Mitte kunagi ei oleks uskunud, et ka mina nii kaugele võin minna, aga siin see on. Ise kasvasin üles lõhutus peres ja lubasin, et ei iial peta oma meest ja laste isa. Aga elu on ikka õel küll.
Mõistusega saan aru, et ma ei tohi nii teha, aga vaimsed ja füüsilised vajadused lihtsalt kasvavad üle pea, eelkõige vaimsed. Tahaks kellegiga lõbusalt aega veeta, naerda, lobiseda hommikutundideni ja ennast niisama hästi tunda. Tahaks tunda seda head tunnet et keegi kuulab ja hoolib. Mehega nö seks on ikka teemas, aga mingi koos aja veetmine, kallistame vms tema arust on kõik piisav. Ma olen öelnud ka talle et ma ei suuda nii elada, varsti pean mujale tähelepanu kerjama minema, siis ta ainult naerab ja ütleb et ma ei läheks ikka. JA tal on õigus, see kes ma olin siiani tõesti ei oleks läinud, aga elu muudab päris palju. Praegu mõtlen veel, et kui lähen vasakule siis ilmselt lõppeb seeühel heal päeval katkise perekonnana, seda ma ju ei taha oma lastele. Samas laste pärast ei peaks ju ka õnnetu olema. Ma ei tea kaua ma suudan seda kõike alla neelata. Ma tunnen ennast niiiiiiii üksikuna. Ma ei ole kunagi üksi, aga alati üksik. See on nii kohutav tühi tunne sees, selline tunne nagu ma ei oleks mitte midagi, tühi koht.
Kui mehel kõik ette planeerin ja kõik ette kannan, siis tuleb alati midgai vahele ja \”teeme seda teinekord\” või kui lihtsalt tegeln oma asjadega ja hoian mehest viisakalt vahemaad, ilma et talle asju peale surun, siis ta kasutab seda täiel rindel ära, räägib et tal on nii hea naine kes ei taha midagi ja laseb kaua magada ja ei vingu jne jne. Ma ei oska enam. Ütlen otse näkku et mul on tähelepanu vaja, siis mees hakkab naerma ja ütleb et ära jonni nagu väike laps.
Ma lihtsalt ei taha enam üksi olla 🙁 hinges..
