Esileht Pereelu ja suhted Ma enam ei suuda.

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 66 )

Teema: Ma enam ei suuda.

Postitas:
Kägu

Sul on sõltuvussuhe. Ema ei ole sulle parim ema olnud ja ilmselt oled suure osa oma elust saanud vaevelda küsimusega, miks ja mida sa valesti teinud oled jne. Oled oma elus ilmselt nahast välja pugenud, et vaid ema käest kiitust ja tunnustust kuulda.
Nüüd, kui ta on vana ja eluõhtul, vajab tema sind. Oskab oma olemisega sinus süütunnet tekitada.
Muidugi, ema on ema. Nii vähemalt öeldakse.
Aga lase lahti. Meditsiiniliselt on olukord selline nagu ta on. Sinu lapsed on sinu pere ja nemad vajavad sind. Katsu tervena püsida, vaimselt tervena, lapsed toetuvad ju sulle.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üksikud suhtuvad nii valuliselt, kui teemaalgataja. Eriti arvestades, et emaga hea läbisaamine puudus ja kuna neid suremise episoode on varemgi ette tulnud, siis ei ole see olukord ka üllatus. Minu isa oli nagu mastimänd ja varises praktiliselt päevapealt, seega arvan, et minu olukord oli hullem. Üks sõbranna põetas kuni viimase ajani voodihaiget isa kodus, üle kümne aasta. Üks tädi on Alzheimeriga, tädilapsed põetavad teda samuti kodus. Palju raskeid olukordi. Teemaalgataja olukorras ma ei näe küll midagi eriti traagilist. Pigem tavaline värk.

Empaatiavõimetu egoist oled. Minu, minu minu… sina ei otsusta seda, kui tõsine ja dramaatiline see olukord tema jaoks on. Et siis nagu sinu isa oli tähtis ja teemaalgata ema surm on tühine?

Uskumatult egoistlik suhtumine.

Ei ole ju nii. Minu isa haigus ja surm olid loomulikult minu jaoks tähtsad, aga ma tulin selle olukorraga paremini toime, kui teemaalgataja. Hoolimata sellest, et objektiivselt võttes oli minu olukord raskem: isa oli enne terve inimene, teemaalgataja ema sureb aga juba mitmendat korda. Minul oli isaga hea suhe, teemaalgatajal oma emaga mitte. Küsimus ongi nüüd selles, miks mina tulin selle objektiivselt võttes raskema olukorraga paremini toime, kui teemaalgataja? Teemaalgataja ema surm ei ole tühine, aga vanad inimesed surevad iga päev. Enamusel neist on lapsed, kes peavad olukorraga toime tulema. Suurel osal neist on oma lastega head suhted, mistõttu vanema raske haigus ja peatne surm on lastele raskemad. Teemaalgatajal ei ole ju mingit erilist rasket olukorda. Ema pole isegi kodus, on hooldushaiglas. Olukord ei ole objektiivselt võttes raske, vaid asi on teemaalgatajas kui subjektis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei ole ju nii. Minu isa haigus ja surm olid loomulikult minu jaoks tähtsad, aga ma tulin selle olukorraga paremini toime, kui teemaalgataja. Hoolimata sellest, et objektiivselt võttes oli minu olukord raskem: isa oli enne terve inimene, teemaalgataja ema sureb aga juba mitmendat korda. Minul oli isaga hea suhe, teemaalgatajal oma emaga mitte. Küsimus ongi nüüd selles, miks mina tulin selle objektiivselt võttes raskema olukorraga paremini toime, kui teemaalgataja? Teemaalgataja ema surm ei ole tühine, aga vanad inimesed surevad iga päev. Enamusel neist on lapsed, kes peavad olukorraga toime tulema. Suurel osal neist on oma lastega head suhted, mistõttu vanema raske haigus ja peatne surm on lastele raskemad. Teemaalgatajal ei ole ju mingit erilist rasket olukorda. Ema pole isegi kodus, on hooldushaiglas. Olukord ei ole objektiivselt võttes raske, vaid asi on teemaalgatajas kui subjektis.

Oled küll ilge egoist, kui arvad, et jalapealt kukkunud isa surm on palju raskem taluda kui kümme aastat voodihaige põetamist ja mis näited sul seal veel olid. Egoistlik ja/või elukogenematu ja/või lihtsalt loll.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nüüd, kui ta on vana ja eluõhtul, vajab tema sind. Oskab oma olemisega sinus süütunnet tekitada…Aga lase lahti.

Mis süütunnet oskab tekitada vanainimene, kes on saanud juba 4 insulti ning enam ei jaga ei ööd ega mütsi, mis ümberringi toimub? Leidub ikka targutajaid ja filosofeerijaid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Esimene mõte su teksti lugedes, oled täitsa napakas! Tundub, et oma peas sul ema juba maha maetud, justkui oleksid juba leinafaasis milles tuleb meeletu enesehaletsus peale (miks mina, miks mul nii rakse on, kõik on nii hirmus). Hale ja nõrk tüüp oled. Milleks mingit pereliiget taga nutta, kes sinuga inetult käitunud on, milleks? Inimesest kellest tõeliselt hoolid, toetad viimase hetkeni ja siis hakkad leinama. Sinu puhul on palju??????? Tee end korda.

Häbi sul olgu sellise jutu peale!

Ta ongi leinafaasis, sest ema ei ole suuteline enam ise sööma ja rääkima. Inimene ongi ju ühe jalaga hauas.

Iga inimese lein on isemoodi.

Miks mul peaks häbi olema?
Surma näinuna, ei ole tulnud kordagi pähe oma elu tühiseks pidada ja hakata rääkima oma elu mõttetusest ja enda ohvriks pidamisest. Vastupidi, iga surma puudutus on pannud elu rohkem hindama, vähem nääklema tühiste asjade pärast.
Leina faasid on kõigil samad, osad inimesed ei pääse kahjuks kõigist neist “tervelt” läbi.
Ei ole vaja nunnutada, kui tõde on valus siis tegele sellega. Surm on meie ühiskonnas tabu, ei osata sellega suhestuda ega selle üle arutleda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Väga imelik teemaalgatus. Mingi mõttetu soigumine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga imelik teemaalgatus. Mingi mõttetu soigumine.

Sedasi saab arvata ainult inimene, kel endal teemaga kokkupuudet olnud ei ole. Ja ma tõesti loodan, et sul ei tule ka … See on kohutav tunne, kui sa sisimas oma lähedase surma ootad, seepärast meeletuid süümekaid tunned ja samas seda surma ka kardad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii mitu südametut ja empaatiavõimetut inimest sattunud siia. No miks? Kui pole midagi konstruktiivset öelda, võib ju räusata kuskil poliitika teemas.

Teemaalgataja, tunnen kaasa. Pea vastu. Nägin kõrvalt, kuidas mu tädi oma ema hooldas. Tema ema ei olnud ka eluajal kuigi hea oma tütre vastu. Alati oli tütar kõiges süüdi ja tegi kõike valesti. Lapsena olla peksnud ja tütar kolis samuti teismelisena minema. Kuigi tütar toetas teda nii rahaliselt kui muud moodi viimased kümme aastat, siis see ema rääkis ikka kõigile, kuidas temast ei hoolita. Tütar sõitis 2-4 korda nädalas 100 kilomeetri kaugusele, et ema aidata, maksis maksud, viis toidu koju jne.. viimased kuud oli ema haiglas ja iga kord sõimas, kui tütar vaatama läks.. Personaliga käitus ka ebaviisakalt ja personal siis kaebas tütrele.. kui lõpuks saabus surm, siis oli loomulikult lein. Aga nüüd, mõned kuud hiljem, on näha, kuidas tädi on vabanenud suurest koormast ja isegi teeb nalja vahepeal. Keegi ei tea, kui suur on teise koorem ja mida teine inimene tunneb. Teised inimesed saavad ainult toetada ja ära kuulata. Aga hakata naeruvääristama või pisendama teise muret, see on lihtsalt alatu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

, kui sa sisimas oma lähedase surma ootad,

Mis tähendab, et ootad surma? See kõik tuleb ühel päeval tagasi. Ja karmimalt. Mitte kellegi surma ei tohi oodata. Isegi vaenlase oma. Rääkimata oma lihase ema surma. Inimese, kes on sellise häbitu siia ilma toonud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

, kui sa sisimas oma lähedase surma ootad,

Mis tähendab, et ootad surma? See kõik tuleb ühel päeval tagasi. Ja karmimalt. Mitte kellegi surma ei tohi oodata. Isegi vaenlase oma. Rääkimata oma lihase ema surma. Inimese, kes on sellise häbitu siia ilma toonud.

OK, “surma ootama” ei ole hea väljend. Ütleme siis nii, et on olukordi, kus inimese (sh ka väga lähedase inimese) elu on jõudnud seisu, kus mõtled, et surm võiks tulla pigem varem kui liiga hilja. Näha oma lähedast aastate kaupa teadvusetult vegeteerimas või veel hullem, enamasti täie teadvuse juures, kuid valudes vaevlemas, on kohutav.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu armas ema oli ka enne surma insuldiga 2,5 kuud haiglas. Olid jah väga rasked päevad ja tema enda kannatuste pärast olin rahul, kui see ühele poole sai. Minu meelest on sul just nüüd asjad kontrolli all, ta on meedikute hoole all, läheb kaua läheb, koduse hoolduse peale pere kõrvalt sellises seisus inimest võtta ei saa, ei tohigi – tema enda pärast. Kas ta on sonditoidul, kateetriga või sööb ise ja pannakse mähkmeid? Meie emalt võeti sond enne surma välja, ta ise väga palus, et kordki elus veel kohvi maitset tunda. Kohvi talle mu poeg ka korra haiglasse tõi, paar lonksu ta jõi. Kuid viimaks ta lihtsalt magas rahustite all, ei söönud ega joonud ja läinud ta oligi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänan kõiki, kes on mind mõistnud! Vahel tekivad kokkuvarisemise hetked. Aga tõsi ta on, et enda ja laste heaks ma saan midagi teha, ema jaoks aga mitte. Eks see mis on, on tema saatus.
Need, kes pole mõistnud, see on ehk osegi hea, see tähendab, et teil pole elus analoogseid olukordi olnud. Kiire surm vs. Pikaajaline piinlemine ei ole võrreldavad. See pikaajaline asi sandistab. Kiire surm on väga valus, seda küll, aga siis tegeletakse leinaga. Pikaajalise piinlemisega ei saa leinata, sest inimene elab, aga see ei ole enam elu ning sa tead vääramatult, et pauk tuleb. Lisaks piinade pealtnägemine. Kes arvas siin, et peale 4 insulti pole inimesest enam manipuleerijat, siis see on ekslik armavus. Kõik oleneb insuldi ulatusest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kes arvas siin, et peale 4 insulti pole inimesest enam manipuleerijat, siis see on ekslik armavus. Kõik oleneb insuldi ulatusest.

Ta on HAIGE. Haige inimese mõtlemine oma valudes ja abituses ei ole enam terve inimese mõtlemine. Me kõik oleme siin ilmas ekslikud ja me kunagi ei tea, milline on meie endi elu lõpp. Püüa teda kasvõi selleski osas mõista.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kes arvas siin, et peale 4 insulti pole inimesest enam manipuleerijat, siis see on ekslik armavus. Kõik oleneb insuldi ulatusest.

Ta on HAIGE. Haige inimese mõtlemine oma valudes ja abituses ei ole enam terve inimese mõtlemine. Me kõik oleme siin ilmas ekslikud ja me kunagi ei tea, milline on meie endi elu lõpp. Püüa teda kasvõi selles osaski mõista.

Siis on ta terve elu haige olnud. Ja oma haigusega teinud haiget teistele. Mõista ma seda võin, aga pean endas teraslatti kasvatama, et ise püsti jääda. Ekslikud oleme muidugi kõik, aga inimese hing võiks ikkagi olla sinna suunda, et meelega teistele halba ei tee. Kui mul peaks endal selline elu lõpp terendama, siis teeksin mida iganes, et kiiremini kaduda. Ma ei ole mingil juhul nõus, et minu lapsed nii peaksid elama ja kannatama. Eile olin veel nõrk, tänasest püüan tõmmata ema suhtes empaatia nulli, muidmoodi ei saa lihtsalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui mul peaks endal selline elu lõpp terendama, siis teeksin mida iganes, et kiiremini kaduda. Ma ei ole mingil juhul nõus, et minu lapsed nii peaksid elama ja kannatama.

Kindlasti, kindlasti. Peale nelja insulti oleksid kohe kõva tegija. Äkki see isik seetõttu ei võtnudki rohtu, et soovis kiiremini lahkuda? Selle peale ei ole kunagi mõelnud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui mul peaks endal selline elu lõpp terendama, siis teeksin mida iganes, et kiiremini kaduda. Ma ei ole mingil juhul nõus, et minu lapsed nii peaksid elama ja kannatama.

Kindlasti, kindlasti. Peale nelja insulti oleksid kohe kõva tegija. Äkki see isik seetõttu ei võtnudki rohtu, et soovis kiiremini lahkuda? Selle peale ei ole kunagi mõelnud?

Tuletan meelde, et see isik on minu ema, seega tean. Ta oli peale 2 insulti veel täiesti toimekas, elas kodus ja toimetas oma asju ise. Peale kolmandat insulti muutus käimine raskeks ja siis otsustas ta voodisse jääda. Justnimelt ise otsustas, ei tahtnud tõusta, tahtis, et teda teenendataks, ta ei käinud 1.5 aastat, sest ei tahtnud ( hiljem muidugi ei saanudki enam). Peale kolmandat insulti sai ta korralikult hooldekodus ravimeid ja see asi oli kontrolli all. Praegu oli kokku neljas insult. Hetkeseis on voolikute otsas. Esimene ja neljas insult ei olnud ravimite võtmise viga, teised aga olid. Ja ei, minu ema ei ole soovinud lahkuda. Ta kardab surma, ei taha minna. Tahab, et teda teenendatakse. Tahtis, et ma oma lapsed ära annaks ja töölt ära tuleks, siis oleks temal hea elu.
Üldiselt ma ei taha sellest ema teemast väga rääkida, see on väga kole, ma tean. Aga mul ei ole midagi head öelda kahjuks. Olen teinud mis olen suutnud ja hetkel rohkem ei suuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahtis, et ma oma lapsed ära annaks ja töölt ära tuleks, siis oleks temal hea elu.

Oled juba varem siin perekoolis samal teemal kurtnud.
Kas inimene ei tohi siis tahta elada? Kas ta peab soovima surra?
Miks sa arvad, et sa ise mingi muster ema oled? Äkki su oma lapsed mõtlevad ka, et mutt vôiks ära kärvata – siis saaks mõnusalt elada, arvutimänge mängida? Kust läheb see piir, mil peaks hakkama elama teiste soovide järgi? Kes seda ütleb, millal peab teiste soovide järgi elama ning millal võib veel ise valida?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahtis, et ma oma lapsed ära annaks ja töölt ära tuleks, siis oleks temal hea elu.

Oled juba varem siin perekoolis samal teemal kurtnud.

Kas inimene ei tohi siis tahta elada? Kas ta peab soovima surra?

Miks sa arvad, et sa ise mingi muster ema oled? Äkki su oma lapsed mõtlevad ka, et mutt vôiks ära kärvata – siis saaks mõnusalt elada, arvutimänge mängida? Kust läheb see piir, mil peaks hakkama elama teiste soovide järgi? Kes seda ütleb, millal peab teiste soovide järgi elama ning millal võib veel ise valida?

Olen küll kurtnud jah. See aitab mõistusele jääda ja näha olukorda ka kõrvalt. Nutan hinge siia tühjaks ja olen kodus enam-vähem ok. Inimene võib muidugi tahta elada, see on alalhoiu instinkt. Aga elagu inimene nii, et ta ei sandista teisi. See ei tohiks olla ok! Mina olen viimasel ajal elanud paljuski ema soovide järgi. Kas ka minul on õigus valida?

Saan aru, et võitled tegelikult inimlike ideaalide eest ja eelduseks on see, et inimesed on head. Aga kui ei ole? Mida siis teha?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kelle ees sul häbi on ema pärast?

see link paneb ikka väga mõtlema ka end ootava hirmsa tuleviku üle. kolm last ei suuda kokku saada 350e ema hooldekodule juurde maksmiseks :(. Mul on ka 3last. Kui me mehega vanaks jääme on neil 2 tudikest kolme peale. Praegu hakkan mõtlema, et kas üldse peaks neile lubama ja võimaldama neid asju, mida nad tahavad. või koguks oma vanaduseks raha. sest kui see aeg käes, kui meie enam ise hakkama ei saa… vaevalt nad meenutavad seda et kui nad olid lapsed tahtsid ja said nad muudki kui kõige hädavajalikumad ostud, maksud ja käigud.

Selle jutu peale tuli meelde kadunuid ämma ütlus. Et kui ta noorem oli ja kodunt kõike saada oli, oli tal ikka neli last. Nüüd kui on vana ja oleks ka abi vaja, on järgi jäänud ainult üks laps, minu mees siis. Aga ta ei ole ka kuulnud, et need kolm last oleks vahepeal ära surnud. See oli siis juba irooniaga öeldud. Ämm oli saamas 95 kui lahkus meie hulgast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga elagu inimene nii, et ta ei sandista teisi. See ei tohiks olla ok!

Alusta iseendast. Ära sandista perekooli kägusid. See ei ole ok! Või tohid ainult sina sandistada? Mina näiteks kaotan usu Eesti rahvasse, kui loen, et inimesed ootavad oma ema surma. Mõtlen, et ei soovi olla selliste inimestega ühest rahvusest. Pole siis ime, et eestis on nii palju mehi, kes oma lastega ei suhtle. Sellised on ju kellegi poolt üles kasvatatud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Oeh, olidki seesama, kellel ema soovitas lapsed ära anda? Toda lugedes tahtsid mul kyll silmamunad pealuust välja hypata & suu vajus lahti — olen kyll elus pahuraid põrunud penskareid näinud, aga nii mõrase mõtte peale polex tulnud neist mitte yxki. (Mul oli suguvõsas vanatädi Kõigiga Lähen Tylli Jah, vanatädi Kogu Maailm Tahab Varastada Mu Potililli, vanatädi Pärast Teist Infarkti Jätsin Suitsetamise Maha, vanatädi Mina Neil Tablettidel Vahet Ei Tee &ne . . .)

Sa oled kangelane, teemaalgataja, et yldse suudad sellise ema nimel veidigi pingutada. Tõesti & päriselt. Jääb ainult loota, et ta hooldekodu töötajaid väga välja vihastada ei suuda enne surma. & et Sina leiad endas veel natuke hingejõudu talle andestada & oma eluga edasi minna.

Ehk aitab, kui jälle allamäge libisedes endamisi ymised: kyll on kena kelguga . . .? Võib mõistuse koju tuua või vähemalt naeratuse näole tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kallis Nyah, ma küll ei tunne sind, aga tahaks sind kallistada!!! 🙂
Mul oli siiani see laul, et “kui elad oma õue all.. “, aga nüüd võtan selle kelguga laulu ka repertuaari 🙂
Ps. Vahel on see nii tähtis, et keegi lihtsalt mõistab..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Ole Sina ka virtuaalselt kallistatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga elagu inimene nii, et ta ei sandista teisi. See ei tohiks olla ok!

Alusta iseendast. Ära sandista perekooli kägusid. See ei ole ok! Või tohid ainult sina sandistada? Mina näiteks kaotan usu Eesti rahvasse, kui loen, et inimesed ootavad oma ema surma. Mõtlen, et ei soovi olla selliste inimestega ühest rahvusest. Pole siis ime, et eestis on nii palju mehi, kes oma lastega ei suhtle. Sellised on ju kellegi poolt üles kasvatatud.

Tead mis on sinu ja minu vahe? Vaata, need minu esimesed postitused on kirjutatud ilmselgelt närvoshoki äärel olles. Kui mina lähen oma ema juurde, kes hetkel on minust nõrgemas positsioonis, siis ma lähen ja silitan ta pead, hoian kätt ja ütlen ilusaid asju, seda siis vaatamata kõigele mida ta tegelikult on korda saatnud. Sina isegi ei tunne mind, ma pole sulle midagi teinud, sa saad aru, et oled minust tugevam praegu ja hakkad lajatama. Ma ei austa inimesi kes löövad endast nõrgemaid. Ja see, et tulin siia kirjutama, see oli ellu jäämiseks otseses mõttes. Oma ema ma sellega kuidagi ei kahjustanud.
Ja sina ise- kui su emal oleks valida elu voolikute küljes, ainus liikuv kehaosa- käsi kinni seotud- või siis surm, mida sina oma emale sooviksid? Pikka iga?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üksikud suhtuvad nii valuliselt, kui teemaalgataja. Eriti arvestades, et emaga hea läbisaamine puudus ja kuna neid suremise episoode on varemgi ette tulnud, siis ei ole see olukord ka üllatus. Minu isa oli nagu mastimänd ja varises praktiliselt päevapealt, seega arvan, et minu olukord oli hullem. Üks sõbranna põetas kuni viimase ajani voodihaiget isa kodus, üle kümne aasta. Üks tädi on Alzheimeriga, tädilapsed põetavad teda samuti kodus. Palju raskeid olukordi. Teemaalgataja olukorras ma ei näe küll midagi eriti traagilist. Pigem tavaline värk.

Empaatiavõimetu egoist oled. Minu, minu minu… sina ei otsusta seda, kui tõsine ja dramaatiline see olukord tema jaoks on. Et siis nagu sinu isa oli tähtis ja teemaalgata ema surm on tühine?

Uskumatult egoistlik suhtumine.

Ei ole ju nii. Minu isa haigus ja surm olid loomulikult minu jaoks tähtsad, aga ma tulin selle olukorraga paremini toime, kui teemaalgataja. Hoolimata sellest, et objektiivselt võttes oli minu olukord raskem: isa oli enne terve inimene, teemaalgataja ema sureb aga juba mitmendat korda. Minul oli isaga hea suhe, teemaalgatajal oma emaga mitte. Küsimus ongi nüüd selles, miks mina tulin selle objektiivselt võttes raskema olukorraga paremini toime, kui teemaalgataja? Teemaalgataja ema surm ei ole tühine, aga vanad inimesed surevad iga päev. Enamusel neist on lapsed, kes peavad olukorraga toime tulema. Suurel osal neist on oma lastega head suhted, mistõttu vanema raske haigus ja peatne surm on lastele raskemad. Teemaalgatajal ei ole ju mingit erilist rasket olukorda. Ema pole isegi kodus, on hooldushaiglas. Olukord ei ole objektiivselt võttes raske, vaid asi on teemaalgatajas kui subjektis.

Objektiivselt võttes oli just sinu olukord kergem, mitte TA-l. Tema on pidanud terve elu elama selle koormaga, et emaga ei saa hästi läbi, tema on pidanud mitu korda elama üle emotsionaalselt rasket hetke, et ema on suremas. Sinul oli elu lill, isaga hea suhe ja kui juhtus halb asi, käis see ka kuidagi kergelt ja kähku.

Minu arvamus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahan ka TA-le jõudu soovida. Ma ei tahaks iial midagi sarnast läbi elada. Need käod, kes siin pröökavad, et “kuidas saab ometi inimese surma soovida” jne, on kas puhta sinisilmsed või lihtsalt võltsvagad. Ära pane neid tähele ja ära üldse hakkagi neile ennast õigustama. Kui sa ise tead, et sa pole oma emale midagi halba teinud ja oled kõik endast andnud, siis ei ole sul tegelikult põhjust ennast süütundega piinata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Objektiivselt võttes oli just sinu olukord kergem, mitte TA-l. Tema on pidanud terve elu elama selle koormaga, et emaga ei saa hästi läbi, tema on pidanud mitu korda elama üle emotsionaalselt rasket hetke, et ema on suremas. Sinul oli elu lill, isaga hea suhe ja kui juhtus halb asi, käis see ka kuidagi kergelt ja kähku.

Isa oli terve ja tugev enne insulti. Enne surma oli ta ikkagi pool aastat voodihaigena hooldekodus. Nii et kergelt ja kähku ei käinud midagi. Ikkagi ma arvan, et teemaalgataja on lihtsalt sisemiselt nõrk inimene. Mis muidugi ei ole ka tema viga, sest eks ta vist ole selliseks sündinud. Aga katsugu lihtsalt aru saada, et võrreldes paljude teistega on tema olukord isegi hea. Raskeks elab ta selle ise.
Miks üldse teemaalgataja käib seal hooldekodus oma ema vaatamas, ema , kes on temaga elus nii halvasti käitunud? Mina ei käiks. Lihtsalt ühel hetkel tuleks telefonikõne, siis korraldaks matused ja tõmbaks sellele peatükile oma elus joone alla. Uhkust peab ka olema. Mitte nii, et sind materdatakse jalge alla, mis siis, et oma ema poolt, ja sina käid ikka voodiäärel juukseid silitamas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja see, et tulin siia kirjutama, see oli ellu jäämiseks otseses mõttes.

Su ema on haiglas. Tal on olnud neli insulti. Ja sina kirjutad perekoolis, et SINUL on raske? Mõtle oma ema peale, mida tema tunneb. Ja siis saad ehk aru, kellel on raske. Kui sa ei viitsi, ei taha oma ema vaatama minna, siis ära mine. Äkki ta ei märkagi seda enam. Vahet ei olegi.
Minul on vastik lugeda seda teksti. Neid süüdistusi ja soppa. Pole veel kuulnud oma elus kunagi, et mõnest teisest rahvusest inimene ootaks oma ema surma. Mitte kunagi. Mitte keegi ei julge midagi sellist öelda. Nad heidetaks ühiskonnast välja kui kõnts. Ja siis loen siit perekoolist, et teisele surma soovimine on normaalne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Isa oli terve ja tugev enne insulti. Enne surma oli ta ikkagi pool aastat voodihaigena hooldekodus. Nii et kergelt ja kähku ei käinud midagi. Ikkagi ma arvan, et teemaalgataja on lihtsalt sisemiselt nõrk inimene. Mis muidugi ei ole ka tema viga, sest eks ta vist ole selliseks sündinud. Aga katsugu lihtsalt aru saada, et võrreldes paljude teistega on tema olukord isegi hea. Raskeks elab ta selle ise.

Kui sa ise pole kogenud üleskasvamist düsfunktsionaalse või lausa nartsistliku vanemaga, siis sa ei tea, milline koorem see on. See ema on ise oma lapse vigaseks kasvatanud. Nüüd saab laps mõistusega asjast aru, aga emotsionaalselt on temas ikka veel see ammune rahuldamata vajadus, kurbus ja nälg. Kogu see suremise teema on siin just selle tõttu nii ränk või on õigupoolest ainult päästikuks, mis kõik vanad valud korraga meelde tuletab.

Jah, parim meetod oleks sellisest emast eemalduda ja otsida professionaalset abi. Aga lapsepõlvest pärit emotsionaalse taaga vastu nii ruttu ja niimoodi sõrmenipsust ei saa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ema võtab sinult energiat, energeetiline sõltuvus. pöördu mõne tervendaja poole või kas või raiud mõttes selle energeetikasideme läbi, ütled endale: ma ei anna sinna rohkem energiat, ei lase endalt energiat võtta. võib ka öelda endale nii: võtan kogu oma energia tagasi. võtan endale kõik, mis kuulub mulle, ja annan ära kõik, mis ei kuulu mulle.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 66 )


Esileht Pereelu ja suhted Ma enam ei suuda.