sobivad, siis see silub juba päris palju probleeme. Mees on rõõsa ja rõõmus, huvitub kohe kindlasti naise tegemistest.
Räägin omadest kogemustest. Ka meil on riidusid olnud ja ma olen isegi lastega ära kolinud. Kaks päeva sain eemal olla ja selleks ajaks oli viha lahtunud. Ronisin jälle koju oma kodinatega.
Aga seks meil klapib. Mees armastab mind ja mina meest. Kooselu meil 6 aastat ja koos olles oleme nagu äsja armunud. Mees isegi imestab selle üle. Hoolime üksteisest ja loomulikult tunneme huvi üksteise tegemiste vastu. Kui aga voodis hakkaks miskit logisema, muutuks tõenäoliselt meie läbisaamine koheselt. Mees varem on olnud sellises sõbralikus suhtes. Olidki südamesõbrad. Sellisest suhtest ei tule paraku midagi välja, sest enamus mehi vajavad kirge ja seksi. Südamesõprus on teisejärguline, aga samas peab ka see olemas olema.
Me oleme abielus. Sellega mingeid probleeme polnud. Täiesti iseenesest mõistetav asi lastega peres.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
