Esileht Pereelu ja suhted Ma enam ei suuda.

Näitan 6 postitust - vahemik 61 kuni 66 (kokku 66 )

Teema: Ma enam ei suuda.

Postitas:
Kägu

Ja see, et tulin siia kirjutama, see oli ellu jäämiseks otseses mõttes.

Su ema on haiglas. Tal on olnud neli insulti. Ja sina kirjutad perekoolis, et SINUL on raske? Mõtle oma ema peale, mida tema tunneb. Ja siis saad ehk aru, kellel on raske. Kui sa ei viitsi, ei taha oma ema vaatama minna, siis ära mine. Äkki ta ei märkagi seda enam. Vahet ei olegi.

Minul on vastik lugeda seda teksti. Neid süüdistusi ja soppa. Pole veel kuulnud oma elus kunagi, et mõnest teisest rahvusest inimene ootaks oma ema surma. Mitte kunagi. Mitte keegi ei julge midagi sellist öelda. Nad heidetaks ühiskonnast välja kui kõnts. Ja siis loen siit perekoolist, et teisele surma soovimine on normaalne.

Palju õnne! Sul on olnud ideaalne elu ja sa ei suuda mõista kedagi, kellel pole olnud. Mul on vastik lugeda sinu teksti.

Ja mis ajast on suremine raske? Suremine on kõige lihtsam asi maailmas. Ellu jäämine ja edasi elamine on raske. Raske ongi neil, kes surivoodi või kirstu kõrval seisavad ja edasi peavad elama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Veelkord, aitäh kõigile kes kirjutavad. Ma käin lugemas, vaielda ei jaksa. Eks selliseid teemasid vist on vaja tõstatada ka, või ma ei tea kas on? Mulle on väga suur tugi sellest, et on inimesi kes mõistavad. On neid, kes on analoogseid asju üle elanud ja suudavad edasi õnnelikud olla. Aitäh kõigile, kes te siin heade mõtetega olete.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

, kui sa sisimas oma lähedase surma ootad,

Mis tähendab, et ootad surma? See kõik tuleb ühel päeval tagasi. Ja karmimalt. Mitte kellegi surma ei tohi oodata. Isegi vaenlase oma. Rääkimata oma lihase ema surma. Inimese, kes on sellise häbitu siia ilma toonud.

Ega nad ei saagi sellest aru. Nii kaua, kui saavad ise elult kolksu kätte. Võiksin tuua näite, mis juhtus nendega, kes ühe 84 aastase pimeda vanainimese vastu pidevat viha pidasid, teda ei sallinud, sest too polevat piisavalt hea olnud, ta jalust eest ära vanadekodusse panid, kus ta kohe ka suri, sest pimeda jaoks oli keskkond talle võõras, matsid ta ka nii, et isegi sünni- ja surmakuupäeva hauakivile ei pannud, jne jne. Kuid ma jätan selle siin rääkimata..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ega siin polegi muud teha, kui omale paks nahk kasvatada. Ja kui see haiglas käimine sind nii tühjaks võtab, siis oma laste pärast käiksin seal harvem. Eriti kui see inimene sulle nii kallis pole. Süümekaid pole vaja tunda!
Me peres on kodus hooldatud nii paljusid vanureid, et tean täpselt seda lauset, et tuleks see surm ometi. Kui tervist enam pole, keha enam oma tahtele ei allu (ei suuda enam voodist tõusta), elust enam rõõmu ei tunne, siis hakkab see lause üha sagedamini vanuri suust kõlama. Kahju oli vanaemast, kes sõna otses mõttes surma ootas. Ta ei taha enam valusid, ta on tüdinud kõigist oma tervisemuredest, kõik sõbrad on juba manalateed läinud. Tal on piinlik kogu aeg oma perelt abi paluda. Jah, tahtsime, et vanaema surm tuleks, sest vanaema oli oma olukorra üle südamest õnnetu ja see oli tema suur soov. Loomulikult tegime omalt poolt kõik, et vanaemal oleks hea olla, kuid päris palju on sellised inimesi, kelle enda jaoks on sellise tervisega eluõhtu tõeliselt vastuvõetamatu. Kui inimese ellu on jäänud põhiliselt vaid vaevad ja piinad, siis sellises olukorras surma ootamine on kannataja piinade lõpu soov, mitte et tahad kellesti lahti saada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu kirjutise emotsioon on väga tuttav. Mul on ka neid meeleheitel perioode olnud, kus tunnen et ei jaksa enam. Mul on teismeline suitsiidiohus tütar. Emotsionaalselt sõidaks nagu ameerika mägedel. Üles ja alla. See teadmatus surma koha pealt ajab hulluks. Võitlen ja võitlen, aga ei tea, kas sellest midagi kasu on, ei tea, kas tulemus ikkagi on sama. Mind aitab see, kui ma ennast tühjaks nutan. Siis võtan ennast kokku ja jätkan. Sinul on selles mõttes teisiti, et tulemus on teada – ema sul enam kauaks ei ole. Proovi ennast emotsionaalselt selleks ette valmistada nii palju kui saad. Ema saab lõpuks rahu. Jah, see viimane aeg on hull aeg, see tuleb üle elada. Pea meeles, et sinu elu ei ole sama mis su ema elu ja ürita ikka oma elule ka keskenduda. Muidu on sul ainult tühjus järel, kui ema enam ei ole. Kalli sulle. Pea vastu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu kirjutise emotsioon on väga tuttav. Mul on ka neid meeleheitel perioode olnud, kus tunnen et ei jaksa enam. Mul on teismeline suitsiidiohus tütar. Emotsionaalselt sõidaks nagu ameerika mägedel. Üles ja alla. See teadmatus surma koha pealt ajab hulluks. Võitlen ja võitlen, aga ei tea, kas sellest midagi kasu on, ei tea, kas tulemus ikkagi on sama. Mind aitab see, kui ma ennast tühjaks nutan. Siis võtan ennast kokku ja jätkan. Sinul on selles mõttes teisiti, et tulemus on teada – ema sul enam kauaks ei ole. Proovi ennast emotsionaalselt selleks ette valmistada nii palju kui saad. Ema saab lõpuks rahu. Jah, see viimane aeg on hull aeg, see tuleb üle elada. Pea meeles, et sinu elu ei ole sama mis su ema elu ja ürita ikka oma elule ka keskenduda. Muidu on sul ainult tühjus järel, kui ema enam ei ole. Kalli sulle. Pea vastu.

Aitäh Sulle! Kallistan! Ma olen töötanud suitsiidsete inimestega. Kujutan ette, millist põrgut hinges läbi elad. Oled Sa ise abi saanud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt
Näitan 6 postitust - vahemik 61 kuni 66 (kokku 66 )


Esileht Pereelu ja suhted Ma enam ei suuda.