ma alustan sellest, mida ma ei taha. ma ei taha külalisi. külalised ei meeldi mulle, sest meil on koguaeg tuba segi (riided, nõud vedelevad, pörand heinapurune, sest lapsed jooksevad õuest paljajalu tuppa, liivane, sest laps käis rannas ja viskas oma koti ja asjad musta pessu koos liivaga). ütlen seda seepärast et vältida mõtted, et ma oleks pedant. seega on meil meil lihtsalt must ja segi ja kedagi ei häiri ka, kuni ma siis ära koristan. võiks vabalt ka 2 nädalat koristamata olla. pikemat perioodi ma pole suutnud katsetada.
seega ma ei taha külaisi. nendega rääkimise asemel ma pigem koristaks ja naudiks korda.
aga pere näeb asja nii, et ma muudkui koristan ja midagi teha ei taha ja kuhugi minna ka ei taha. kedagi külla ka ei taha. ja et meil olevat nii nõme elu, igav ja üksluine.
mina näen asja nii, et peale töölkäimist peab tükk aega koristama, et saaks inimese moodi elada. ja siis ma olen väsinud ja tahan puhata. ma ei tahagi külalisi.
kuidas te asja näete?
see et nad ise koristaks, seda ei maksa soovitada. nüüd ongi nii, et kuna lapsed ja mees on valinud mittekoristamise, siis mina ei taha ka nendega kuhugi minna, sest nii jäle on pärast sassis ja musta elamisse tagasi tulla. potid haisevad pliidi äärel. nii ma olengi nagu kuri koristaja kes üritab end kehtestada. aga tulemuseks on vihane mees ja kurvad lapsed, et me muudkui passime kodus (ja vaatavad kuidas ma koristan)
Teema: ma tahan teisi asju, mis pere
no sa oled ju ise sellise rolli mehele ja lastele võimalikuks teinud. ma tõesti ei saa aru, miks sa nüüd äkki korsitusteenindaja-rolli ei naudi enam? ma ka ei liigutaks lillegi kodus, kui mul oleks võimalus sõita mehe seljas ja talle kõik mustus kaela lajatada. ja eriti veel oleks ma hämmingus, kui minu pere teenija hakkaks nõudma teenija-rollist väljumist.
No aga siin ongi ju perel valikud: kas käivad üksi külas ja sina kodus rahulikult koristad, külalisi kutsuda ei saa või aitavad elamise korras hoida ja saavad külalisi kutsuda ning sina lähed nendega külla kaasa kui elamine koos korda tehtud. Kui nad on oma valiku teinud, siis pole neil enam midagi vinguda. Aga lihtsalt peab konkreetselt ütlema, et valikud on sellised – palun valige ja pärast ärge vinguge tulemuste üle. Hea on sealjuures selgitada ka mis on sinu positsioon – mis sind täpselt häirib ja miks sa ei suuda nendega külla kaasa minna. Ühesõnaga mina sõnum ja konkreetsed valikud.
Minu arust on lahendus ju ilmselge. Ütle lastele, et kui kodu korras, siis lähetegi ja teete midagi lahedat. Minu omad hakkavad sellise teadaande peale ennast välkkiirelt liigutama.
Külalistega sama lugu: eeltingimus on, et enne ja pärast on toad korras.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma alustan sellest, mida ma ei taha. ma ei taha külalisi. külalised ei meeldi mulle, sest meil on koguaeg tuba segi (riided, nõud vedelevad, pörand heinapurune, sest lapsed jooksevad õuest paljajalu tuppa, liivane, sest laps käis rannas ja viskas oma koti ja asjad musta pessu koos liivaga). ütlen seda seepärast et vältida mõtted, et ma oleks pedant. seega on meil meil lihtsalt must ja segi ja kedagi ei häiri ka, kuni ma siis ära koristan. võiks vabalt ka 2 nädalat koristamata olla. pikemat perioodi ma pole suutnud katsetada.
seega ma ei taha külaisi. nendega rääkimise asemel ma pigem koristaks ja naudiks korda.
aga pere näeb asja nii, et ma muudkui koristan ja midagi teha ei taha ja kuhugi minna ka ei taha. kedagi külla ka ei taha. ja et meil olevat nii nõme elu, igav ja üksluine.
mina näen asja nii, et peale töölkäimist peab tükk aega koristama, et saaks inimese moodi elada. ja siis ma olen väsinud ja tahan puhata. ma ei tahagi külalisi.
kuidas te asja näete?
see et nad ise koristaks, seda ei maksa soovitada. nüüd ongi nii, et kuna lapsed ja mees on valinud mittekoristamise, siis mina ei taha ka nendega kuhugi minna, sest nii jäle on pärast sassis ja musta elamisse tagasi tulla. potid haisevad pliidi äärel. nii ma olengi nagu kuri koristaja kes üritab end kehtestada. aga tulemuseks on vihane mees ja kurvad lapsed, et me muudkui passime kodus (ja vaatavad kuidas ma koristan)[/tsitaat]
Ma saan aru, et KUI sul maja oleks korras, siis poleks sul külaliste vastu ka midagi. Järelikult tuleb nõustuda tõesti soovitusega, et kui nad soovivad külalisi, siis pangu käed külge. Äkki toimib see, et sa koristad nendega koos ning jagad ülesandeid, küsid ka nende arvamust, et kes midagi koristada sooviks, nii on neil oma töölõigu vastu ka ehk mingi sisemine huvi. Teine nipp võiks olla see, et koristad maja ise ära ja teed igale pereliikmele ülesandeks seda nädala jooksul mitte segi ajada. Et nõud tuuakse kohe pessu, niisamuti mustad riided. Enamasti on ju probleem selles, et asjad ei ole oma kohal, vaid vedelevad ühtlase kihina maas ja laudadel. Iga asi oma kohale on igale inimesele jõukohane ülesanne. Kui vanad sul lapsed on?
mina ka ei taha külalisi. mulle ei meeldi seltskondlik olla. mitte koristamise pärast vaid lihtsalt ei meeldi. tahan omas kodus rahu ja vaikust, mitte kedagi lõbustada.
endale ei meeldi ka külas käia ja ei käigi.
mul on kodus nii hea olla, et ei viitsi ennast välja ajada. ma parem loen mõnda head raamatut selle asemel, et tühja juttu ajada kusagil külas.
ja kui külalised tulevadki mingil tähtpäeval, siis sebin nendega nii vähe kui võimalik. mees ütleb, et ma ei oska külalisi vastu võtta. ei oska jah! ei oska sellepärast, et see on mulle kohustus, mitte nauding.
Ma koristan igapäevaselt. Lapsed on viimasel kaasatud sellesse. Lapsed on 5 ja 10-aastased.
Ütlen ausalt, et koristan vähemalt 2 tundi päevas. Mitte järjest, vaid vahelduva eduga. Jak ui ma seda ei teeks, siis oleks järgmine päev mitmeid kordi rohkem koristada.
Ei jäta ka midagi haisema. See on tegelikult tõtt öelda ju teie endi viga. Meil ka lapsed puiklevad vastu, aga sunnin neid koristama. Mind isegi ei huvita, kui keegi ütleks et kasutan lapsi ära. Kust nad siis veel õpivad korda kui mitte ise teha?
Mina leian, et kodu võiks siiski korras olla. Ja samas on natuke mõistmatu, et kuidas ei jõua sina ei koristatud, ega ka kuskil käidud?
Mina küll jõuan ja mul lapsi kolm. Raske on, aga see tunne puhtas kodus on väärt seda.
Kuidas saite üldse 2 nädalat koristamata kodus olla????????
Ausalt, teie juurde eriti ei tahakski sattuda.
Pole ma ka mingi puhtusefriik, aga põrandad peavad mul puhtad olema ja nõud pestud ning riided samuti.
Kui su lapsed toovad vahetpidamata mustust sisse, siis kas sa tõesti ei suuda neile selgeks teha, et enam nii ei käi?
to 14:32. iseenesest loogiline vastus, aga eeltingimused ju olid, et naine pole senini saanud perekonda koristama saada. miks sa arvad, et äkki nüüd, just täna ja just praegu naine on selleks võimeline? no tõesti ei usu. inimene, kes on aastaid olnud tegudelt ennast ohverdav koristaja, ei suuda lihtsalt lambist hakata ennast kehtestavaks majaprouaks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No aga siin ongi ju perel valikud: kas käivad üksi külas ja sina kodus rahulikult koristad, külalisi kutsuda ei saa või aitavad elamise korras hoida ja saavad külalisi kutsuda ning sina lähed nendega külla kaasa kui elamine koos korda tehtud. Kui nad on oma valiku teinud, siis pole neil enam midagi vinguda. Aga lihtsalt peab konkreetselt ütlema, et valikud on sellised – palun valige ja pärast ärge vinguge tulemuste üle. Hea on sealjuures selgitada ka mis on sinu positsioon – mis sind täpselt häirib ja miks sa ei suuda nendega külla kaasa minna. Ühesõnaga mina sõnum ja konkreetsed valikud. [/tsitaat]
Mina üsna niimoodi teengi. Toimib.
Kuna mehele (tema enda sõnul) ikkagi rohkem meeldib külas käia koos minuga, siis ta vahel isegi aitab koristada, kui tahab, et ma kaasa tuleks. Ja kui ta ei viitsi, siis jäängi koju ja naudin üksindust (sest lapsed võtab ta õnneks alati kaasa ja täitsa vabatahtlikult).
Külaliste kutsumiseks on korras maja minu vältimatu eeltingimus. Kui lapsed tahavad sõpru kutsuda, siis peab korras olema vähemalt konkreetse lapse tuba pluss tualett-vannituba, esik ja avatud köök-elutuba.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]iseenesest loogiline vastus, aga eeltingimused ju olid, et naine pole senini saanud perekonda koristama saada. miks sa arvad, et äkki nüüd, just täna ja just praegu naine on selleks võimeline? no tõesti ei usu. inimene, kes on aastaid olnud tegudelt ennast ohverdav koristaja, ei suuda lihtsalt lambist hakata ennast kehtestavaks majaprouaks. [/tsitaat]
Siis viimane aeg saada nad ka koristamisele abiks ja justnimelt ühe päevaga. Või peaks tibusammul hakkama seda kommet sisse harjutama? Et näe, täna võta sina üks paberitükike ja homme võtab tema. Ning järgmine nädal tuleb üks lisakohustus?
Kui nii hakata mängima, siis tulemust polegi loota. Ise peab ka jääma endale kindlaks ja alla mitte andma.
Kui peret kodus ei ole, kes selle elamise siis segi ajab ? Kui lapsed on kooliealised, siis peaks olema täiesti jõukohane enda tagant ärakoristmaine. Ehk siis tuli liivaga tuppa, pühib ära. Kasutas taldrikut, peseb ära. Ajas midagi maha, koristab ära. Kui nad eiraks, kuulutaks streigi 🙂 Miks peaks ma süüa tegema nende jaoks, kui nad isegi iseenda järgi koristada ei suuda. Siis tuleb ise süüa iseendale teha. Tuleb ise hakata pesu pesema ja telekavaatamisest pühkiku ka suu puhtaks, sest telekas kuulub siis mulle tasakaalu mõttes. Nende laga koristamise eest võiks ju vähemalt kogu ainult mina telekat vaadata.
Aga see et külalised ei meeldi, see on hoopis teine teema. Sellel pole toa korrasolekuga miskit pistmist. Kes külalisi armastab, selle jaoks segi tuba pole mingi takistus. Sinu koristamine on ettekääne, et sa ei taha teatud asju teha, siis ütled et pole aega. Las koristavad oma tekitatud laga ise ära. Aga ära põhjendus, et vajad koristamisks aega ja seetõttu kusagil ei käi, on otsitud. Sa lihtsalt ei taha minna ja siis otsid põhjusi. Jätaks äkki teised põhjusetana mängust välja ?
On hulgaliselt inimesi, keda ma ei taha endale külla, isegi siis kui kõik on koguaeg korras. Milleks peaks otsima selles põhjendusi ? EI sobi ja ei taha ja kogu lugu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
selle peale ütleb mees \”aina mina ja mina! kas me võime ka öelda, mida meie tahame, ilma et sa vinguma kukuks oma korastamisega\”.
no praegugi, kui ma kirjutan siis käib laps ümber minu\” emme, kas ma palun võin sõpra külla kutsuda, palun.\” ma ütlen et ei või. nüüd olen kodus ja hakkame koristama seda mis siin segi on. laps\” aina koristame ja koristame. las olla nagu on. keegi ei vaata. me mängime\”
meil on lihtsalt nii erinevad arusaamised asjadest. eilsed asjad vedelevad veel tänagi seal, kuhu nad eilsest jäid. vannitoas on hunnik seljast võetud riided vedelemas. ah mis ma siin kirjeldan, nagu te ise poleks segamini tuba näinud. 5m köögitasapinda on musti nõusid täis ja ootab. täitsa masendav. nõudepesumasin on, aga see on ka töö, et neid nõusid sinna panna ja välja võtta vist. [/tsitaat]
Selle kirjelduse järgi oled sa täpselt nagu minu ema, meie pereelu oli samasugune. Lõpuks olid kõigil närvid läbi ja toad ikka segamini.
Minu meelest tegi ta väga lihtsa psühholoogilise vea. Iga asja peale oli esimene sõna: ei. Kõik käis läbi negatiivse motiveerimise. Ma teen vastupidi, ütlen: jah. Võid muidugi sõbra külla kutsuda, ainult tee enne tuba korda. Töötab küll, kodune õhkkond on palju mõnusam ja toad ka korras.
Mine siis ja tee need asjad ära: Pane eilsed riided pessu või pesukorvi ja pane nõud ka nõudepesumasinasse! Appikene, Sul on nõudepesumasin ja Sa istud Perekoolis halamas, et potid haisevad!
Oled invaliid või depressioonis? Kui haige ei ole, siis ma ei saa Sinu probleemist üldse aru. Kui haige, siis iseasi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
kuidas su ema siis tegi, kui sa külalist ei tahnud külla kutsuda?
meil paregugi lapsed küsivad, et miks ma pean koristama, kas keegi tuleb külla või?
kuidas saaks ilma motiveerimiseta korda pidama?
vot nii praegu laps just jälle küsis, et kas saab. ütlesin nagu õpetasid. JAH, saab, kui on korras\” .laps \” äh, siis saab ju homme alles\” ma siis rõõmsalt, et jah, siis saab homme. laps on kurb, läks minema. aga mitte koristama, vaid lihtsalt on kurb. [/tsitaat]
Mina oleksin öelnud: jah, saab, aga tee enne ruttu tuba korda. Praegu sõnastasid selle nii: kui on korras. See on selline passiivne sõnastus, millest laps teeb järelduse, et kui tuba kuidagi korda saab. Ta sul ilmselt isegi praegu ei mõtlegi nii, et see kordasaamine temast kuidagi sõltub.
Kui ma külalist ei tahtnud kutsuda, siis ema üritas kuidagi teisiti negatiivselt motiveerida. Tulemusi eriti ei olnud.
Mis su elus veel põnevat toimub peale koristamise?
Esialgse kirjelduse kohaselt oled eraklik koristusfanatt, kel pole sõpru (sest ei meeldi suhelda, külas käia ega külalisi vastu võtta) ning puudub side omaenda perega (kirjeldad, et sinuga on rahulolematu nii mees kui lapsed).
Kui samas vaimus jätkad, on ühel hetkel su lapsed suured ja nad ei igatse sulle külla tulla, sest neil on meeles see pinge, kuidas kõik peab olema väga korras ja kui väga ema põeb kui põrandal on natuke liiva või muru.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ei nii ta küll seda ei mõista. ta ikka mõistab et peab seda tuba ise koristama. ma olen varemgi nii öelnud ja ta ikka saab aru, et ta peab seda ise koristama hakkama. mitte ootama, et mina seda koristan. sel teemal on palju räägitud nagunii.
ja see et homme alles tähendab seda, et lapski näeb et kiiresti seda segadust ära ei korista.[/tsitaat]
Väga palju sõltub ka hääletoonist ja kehakeelest.
Aga polegi mõtet vaielda, kui nägid ise ka, et see sõnastus ei toiminud ja laps ei hakanudki koristama. Ma tean kahjuks liigagi täpselt, mis su lapse peas praegu toimub.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mina nägin ka mis lapse peas toimus. või näos- lootusetus. ta saab iseka aru, et nii segi maja suudab ära koristada alles homseks. [/tsitaat]
Kas sa oled teda üldse koristama õpetanud? Kas tal on igale asjale oma koht? Tegelikult ei tohiks isegi väga suure segadusega ühe lapse toa koristamine üle poole tunni võtta. See eeldab läbimõeldud planeeringut ja asjade head paigutust.
Selles osas ei oska ma aidata. Meie pere reegel on, et oma toa koristab igaüks ise, aga üldkasutatavad ruumid teeme õhtul kõik ühiselt, siis läheb lõbusalt ja kiiresti.
Alustama peab mehest. Kui lastele on eeskujuks laisk mees, siis sa võid end lolliks näägutada – midagi ei juhtu.
Ja lastega koristate KOOS.
Aga ega ma tegelikult ei tea, kas see kõik töötab. Kui inimesel on ikka sügavalt sisse juurdunud laiskus / ükskõiksus, siis kas seda saab üldse muuta? Sa ise tunned oma inimesi – mis on see nupp, mis neid kuulama ja kaasa töötama paneks?
Variant on see, et sa lood omale privaatsfääri – elutuba näiteks 🙂 Kui sinna mingi vale asi tekib, siis lendab see prükkarisse, punkt. Sinna võid siis kutsuda külalisi või mida veel.
Variant on ka see, et mees teeb järgmised kuu aega süüa ise ja ainult ise. Ehk õpib üht-teist.
Jõudu.
Sorry, mulle tundub küll täpselt nii, et su mees on mõistmatu töll 🙂
Igatahes su viimase kirja valguses – seda enam tuleb alustada mehest. Kui see ei õnnestu, anna mõneks ajaks alla. EI PESE nende kausse, EI KORISTA, üleüldse ei tee midagi teiste heaks, kui nemad ise ei tee. Ja lahedaid asju tee ISE.
Täiesti võimalik, et see viib lahutuseni, aga see on (siin kirjutatu järgi) paistmas niikuinii.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
