Üksikud suhtuvad nii valuliselt, kui teemaalgataja. Eriti arvestades, et emaga hea läbisaamine puudus ja kuna neid suremise episoode on varemgi ette tulnud, siis ei ole see olukord ka üllatus. Minu isa oli nagu mastimänd ja varises praktiliselt päevapealt, seega arvan, et minu olukord oli hullem. Üks sõbranna põetas kuni viimase ajani voodihaiget isa kodus, üle kümne aasta. Üks tädi on Alzheimeriga, tädilapsed põetavad teda samuti kodus. Palju raskeid olukordi. Teemaalgataja olukorras ma ei näe küll midagi eriti traagilist. Pigem tavaline värk.
Empaatiavõimetu egoist oled. Minu, minu minu… sina ei otsusta seda, kui tõsine ja dramaatiline see olukord tema jaoks on. Et siis nagu sinu isa oli tähtis ja teemaalgata ema surm on tühine?
Uskumatult egoistlik suhtumine.
Ei ole ju nii. Minu isa haigus ja surm olid loomulikult minu jaoks tähtsad, aga ma tulin selle olukorraga paremini toime, kui teemaalgataja. Hoolimata sellest, et objektiivselt võttes oli minu olukord raskem: isa oli enne terve inimene, teemaalgataja ema sureb aga juba mitmendat korda. Minul oli isaga hea suhe, teemaalgatajal oma emaga mitte. Küsimus ongi nüüd selles, miks mina tulin selle objektiivselt võttes raskema olukorraga paremini toime, kui teemaalgataja? Teemaalgataja ema surm ei ole tühine, aga vanad inimesed surevad iga päev. Enamusel neist on lapsed, kes peavad olukorraga toime tulema. Suurel osal neist on oma lastega head suhted, mistõttu vanema raske haigus ja peatne surm on lastele raskemad. Teemaalgatajal ei ole ju mingit erilist rasket olukorda. Ema pole isegi kodus, on hooldushaiglas. Olukord ei ole objektiivselt võttes raske, vaid asi on teemaalgatajas kui subjektis.