Ma ei ole kunagi ilus olnudki, kuigi muidugi täna kui vaatan oma fotosid, mis tehtud 20 aastat tagasi, siis tundun endale isegi talutav. Ilmselt võrreldes sellega, kes täna peeglist vastu vaatab.
Aga alates 40-ndast eluaastast ei kannata ennast üldse vaadatagi. Fotografeerimiste eest põgenen alati kabuhirmus.
Nina on suur, silmad ninajuure peal koos (silmade vahe on nii kitsas, et prillipoes on tegemist, et raame leida). Olen selline hobusenägu täpselt nagu Sarah Jessica Parker. Aga temal on vähemalt juuksed. Mul pole neid ka. Söön hoolega neid vitamiine, mida juuste toetamiseks saadaval on, aga enamat kui a’la Kersti Kaljulaiu udusulestik, mul saavutada ei õnnestu. Kaljulaid on isegi halb näide, aga mul ei tule isegi pähe kedagi tuntud isikutest, kellel nii hõre ja nõrk juus oleks.
Olen elu jooksul proovinud mitmeid juuksureid, aga juuksurid oskavad ilusamaks teha ikkagi ainult ilusaid inimesi. Ausalt – nad ei oska mu juustega isegi seda, mida ma ise suudan. Käin regulaarselt värvimas ja lõikamas, aga juukseid soengumoodi asja sättida (mis mulle kuidagimoodi ka sobib), oskan ainult ise.
Vanaema oli mul vanaduses päris peaaegu kiilakas, ilmselt tüürin hoogsalt samas suunas. Nagu Homer Simpson, kes oma ühte karva vasakule ja paremale kammib.
Nüüd, 50-sena on tekkinud ka toredad ära vajunud põsed, mis näo veelgi pikemaks ja kandilisemaks teevad.
Ainus asi, mida ise reguleerida saan, on keha. See on mul sale nagu tütarlapsel. Aga nägu – moll mis moll. Kas kusagil oleks mingeid konkursse kõige koledamale mollile? Mul oleks head väljavaated see võistlus kinni panna.