Ei teagi veel, kas saadan selle loo üldse ära. Mul pole sõbrannasid, keda ma sellisel teemal usaldaksin ja ma pole 7a jooksul kellelegi iitsatanud oma loost, aga hetkel on mul vaja see endast välja saada…
7a tagasi kohtusin mehega, välismaalasega firma üritusel. Lihtsalt põgus suhtlus ja paar tantsu oli sel korral. Siis kohtusime aasta hiljem samal üritusel, kus asjaolude sunnil saime mõlemad väga vähe viibida, kuid olles mõlemad üsnagi joonud, ja kui korra kohtusime, siis peale paari tantsu läks asi käest- kiire kähkukas ja rohkem ma teda ei näinud (ma tundsin end peale seda nii räpaselt ja vastikult ja ma ei saanud ise ka aru, mis mul sisse läks).
Viimased 5 aastat töötame eraldi, igal aastal on ta käinud paar korda tööasjus Tln-s. Alati on ta mulle saatnud sõnumi, et tuleb ja kas ma kohtuksin temaga. Ma olen seni välja vingerdanud, osa minust nagu tahtis kohtuda, teine osa ei näinud mõtet. Ta saadab mulle aastas alati paar sõnumit, kui on kuskil reisil vms, kirjeldades miskit üliromantilist, miks? ma ka ei tea.
Sel korral ma otsustasin, et miks siis mitte, mis see väike õhtusöök siis nii väga on. Olgu öeldud, et mul pole meessoost sõpru peale mu oma mehe, kes on 15a vanem. Ma olen elanud ainult perele, tööle ja lastele viimased 15 aastat (mis ongi normaalne ju). Me pole ka enam esimeses nooruses.
24h enne kokkulepitud aega hakkas mul seest keerama. Ma pidevalt mõtlesin, et ma ei lähe ikka, ma ei oska ju olla ja pealegi ei tea ma temast ju midagi, kindlasti ei meeldi ta mulle üldse tegelikult ja mina talle ka mitte ja nagunii ma ma olen kogu selles ürituses totaalselt pettunud. Ma ei julgenud midagi loota ega unistadagi.
Tund aega enne kohtumist istusin ma üksi baaris, jõin veini ja värisesin üle keha, midagi sellist pole ma oma elus tundnud – ma ei tea mis mul hakkas, olin veel kahevahel kas minna või mitte. Ma ei löönud end absoluutselt üles, olin lihtsalt väga tagasihoidlik, mõtesin, et parem kui meil ikka mingit keemiat üldse ei tekiks.
Ja siis ma läksin, ma ei mäletagi ausalt öeldes, kuidas ma sinna jõudsin, mitte et ma purjus oleks olnud sellest klaasist veinist, vaid mul lihtsalt nii kohutavalt seest keeras.
Ja seal ta oli, punane roos käes ja ootas mind. Nägu absoluutselt mega¨ikk välja, ma tundsin, et miks krt ma endaga siis rohkem vaeva ei näinud, aga enam polnud midagi teha. Ta tellis veini ja suupisteid , ma ei suutnud ei süüa ega juua, sõnad ei tulnud ka suust välja, lõpuks ma ikka kulistasin klaas veini alla ja rahunesin veidi. Tegelikult ma värisesin pidevalt üle keha ja tundsin nii kohutavat füüsilist tõmmet, mida ma elus pole tundnud, ma ei kuulanud ta juttu vaid olin pidevalt oma mõtetes. Pidevalt tundsin ma muidugi süümekaid, et miks ma üldse siin olen.
Pärast väikest jalutuskäiku ja suudlust ja ühtlasi minupoolset totaalset kontrolli kaotamist ütles ta, et sel korral teeme me kõik õigesti ja me lähme tema hotelli…
Mul oli aega veel 1h kojuminekuni. Midagi sellist mis seal hotellis toimus ei ole ma osanud oma 35 eluaasta jooksul uneski näha, ma ei tea kus ma olin ja mismoodi ma olin, ja kuidas see kõik seal täpselt toimus. Mulle pole see siiani kohale jõudnud, ainult et kleidil on veel tema lõhn. Aga see oli tõesti midagi, mida sõnadesse panna ei saa. Ma polnud seni ühegi mehega orgasmegi saanud, aga sel korral ei saanud ma aru enam, millal olin ma nö tipus ja millal mitte. Mind paluti peaaegu et põlvili, et ma ei lahkuks. Kui ma hommikul poleks oma tel-st maailma ilusaimat sõnumit saanud, arvaks ma siiani, et see oli uni.
Tänaseks on ta läinud.
See teema ei vajagi kommentaare. Ilmselt saan ma palju miinuseid, milline vastik petja ma olen.
Aga ehk on keegi, kel midagi sarnast olnud ja lihtsalt mõistab mind.
uskumatu, ma olen unistanud aastaid oma perfektsest armuööst, samal ajal leppides, et ilmselt pole sellised asjad minu jaoks – aga nagu ma ütlesin, läksid asjad väljaspoole minu unistuste piiri.
