Mul on tegelikult elus kõik olemas ja ka korras (sülitan 3x).
Tööga on natuke praegu jama, seoses elukoha vahetusega, aga see pole ka ju mingi maailma lõpp. Küll see töökoht ka tuleb. Mees on hea. Me pole teab mis aastaid koos olnud. Ei saa öelda, et mees on harva kodus, no mitte nüüd üli harva, aga mitmeid öid ja päevi nädalas ta kodus ei veeda, on tööl. Mina tunnen ennast sellel ajal väga üksi. Enamus ajast ma nagu ootan meest, mitte ei tegele oma asjadega nagu peaks. Alles siis kui algab päev, millal ta koju hakkab saabuma, tuleb mul elu sisse. Kui tema on kodus, siis on alles nagu kõik korras, on komplekt koos. Võiks arvata, et asi nö värskes suhtes, aga ma mäletan eelmisest kooselus, et olin ka selline. Olin pikas kooselus ja ikka mitmeid aastaid ei tahtnud, et mees mitu päeva eemal. Ma annan endale aru, et olen rumal, aga ikka tuleb see loll tunne sisse. Vastik deprekas, üksinduse tunne, paha tunne. Ütlen endale, et hakka elama naine, aga ikka sama jama. Ma ei tea, mine või nõustaja juurde. See pole ju normaalne. Igatseda meest, kes kohe varsti tuleb ja ootab samuti, et koju saaks. Olen nagu titt, ise juba suhteliselt vana naine. Mida siuksega teha? 🙂 Pange diagnoos ja andke soovitusi, peksa ka.
Kui nüüd jutu läbi lugesin, siis mõtlen, et kirjeldus tuli hullem. Midagi ma ikka teen, lapse eest hoolitsen ja igapäevatoimetusi teen, aga ikkagi on stress, kui üksi olen kodus, siis istun arvutis, joon tundide kaupa kohvi, toimetusi tegema ei tõtta, söön ohjeldamatult jne. Kui laps tuleb, siis asjatan temaga, aga siis kaob temagi õue, mängima, joonistama jne ja mina muudkui igatsen, et vastik, tulgu see mees juba. Titt mis titt ikkagi 😛
