Siit tuleb aus ülestunnistus. Võite kiruda, kuidas ma ikka nii rumal olen olnud, aga see ju ei aita. Ma soovin lihtsalt juhiseid, kuidas edasi minna, sest ma tahan sellest olukorrast välja nii kiiresti kui võimalik ja võimalikult väheste kahjudega.
Mul käib viimasel ajal miljon mõtet peas. Põhiprobleem tundub olevat see, et pooleaastase lapse nutu peale olen hakanud end pähe lööma ja end sõimama. Mäletan, et tegin seda esimest ka siis, kui oli kunagi väga stressirohke olukord. Mulle ei meeldi, kelleks ma olen muutumas. Kui leian, et jälle olen nii närvis, et tahaks end lüüa, siis mõnikord õnnestub mul end peatada, mõnikord mitte. Kui aus olla, siis on see muster pärit lapsepõlvest. Mäletan oma ema õhtu läbi hüsteeritsemas mingi tühise asja pärast ning ma ei pidanud seda toonagi normaalseks. Nüüd, 20a hiljem on ta seda tunnistanud, et tal ei olnud kõik korras. Ühesõnaga – mulle ei meeldi, kelleks ma muutun. Mu peas korduvad laused stiilis “ma ei taha enam elada”.
Enne lapse saamist olin väga optimistlik ja isegi naiivne, võib öelda. Uskusin inimestest kõige paremat, tegelikult usun siiamaani, välja arvatud oma lapse isast. Püüan siiski ka teda mitte maha teha. Kui jäin rasedaks, tahtis ta, et jätaksin lapse alles. Mina võtsin sellest suure hurraaga kinni, kuna ma ise olin väga väga beebit enda ellu oodanud. Lükkasime käima kapitaalremondi ehitajatega, mis tekitas aga vaenu minu ema ja mehe vahel, kuna ema ei saanud aru, miks mees rohkem ei vastuta ja vingub asjade üle, mis sinna ostetakse, kui ise ta sinna ei panusta. Alates sellest tõusis mu emal lausa viha mu mehe vastu. Mina olin üldse nurka surutud – remont oli vaja valmis saada viriseva mehe kõrval (kes purjus olles isegi tunnistas, et ta lihtsalt EI VIITSI) ja ema kõrval, kes oma astlaga kõiki torkis ja viha välja purskas. 8000 eurot tuligi ema taskust, kuna ta ise pakkus, et ei saa niikuinii hetkel selle rahaga teha seda, mida vaja oleks (osta endale kinnisvara).
Praeguseks on remont muidugi valmis, aga ma suutsin dekreeti jäädes teha mõned valed otsused, võttes laenu. Laenud lõppevad 2022 aprillis, tööle lähen eeldatavasti jaanuaris 2022. Mehega on olukord selline, et tema maksab oma vanematekodu laenu, mis on 400 eurot kuus, lisaks veel elekter + vesi, kokku ca 600 eurot kuus, emaga kahepeale. Samas tekib mul tunne, nagu see oleks ebaaus, kuna minul tuleb oma 700-eurose palga juures maksta siin kõik arved ja ka laenumaksed (500.-). Viimati ütlesingi mehele, et kuule, see ei ole ok. Vähemalt toiduraha 100.- võiks küll kanda siis tema. Ja see on minimaalne summa. Kuidas teie seda asja näete?
Selline tunne on, nagu ma jookseks võidu ajaga. Ma tahaksin nii väga jälle areneda ja teha midagi, mis tooks eduelamuse (millegi saavutamine kas käsitöö või õppimise näol), aga ma ei saa seda endale lubada. See tekitab nii suurt masendust. Ma tunnen end nagu saamatu, vaid koristan-teen süüa päevad läbi. Ma rääkisin ka mehele sellest, et palun paneme mõlemad kuu alguses kasvõi 10 eurot “väljaskäimise fondi” ja teeme/ostame midagi huvitavat selle eest. Pole veel selleni jõudnud. Ma tunnen, et ma mandun. Ainuke asi, mis mulle veel rõõmu pakub, on see, kui ma lähen mõne sõbrannaga välja jalutama. Kui mees on kodus, siis ta lihtsalt istub reaalselt terve päeva teleka ees/nutitelefonis. Ma tunnen samal ajal, et kui ma ei põgene välja, siis see matab mu endasse. Olengi teinud mitmetunniseid jalutuskäike beebiga. Vahel ta viitsib kaasa tulla, vahel mitte.
Ühesõnaga – ma tunnen, et ma ei ole oluline. Kui ma midagi näitan talle, mis on mulle oluline, siis ta üldse ei huvitugi sellest. Ei küsi midagi lisaks. Kui minu jaoks on keegi oluline, siis ma taban ära ju need asjad, mis on tema jaoks tähtsad ja uurin nende kohta lisa, et ta ei tunneks, et mind ei huvita. Ta lihtsalt ühmab mmhmh. Kui ma ükskord nähvasin, et sind ei huvita, siis sain selle peale vastuseks “vaatasin ju”.
Vabandage mind, et ma nii pika teksti kirjutasin siia, tahtsin võib-olla lihtsalt hingelt ära. Ma lihtsalt ei taha muutuda kibestunud inimeseks, kes teeb endale haiget. Ma olen nii palju muutunud, et see on lausa hirmuäratav. Enne olin lõbus ja helge inimene, nüüd tunnen, et mu sisemus on must.