Mul on tõsine moraalne dilemma.
Olen olnud üksi kaks aastat. Ma ei ole kogenud ühegi mehega mingisugustki lähedust. Minu ülipikaajaline kooselu purunes vastikute valede ja petmiste tõttu.
Olen asju püüdnud rahulikult võtta. See on raske, sest vana elukaaslane ripub jala otsas ja ei taha mind ära lasta. See selleks! Püüan nüüd edasi liikuda, aga see on keeruline. Olen kohe 50-aastane ja mul ei ole olnud palju suhteid. Mind peetakse väga ilusaks naiseks ja minust arvatakse palju, aga tegelikkus on see, et olen olnud vagur ja hea naine. Minu elus on olnud ainult üks mees – see on minu oma mees. Hilisteismelisena olen olnud ka üks kord sekssuhtes ühe mehega… Ja nüüd, pärast minu lahku minekut on see mees uuesti minu ees…
Pärast kaheaastatagust lahku minekut, olen ma elanud tsölibaadis. Samas, mis seal salata, hing ja keha nõuab rohkemat. Nüüd on aga olukord, kus saaksin … ohh, kuidas seda sõnastadagi… Kõik oleks ok, kui see mees, oleks täiesti vaba. Aga ta ei ole. Tal on naine ja kaks väikest last. Minu ainus ja ainus huvi oleks rahuldada enda kehalised vajadused. Sellel mehel ilmselt sama. Ma ei sooviks iialgi seda meest oma naiselt üle lüüa või miskit seesugust. Ma lihtsalt tahaksin ühekordset naudingut. Seda, et keegi vastassoost inimene mind puudutab, suudleb, ja siis veel midagi…
Mida arvate, mida peaksin tegema? Suruma instinktid alla ja olema kombekas. Või laskma asjadel minna nii… Mehest olen ma aru saanud, et ta tahab minuga olla väga. Mina ise tahan ka, aga ainult sellepärast, et ma ei ole väääääga pikka aega tundunud mitte mingit lähedust. Aga meest omale päriseks, või kellelegi haiget teha, ma üleüldse ei taha.
Ma olen kahe aasta jooksul käinud kohtumas väga paljude meestega, kes on päriselt vabad.Aga nendega, mitte ühegagi ei ole tekkinud seda tunnet, et tahaks lähedane olla.