Mehe käest sain sõimata, sest käed on nagu luukerel. Kuskilt ei pidavat enam kinni olla võtta. Ja kõik on sellepärast, et laps imeb minust energia välja ja ka kalorid. Annan rinda ja tahaks veel vähemalt 8.-da kuuni anda, aga praegu ei teagi enam. Kaalun …khmmm 45 kilo. Jah, tegelikult rõve juba. Ma käin lapsega mööda tuba ringi päeval. Kui saan, lähen vankriga jalutama, kuid talle seal olla ei meeldi. Igal pool, kus käin, hoian hinge kinni. Ei tea, kuidas ta reageerib ja kus tuleb nutuhoog peale.
Mul on kindlasti juba mingit sorti stress, kuid mis mul selle stressiga ikka teha, tolgendab lihtsalt jalus. Püüan ta vahel eemale tõugata ja ütlen, et see aeg saab varsti läbi. Täna oli laps konkreetselt kuni kella kolmeni päeval ainult süles ja jauras. Hambad vist tulevad, muud seletust ei oska öelda. Ma olen ikka tõsiselt kurnatud. Aga kodu tahab korrashoidmist, teised lapsed tegelemist, süüa teha vaja, pesu pesta.. . Oi oleks ma vaid teadnud, et asi nii keeruline saab olema kolmanda lapsega. Ei kahetse teda üldse, aga kust saaks jõudu? Magada öösel ka ei saa, laps istub tissi otsas nii kindlalt. Olen püüdnud harjutada ilma tissita teda ka olema, aga siis unustagu ma üldse uni. Käed ära magatud, keha väsinud, ise väsinud, olen päev läbi nagu ringi liikuv uimerdis. Unustan kogu aeg asju ära. Ja kui keegi helistab, siis tahaksin psse otseses mõttes helistaja saata. Tundub, nagu kõik oskaksid vaid minu numbrit valida ja nagu ainult mina peaksin teadma kõike. Samas olen suutnud siiski veel viisakaks jääda. Ma olen rõve, sest kuigi söön ka normaalset toitu, siis mees ostis maiustusi ja sööngi neid. Aga need on kahjulikud. Samas annab see natukenegi energiat. Ikka aegajalt keegi küsib, et mida ma hetkel kõige rohkem tahaksin ja ainus ja kindel vastus on see, et paar päeva saaksin üksikul saarel veeta omaette.
Vabandan, jube hala tuli nüüd ära
Teema: Ma nõrken ja samal ajal söön magusat
tean mida tunned. mul on küll ainult jõuludest saadik lapsed järjest ära kukkunud. 3 a sai tuulerõuged enne seda oli nädal palavikku ja siis lõid välja alles ja siis see mäkerdamis periood. Loomulikult tahab 7 a ka tähelepanu ja ka 3-kuune 🙂 üldiselt on mu kõige pisem suht rahulik kuid tal ka ige paistes ja ila jookseb ja veidi isegi kumab see kiku. kuskilt midagi tulemas on. (esimestel tuli ka kolme kuuselt hambad) siis nüüd kui issi ka veel kodust ära on suurem 7a tuulerõugetes ja ikka väga hullult. Lausa jälgisin teda täna öösel kuna oli oht et peab EMO-sse minema 🙁 läks õnneks ja veel parem on see et sellel 3-kuusel ka rõuged 😀 ise saan magama alles 00-01 ajal siis tahab see pisike umbes 5ajal süüa aga iga jumala öö on üks suurematest korra üleval (emb-kumb siis) kes tahab juua kes pissile jne jne jne. Ei ega ma ka kurda lapsed on toredad ja igati tublid maja tahab ka suure osa endast (koristamine kütmine jne ja loomulikult ka lemmik kes ei lase ennast unustada kui ikka välja ei saa siis hüppan nii kaua ukse lingi külge kui keegi tuleb ja laseb mü välja ja seda ka öösel 😀 ) iga päev sisendan endale et ma suudan ja saan ja tahan. Ja ma olengi tubli 3 lapsega nn poolekohaga üksikema 😀 ja olen rahul. Usu asi läheb iga päevaga paremaks. Ma ei suutnud sügisel uskuda seda kuhu aeg kadunud on ja mu pisike preili nii suur juba on, et kooli läheb. ausalt olin isegi veidi nukker, et aeg nii kiirelt lihsalt kaob, selliste mõtete mõlgutamise peale 🙂
kuna ma olen äärmiselt piiratud menüül ja ka magusat süüa ei saa ning jõud on samamoodi lõpukorral (konkreetselt minestamistunne lapse ja muude kompsude süles 4. korrusele vedamisest), hakkasin end lubatud rasvadega konkreetselt nuumama – lusikaga õli ja tatragaletile cm taimset margariini jne. vblla see on usk, aga tundub, et hullemaks pole olukord läinud
Peaaegu sama mul. Laps on nii sülelapseks hakanud, pidevalt joriseb, vast häirib midagi, et ma ei jõua ise enam korralikult süüagi. Söön samuti magusat (põhiliselt komme), et natukenegi energiat saada. Kaal ka madal, mees juba mures. Samas sellise üleväsimusega polegi nagu isu ka. Ma liituks Sinuga seal saarel 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma olen rõve, sest kuigi söön ka normaalset toitu, siis mees ostis maiustusi ja sööngi neid. [/tsitaat]
Las mees teeb sulle ja lastele hommikul pudru valmis ja õhtul sooja toitu, selle asemel et maiustusi osta 🙂
Maiustustest saad ainult tühja energiat, mis kaob kiiresti ja lõpuks oled veel kurnatum ja vajad uut suhkrulaksu.
Minu meelest vajab algataja pigem vitamiine ja värsket õhku kui magusat. No magusat isu järgi ikka ka kui soovid. Aga kui sul menüü piiranguid ei ole, siis ikka liha ja aedvili ja kartul ja teraviljad, puuviljad ka muidugi.
Mul sama seis. Vahepeal kaalusin 40kg, nyyd lausa 41,5kg. Lihtsalt sunnin ennast s66ma. K6ik riided on suured ja peeglist on ennast vastik vaadata. Loodan, et yhel heal p2eval kaalum j2lle 47kg.
Teemaalgataja ja viimane kägu, kui küsida tohib, siis mis teie pikkused on? Sest kaal on ikka väga madal :s
Saan aru, et teemaalgatajal on kolmas laps? Seega jääb mulle mõistatuseks, kuidas ta nii hädaline on… Minul on 2 väikest last ning lapse karjumist (ükskõik kus olukorras) ma küll ei karda enam.
Kui laps ei maga, siis tuleb lahendus sellele olukorrale leida – kui terviseprobleeme pole, siis unekool, kui hambad, siis igemegeel jne.
Mehele saab öelda, et ärgu ostku maiustusi, vaid pigem puuvilju. Telefoni EI PEA vastu võtma.
Depressiooni puhul võiks ka abi otsida – nõustamine või ravimid. Mis mõte on lasta endal piinelda ning selle läbi ka perel kannatada. Ja pere kannatab rohkemgi kui sina.
Olen 165cm pikk. Kohutavalt k6hn. Viimati kaalusin sama v2he 4ndas klassis.
jõudu jaksu sulle ja võibolla saad kuskilt toitumisspetsialistilt abi, kes aitaks teha sulle sellise menüü, kust saad energiat pikemaks ajaks, mitte korraks (nagu magusaga)
tegelikult tahtsin öelda, et kui saad, siis proovi rääkida mehega, et see tema arvete ja muu sellise aitamine ajutiselt kellegile teisele anda.
Ma aitasin ka ja tegin kõik paberitöö ära, aga no milleks. Ma niigi väsinud.
Äkki saab raamatupidaja selle ära teha või pooleks aastaks näiteks kellegi palgata?
Ma söön peale imetamist peotäie rosinaid v6i natuke shokolaadi. Imetamine t6mbab nii tühjaks. Kuigi mul sama pikkusega kaalu 10kg rohkem.
Ja püüan teadlikult suhtumist muuta. Asjad tuleb ära teha, kui ma seal juures nutan-mossitan, on veel raskem. Kui midagi läheb untsu, siis m6tlen, et homme on parem päev. Ikka tuleb vahel meeleheide peale, aga pole hullu, homme on parem 🙂
Kui perearstile kaaluma-mõõtma lähete, võiksid lasta endale ka kõige tavalisema vereproovi teha, äkki on aneemia ehk rauavaegus sellest suurest imetamisest. Igaljuhul võiksid jah rosinaid süüa nagu eespool mainitud, voi isegi rauatablette manustada kuurina, samuti mone multivitamiini kuuri läbi teha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina see saamatu teemaalgataja.
Sa ei saagi ju aru saada, kui sul pole just kolme last ja ei teadnud ette, et kolmanda lapsega on kõik need probleemid, mis ühe lapsega olla saavad.’ Tegelikult on jube inetu nii öelda sinu poolt. Ausalt kohe.
Kolmandat last meil poleks. Õnneks kõrgemal otsustati laps siiski meile jätta. Ju pikk haiglasolek, nõeladega torkimine ja muud asjad tegidki oma. Peale seda mul ongi ka uneprobleemid.
Gaasivalud, mis kestavad siiani, kuigi laps on 5-kuune. Massaashis käidud ja arstide vahel käime siiani lapsega 3xkuus.
Sa ikka tead, mis koormusest mina räägin? Suuremal lapsel diagnoositud ADHD ja talle peab tegema graafiku igal nädalal. Võtab jälle oma aja ja kontroll selle lapse üle on suur. Pisem ei saa hetkel lasteaeda, sest pole veel kohta.
Tagatipuks organiseerin laste kõrvalt ka palju muud. Aitan meest tema töös, arved jne….
Kas inimene näeb ette, mis võib tulla? Laps oli väga oodatud. Aga me ei teadnud, et nii läheb.
Mul kahe eelneva lapsega polnud titeeas mitte midagi sellist, nagu hetkel kolmandaga.
…. [/tsitaat]
Ma tean märksa rohkem, mida sa tunned. Me oelme mõlemad suht sarnases olukorras mis puudutab suurt (töö)koormust ning raskeid lapsi. Sinu probleemiks on tõenäoliselt sünnitusjärgne depressioon, millest sa lahti rabeleda ei suuda. Palun otsi abi, oma kogemusest võin väita, et isegi psühholoogi juures nõustamas käimine aitab kaasa. Siin anonüümselt kurtmine võib küll ajutist kergendust tuua aga lõpuks oled sa ikka oma enesehaletsuse võrgus ja teed asja veelgi hullemaks.
Minu märkus sinu kui saamatu ema kohta käis lapse nutu suhtes. Tavaliselt on esmakordsed emad need, kes ei julge lapsega väljas käia, sest laps võib nutma hakata. Kolmanda lapsega võiks ikka närvid vähe tugevamad olla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina see saamatu teemaalgataja.
Sa ei saagi ju aru saada, kui sul pole just kolme last ja ei teadnud ette, et kolmanda lapsega on kõik need probleemid, mis ühe lapsega olla saavad.’ Tegelikult on jube inetu nii öelda sinu poolt. Ausalt kohe.
Kolmandat last meil poleks. Õnneks kõrgemal otsustati laps siiski meile jätta. Ju pikk haiglasolek, nõeladega torkimine ja muud asjad tegidki oma. Peale seda mul ongi ka uneprobleemid.
Gaasivalud, mis kestavad siiani, kuigi laps on 5-kuune. Massaashis käidud ja arstide vahel käime siiani lapsega 3xkuus.
Sa ikka tead, mis koormusest mina räägin? Suuremal lapsel diagnoositud ADHD ja talle peab tegema graafiku igal nädalal. Võtab jälle oma aja ja kontroll selle lapse üle on suur. Pisem ei saa hetkel lasteaeda, sest pole veel kohta.
Tagatipuks organiseerin laste kõrvalt ka palju muud. Aitan meest tema töös, arved jne….
Kas inimene näeb ette, mis võib tulla? Laps oli väga oodatud. Aga me ei teadnud, et nii läheb.
Mul kahe eelneva lapsega polnud titeeas mitte midagi sellist, nagu hetkel kolmandaga.
…. [/tsitaat]
Ma tean märksa rohkem, mida sa tunned. Me oelme mõlemad suht sarnases olukorras mis puudutab suurt (töö)koormust ning raskeid lapsi. Sinu probleemiks on tõenäoliselt sünnitusjärgne depressioon, millest sa lahti rabeleda ei suuda. Palun otsi abi, oma kogemusest võin väita, et isegi psühholoogi juures nõustamas käimine aitab kaasa. Siin anonüümselt kurtmine võib küll ajutist kergendust tuua aga lõpuks oled sa ikka oma enesehaletsuse võrgus ja teed asja veelgi hullemaks.
Minu märkus sinu kui saamatu ema kohta käis lapse nutu suhtes. Tavaliselt on esmakordsed emad need, kes ei julge lapsega väljas käia, sest laps võib nutma hakata. Kolmanda lapsega võiks ikka närvid vähe tugevamad olla.
Mul on kaks väikest last ja olen olnud olukorras, kus närvid olid üsna läbi ja vihastasin kergesti ning hakkasin tühiste asjade peale nutma. Nüüd on olukord juba palju parem, väiksem on varsti 9-kuune ja suurem 2,4-aastane.
Minu meelest on uskumatu, et mõni ema, kes sarnases olukorras olnud, võtab sellise tooni nagu oleksid ise selles süüdi… EI OLE!
Mind aitas palderjan, võtsin seda hommikul peale sööki 2tbl, lastearst ütles, et rahutute laste puhul isegi on kasutatud ja lubas võtta. Andsin lapsele Protexin Restore ja see vähendas märgatavalt gaase, gaasirohtu (Sab simplex) annan siiani. Oluliselt kergemaks läks siis, kui laps hakkas 7-kuuselt roomama 🙂
Kuna mul pigem kaalu veidi üle, siis söömise koha pealt ei oska nagu midagi soovitada, küll aga võiksid lasta kontrollida kilpnääret, juhul kui sa pole alati nii kõhna olnud.
Õues proovi käia kasvõi siis, kui lapsel pole uneaeg. Minul oli kõige suurem stress pidevast kodusistumisest. Ja kui võimalik, siis soovitan kõhukotti (ostsin kasutatuna Ergo Baby), minul laps jäi selles väga meelsasti magama ja kui magama ei jäänud, siis oli täitsa vait ja rahulolev, et sain käia poes ja õues jm., kahjuks avastasin selle tiba hilja, oleks võinud juba varem tunduvalt lihtsam olla.
Ja peale esimesi päevi läks ka meeleolu kuidagi paika, et eks see võib suuresti hormoonides ikka kinni olla ka.
Jõudu! 🙂
[small]madissa kirjutas:[/small]
[tsitaat]…
Minu meelest on uskumatu, et mõni ema, kes sarnases olukorras olnud, võtab sellise tooni nagu oleksid ise selles süüdi… EI OLE!
[/tsitaat]
Ema pole ise süüdi, et ta sellises olukorras on, aga ta on süüdi, kui ta ei tee midagi, et sellest välja saada. Antud olukorras ei kahjusta ta vaid iseennast, vaid eelkõige lapsi ja meest.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
