Teema: ma tahan teisi asju, mis pere

Sul on see jama ikka totaalselt yle pea kasvanud. Lapsed ja mees on drillimata ja sa iselihtsalt väsinud ja tylpinud. Kas poleks lahendus võtta koduabiline, kes vähemalt kord nädalas ringi peale teeb? Tõstaks taset?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina ka ei taha külalisi. mulle ei meeldi seltskondlik olla. mitte koristamise pärast vaid lihtsalt ei meeldi. tahan omas kodus rahu ja vaikust, mitte kedagi lõbustada.
endale ei meeldi ka külas käia ja ei käigi.
mul on kodus nii hea olla, et ei viitsi ennast välja ajada. ma parem loen mõnda head raamatut selle asemel, et tühja juttu ajada kusagil külas.

ja kui külalised tulevadki mingil tähtpäeval, siis sebin nendega nii vähe kui võimalik. mees ütleb, et ma ei oska külalisi vastu võtta. ei oska jah! ei oska sellepärast, et see on mulle kohustus, mitte nauding.[/tsitaat]

Ebasõbralik inimene oled, kuhu jääb külalislahkus?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]see on väga hea küsimus, 16,16. rääkisin lastele ka et kas nad nöevad seoseid. ma tulen töölt. tahaks tulla korras koju. korras kodu pole. hakkan koristama ja pahandama. selle asemel, et lapsed oleks enda mängud ja asjad ära korjanud, koristanud vastavalt vanuse võimekusele ja siis me läheks ja teeks midagi põnevat. aga ei! ma tulen ja hakkan koristama. mina koristan ja lapsed kurvastavad kõigepealt, et ma käsutan neid, et ma pahanan ja et me ei tee toredat.
ausalt, ma pole mingi koristusfanatt. ma ei taha ka koristada. aga lihtsalt ma ei suuda taluda seda haisu, mis tekib mustadest nõudest, ma ei talu kui põrand on juba silmnähtvalt must ja kleepub, sest mahl on läinud maha.
ära aja nutma oma jutuga, et lastel on meeles see pinge, kuidas kõik pab olema väga korras…..
pinge on neil meeles ehk küll, aga korda on vaid siis, kui mina olen ära koristanud. peale seda läheb jälle kõik hämmastava kiirusega segi, sest nad ei korista enda järelt.[/tsitaat]

Lihtsalt mul on samasugune ema – koristamine oli nr. 1. Iga laupäev oli rangelt koristuspäev, siis ta tuustis hommikust õhtuni mööda maja ringi ja muudkui koristas, ka pesu pesti tingimata just sel päeval. Mulle endale meeldib siiani koristada suvalisel ajal, just siis kui \”vaim\” peale tuleb.

Ei tulnud kõne allagi teha koos midagi põnevat enne kui kõik on koristatud. Kunagi ei saanud kodust välja astuda nii, et nõud oleks pesemata. Kõige hullem oli kui tulid külalised, siis polnud emal aega lauaski istuda, sest ta pidi pingsalt jälgima, et igaühel oleks maksimaalselt mugav ja et ta ei peaks selle jaoks ise ühtki liigutust tegema (näiteks tõusma, et kapilt morsikannu tuua). Jah, kõht oli külalistel alati ogaruseni täis, aga peoperenaisega ei jõudnud nad eriti palju lauseid vahetada.

Sul ei pruugi olla sama lugu, aga mina olen siiani täiesti allergiline ema pingete osas, sest ta tekitab neid minu jaoks tühja koha pealt. Praeguseks on seis selline, et külalisi käib tal ainult sünnipäeva puhul ja ise ta külas enam eriti ei käi (sest see lööks ta päevare¸iimi segamini, ta ei saaks süüa siiss täpselt sel ajal, mil on harjunud, ei saaks vaadata oma lemmiksaateid jne). Isa on surnud, ka temast pole seltsi enam.

Ise olen võtnud vabamalt, suhted on minu jaoks nr. 1. Kui kutsutakse külla, leian alati võimaluse minna, ka endale kutsun üsna sageli külalisi, sest sõbrad on mulle kallid ja suhted püsivad ainult suheldes. Kui enam külas käia ja külalisi kutsuda ei viitsi, kipub kogu suhtlemine soiku jääma. Lastel luban külalisi kutsuda, selle jaoks ei pea olema tuba laitmatult korras.

Meil on reegel, et oma nõud laob igaüks ise nõudepesumasinasse, leotamist vajavad nõud (pudrupott) jäetakse kraanikaussi, aga alati vesi sisse, et kuivama ei jääks. Pesu peseb meil samuti masin, minu jaoks pole keeruline heledaid/tumedaid riideid sorteerida ja pesu kuivamapanek võtab max 5 min. Tüütu, aga aega ju eriti ei võta. Suurem segadus tuleb enda tagant ise ära koristada, sellega saavad kõik pereliikmed hakkama ka. Meil oleks ennekuulmatu, et mees jätaks enda ja laste McDonaldsi-sodi prügikasti viskamata. Oma prahi äraviskamisega saab iga pereliige hakkama siiski. Prügi viib välja see, kes parasjagu välja läheb, tihtipeale on need lapsed. Kui prügikotid on ukse juurde seisma tõstetud, võetakse need sealt lihtsalt kaasa, kellelgi pole pähe seda raskeks pidada. lastele küll tuletan vahel meelde, et nad kottidest üle ei astuks, vaid kaasa võtaks 🙂

Puhas elamine on mõnus, aga maniakaalne küürimine idiootsus.
Mitte midagi ei juhtu, kui veidi liiva on põrandal või kohvitass loputamata. Ärge nüüd endast niisuguseid asendamatuid kodumasinaid ka tehke.
Kui pole imikuid või muid hooldatavaid, siis saab iga pereliige enda järelt asjade ärapanemisega hakkama.
Mina ei ole lapse tuba oma 10a. juba puutunud, saab ise hakkama nii hästi-halvasti, kui oskab. Ise tunneb piinlikust, kui tuba segi ja keegi külla tuleb. Panin varem tema toa ukse kinni sõnadega, et mina seda seapesa näha ei taha. Mõjus, hakkas koristama. Mees on täie tervise juures ja oskab oma asjad ise ära panna. Miks lubatakse oma perel invaliide mängida ja ennast terroriseerida? Tulemuseks on siis see, et isegi külalisi vihatakse, sest nad võivad heinakõrre tuppa tuua ja maailm kaldub sellest sohu. Mõnusa ja pingevaba koosolemise saab ikka ise tekitada ja mitte stressates.
Ahjaa, söbranna keeras salaja nõudepesumasina kinni ja ütles, et rikkis. Kogu pere hakkas käsitsi nõusid pesema. Paar nädalat oli masin \”rikkis\”, siis käis tundmatu \”remondimees\” ja \”parandas ära\”. Mees oli nii juhm, et ei osanud ise viga vaadatagi. Aga nüüd pestakse mitterasvane tass või taldrik kohe ära ja masinasse sisse-välja jõutakse ka nõusid panna. Kui laisk peab iolema inimene, kes ei viitsi isegi nõudepesumasinasse asju panna või neid sealt välja võtta ja kappi laduda?

Minu meelest suurim viga on ülepaanitsemine ja teiseks enda asendamatuks kuulutamine.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

selle peale ütleb mees \”aina mina ja mina! kas me võime ka öelda, mida meie tahame, ilma et sa vinguma kukuks oma korastamisega\”.
no praegugi, kui ma kirjutan siis käib laps ümber minu\” emme, kas ma palun võin sõpra külla kutsuda, palun.\” ma ütlen et ei või. nüüd olen kodus ja hakkame koristama seda mis siin segi on. laps\” aina koristame ja koristame. las olla nagu on. keegi ei vaata. me mängime\”
meil on lihtsalt nii erinevad arusaamised asjadest. eilsed asjad vedelevad veel tänagi seal, kuhu nad eilsest jäid. vannitoas on hunnik seljast võetud riided vedelemas. ah mis ma siin kirjeldan, nagu te ise poleks segamini tuba näinud. 5m köögitasapinda on musti nõusid täis ja ootab. täitsa masendav. nõudepesumasin on, aga see on ka töö, et neid nõusid sinna panna ja välja võtta vist. [/tsitaat]
ütlen ka, et segamini maja ei puutu asjasse, et sa ei taha külalisi. hoia need 2 teemat lahus. sa ju ei tahaks igal juhul külalisi, sest nagu eespool öeldud, kui sa tahaks, küll sa siis võimaluse leiaks.

ütled, et ahh, nagu te poleks segamini tuba näinud. ega sellist ei ole küll, nagu sa kirjeldad. ja elan ka majas, kus suvel kahest ukses lapsed sisse-välja jooksevad. ka hein ja liiv. AGA – kes tõi liiva majja, imeb selle ära ka. ja puhtad nõud võtavad lapsed ise välja kordamööda. ja sellest reeglist me mööda ei lähe. ja kui riided vannitoas maas, mismoodi sa saad seda kirjutada, sellesama aja jooksul oleks minul lastele röögatatud, et riided õigesse kohta ja KOHE!!! ma olen lubanud nooremale lapsele (vanem ei tahagi) sisse seada suure kasti, kuhu ta saab oma mänguasjad lihtsalt läbisegi visata. korra nädalas käin sealt üle ja nopin riided välja :), satub sinna neidki. aga põhiline on järjepidevus: pane oma lapsed tööle ja ära lase viilida mitte ühtegi päeva. ausalt, ma ei kujuta ette, kui 5-meetrine tööpind on nõudega kaetud, miks siis lapsed pole veel puhtaid nõusid kappi pannud??????? mis külaiste jutt, kui nad ise sittavad maja ära? tehku korda ja kutsugu sõbrad.kas sa siis vähemalt oled sõbralik? oled ikka või?

Aga kui ülejäänud pere tahab käia ja olla las siis käivad. Sina ole kodus küüri kõik puhtaks ja tunne elust mõnu. Las teised tunnevad oma mõnu kuskil mujal. Kas peab siis kindlasti üksteise tagumikus istuma kogu aeg?
Kui sul ükskord villand saab sellest üksinda kodus küürimisest, siis võid ju koos perega hängima minna või külalisi vastu võtta 🙂

Laste vanust ei märganud, aga mäletan, kui ma olin u 12a ja vend 10a, siis pidid õhtul vanemate töölt koju tulles olema toad koristatud ja kartulid kooritud. Kobiseda polnud miskit.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]oh nii hea on koristamise vahepeal siia kirjutada.
et te ei arvaks et ma olen koristushull. aga hulluks ajab see olukord tõesti. nii, tegin vahepeal lõikelauale ruumi ja sain sibula ära lõikuda. pannile panna.
pesin vannist välja eilse saslõkipanni, mille avastasin sealt ligunemast. korjasin kokku 3 tühjaks söödud arbuusi poolt. rajasin tee kraanikausi põhja ja korjasin sealt ära selle sodi, mis äravoolu takistas.
[/tsitaat]
sööd laste eest salaja üksi arbuusi?????????? kahju ei ole lastest või :)? tegelikult tahtsin küsida, et kuna sina neid arbuuse ei söönud, siis miks sina koori kokku korjasid? seda sulle ju siin üritataksegi rääkida, et ära tee seda. muide, olen ise ka kimpus üsna samade muredega nagu sina, aga ma keeldun üksi rabamast ja rakendan ohtralt lapsi koristamise juures. iga kord loen sõnu peale, et ärge loopige laiali, siis ei pea koristama :).

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]oh nii hea on koristamise vahepeal siia kirjutada.
et te ei arvaks et ma olen koristushull. aga hulluks ajab see olukord tõesti. nii, tegin vahepeal lõikelauale ruumi ja sain sibula ära lõikuda. pannile panna.
pesin vannist välja eilse saslõkipanni, mille avastasin sealt ligunemast. korjasin kokku 3 tühjaks söödud arbuusi poolt. rajasin tee kraanikausi põhja ja korjasin sealt ära selle sodi, mis äravoolu takistas.
[/tsitaat]

Õudne!
Siis PÄRISELT nii räpane elamine?

Tead, kutsu perekonnanõukogu kokku ja esita ultimaatum. KUI asjad ei parane, KUI keegi ennast liigutama ei hakka, SIIS sinu panus toidutegemisse, pesupesemisse, rahalisse osasse on suur ja ümmargune NULL. Vat teedki südame kõvaks ja ei osta koju mitte midagi. Mehe kupatad mujale magama, oma magamistoa võid nii korras hoida, kui tahad. Lastest ei tee välja, taskuraha ei anna, mingit nänni ei osta, jutte ei kuula. Vähemalt mityte silmnähtavaltt, loogiline, et elad ikka nende tegemistele kaasa.

Kui nähakse, et sa oled oma otsustes kindel kui kalju, küll nad ennast liigutama hakkavad.

Vaidlemine on nüri. Ei ole vaja üldse välja selgitada, kes tõi liiva majja või kes nõud lauale jättis. Sina oled ema ja sina jagad korraldusi. Ütled ühele, et pühib põranda ära ja teisele, et koristagu nõud ära – kõik nõud!, mitte ainult oma taldriku. Ja pole üldse oluline, kes mida kuhugi jättis. Kui nad näevad, et peavad hakkama teiste järelt koristama, siis hakkavad varsti ise üksteist korrale kutsuma.
Sa oled neil kõigil lasknud endal üle pea kasvada. Ja sinu mehest ma ka aru ei saa. Mees on nördinud, et sa ei tule sugulaste sünnipäevale, aga ise ei liiguta sõrmeotsagi, et kodus midagi teha.
Sa pead hoolikalt läbi mõtlema, mida ja kuidas sa tahad saavutada ning oma plaani kogu perele teatavaks tegema. Sellest pole kasu, kui sina oma soovid ainult oma peas välja mõtled, aga teistele teada ei anna. Ühel päeval,kui sul on kõik kenasti läbi mõeldud ja pere on kõik koos, siis teatadki, et alates sellest päevast hakkab näiteks vannitoa korrashoiu eest vastutama see isik, nõudega tegeleb see isik jne. Variante on kindlasti palju, kuidas kõike korraldada. Võib-olla tuleks alustuseks välja mõelda ka mingid preemiad, sest nagu näha pole karistused (sõprade küllakutse keeld) siiani tulemusi andnud.
Jah, eks ta ole tuntud tõde, et kõik porbleemid algavad ikka iseendast ja nende lahendus algab ka iseendast. Teie pere probleem ei ole mitte segadus, vaid kindla käe puudumine.